Pulmaloba vol. 1 👰🤵

Tegelikult on see von miljon juba, kuid alustan ikkagi ühest ja edaspidi nummerdan need loba-mõtte-ideede postid ära 🙂 

Meie jaoks on väga olulised igasugused pisidetailid, seega ka õhtu ärasaatmisele võiks eelneda midagi nummit. Kuna pidu lõppeb juba üheksa, siis ei saa see midagi üliefektset olla. Esimene idee, mis mulle väga meeldis olid valguslaternad. No lihtsalt vaadake kui kaunis see välja näeb!

laternad.jpg

Siiski aga ei soovi ma meie planeeti reostada rohkem, kui meie eriline päev seda juba niigi teeb. Seetõttu ajab minus väikese kuradikese ärkvele ka see, kui ma näen, et keegi kavatseb pea poolsada õhupalli taevasse saata… Ma tunnen ennast piisavalt halvasti, et meie pulmas liha-kala pakutakse, seega teen muu osas niipalju kui saan/tahan.

Dekoratsioonide osas näiteks lohutan ennast sellega, et vähem kui kuu hiljem kaunistavad need minu õe pulma. Väikene taaskasutus seegi eksole. Igatahes laternad on out, kuna esiteks planeet ja teiseks kellaaeg ka. Ma usun, et kell üheksa veel ei ole pime?

Siiski-siiski ma loodan, et hämar on ikka. Ideaalis ma sooviksin säraküünlaid, on jah planeedireostus seegi, kuid parem variant siiski. Säraküünlad on kindlasti parem, kuna me ju teame, et oma lõpu leiavad need prügikastis. Kuid laternad lõpetaks jumalteabkus ja jääks loodust reostama.

Ideaalis ma tahaks loomulikult ka igasugu nummisi pilte, kuid kui ei saa, siis ei saa. Ja kui ei ole nii efektne kui ma loodan, no siis lihtsalt ei ole, peab leppima vähemaga eks 😀 Kutsete puhul siis ma ka ei jäänud rahule, kuid ma ei jää paljude asjadega 100% rahule, seega pole midagi teha 🙂 Kui vähe idealist pirtsperse oled, siis peab lihtsalt leppima vähemaga ja ära harjuma. 

No vaadake neid pilte, niiarmas lihtsalt ju! Meie seda efekti kindlasti ei saa, kuna kellaaeg noh, kuid suva see, üldiselt on mõte see mis loeb 🙂

särakadsärakad2

Ilmselgelt mulle meeldib lobiseda ja oma ideid ning mõtteid jagada. Egas mul muud ei olnudki öelda, tahtsin lihtsalt meie ideed ja enda mõtted kirja panna 🙂 Aaa ja ma kavatsen iga pulmateemalise lobaposti lõppu minumeelest armsaid laule ka toppida. Kuna pulmas ma neid kõiki ju kasutada ei saa, liialt uimased pidavat olema 😀 

*kõik pildid on pinterestist võetud

Advertisements

Pulmad! I’m so excited!!! 😍😍😍

Täna tegin ära esimesed tellimused seoses meie pulmadega ja ma olen nii elevil! See juhtubki päriselt, me abiellume siiski aastal 2017!!! Appikene noh, ma olen nii õnnelik ja elevil, et ma ei suuda seda sõnadega väljendada 😍

excited.gif

Ma tunnen end just nii!!!

Tellimus sai sisse antud minu pulmakleidile ja Kallile ostsime lipsu 😀 Lipsuke tundub kleidi kõrval nii minimini asi, kuid siiski! Beebisinist värvi meenutav kikilipsuke, appi no ma ei või! Ma jäin kusjuures mõtlema, et pulmades kannab peigmees üldiselt korralikku pikka lipsu, kuid siis mõtlesin, et aga see ongi meie moodi ju 🙂

Meile meeldib erineda teistest ja olla täpselt omamoodi, osaliselt lipsukesest saab seda ka välja lugeda 🙂 Ma olen nii õnnelik, egas mul tegelikult rohkemat öelda polnudki midagi 😀 Ma nüüd sätin ennast valmis ja lähen oma hoiutittede juurde, kuna täna tullakse neid vaatama! Pöidlad pihku, et nad perekonna ära lummaks! 😍

Mis muud kui paljas loba!

Teate kui hea on see tunne, kui torm on möödunud ja saabub vaikus? Ilmselt niimõnigi teab ja see kel torm hetkel hoos, see ei suuda seda tunnet meenutadagi. Kel praegu rasked ajad, siis LÄHEB PAREMAKS! See ei pruugi juhtuda ei täna, homme ega ka ülehomme, kuid torm möödub ja saabub rahu! Ja see tunne on nii hea ning sel hetkel sa mõistad, et rahu peab rohkem hinnata oskama!

kasss.jpg

Pildi võtsin googlest, kuid seoses sellega, siis kristeldamine on hea stressimaandaja!

