Pulmaloba vol. 1 👰🤵

Tegelikult on see von miljon juba, kuid alustan ikkagi ühest ja edaspidi nummerdan need loba-mõtte-ideede postid ära 🙂 

Meie jaoks on väga olulised igasugused pisidetailid, seega ka õhtu ärasaatmisele võiks eelneda midagi nummit. Kuna pidu lõppeb juba üheksa, siis ei saa see midagi üliefektset olla. Esimene idee, mis mulle väga meeldis olid valguslaternad. No lihtsalt vaadake kui kaunis see välja näeb!

laternad.jpg

Siiski aga ei soovi ma meie planeeti reostada rohkem, kui meie eriline päev seda juba niigi teeb. Seetõttu ajab minus väikese kuradikese ärkvele ka see, kui ma näen, et keegi kavatseb pea poolsada õhupalli taevasse saata… Ma tunnen ennast piisavalt halvasti, et meie pulmas liha-kala pakutakse, seega teen muu osas niipalju kui saan/tahan.

Dekoratsioonide osas näiteks lohutan ennast sellega, et vähem kui kuu hiljem kaunistavad need minu õe pulma. Väikene taaskasutus seegi eksole. Igatahes laternad on out, kuna esiteks planeet ja teiseks kellaaeg ka. Ma usun, et kell üheksa veel ei ole pime?

Siiski-siiski ma loodan, et hämar on ikka. Ideaalis ma sooviksin säraküünlaid, on jah planeedireostus seegi, kuid parem variant siiski. Säraküünlad on kindlasti parem, kuna me ju teame, et oma lõpu leiavad need prügikastis. Kuid laternad lõpetaks jumalteabkus ja jääks loodust reostama.

Ideaalis ma tahaks loomulikult ka igasugu nummisi pilte, kuid kui ei saa, siis ei saa. Ja kui ei ole nii efektne kui ma loodan, no siis lihtsalt ei ole, peab leppima vähemaga eks 😀 Kutsete puhul siis ma ka ei jäänud rahule, kuid ma ei jää paljude asjadega 100% rahule, seega pole midagi teha 🙂 Kui vähe idealist pirtsperse oled, siis peab lihtsalt leppima vähemaga ja ära harjuma. 

No vaadake neid pilte, niiarmas lihtsalt ju! Meie seda efekti kindlasti ei saa, kuna kellaaeg noh, kuid suva see, üldiselt on mõte see mis loeb 🙂

särakadsärakad2

Ilmselgelt mulle meeldib lobiseda ja oma ideid ning mõtteid jagada. Egas mul muud ei olnudki öelda, tahtsin lihtsalt meie ideed ja enda mõtted kirja panna 🙂 Aaa ja ma kavatsen iga pulmateemalise lobaposti lõppu minumeelest armsaid laule ka toppida. Kuna pulmas ma neid kõiki ju kasutada ei saa, liialt uimased pidavat olema 😀 

*kõik pildid on pinterestist võetud

Loba kõigest ja eimillestki 💭

Ma siin avastasin, et ei ole just eriti palju kirjutanud viimasel ajal. Ütleme nii, et mõtteid on palju-palju olnud, kuid mitte selliseid mida jagada sooviks-sobiks. Ma vahepeal vorpisin paar asja, kuid otsustasin, et ei tasu närvitseda kassipaljundajate üle…see ei anna mulle juurde midagi ja nemad niikuinii targemaks ei saa.

Meil siin toimus üks ülisuur muudatus, nimelt vahetasime pulmafotograafi. Põhiliselt seetõttu, et lähedased tegid meile “kinkekaardi” ja lõppkokkuvõttes on meil mõttekam siis valida vaid üks fotograaf. Uus fotograaf läheb küll pea poolekallimaks maksma, kuid ma usun, et see on seda väärt. Ja selle sissemaksu protsendi saime kingituseks, seega mis seal ikka. Tegelikult kokkuvõttes olen ülirahul, kuna olen juba aastaid selle fotograafi töödel silma peal hoidnud.

Muudatusi on üldse palju tegelikult olnud. Mõned kutsed said vahepeal valmis, ma tahaksin pilte jagada, kuid ma ei saa. Esiteks kuna ma pean ootama, et kõik kutsed valmis saaks, teiseks seetõttu, et ma lihtsalt ei viitsi veel 😀 Ja kolmandaks, siis ma ei saanud enda ettekujutuses olevaid ideaalkutseid. Kuigi praegused on väga kaunid, siis ma olen natukene pettunud. Küll iseendas õnneks vaid, kuna kui ma oleksin rohkem vaeva näinud ja rohkem poode läbi kolanud, siis ma oleksin kindlasti selle ideaalpaberi ka leidnud. Minu õde on kutsete kallal aga super tööd teinud, vinguda saan vaid iseenda kallal.

Iiris, see karvane hull kass, kes vetsupotist joob, ta kolib ära meie juurest 😦 Mu vend jõudis nüüd Eesti tagasi ja kahjuks ta ikkagi tahab kiisut endale. Ma niii lootsin, et suudan talle ühe musta hoiubeebi pähe määrida, kuid ei läinud läbi. Ja nagu kanaemale kohane, siis ma olen juba praegu megamures. Iiris on ära hellitatud ja kange iseloomuga, seega saab tal raske olema, kuna üks kokkukolivatest kahejalgsetest ei tolereeri isekaid kasse. Samas ma mõistan, kuna neil on ju pisikene beebi ka. Ja ma olengi tegelikult lasknud tal endale täiega pähe istuda 😀 Aga ma lihtsalt armastan teda niinii väga ja mind ei häiri see kui ta mind hammustab ja küünistab. Tubli kassiomanik kasutaks veepritsi, kuid ju ma siis ei ole niitubli 😀 Ja pealegi süüdistan ma sterri selles…opp on vajalik, kuid oleksid võinud siiski meile valukaid koju kaasa anda.

