3 days to go 🏕

Kolm päeva on veel jäänud ja juba saabki linnast minema, can’t wait! Kallil hakkas puhkus juba Reedest, kuid mul on veel vaja tööl käia 3 päeva. See on see, kui üks peab kõik oma puhkused poole aasta sisse mahutama🙄 Suvel on mõlemad puhkused meil koos, kuid praegu mina puhata siis nn ei saa.

Ma siin enne mõtlesin, et huvitav kuidas on võimalik, et ma olen matkajatüüpi kuid telkija mitte? Sellessuhtes, et matkamine on mõnus(!) ja seda teen ülimalt hea meelega, kuid kui ma mõtleksin, et sõidan lihtsalt autoga metsa kohale ja telgin, siis no thankyou. Tundub kuidagi jubemõttetu ja pointless, ok oleks mul lapsed, siis nende nimel küll, kuid muidu mitte.

Matkamise juurde paraku aga käib telkimine ja kui ma need kokku mõtlen, siis meeldib ikka telkida. See tunne lihtsalt mis on peale pikka päeva teel olekut, see on kuidagi nii mõnus. Käidud kilomeetrid seljataga ja viskad oma telgi püsti, teed lõkke ja naudid lihtsalt. Oeeh, ma ei jõua ära oodata!

Valituks sai siis Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee ja käime ära kuni Aegviiduni, see teeb siis 78km, nelja päevaga peaks see käkitegu olema. Tegelikult selle raja teine osa, see 38km on minul ja Kallil ära käidud, kuid mu õde kes meiega liitub, tema pole seal käinud. Ja eks seekord võtame rahulikumalt ja vaatame rohkem ümbrust, eelminekord käisime selle ära vähem kui 24h jooksul, sinna sisse siis magamine ka. Suhteliselt rapsisime, kuna söök sai otsa 😀 Sel korral oleme targemad ja võtame kõvasti rohkem toitu kaasa, kuna kui sa ikka kõnnid matkakott seljas (või isegi ilma), siis energiat läheb tohutult ja sööki samuti.

Kusjuures eelmisel matkal oli minul kerge, kuna mul ei olnud kotti seljas ja kõndisin lihtsalt ennast vedades. Sel korral aga pean ka mina kotti kandma ehk saab veidi raskem olema, meie esimesest matkast mäletan küll 😀 Niipalju olen targem, et küljel magada ei tohi, kuna siis mu puusad valutavad järgmisel päeval. Ja ravimteed ning valuvaigistid võtan ka igaksjuhuks kaasa, eelmine kord oleks neid vaja olnud ikka väga.

Kui keegi peaks samuti huvituma rajast, kuid ei leidnud viisi kuidas sinna autota kohale saada, siis Tallinna bussijaamast viib buss Altjasse. Sealt on siis paari kilomeetrine tee raja alguspunkti Oandusse. Ma algul ei leidnud seda viisi ja mõtlesingi, et no jääb ära, kuna mingi nelja tunnist teed küll ei tahaks ette võtta selleks, et raja alguspunkti saada. Õnneks tuli google appi ja leidsin selle variandi.

Ma ei jõua ära oodata! I’m so excited! 😊 Kavatsen kindlasti mõned pildid ka teha ja ilmsel hiljem jagan meie muljeid. Eelmine kord ma piltide klõpsimist väga vajalikuks ei pidanud ja hiljem mõtlesin, et no oleks ikka võinud. Oleks mõnus meenutada ju 🙂

Advertisements

Lugu sellest kuidas ma lombakaks jäin ehk me käisime matkamas!

Võtsime ette väikese matka, vähemalt nii too tundus ja no enamasti tegelikult ka oli. Ilmad õnneks olid päikeselised ja vihma ei tulnud, mis oli imeline, kuna kui me oleks vihmakätte jäänud siis meie telgil ei ole vihmakile ehk oleks täiega jama värk olnud.

Meie seekordne matk kukkus välja veidikene halvasti planeeritult, seda siis selle poole pealt, et mis kaasa võtsime. Ma suutsin isegi unustada sokid ja alukad kotti pista ning jooksin 8 minutit enne bussi väljumist koju tagasi, et neid tuua aga noh kaasa nad ikka said. Kokkuvõttes oli aga väga-väga tore ja Eestimaa loodus on imeline, kui matkama minna ja ise selle keskel olla! Autosõiduga ei ole võimalik sellest isegi mitte poolt näha.

Meie võtsime ette Liiapeksi-Aegviidu matkaraja mis on kogupikkuselt 32km vist, ma ei ole kindel kuna märgid väitsid kohapeal, et raja pikkus on 36km aga kuskile sinnakanti ta igatahes jääb. Me suutsime loomulikult oma rajalt kõrvalekalletega ka mõned lisakilomeetrid maha käia ning noh tegelikult polnud sellest hullu midagi aga neil hetkedel, kui väsimus võimust võttis oleks tahtnud küll kerra pugeda ja natuke nutta tihkuda.