Mina ise olen näiteks selline inimene, et talun teatud piirini igast jama, kuid kui ikka ülekäte läheb ja ma tunnen, et ei saa ise lahenduseks midagi ära teha, siis saabub paanika ja masendus. Ning see ajab mind kurvaks ja stressi.

Meil oli siin paar nädalat tagasi nii palju jama kaelas, et andke abi noh. Abi saime kusjuures! Tänu Malluka inkasso loosile(?) saime inkasso kaelast. Eesti maksuametiga asjad korda ja Soome omaga asjad liikuma. Peale nendega telefonis jändamist ja selle kuulamist, kuidas firma valetab ja ei ole midagi maksnud, tuli välja, et lihtsalt paberid olid vale koodiga(?) saadetud vm. Nüüd ootama uusi pabereid, et näha mis sellega edasi saab.

Lisaks oli siis minu eesootav operatsioon, mille tõttu ma kaks nädalat jutti koguaeg nutta tihkusin. Ma ei saa midagi teha selle vastu, et haiglad mulle nii vastu on. Peale operatsiooni kusjuures jäin mõtlema, et eitea kas minu reaktsioon on normaalne või on mul mingit sorti foobia? Pole nagu õrna aimugi, ühelt poolt vist ei tihka iga inimene nädalaid nutta kui peab operatsioonile minema? 😀 Ega noh ma ei tea, kuna mu lähedased pole väga operatsioonidel käinud.

Samas mul on arstide ees ka meeletu hirm. Mina lähen arstile alles siis, kui surema hakkan või kui Kalli sunnib. Nagu väike laps, mis teha noh, meeletult hirmus on 😦

Igatahes teisipäeval sai operatsioonil käidud! Ma suutsin haiglas ka veel nutta, seni nutsin kuni opisaalis narkoosi alla pandi 😀 Praegu tundub natukene selline halenaljakas, sel hetkel oli küll hirmus. Ma olin suhteliselt kindel, et ega ma suren ära ka ja pikka pidu pole. Siin ma aga olen, elus ja terve!

tibu.png

Tegelikult elu on ilus. Suuremad probleemid seljataga, teised suuremad ootel, kuid sellisel ootel, et ega meie ei saa teha muud kui oodata. Nüüd peaks hakkama oma hoiualuseid veidi rohkem promoma, kuna kodupakkumisi pm ei ole olnudki. Ma ei suuda aru saada, et miks? Valged kassid on haruldused ja minu omade vastu on huvi null.

Ma kirjutasin pool sellest postitusest eile valmis, kuid noh mõtlesin jätkata.

Ma otsustasin, et hakkan täna tubliks ja teen suurpuhastuse! Nagu aru saada, siis ma ei ole veel eriti kaugele sellega jõudnud, kuid kohe-kohe on plaanis.

Käisin hetk tagasi Mallu inkassoabi postitust lugemas ja kommenteerimas ka, sellessuhtes sain öeldud mis öelda oli 😀 Tagasi minna ei tohi! Ma vähemalt üritan end sundida mitte tagasi minema, kuna neid terava keelega(?) kommenteerijaid on teada ning usun, et eks neid tuleb sinna ka. Igalühel on oma arvamus nagu ikka, mõni ei taha mõelda, et lugu on sügavam ja inimesed erinevad ning tahabki lihtsalt kellelegi halvasti öelda.

Kuna ma aga ei viitsi negatiivset sisse lasta ja tahan oma roosas mullis elada, siis ma sunnin ennast sinna mitte tagasi minema! Ma sain öeldud mis mul öelda oli ja mina julgen Inkassoabi soovitada 🙂 Tal on loos ka käimas, seega kui keegi inkassoga abi vajab, siis mingu võtku osa! Minu meelest on Inkassoabi väärt ettevõte, omast kogemusest soovitan siiski ju!

Mis mul veel öelda on? Ma pean kraamima hakkama asju ning tegelema koduga nüüd tegelikult. Kalli on praegu tööl, seega mul on õhtuni aega koristada, kraamida ja kokata! Tahaks miskit head talle valmistada, kuid mõtteid ei ole väga.

Eilsest hakkas operatsion vist tundma andma rohkem. Lõid igasugu jurad välja. Täna läks pilt tasku ja toetasin end kapi vastu, kuid telefon pihku ei jäänud, vähemalt kokkupuutel põrandaga jäi siiski terveks. Kiirem kõnd ajab kõhu valutama ja enesetunne on uimane, peab vist rohkem jooma, et verekaotust tasa teha. Selle asemel, et lobiseda võiks süüa, juua, möllata ehk koristada ja kokata!

Tegelikult ma nüüd lähengi. Oleks aeg tubli olla!