Säde saab ilmselt kurbuseataki, kuna nad on ju titest saati paaris olnud. Iiris on tal nagu mingi emmekene meil siin ja üldse on ta kõigi boss. Hoiab ja armastab ning peksab ja karistab 😀 Mitte, et ma ta teguviisi takka kiidaks, kuid kuni nad üksteisele reaalselt haiget ei tee, siis ajagu oma kassiasju kuis soovivad. Nuuks-nuuks-nuuks…

Meie imeilus segane printsess💖 See on ju kõigest ära kolimine, mis ma teadsin, et ükskord juhtub, kuid iiiikaaagiii….

Seenebeebidest ei ole ka ammu kirjutanud, kuid need meil siin kasvavad ja kosuvad ning on pirakad. See kaalukaotus trall kestis meil siin mitu nädalat ikka, kus tõusis ja langes pidevalt. Praegu on kõik ok ja nad juba kasvult varsti oma emmel järgi. Samas nende emme on megaaaapisike, lihtsalt üliväike kass. See tondibeebide emme käis opil ka siin eelmine nädal ja oii meil oli pärast sõda. Ostsin talle oma rahade eest vesti ja lasin arstidel selga panna, kuid ta võttis selle hiljem kodus loomulikult ära. Ja noooh, metsik kass ja vesti selga panek ei käi kokku. Ma ei saanudki lõpuks seda spetsvesti selga talle, tegin oma venna sokist handmade vesti ja ajasin üle pea. Oleks võinud kohe seda teha eksole, mitte raha raisata ja sõdida. Vahepeal jõudis ta selle ära puru teha ja sai uue, uue vesti selga saamisega oli ka sõda, kuid läks veits sujuvamalt.

Seenest täitsa lahti pole, beebidel on tegelikult peaaegu korras, kuid see ema ju…teda ei anna pesta. Kliinikus sai arutatud, et ilmselt saab peale taastumist tabletiravi peale, kuna no see ei ole normaalne enam. Eks annan mingeid probiootikume sisaldavaid pasteete vms talle kõrvale ka, aitab natukene magu hoida.

Ülemine on hiljutine pilt tondibeebidest ja all on üks suht vana pilt nende emmest. Ärge laske ennast petta tema nunnust välimusest, ta on suht deemon tegelikult 😀

WP_20170625_15_33_40_ProWP_20170426_19_23_21_Pro

Homme on meil pulma minek ja noh, tuju üldse ei ole. Koerahoidjatel on kõigil just sel nädalavahetusel oma elu. See tähendab seda, et ta saab küll ilusti oma jalutuskäigud, kuid ülejäänud aja peab üksi olema. Ööseks tegelikult tuleb talle ka seltsi, kuna ma keeldun jätmast oma looma niimoodi koju. No tegelikult on ta ka üksi siis, kui me mõlemad tööl oleme, kuid siiski noh. Mulle üldse ei meeldi, et me oma väikese mummukese üksi peame koju jätma. Ma olen viimasel ajal avastanud, et minust on täielik kanaema saanud koera jaoks 😀 Iiiimeliiik, kuid mis sa ära teed kui sul nii võrratu koer on 🙂

Kokkuvõttes, siis vinguv tuju on peal nagu näha võib. Ma ei suuda enda elevilmoodi sisse lülitada homse suhtes, kuid küll see tuleb, ma vähemalt väga loodan. Ennast tundes, siis ma jätaks iseenda pulma ka minemata, kui ma enda sisemisele koduarmastajale alla annaks…

Floristika ehk lilled pulma💐

Eelmises postituses kirjutasin ma sellest, et küsisin floristilt pakkumise. Noh ütleme nii, et pakkumise ma sain ka, kuid ma ei tea kas nutta või naerda? Ei tegelikult nutma ei hakka, kuid naeruväärne tundub asi küll. Olgu, võibolla olen ma ise kuskil pilvedes ja eeldan teistsuguseid värke-särke, kuid noh maeiteagi nüüd.

Igatahes esialgne soov oli mul selline nagu on allolev kollaaž. Ainult, et pruudikimbult eemaldada roosid, tavaline kipslillest koosnev kimp ja natukene pisem, kui seda on pildid olev kimp. Kuna meil on ostetud nii megailusad kunstroosid, et ausõna ei raatsiks reaalsetele lilledele veel raha raisata. Lisaks ei soovinud mingit riidega kinnitust, kuna meil on endal ostetud helesinine pits selleks. Lauale soovisin ma siis kümme paremal olevat purki, kuid vaasis ikka ja megaõrnalt siis roheline jooksev leheke nagu vasakul on mööda lauda.

 

Kui ma oma soovid ära edastasin ja olime veidi suhelnud ning täpsustanud, siis sain ka hinnapakkumise. Vaase ei pakutud, vaid ikka purgid, tavalised purgid kuhu ümber oli keeratud maalähedane pitsriie, selliseid olen ise ka näinud, kuid meie pulma selline ei sobiks. Florist isegi ei pea miskit ise kohapeal tegema, tema oleks vaid need valmis meisterdanud ja meie catering oleks need kaasa võtnud Tallinnast. Igatahes pakkumiseks oli nende tingimustega 180 eurot, ma eeldasin pigem, et jääb 100 lähedale. Ja noh natukene alguses mõtlesin küll, et misasja?