Hästi suvaline pilt aga no kogu see maapind oli mustikatega kaetud!

Minul oli tegelikult eriti kerge see matka, kuna Kalli seljas reisis matkakott ning ma jalutasin kahe lahtise käega ja ka lahtise selja. Vahepeal hoidsin rosinaid või pähkleid ning isegi seeni aga see ei lähe väga arvesse kahjuks. Kuna ma olen aga oma puusade poolest vist seitsmekümnendates, siis täna tahtsin küll juba alla anda vaikselt ja nutta tihkuda…me nimelt ei teadnud palju veel käia on ning ma kujutasin ette juba kuidas üle 20km on minna ja ma varsti suren tee äärde ning panen telgi püsti, toiduta ja veeta ning sinna ma siis surengi, mingit hädist matka läbides. Siis tuli aga silt, et lõpuni on vaid 4km ning see tõi mu eluvaimu tagasi 😀 Läks õnneks seekord eksole.

Igatahes matkaraja algusesse on üsna kerge saada. Hüppad linnast nt bussile 155 (meil on üks peatus vaid max viie minuti kaugusel) ja sõidad umbes nelikümmend-viis minutit ning kohal sa oledki. Ja sealt hakka aga kõndima. Rada on väga mitmenäoline ning on ka kohti, kus peab läbi soo osa kõndima ning seal kahjuks on vesine ehk soovituslik oleks mingid veekindel jalavarjukesed kaasa võtta, meil neid aga polnud aga saime ka ilma hakkama. Ma soovin, et oleks rohkem pilte teinud aga ei olnud tahtmist looduses olles telefoni küljes rippuda.

Raja ääres on meeletult mustikaid, lihtsalt meeletult palju ning neid võiks lõpmatuseni nosima jääda aga kuna me ei ole eriti head korilased siis väga palju me neid ei söönud aga siiski piisavalt. Pohlad ka aga need ei olnud veel valmis, seeni peaks sinna meeletult rmk järgi sügisel tekkima. Raja viimastel kilomeetritel oli ka metsmaasikaid, mida ma siis mõne ka nosisin.

Väike vaade raba tornikesest.

Rada kulgeb algul mööda kruusakat, siis tuleb vesine mets ning seejärel kruusatee männimetsa vahel ning ma ei mäletagi kas vahepeal oli veel miskit muud aga lõpuks tuleb veel veidi metsa ning siis juba raba laudtee ja edasi mets-mets-mets ning lõpuks niitude vahel liivatee ja peale seda veel palju metsa kuni raja lõpuni. Vaated on tegelikult väga ilusad ning enamus teid on ka väga mõnusad, vahepeal peab tiheda metsa vahel miniradadel kõndima aga seda tuli ette vaid paar korda ning see ka kõik. Minu isiklik lemmik ja ka Kalli oma oli see laudtee läbi raba. See oli lihtsalt meeletult kaunis ning esimese järve juures asuva torni otsast oli vaade meeletult ilus! Nii ilusat vaadet nägin mina küll esimest korda. Kuna ma pidin koera hoidma, siis pilti pole 😦

Lõkke ja telgikohtadega oli nii, et need olid inimesi täis. Alates esimesest järvest saati, kuni viimase järve äärseni välja oli meeletult rahvast. Me läksimegi lõpuks hoopis mingi suvaka järve äärde, mis kuulus Jussi järvede alla ning telkisime seal. Lõkke jaoks ehitasime ise koha ning lahkudes lükkasime kinni. Seal oli kusjuures väga ilus ja privaatne ning ka selles järves sai ujuda, me korraks läksime ka vette aga nii külm oli ning meil puudusid rätikud ehk mina tulin suht kohe välja. Kalli käis ikka ilusti veest läbi aga ega temagi sinna kauaks ei tahtnud jääda.

Mustikad! Taga oli hea vaade aga ma miskipärast otsustasin mustusi fokuseerida 😀

Esimesel päeval jalutasime maha üle poole teekonnast ning teisel päeval siis teise poole. Ma ei oskagi kindlalt kilomeetreid öelda, kuna me peatusime lambi kohtades nagu ma ütlesin. Esimesel matkapäeval läksime Jussi lõkkekohast mõni kilomeeter edasi igatahes ning teisel päeval siis kogu ülejäänud maa. Ma kusjuures mõtlen, et läbisime tegelikult raja täitsa kiiresti, kuna me eile kõndisime vaid neli ja pool tundi ning täna samuti kuskile sinna nelja tunni kanti see aeg jäi. Me jokutasime tegelikult väga palju, kuigi puhkepause ei olnud otseselt väga, siis ma koguaeg nosisin ju marju ning nii see aeg läks. Puhkasime üsna vähe ja oleks tegelikult rohkem võinud pause teha ning loodust imetleda aga mul see sihikindluse värk segas ära. Kui ma kuskile teel olen siis mind puhkama saada on suhteliselt raske, eesmärk on ju silme ees ja mida sihikindlam olla, seda rutem jõuab kohale.

