Addicted to “Criminal Minds” 😳

Mul oli megavahva nädalavahetus! I think nooot, ei tegelikult oli, kuid noh omamoodi põnev. Põhimõtteliselt vaatasin ma kolm päeva jutti lihtsalt “Criminal Mindsi.” Alustasin esimesest hooajast ja eile uinusin kolmanda hooaja keskel. Ja ausalt, I need to stop! Esiteks juba seetõttu, et ma ei teinudki peaaegu mitte midagi muud need kolm päeva. Mu ab kuur ei luba mul päikese käes käia, niiet don’t judge me! 

Lisaks juba teisel ööl nägin ma kogu öö ainult luupainajaid ja ärkasin ka ülimas hirmus keset luupainajaid. Mõtlesin, et okk vahet ju ei ole, unustasin ühesõnaga ära ja tegin paar hommikutoimetust ning panin voodis jälle uue osa peale 😀 Kallim niikuinii magas mu kõrval.

Esiteks paneb see meeletult mõtlema igasugu asjade peale, millele ma ei taha mõelda ja siis hakkan ma ennast seesmiselt tapma. Natuke on nagu motiveeriv ka, et mõtlen kohe sellele, et peaks enesekaitsekursustele minema jne. Enesekaitse tundidesse olen ma tahtnud juba kuid minna, kui isegi mitte aastaid juba, siiani pole aga jõudnud. Kickboxis käisin aastaid tagasi, paar kuud olime seal, kuid teised andsid alla ja mul ei olnud partnerit enam, üksi ka ei tahtnud edasi käia. Seega natukene ma oskan ennast ikka kaitsta, kuid on suur vahe, kas Sa oled ringis vastasega ja teil on reeglid, või keegi tungib sulle tänaval kallale.

Igatahes täna hommikul sai mu paranoia minuga täiega kokku. Esiteks tulenes see sellest, et kuna meil siin unegraafik sassi läks, siis ma sain vaid tunnike-kaks magada. Kui ma olen magamata ja kurnatud, siis mul tekivad paranoilised mõtted, ma ei tea kas ma olen ainus? Mõtlengi reaalselt, et keegi raudselt tuleb mind mõrvama jne. Aga noh, ma mõtlen selliseid asju veits niisama ka 😀

Ja täna hommikul loivasin ringi ja üritasin ennast korda sättida. Kallim oli juba tööl, seega- oh imeline üksindus! Ja kõrvad olid koguaeg kikkis, koguaeg vaatasin koera poole, et ega tema midagi ei kuule.

Koer on meil mõnus valvaja, kui keegi tuleks, siis tegelikult 99% ta hakkaks haukuma juba siis, kui see inimene meil sisekoridoris kõnniks. Varem hakkas nagu juba siis kui välikoridoris keegi oli, kuid meil elavad siin ühed meeletult kasvatamatud lapsed (meie vastas pm), kes jooksevad edasi-tagasi ja karjuvad, prõmmivad uksi, loobivad prügi maha jne. Nad on ka meie koera õrritanud, kuna ilmselt kunagi see toimis neil ja said ta haukuma. Mis on muidugi natuke müstika, kuna meil ei ole koer kunagi olnud koridoris, kui meid kodus ei ole, siis me panema ta magamistuppa. Kuna ma tean küll, et muidu ta oleks närviline ja hauguks ikka parajalt seal ukse juures, magamistoas ta aga tudub rahulikult. Tean, et on õrritnud, kuna ükskord olin ma kodus haige ja nad tulid meie uksetaha trampima ja hakkasid haukumist imiteerima. 

Igatahes varem mind häiris ta haukumine, kuid nüüd ma olen küll sellele jumalast tänulik! 😀 Ma küll ei luba tal haukuda, kuid ta teeb seda ikka, keelamisele üldiselt reageerib kohe ja tatsab voodisse tagasi. Vähemalt ma oleks vist valmistunud, kui mõrvar tuleb, kuigi ega ma kindel ei saa olla eks. Tänahommikune paranoia oli ikka suur, kuna ma vaatasin isegi hoiukassi sellise näo ja mõttega, et huvitav kas ta kuuleb kedagi? Eitea kas see võib mõrvar olla? Tegelikult on tegu lihtsalt argliku kassiga, kes vaatabki meid sellise näoga, kuna tema jaoks oleme meie vist sama hirmsad, kui minu jaoks mõte ukse taga seisvast mõrvarist…

Lõpuks kaevasin ma oma pipragaasi välja tagasi ja viskasin selle taskusse tagasi. Lihtsalt mingil hetkel ma ei tahtnud seda, kuna mõtlesin, et mu töö-kodu tee on tegelikult suhteliselt safe, kuid olgem ausad, kunagi ei tea mil idioot sind sihikule võtab.