Ma ei olnud kipslille hindadega kursis, kuid see ausõna ei tundunud mulle niivõrd kallis lill. Minumeelest võrdub see sellega, et sa võtad pistad need kipslilled pisikesse puhma ja natukene sätid. Ühesõnaga tegin oma kalkulatsioone ja uurisin internetist soovitud taimede hindu ning noh, ma muud ei oskagi öelda, et ju töötasu on siiski niivõrd kopsakas. Peaks floristiks õppima 😀 Tegelikult pisikene unistus mul see dekoreerimine ongi olnud ju pisikesest plikast saati. 

Igatahes ma ilmselgelt keeldusin viisakalt ja selgitasin ka seda, et kogu ülejäänud mõisa dekoreerimine on meil läinud maksma pea samapalju (tegelikult isegi vähem) ja me ei soovi mõningate detailide alla sellist summat panna. Ütleme nii, et tegelikult näiteks pruutneitside kimpe ma otseselt ei soovinud, mõtlesin ainult, et küsin pakkumist ja kui on normaalsete hindadega, siis võib ju küll. Soovisin ma kolme kimpu ja ühe kimbu hinnaks oleks olnud 15 eurot…no ma eiiiiteaa noh, tundub kuidagi vägapalju minumeelest 😀 No lihtsalt vaadake seda pilti, see on ju niitillukene väike puhmakas. 

Ja no tegelikult ma tahtsingi üldse ise teha kogu dekoreerimise, kuid ükspäev poes vaaside hindu vaadates jäin mõtlesin, et äkki ikka telliks. Ja minu arvutuste kohaselt, siis isegi kui ma kõik need vaasid ise ostan, siis tuleb ikkagi soodsam. Seega tulevikus saab mul lihtsalt palju vaase kodus olema 😀 Samas saab tegelikult ka üsnagi soodsalt rentida vaase, eks näeb igatahes.

Ma nüüd mõtlengi siin, et huvitav kas ma ise elan pilvedel või see pakkumine oli ikkagi liialt kallis? Jah ma olen kursis, et pruutkimbud ongi kallid, kuid cmoon see on ju pisike kipslille puhmakas 😀 Minu ideaal oli üldse üks keskmise suurusega piibelehtede kimp, kuid ilmselt Augusti lõpus neid enam ei leidu.

Ma kusjuures tahtsin tegelikult kogu dekoriga ise jännata, kuid mõtlesin, et küsin pakkumise ikka. Kuni 115 eurot oleksin ma olnud valmis välja käima, kuid 180 küll mitte. Jah, elan vist ise pilvedel, kuid no ütleme, et on ka põhjust ju. Me maksame kogu mõisa eest kõigest 120 eurot rohkem, selle eest saame mõisa kogu ööpäevaks enda valdusesse. Lisaks võime kohale ilmuda juba eelmise päeva hommikul ning kogu päeva seal toimetada ning teise korruse ruumides ööbida. Ööbida võiks kasvõi kogu pulmaseltskond, kuid lihtsalt omad madratsid ja värgid kaasa.

Üldiselt siis olen ma vist lihtsalt kõik teised asjad saanud piisavalt soodsalt ning nüüd ei raatsi. Võibolla see summa ongi normaalne ja okei, täiesti tavaline summa sellise töö eest, kui minumeelest on see too much. Kui tegu oleks floristiga kelle töödesse ma oleksin armunud, siis käik küll selle summa välja, kuid noooh asjalood on teistsugused.

Toitlustusele käime me välja kusagil 1500 euro kandis ning see on ainus asi millele ma raatsin maksta ka. Kõik muu tegelikult saab ise teha ja toimetada ning mõnesmõttes parem ongi. Kuna mind tundes, siis ma ei pruugiks olla rahul, kui maksaksin 180 eurot nende lillede eest ja see ei vastaks minu nägemusele. Ja ma suudan jubepahaseks detailide peale minna, seega vist ongi parem kui jändan ise ning kui rahul ei ole, siis olen iseenda peale pahane, mitte kellegi teise 🙂

Kui ükskord pulmad peetud, siis kavatsen ka järelposti teha sellele siin. Siis näen, et palju maksma läks ise tehes ning kuidas üldse kõik välja kukkus 😉

PS: Peaks vist üle mainima, et kogu ülejäänud dekor on meil ära planeeritud juba, kuid nagu ma mainisin, siis tuli mul viimasel hetkel tahtmine lauale ikkagi eluslilled võtta. Enam ma selles aga niikindel ei ole, kuna mul seisavad ühed kunstroosid laual ja no elusees ei ütleks, et need ei ole eluslilled. Ahh eks näeb, mis soovid mul Augustis on.

Paljud lapsed soovivad, et emad ei teeks aborte ehk hirmud ja foobiad😨

Kuna minu põhilised foobiad-hirmud on looduses tagasi, siis ma olen juba mõnda aega mõelnud, et võiks sellest teemast kirjutada. Nüüd siis lõpuks võtsin kirjutamise ette, kuna homsest ma olen ju levist väljas ja siis jälle mõnda aega siia midagi ei ilmu.

Lisaks homsest astun vastu oma vaimsele iseenda poolt tulevale terrorile, ehk kartus/hirm madude ja ämblikute ees. Võib vist öelda, et ma üritan neile vastu astuda ja üle saada? 😀 Matkamise juures ongi minu suurimaks hirmuks see, et minu ja mõne roomaja teed ühinevad. Metsloomi kardan ka, kuid mitte niipalju kui madusi. Kuigi reaalselt ma tean küll, et karu või hundiga oleks hullem kokku kõndida, kuid siiski minumeelest see võimalus on kõvasti väiksem.