Koer oli meil mega õnnelik ja ainult jooksis koguaeg ringi. Hommikul lasi Kalli ta ka juba mingi nelja ajal telgist välja ja nii ta seal omaette ringu nosutas.

Ma olen vist üsna palju nüüd lobanud niisama ehk panen kirja veel mõned asjad, mida peaksin teinekord rohkem läbi mõtlema ning millega arvestama.

Toiduks võtsime kaasa:

  • Kartulid
  • Kaks kotti tatart
  • Suur pakk rosinad
  • Datleid
  • Kaks pakki kiirnuudleid
  • Konserv tuunikala
  • Konserv kikerherneid
  • Neli-viis kurki
  • Kolm-neli tomatit
  • Batoonikesi
  • Pähkleid

Meil oli toitu kaasas minumeelest kaheks päevaks, kuid peaaegu kõik oli esimeseks õhtuks otsas. Ma ei taju vist veel seda piiri, et palju kaks inimest vabas looduses ning meeletult energiat kulutades söövad. Igatahes teinekord tean, et toitu läheb kõvasti rohkem vaja ning sellega ei tasu koonerdada. Võimalik, et ma unustasin midagi siia kirja panna ka. SOOLA PEAB KINDLASTI KAASA VÕTMA! Selle me loomulikult unustasime maha sel korral, et noh vahelduseks magedaid asju süüa on tegelikult üsna tervislik vist 😀 Sool pidigi paha olema ju.

Riiete poolepealt on nii, et teinekord ma kindlasti tean, et kaasa peab võtma:

  • Rätiku
  • Rohkem sokke
  • Kerged jalatsid varuks, et õhtul märge matkakaid kuivatada lõkke ääres.
  • Vihmakindel jope-jakk või kasvõi see õhuke kilemantel.

Tarvete poole pealt, siis enam kunagi ei jäta ma maha :

  • Lebomatti!
  • Potti mille saaks vajadusel lõkkesse panna, et toitu teha või vett keeta.

Seekord meile tundus, et saab ka ilma nendeta aga noh hommikuks oli magamiskoti põhi märg, õnneks vaid väljastpoolt. Meie metallkausike põles kenasti ära ja sellega oli paras jama üldsegi ehk ära kunagi jäta potti maha. Pott peab olema selline mille saaks lõkkesse pista, kuna alati ei olegi need rmk kohakesed vabad ehk peab arvestama, et võib tulla ette olukord kus polegi kuskil peal muidu toitu teha.

Ma raudselt suutsin midagi ära unustada ka aga ehk siis pole nii tähtis 🙂

Kui me pikema matka peaksime ette võtma või ma kotikandmis kohustuse saaksin, siis nende puusade osas ma küll ei kujuta ette mis saab. No ma usun, et ei ole eriti normaalne, et mul puusad nii meeletult valutama hakkasid sellest maast. Peaks arsti külastama aga minu suhe arstidega on jube jahe ning ega ma sinna vabatahtlikult küll minna ei taha. Häda oskab inimene endale ikka häda otsa mõelda 😀

Ma nüüd peaksin siinkohal lõpetama, kuna jutt sai juba päris pikk. Igatahes oli meil üldiselt tore matk ning ma sain ikka veelkord kinnitust, et Eestimaa loodus on ikka ilus küll kui sa loodusesse kohale lähed. Ja ikka tõsiselt kaunis noh! 🙂 Vaated on jube kaunid ka, nii õhtune vaade järvele, tähtedele kui ka metsale. Ja vaated vaatetornidest on ka väga mõnusad. Öösel telgist nina välja pistes vaatas ka mulle järve kohal nii kaunis vaade vastu, et täitsa ahhetama ja ohhetama pani. Kirjeldamatu lihtsalt 🙂

Igatahes minge kõik matkama 😊

Leidsime laheda sule 🙂 Loodetavasti linnugrippi kaasa ei saanud.

 

Muidu üli kihvt, et meil on selline organisatsioon võimistanüüdongi eks nagu RMK olemas. Tore, et matkarajaga oli vaeva nähtud ning meil nii lahedad võimalused Eestis loodud on 🙂