Samas tuli mulle ka meelde, kui ühel vihmasel päeval kapuuts peas töölt tulin ja kolm meest kõndisid vastu. Mul oli see kapuuts nii, et eks nad mõtlesid, et ma ei näe, kuid daaa ma olen alati valvel. Vahetasid pilke ja rääkisid omaette midagi ning üks eemaldus teistest ja kõndis minu ette, lootuses ilmselt, et me kõnnime kokku, kuid ma pöörasin külje hästi järsult ja eks see oli talle ootamatu. Eiteagi, et mida ta üritas? Kusjuures ma ei tööta kuskil allmaailma rajoonis vms 😀 Ma töötan Kalamaja alguses, seega pm kesklinnas.

Ühesõnaga tahaks TÄIIIIEGA Criminal Minds’i vaadata, kuid ma ei julgeeee 😀 Muidu mu luupainajad jätkuvad ja ilmselt varsti ma ei julgeks tööle minna ega üksi kodus olla.

It’s time to stop 😦 Mõtlesin lahenduseks, et hakkan 1-2 osa nädalas vaatama. Kui ma varem Fox kanalilt paar osa jutti nägin, siis küll hirmus polnud, kuid 50+ osa järjest on liig mis liig!

Kuulasin praegu, et koridoris käis vahekoridori uks, seejärel kuulsin kraapimist ja esimene mõte oli, et ohh shitt keegi üritab mu uksest sisse tulla! Hetk hiljem jõudis kohale küll, et ilmselt kass on vannituppa kinni jäänud. Enne kui ukse lahti julgesin teha, et vaatama minna, siis mõtlesin, et see oleks küll irooniline kui ma nüüd ära sureks…

Tegelikult ma olen alati arvanud, et Eesti on turvaline paik kus elada. Meil ei ole maavärinaid, orkaane ega tornaadosi, ei ole üleujutusi ega tegelikult ka terroriste, vähemalt veel ja loodetavasti ei tule ka! Me oleme selline pisike maa, et mina oleksin ausõna täiesti üllatunud, kui siin mõni terrorirünnak toimuks. Minumeelest ei ole meilt midagi võtta, saada ega tahta, kuna me oleme selline pisike mõttetu riik teiste jaoks. Kuigi meil on meri, see oleks vist ainus väärtuslik värk ja teine oht minumeelest on see, et me oleme Venemaa kõrval. Lisaks kuna me kuulume NATO’sse, seega sellessuhtes oleks meid mõtet rünnata küll. 

Lisaks ei ole Eestis sarimõrvu olnud, kuigi samas kes seda teab eks. Mulle on jäänud mulje, et Eesti meedia ei kajasta paljusi uudiseid nii nagu asi tegelikult on. Kasvõi mõnda aega tagasi juhtunud… Mu “isa” pani enda maja põlema, mis oli koduks tema naisele ja lastele (teine naine ja kasulapsed) ning uudistes kajastati seda lihtsalt, et järjekordne süttimine enamvähem ahjust vms.

Seega kuigi mina usun, et meie kodumaa on suhteliselt turvaline paik, siis paraku me kunagi ei tea seda, et mis tegelikult toimub. Me ei tea kunagi seda, milline inimene võib meie seas elada või siia tulla teisest riigist. Viimaste aatate inimeste teadmata kadumised, need on näiteks ausaltöeldes minul küll olemise natukene ebakindlaks teinud, kuna need näitavad, et tegelikult on ka siin seda halba, lihtsalt seda ei kajastata eriliselt.

Jah ma teadsin ka varem, et on kuid need kadumised on mind eriti valvsaks teinud. See on liialt imelik, et inimene kaob ära ja teda ei tule lihtsalt välja, isegi mitte siis, kui pakutakse suuri rahasummasi sellele, kes juhatab kadunud isikuni. Müstika lihtsalt noh.

Eeeniveii, kui ma varsti kadunud olen, siis ilmselt ma ei suutnud ikkagi vaatamist lõpetada ja värisen kuskil kapinurgas võiiii teate küll, mis minust sai 😀

Kallimale andsin ka tegelikult teada, et ma olen sõltuvuses, paranoiline ja on aeg lõpetada! Loodame, et ta ei lase mul siis üleliia vaadata, kui ma ise endaga hakkama ei saa…

adddicteed.jpg