Igatahes mõtlesin, et uuriks esiteks järgi, mis eristab hirmu ja foobiat. Antud artikkel tundus kõige mõistlikumalt lahti seletatud, seega kopeerin sealt ühe lõigu. Kui googlesse kirjutada “Hirmud ja foobiad”, siis tuleb päris mitu asjalikku artiklit. Kuigi kõik nad on kuidagi valguvad.

Hirmu tüübid

Hirm kui emotsioon – hirm, millega kaasneb kehaline reaktsioon, viitab tugevale emotsionaalsele vastusele situatsiooni, eseme või sündmuse suhtes. See saab alguse tundest, millele järgneb füüsiline reaktsioon. Selline hirm, mille puhul inimene on emotsioonist teadlik ning reageerib sellele tugevalt, on enamasti emotsionaalne vastus, mille puhul hirm manifesteerub tugeva emotsioonina.

Hirm kui tunne – hirm võib esineda ka lihtsa subjektiivse tundena, rahutuse või alateadliku ohu tajumisena, millega ei kaasne tugevat kehalist reaktsiooni. Hirm kui tunne leiab alateadliku väljapääsu unenägudes, keelevääratustes ja tähelepanuhäiretes.

Hirm kui ärevus – hirmutunne võib olla ka ärevuse subjektiivseks baasiks. Ärevus saab samuti alguse hirmust, kuid see on valdavalt alateadlik, sisemine ja üldine hirmutunne. Kuid hirm kui ärevus erineb hirmust kui tundest selle poolest, et sellega kaasnevad spetsiifilised kehalised reaktsioonid.

Hirm kui foobia – foobiana esinev hirm koosneb püsivast patoloogilisest emotsionaalsest vastusest spetsiaalsele objektile või sündmusele. Erinevus ärevuse ja foobia vahel on see, et foobiad on alati välisest stiimulist tingitud ning ärevus sisemisest. Foobiaid ei käsitleta emotsioonide, vaid patoloogiliste reaktsioonidena, mida väljendatakse liialdatult ning ekstreemselt. Foobiaga inimesel võib tekkida paanika seisund, mille teket mõjutab ka foobiale iseloomulik kontrollimatu kehaline reaktsioon.

Kõige alumisest artiklist* üks lõik ka:

“Võib tekkida küsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade või tegevuste ees hoiab meid vigu tegemast. Hirm on aga sügavam, mõistusega vähem või üldse mitte käsitatav.”

Ja teisest artiklist üks lõik ka:

«Foobia on kestev ja ulatuslik hirm mingi objekti või olukorra ees, mis tegelikult ei ole ohtlik. Sellise hirmu tagajärjeks on tugev soov vältida foobiat esilekutsuvaid olukordi, kuigi inimesed saavad sageli aru, et see ei ole mõistuspärane.»

Foobia on siis hirm ja hirm on kartus? No ma nüüd ei olegi kindel, kas minul on lihtsalt hirmud või foobia, igatahes mina kardan vist päris palju asju mulle tundub. Enamik neist on hirmud ma usun, kuid paar foobiat on vist ka. Üks neist artiklitest ütles, et piiri hirmu ja foobia vahel on raske tõmmata, kuna see on liialt hägune.

Mida ja keda ma siis kardan? 

Esiteks klassikaline asi- suured ämblikud! Pisikeste vastu tekib ikka see kiljumis ja plehku pistmise reaktsioon, kuid suured ämblikud ajavad juba eos õlgu judistama. Vaadata ma neid päriselus ei suuda, kuid kui peaksin valima mao ja ämbliku vahel, siis ma valiks ämblikku. Tillukesed ämblikud on talutavad ja peenikesed ka, kuid paksude koibadega on juba rõvedad, isegi kui nad on tillukesed. Ma olen selliseid monstrumeid Eestis kohanud, et paha hakkab no.

spidooo

Sattusin teemakohase pildi otsa. Madude kohta sobib ka ideaalselt 😀 

Järgmisena maod, nemad on kõige hullemad vaenlased minu psüühika jaoks. Ma kardan neid nii meeletult, et reaalselt pistan teisele poole jooksu ja hirm võtab keha täiega üle. Jumal tänatud, et ära ei kangestu või ei minesta.

Kui ma kuskil 13 olin, siis jalutasin maal kaksikuid tüdrukuid vankriga, et nad tuttu jääks. Järsku vaatasin, et üle tee roomab üks paks madu, ise jumala aeglane ja uimane ning chill. Mina pöörasin seepeale sekunditega otsa ringi ja jooksin mööda kruusateed minema, oma kaks kilomeetrit, ise hingeldades ja pisarad silmis. Jooksin vankriga koos loomulikult, lapsi maha ei jätnud 😀 Sel päeval need lapsed lõunaunne ei jäänudki ilmselgelt. Kõige jamam oli see, et tegu oli maakohaga ning sinnapoole kuhu ma jooksin, sealt ei saanud majani tagasi. Seega ma ootasin mingi pool tundi, võtsin julguse kokku ja läksin tagasi sinna poole, kus see madu oli ennem. Kuskil 100m enne oletatavat kohta hakkasin jooksma ja jooksin 500m koduni ära- kogu selle aja oli mu peas pilt sellest, kuidas see madu mind agressiivselt taga ajab.