PS: Ma olen mõelnud siin, et nii naljakas kuidas asjad üleöö muutuda võivad. Ühel hetkel on kõik korras ja lilleline, teisel hetkel sajab mingit prahet kaela ja kolmandal hetkel, kõik juba vaikselt laabub. Ja siis on elu jälle ilus ja läheb edasi, kuigi mõni päev tagasi olid kindel, et never midagi ilusat siin elus ei tule ja prahet jääbki sadama. Jumal tänatud, et elu ikka ilus on 🙂

PS2: Pikutasime eile Kalliga voodis, lobisesime ja naersime kuniks ma mõistsin, et me ju sureme ära varsti. Okei tegelikult mitte varsti, vaid kunagi hiljem. Ja siis tuli kurbus peale, kuna mismõttes nagu? Ma ei taha ära surra 😦 Kurb mõelda, et me saame heal juhul vaid max 70 aastat veel koos olla. See on ka sellisel juhul kui me eriti vanaks ikka elada suudame. Vanavanemate pealt ennustan meile vähemalt pikka iga…

goals.jpg

EDIT: Ma märkasin küll, et kasutan hüüumärke liiiiialt, kuid seekord ma jätan ka selle postituse nii 🙂 Mulle meeldivad need hüüukad igalpoool!!!

 

Lobapost

Ma olen paar päeva nüüd jälle eemal olnud, kuna lihtsalt nii kiirelt on aeg läinud ja tegemisi on palju ette tulnud. Nagu teadagi siis ega ma ei ole eriti selline ennast sundiv postituste meisterdaja, kui mul tuju on siis ma tulen ja kriban neid postitusi tohhujaa kokku, no kuni ikka isu täis on aga samas kui mul tuju pole ja kiired ajad ka veel, siis ma ei satugi väga siia.

Mul on hetkel jälle need unehäired kallal või no mis hetkel, suured sõbrad mul siin juba pea kaks kuud ning no lahti ka ei saa. Suhteliselt masendav on mõni päev (kõik mu tööpäevad sellised olnud viimased kaks kuud…) tööle minna nii, et uni õnnistas sind eelneval õhtul 4-6 tunniks ning ühest olid silmad pärani lahti ning und ei olnud kuskil näha. Ja siis ma lähen ikkagi tööle ja olen tööl rõõmus ning võlun endale kohvist ja õhust mingi energia, et pisil minuga tore ja põnev koos oleks olla. Aga noh vähemalt suudan ma seda energiat võluda ja pisi on rahu ning see on minu jaoks põhiline, et laps oleks rõõmus 🙂

Kooliga on lood siis nii täbarad, et see aasta ei tule ikka miskit välja. Praegune õppekava ei sobi mulle kuidagi ning lasen ajal rahulikult edasi minna, eks seda saab varsti näha, mis saama hakkab.

Meil on ülehomme kallimaga tähtpäev ning seoses sellega ma jäin mõtlema, et hullult naljakas ikka kuidas eluke muutub. Enne meie suhet olin ma arvamusel, et mina ei suuda küll ealeski kellegiga suhtes olla või ammugi siis koos elada ning armastusse ma ei uskunud üldse. Ma väsin üsna kiirelt inimestest ja suhtlemine viskab mulle kopa ette ning selle tagajärjel tõmbun ma endasse ja tahan üksindust ning rahu. Suhe tundus üldse mulle nagu miski koormav ja nõme asi. Minu lähedaste seas on palju-palju paare kes on õnnelikult kaua juba koos olnud aga lihtsalt suhted tundusid miski, mis ei ole absoluutselt minu teema ning ma arvan, et ei olnudki. Kusjuures ma mõtlesin alati, et kui mulle on mõeldud keegi ‘oma inimene’ siis küll meie teed ükskord ristuvad ning mina küll ise mingit suhet otsima ei hakka nagu paljud mu sõbrantsid tegid.

Igatahes meie teed viisidki kokku ja kusjuures läbi interneti või noh ühiste tuttavate. Me sattusime korduvalt ühisesse skype kõnne aga üksteisega ei suhelnud, kuni ükskord otsustasime lobisema hakata ning lobisema me jäimegi. Ka peale seda kui kõik teised läksid magama siis lisasime üksteist ning rääkisime jutti lihtsalt terve ööpäeva 😀 Peale seda me rääkisime põhimõtteliselt kogu üleval oleku aja (suvi oli ning mina olin vaheajal ja tema puhkusel) ning juttu jätkus meil ikka hullult ning siiamaani on meil jututeemasi seinast seina 🙂

Kusjuures üleeile ma avastasin, et ma olen oma eluga nii-nii rahul kui kunagi varem pole olnud. Kõik on lihtsalt nii õigesti ja paigas, mul on kõik praegu nii korras. Ma olin selle avastuse üle tohutult õnnelik kuna alles kuu ja pool tagasi olin ma ühe õnnetuse pärast omadega emotsionaalselt nii metsas, et kohutav. Igatahes olen ma tohutult õnnelik ja kuidas ma selle lõpuks ometi saavutasin vot seda ma ei tea 🙂

Mõnusalt segane postitus tuli ikka aga pole hullu 😉

Päikest päeva kõigile ja olge ikka positiivsed eks! 🙂

                keepsmiling

Pidi olema, et inimesed kes ‘sunnivad’ end rohkem naeratama tunnevad end õnnelikumalt! 🙂