Mul on üldse madudega rõvedalt palju kokkupuuteid olnud ja no ma endiselt niikardan neid. Esimesel matkal kohtusime ka nastikuga ja see ei läinud ära ka, lihtsalt lebotas liikumatult keset teed ja meil oli vaja mööda saada. Lõpuks mina ja mu vend elueest jooksime ringiga, Kalli kõndis jumala rahulikult ja mögises meie kallal, et mida me kardame 😀

Pirita jõe ääres olen lugematuid kordi neid näinud ja ma isegi ei tea kui mitu, kuna neid on olnud hordides. Ükskord mu koer ujus vees ja siis vaatasin, et oushit kivilt hüppas madu vette. Ma siis karjusin-kiljusin ja jooksin põlvini vette oma koera ‘päästma’ 😀 Loogiliselt saan ma aru küll, et ta vist ei oleks mu koera poole läinudki, kuid misseal ikka noh, emainstinkti vastu ei saa 😀 Järvesid ma kardan ka seetõttu, et olen ujumas näinud madusi, ikka mitu korda ja tegu on olnud erinevate järvedega. Ilmselt sealt ka mu ujumisfoobia looduslike veekogudega seoses. Ainus looduslik ‘veekogu’ kus mina ujuda julgen, selleks on meri ja noh see peab ka ‘põhjaga’ olema. Ma oskan küll väga hästi ujuda, kuid mul mingi hirm on ikka ‘põhjatute’ veekogude ees. Kusjuures väidetavalt maod merre ei tule, kuna soolane vesi neile ei istu, pidavat haiget tegema vms.

Ja nüüd see igapäevane foobia- Kajakad. Ma kardan meeletult kajakaid, mu õde arvas, et see on naljakas, kuniks ma siis seletasin ära põhjuse kust minu hirm on tulnud. Nimelt aastaid tagasi, kui ma Kristiines elasin ja tihti Mustamäel käisin, siis need kandid olid kajakaid täis ja nad olid oma poegadega. Neil on see kaitserefleks ja nad lendavad kallale ju. Selle suve jooksul pidime me pidevalt suurte ringidega käima või kott peakohal jooksma, kuna nad üritasid koguaeg kallale lennata, kuigi enamjaolt olid nende pojad üldse eemal. Tegelikult ma ei tea, kas nad reaalselt ka pähe oleks lennanud või niisama hirmutasid. Ühelt poolt ma mõistan neid, kuna meie seas on nõmedaid inimesi ja alles paar aastat tagasi mingid lapsed ju piinasid ühte kajakapoega. Siiski aga ma ei saa aru, miks nad mind pidid ründama, ahh?

Näiteks ükskord ma kõndisin töölt koju ja ühe suure maja katusel oli neil vist poeg, kuna kolm kajakat hakkasid mind korraga ründama. Õnneks oli mul spordikott kaasas, panin selle peakohale ja pistsin elueest jooksu. Nende kõigi kokkupuudete tõttu, kardan ma nüüd meeletult kajakaid. Kui ma juba kuulen nende kiljeid või näen varju, siis esimese asjana tuleb pähe mõte “jookse-jookse-jookse!!!”, kuid üldiselt suudan ma ennast rahulikuks sundida ja hakkan lihtsalt paaniliselt ringi vaatama ning kiiresti kõndima. Ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid kel on millegi ees reaalne hirm, siis see peaks aru küll saama mida ma mõtlen. A’la peas jooksevad pildid sellest, kuidas ta pähe kinni lendab ja siis võtab juba hirm mõtte üle ning rohkem ma ei teagi, siis enam ei mõtle, vaid lihtsalt kardad ja tahad minema saada. Eriti jube on see, kui nad kiljuvad ja tiirutavad peakohal…õõõõõõh. Täna alles vahtisin ühega tõtt, üldiselt ma neile otsa ei julge vaadata, kuna ehk kehtib sama asi, mis nn koertega? 😀 Et ei tohi silma vaadata. Ma püüangi alati lihtsalt mitte hirmu välja näidata ega otsa vaadata ning kiiresti minema saada. Mul oli täna aga tõre hetk ja siis see üksik kajakas passis mind, ma siis küsisin, et “no mida paganat Sa mind vahid?” Vastust ei tulnud ilmselgelt.

Natukene kardan koeri ka, see tuleb ilmselt sellest, et kunagi hüppas koer mulle näkku kinni. Nimelt võtsime me ühest perest koera, pere oli teda väärkohelnud kogu elu ja noh taheti lahti saada. Sellel koeral oli psüühika väga sassis, öösel kui vetsu läksid, siis jooksis kallale mõnikord ja üldse, suhteliselt terror oli. Ükskord ma siis pikutasin voodil, tema magas voodi ees ja järsku hüppas püsti ja mulle näkku kinni. Kolm auku oli näos, üks neist kenasti silma kohal ja silm läks paiste, justkui peksa oleks saanud. Peale seda on mul tekkinud koerte ees hirm, see on õnneks selline kergem, kuid tunnetatav hirm. Ma alati kardan, et nemad ka tunnevad seda ja siis reageerivad. Seega mulle ei meeldi kui võõras koer mu juurde kõnnib, miskipärast eriti suuremad koerad ajavad hirmu nahka. Vahepeal tuleb hetki, kus kardan isegi meie koera, suhteliselt lampi kuid samas on ta mind ju näksanud ka, algusepoole siis kui ta meile alles tuli. Samamoodi sai terrorit oma eelmise pere lastelt ju ja seetõttu ka vanematelt… Nii pahaseks teeb ikka see, et inimesed loomadega huiiavad nii😒

Sai nüüd natuke segane, kuid mis seal ikka 🙂 Mul tegelikult on neid hirme ja asju mida ma kardan veel, kuid need siin väljatoodud on sellised põhilisemad. Reaalsemad vist ilmselt ka, kuna ma pakun, et kellegi poolt ära röövitud saada on vist vähetõenäolisem kui mao otsa astumine.

Mitmes artiklis toodi välja, et foobiast on võimalik jagu saada ja niisamuti ka hirmust. Kuid ma ei kujuta ette, et kuidas ma peaksin saama jagu hirmust madude või kajakate ees? Ma ju tean, et kui ma mao peale peaksin astuma, siis ta faking salvaks mind. Ja ma ju tean, et kajakad on terroristid ja üritavad mind rünnata! Ok 99 korda 100st ei ole nad mind tegelikult enam rünnanud, kuid kus mina peaksin teadma seda, et kuna nad ükskord otsustavad, et nüüd ju võiks! Seega ma vist pigem elan oma hirmudega edasi ja palun jumalat, et madu mind ei salvaks ja kajakate terrorit pean edasi kannatama, kuna nad on ju igalpool ja vältida on neid päris võimatu.

*Off-topic natukene, kuid antud artiklis on järgnev lõik:

Lastel esineb ärevust ja hirme seoses maailmas valitseva vägivalla, kuritegelike rünnakute, narkomaania ja AIDS-i levikuga. Tean seda väita sellepärast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida võlur võiks täita, siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sõdu, et inimesed ei sureks, et emad ei teeks aborte. Enamik lapseea hirme on aga mõistagi seotud nende igapäevaeluga.

Vabandust väga, kuid kuidas üks laps saab karta AIDSI? Kes see seletab oma väikesele lapsele, misasi on aids? Jah kui küsiks, siis ikka seletaks, kuid miks peaks laps sellist asja küsima? Või üldse sellise asjaga kokku puutuma? Lisaks miks peaks üks väike laps soovima võlurilt, et emad ei teeks aborte? Miks teab üks väikene laps üldse misasi on abort ja kelle ema seda siis “igapäevaselt” tegemas käib, et laps sellisest asjast teadlik on ja midagi sellist sooviks?!

Ma olen päriselt ka väga segaduses ja kuigi ma pooldan, et lastele peab asju seletama ja nendega palju rääkima, siis ma siiski ei mõista, miks peaks üks laps teadma aidsi ja abortide kohta?

Oh neid mõtteid küll 💭

Teate, mina ei mõista seda, et kuidas inimesed enda puhkusi suudavad planeerida? Mina nagu üldse ei suuda. Tegelikult õigem oleks öelda, et suudan planeerida puhkust, kuid ei suuda otsustada, et mida ma täpsemalt teha sooviks või kuhu minna.

Näiteks me otsustasime, et ehk läheks ikkagi pulmareisile kuskile soojale maale. Itaalia on valikus nr1, kuna mulle on alati see riik kuidagi südamelähedane olnud, eks seda kas peale selle külastamist ka on, seda näeme kunagi tulevikus. Lisaks saab sinna odavalt lennupiletid, ning minu valikusolevates linnades, saab majutuse ka soodsalt.

Ma juba tahtsin uisapäisa lennupiletid ära osta, kuid noh siis hakkasin ikka kahtlema. Samas ma tahaks ju niiväga hoopis matkama minna. Ja siis läks mul süda haledaks, kuna ma ei suuda meie koeraplikat kümneks päevaks kellegi teisega jätta. Ta ju niiarmastab mu Kallimat ja tänaseks mind ka isegi 😀 Ja kui me matkame läheksime, siis tema saaks kaasa tulla ja tal oleks ka lõbus. Ta niii armastab matkamist, kuna ta on üks hullult segane tegelane. Eelmisel matkal ta jooksis pm kogu öö telgiümber ringi, sest kellel seda und ikka vaja eks. Kui meie aga Itaaliasse läheksime, siis tema peaks kurvalt hoidjaga kodus passima.

Siis üritasin ma ikkagi sellele mõelda, et see oleks ju ikkagi meie pulmareis. Ühe korra elus võib pulmareisi ajaks mongoli koju küll jätta. Agaaa ma ei tea, kurb oleks kuidagi. Ja samas see raha, mis soojamaa reisile läheb, selle eest saaks korralikult pika matka ette võtta. Hiljem veel spas puhkams käia, lisaks boonusena lõpuks ometi kuivati ära osta. Minu sees elav kooner streigib täiega noh 😀

Pealegi kuna pulmad on ka tulekul, siis nagu ei tahaks väga raisata. Jah see ei oleks raiskamine tegelikult, see oleks meie pulmareis, kuid siiski. Pulmadeks me ju kogusime/kogume ka raha kokku, kuna mingid laenuvärgid mulle ei istu. Pole elusees kuskilt laenu võtnud, isegi mitte järelmaksu ja no ei taha ka. Järelmaksud ja laenud on tegelikult saatanast 😀

Ja siiski on niiraske otsustada, et mida teha või kuhu minna. Ma siin natukene seedisingi ja ilmselt ikka soojamaareis jääb ära. Kuna noh, kui ma mõtlen sügavamalt selle asja läbi, siis ma naudiks matkamist palju-palju rohkem. Siis ma ei pea midagi kartma ka. Kuigi noh ma suudan ikka veits karta, kuna äkki kui me magame, siis tuleb sarimõrvar või karu…või hunt…või maailmalõpp. Ma võiksin veel pikalt jätkata seda nimekirja 😀

Igatahes ma hetkel otsustasin, et soojamaareis jääb ära. Vägagi vabalt ma võin veel ümber mõelda, kuid ilmselt siiski mitte. Mõte lendamisest ja võõral maal viibimisest tundub naatukene õudne… Ma ei tea mis värk mul on, kuid mul on vist reisimishirm selle kõige tõttu, mis praegu maailmas toimub. Ma tean, et karta ei tohi ja ei ole mõtet, kuid noohjahh, mis mul ikka sinna Itaaliasse vaja. Eesti metsad sobivad küll eks 🙂

Seoses selle matkavärgiga, siis ma otsustasin, et meil on vaja uut telki ja paremat varustust. Nt vana telk on jubesitt ja no ta ei kõlba kuskile enam. Viimasel matkal oli hommikuks põhi niiske ja vot see oli ikka vägarõve. Ja kindlasti peab ka teise matkakoti ära ostma, kuna meil on plaanis pikemad matkad ja kui me just puukoort närida ei taha, siis peaks suurema toiduvaruga minema.

Mul on praegu kaks Eestit läbivat matkarada lahti ja tahaks planeerima hakata*. Selle kuu lõpupoole on Kallimal nädalane puhkus ja tahan neljapäeva-reede vabaks võtta, selle plaani järgi saaksime viiepäevase matka teha. Mõtlesin, et võtaks siis ühe raja ette ja käiks niipalju lõike läbi, kui selle viie päevaga jõuab.

AGA ma ei suuda kuidagi planeerima hakata, kuna ma tahan uut telki ja matkakotti enne! Veel varustust on vaja, kuid tahaks vähemalt neid kahte põhiasja praegu ja kohe! Aga Kallim ei viitsi minuga poodi tulla. Kuna ta käis hambaga erakorralises ja nüüd magab, ma olen jummalast kindel, et ta magab seetõttu, et ei peaks minuga poodi tulema 😀 Järeldus tuleneb sellest, et kui ma enne õejuures käisin tittedele silmatilku panemas, siis tagasi jõudes oli ta arvutis ja nüüd läks pikali tagasi. Vana siga ma ütlen 😀

Tegelikult ma rohkem ei loba ja lähen nuiian teda veel veits 🙂 Ja ei, ma ei ole deemon, ta hammas ei valuta enam, asi on laiskuses 😀 

PS: Siga on meil hellitusnimi, ma ei tea miks, kuid nii on jäänud 😀 Koera kutsume ka seaks ja kiisupoegi kutsun ka pisikesteks seakesteks (imelik sõnaaa….). Õde koguaeg tänitab, et kulla Kirsike, kas Sa saad juba ükskord aru, et need on kassipojad mitte sead…I know sister, I know that.

*Matkarada nr 1: Oandu-Aegviidu-Ikla matkatee. Selle raja üks või kaks lõiku oleme me tegelikult läbi käinud, seega huvitavam oleks vist teise raja kasuks otsustada hetkel.

*Matkarada nr 2:Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkatee.

 

Üldine elu update ehk lobapost👀

Ma tahtsin praegu kuidagi ilusti alustada aga ei oska. Tegelikult olen ma terve posu postitusi kirjutanud vahepeal, kuid ära pole lõpetada jõudnud. Ma olen iseendaga veits pahuksis, ehk ei sobi ühtepidi ega teistpidi kirjutamine.

Niii palju asju on lihtsalt rääkida ja ei oska kusagilt pihta hakata. Tahaks kõik ära öelda, kuid samas ei mahu ju ühte postitusse. Lisaks läheks liiga segaseks ära, kuigi noh mu kirjutised on alati segased 😀 Mul aju koguaeg jookseb-jookseb-jookseb ning keskenduda ma eriti nagu ei oska, või ma nüüd ei teagi kuidas seda nimetama peaks.

Käisime nädalavahetusel Pirita Beach Apartments & SPA’s puhkamas. Mul on ka postitus sellest pooleli, kuid ma nagu ei teagi enam, kas vorbin ta valmis või ei. Igatahes nii hea oli aega maha võtta! Ma tavaliselt ei suuda rahus puhata, kuna muretsen loomade üle ning pommitan venda kõnedega, et “ega sa koera ei unustanud jalutada, ega sa kassidele süüa-juua ei unustanud anda, kas loomad on üldse elus?!” Sel korral aga olin inimene ning suutsin ennast takistada. Tahtsin helistada küll, kuid mõtlesin viimasel hetkel ümber. Appi kui hea tunne oli lihtsalt puhata! Ilma, et ajusi välja stressaks 😀

Tuba oli hästi puhas ja mõnus. Bassein ja mullivann olid täielikult meie päralt! Hullasime poolteist tundi vees ning ma avastasin, et ma vihkagi vett, vaid vihkan ülerahvastatust. Seetõttu arvasin siiamaani, et ma vihkan ujumist, kuna teadagi on rannad-ujulad alati inimesi paksult täis. Ma ei jõua ära oodata, et me juba kuskile privaatselt ujuma saaks jälle minna! Seda kuidas ja kuhu, ei ole veel välja suutnud mõelda.

Kusjuures tegime ööseks ülevalt pisikese akna lahti ja terve öö oli kõrvus merelainete kohin, imeline lihtsalt 🙂

Ma nüüd vahetan totaalselt teemat, nagu ikka eksole. Hoiukiisud ei taha üldse areneda. Tegelikult no ikka vaaaikselt arenevad, kuid võiks nagu rutem 😀 Täna hommikul ärkasin selle peale, et keegi neist ropsis. Mul on vist mingi emainstinkt tekkinud kassidega seoses 😀 Varem ei saanud mind üldse püsti ja no Kalli mind ka üles keset ööd ei saa, kuid kasside tegutsemiste peale ärkan alati.

Algul mõtlesin, et ma ei viitsi minna vaatama ning proovisin magama tagasi jääda. Hääled aga reetsid, et väikesed ajuhiiglased söövad seda ropsi… Kuna ma nagu üldse rahul sellise asjaga ei ole, siis ajasin ennast püsti ja koristasin ära. Kõige debiilsem selle asja juures on see, et nad ropsivad ilusti oma liivakasti, kuid paakuva liiva söömine ei ole just eriti kasulik eksole…

Mul on mingid uimasushood tekkinud. Vahepeal lihtsalt tõmbab hästi uimaseks olemise ning üle ei taha minna. Pilt on udune ja pea paks. Jubedalt ebamugavaks teeb elamise, kuid loodetavasti läheb üle.

Ülimalt hea uudis on mul ka. Leidisin endale uue hoolealuse ning alustan Veebruari keskpaigas. Hästi kihvt pooleteist aastane poisiklutt. Meil tekkis koheselt klapp ning ema ütles, et ta siiski peab teisele neiule ära ütlema. Ütles, et talle on ikkagi nii oluline teadmine, et laps on parima hooleall ning meie kohene hea klapp pani ta heldima. Ma juba kujutan ette kui lahe meil pisikesega olema saab! Loodetavasti saame südamsõpsideks 😀 🙂

Ma hetkel rohkem ei vurista, kuna muidu kirjutan kõik lühidalt ära ning pikemalt miskit ei tulegi. Ma olen ühte hästi kihvti toiduteemalist postitust vaikselt vorpinud, seega millalgi saab see ka üles 🙂

Lähengi tegelikult nüüd süüa meisterdama, kuna Kalli tööpäev hakkab varsti läbi saama:)

Järjekordne postitus kõigest ja eimillestki- checked ✔

Mul olid tänase päeva osas suuured plaanid, kuid kahjuks ei kukkunud kõik välja plaanitult. Esiteks tahtsin hommikul kell kuus ärgata koos Kalliga, et tema tööle saata ja seejärel hakata usinalt toimetama. Tegin eile isegi inspiratsiooniks nimekirja valmis! Minu jaoks on nimekirjad inspireerivad ja linnukesi kirja saada on tore 🙂

Öösel jäin magama alles kell pool viis, ärkasin Kalliga kuue paiku, kuid kui tema oli läinud, siis kella seitsme ajal tuli uni tagasi. Ma üritasin kaheksast saati ärgata, kuid ei suuutnud! Lükkasin aina äratusi edasi, lõpuks avasin täielikult luugid kuskil kella üheteist ajal. Väga tore, et nii detailselt mu hommikulaiskust saate lugeda 😀

Natukene istusin voodil ja üritasin reaalsusesse tungida, kui piisavalt ärkvel olla oli, siis julgesin pesema minna. Kuni juuksed kuivasid: lürpisin kohvi, tegin kerge meigi, koristasin korterit ja poole silmaga vaatasin telekat. Selle kõige käigus sain kirja vaid ühe linnukese.

Lõpuks ajasin endale kargu alla ja käisin munitsipaalpolitsei ametis ära, et trahv ära vaidlustada. Teenindaja oli hästi tore vanem mees, ma mainin seda seetõttu, et kui mulle trahvi tehti, siis toredusest-viisakusest oli protokolli tegija suhtumine ikka hoopis vastupidine. Kuigi ma unustasin vaid kaardi koju, siis tekkis seal bussis tunne nagu oleksin sarimõrvaga hakkama saanud…

Mupos sain teada, et mu rohelisel kaardil puudub triipkood. Ma ei osanud selle peale midagi öeldagi, kuna minu mälu järgi pole seal kunagi seda olnudki ja kui kontrollitud mind on, siis keegi pole midagi maininud. Ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et no ma ei tea kus teine kadunud on. Triipkood kus läksid ahh? Igatahes öeldi, et oleks tore kui ma endale uue kaardi soetaksin.

Mu jalad külmusid sel aastal esimest korda, põnev ehh? Tegelikult oli lugu nii, et kui ma koera jalutama viisin, siis oli õues nagu täitsa soe ja varbad soojad. Seega otsustas, et käib küll ketsidega minna ja pole vaja saapaid. Oii kuidas ma eksisin! Ma ei tundun koju jõudes oma varbaid. Never again ma sellist viga ei tee…

totally.jpg

Minu moto vist 😀

Huvitav kas keegi veel loeb? Mina igatahes kirjutan edasi ja loen ka edasi tulevikus 😀

Jäin eile mõtlema sellele, et peaks oma vennale kingituse sinna põhjapõdra maale saatma. Ta ei ole juba nii kaua Eestis käinud, et äkki on ära unustanud selle, kui väga me temast hoolime. Ja me ausalt ootame teda tagasi koju. Ehk annaks kingitus-meeldetuletus ‘õuu düüüde, Sul on siin perekond kes igatseb Sind!’ tal kiiremini koju tulla. Loota võib vähemalt eksole. Soome paki saatmine on aga suhteliselt kallis lõbu, saadetise tasu ei ole tegelikult üüratu, kuid kui tahaks paki laheda kraamiga täita, siis kokku tuleb suhteliselt suur summa kardetavasti. Mõtlesin, et räägin õdedega läbi ja ehk keegi peale minu panustab ka.

Lisaks jäin mõtlema, et mu õe beebi on juba pea neli kuud vana, kuid ma olen teda vaid ühe korra näinud ja sama palju ka süles hoidnud. Titekingitust ma ei ole suutnud ka siiamaani teha… Kallis E. mis Sul viga on? Sellistele asjadele mõeldes jään kohe pikemalt mõtlema, et mis värk on? Miks ma ei suuda korralikult funktsioneerida? Ahh?

Samas ma juba mõtlesin välja, et mis värk on ja oli, kuid ma ei taha pikemalt peatuda neil teemadel.

Ma nüüd olen tubli edasi ja lähen hakkan pingutama selle poole, et paberile vähemalt üheksa linnukest tuleks!