Tegelikult olen elus ja pulmalainel😊

See on selle klišee pealkirjaga kirjutisekene nüüd. Viimasest korrast kui ma oma nägu näitasin, siis jääb mulje justkui ma oleks ära surnud või sarjasõltuvuses 😀 Tegelikult mitte kumbagi neist, kuna ma ausõna lihtsalt ei ole siiamaani julgenud ühtegi osa “Criminal Mindsi” vaadata. Lihtsalt natukene toimetamist on olnud. Tunnen ennast vaikselt juba megatublina, kuna no niipalju asju toimub koguaeg.

Sain Cateringu ära valitud pulmadeks ja üldse meeletult palju asju aetud. Varem ma mõtlesin niiüle ja stressasin, tahtsin saada soodsamalt ja see ajas stressama vist. Nüüd otsustasime, et valime esikohal mugavuse ikkagi ja siis vaatame hinda, see on siiski meie eriline päev ja vaid ühe korra elus 🙂 Loodetavasti 😀

Proovipildistamine sai paika pandud, pulmakoha üle vaatamine Cateringuga sai paika pandud, floristile sai kirjutatud, et pakkumist küsida. Kutsed said ära mõeldud ja planeeritud, isegi tekst on valmis ja järgmise nädala lõpus hakkame pusima. Kuidagi meeletult palju asju sai paika, lihtsalt meeletult! Ma ei tea mida ma ennem tegin, mõtlesin niisama üle ja stressasin vist, kuid asjad nagu küll ei liikunud. Ma ei oskagi loogilist seletust siia leida, kuna ma ausõna ise ka ei saa aru noh.

Eenivei asjad liiguvad jubekenasti ning kõik on chill 🙂 Millalgi on oodata pulmateemalisi postitusi ka, kuid ma ei hakka neid enne tegema, kui asjad reaalselt ka liiguvad. Ma ei tohi liialt ette mõelda, planeerida ja plämada. See kõik ajab mu lihtsalt stressi ja no ausõna- no thankyou! Olen avastanud, et asju peab ajama vaikselt ja rahulikult uimates, nii ei tule stressamine ligi.

Hetkel vaevan pead selle kallal, et mis kellaajal alustama ja lõpetama peaks. Meie pidu toimub Teisipäeval, iseenesest mina selles probleemi ei näe, kuna vabaks peavad külalised saama vaid ühe päeva. Alkoholi meil ju ei pakuta ja kuna meil on palju pisikesi põnne, siis pidu lõppeb hiljemalt üheksa, tegelikult tahaksime tunnike varem, kuid on kahtlus, et ei jõua kaheksaks. Lisaks mõtlen veel, et ehk peaks menüüd väiksemaks tõmbama, kuna pidu on suhteliselt lühike ja alkoholi ei tarbita. Kuid eks selle räägin läbi cateringuga kui kohtumine toimub.

Dekoratsioonide osas ongi hull dilemma, ma ju tellisin elupalju igasugu ilusaid asju, kuid otsustasin nüüd, et soovin söögilauale ikkagi eluslilli. Aga samas pinda on mida kaunistada, seega saab kõik ära kasutada küll, kuid kardan seda, et võibolla läheb liiga kirjuks? Ahh eks näeb seda asja 🙂

Aaa ja otsustasin, et teeme selle niinimetatud ametliku osa ikka kohapeal, kuna see “õnnepalee” saali pressimine pole kunagi olnud minu nägemuses. Nüüd saab seda siis ka dekoreerida ja elevusega oodata! Kuigi ma nagu eikujuta veel ette, et kas peaks mingid vanded ka kirjutama või ei? Palju-palju küsimusi on soojas 🙂

Lisaks meie oma pulmadele on meid Suvel ees ootamas kaks pulma ja Sügisel vist ka üks. Ja ma olen nii excited(!!!), kuna me ei ole veel paarina üheski pulmas käinud! Nagu päris paari tunne tekib vaikselt 😀 

excited

Addicted to “Criminal Minds” 😳

Mul oli megavahva nädalavahetus! I think nooot, ei tegelikult oli, kuid noh omamoodi põnev. Põhimõtteliselt vaatasin ma kolm päeva jutti lihtsalt “Criminal Mindsi.” Alustasin esimesest hooajast ja eile uinusin kolmanda hooaja keskel. Ja ausalt, I need to stop! Esiteks juba seetõttu, et ma ei teinudki peaaegu mitte midagi muud need kolm päeva. Mu ab kuur ei luba mul päikese käes käia, niiet don’t judge me! 

Lisaks juba teisel ööl nägin ma kogu öö ainult luupainajaid ja ärkasin ka ülimas hirmus keset luupainajaid. Mõtlesin, et okk vahet ju ei ole, unustasin ühesõnaga ära ja tegin paar hommikutoimetust ning panin voodis jälle uue osa peale 😀 Kallim niikuinii magas mu kõrval.

Esiteks paneb see meeletult mõtlema igasugu asjade peale, millele ma ei taha mõelda ja siis hakkan ma ennast seesmiselt tapma. Natuke on nagu motiveeriv ka, et mõtlen kohe sellele, et peaks enesekaitsekursustele minema jne. Enesekaitse tundidesse olen ma tahtnud juba kuid minna, kui isegi mitte aastaid juba, siiani pole aga jõudnud. Kickboxis käisin aastaid tagasi, paar kuud olime seal, kuid teised andsid alla ja mul ei olnud partnerit enam, üksi ka ei tahtnud edasi käia. Seega natukene ma oskan ennast ikka kaitsta, kuid on suur vahe, kas Sa oled ringis vastasega ja teil on reeglid, või keegi tungib sulle tänaval kallale.

Igatahes täna hommikul sai mu paranoia minuga täiega kokku. Esiteks tulenes see sellest, et kuna meil siin unegraafik sassi läks, siis ma sain vaid tunnike-kaks magada. Kui ma olen magamata ja kurnatud, siis mul tekivad paranoilised mõtted, ma ei tea kas ma olen ainus? Mõtlengi reaalselt, et keegi raudselt tuleb mind mõrvama jne. Aga noh, ma mõtlen selliseid asju veits niisama ka 😀

Ja täna hommikul loivasin ringi ja üritasin ennast korda sättida. Kallim oli juba tööl, seega- oh imeline üksindus! Ja kõrvad olid koguaeg kikkis, koguaeg vaatasin koera poole, et ega tema midagi ei kuule.

Koer on meil mõnus valvaja, kui keegi tuleks, siis tegelikult 99% ta hakkaks haukuma juba siis, kui see inimene meil sisekoridoris kõnniks. Varem hakkas nagu juba siis kui välikoridoris keegi oli, kuid meil elavad siin ühed meeletult kasvatamatud lapsed (meie vastas pm), kes jooksevad edasi-tagasi ja karjuvad, prõmmivad uksi, loobivad prügi maha jne. Nad on ka meie koera õrritanud, kuna ilmselt kunagi see toimis neil ja said ta haukuma. Mis on muidugi natuke müstika, kuna meil ei ole koer kunagi olnud koridoris, kui meid kodus ei ole, siis me panema ta magamistuppa. Kuna ma tean küll, et muidu ta oleks närviline ja hauguks ikka parajalt seal ukse juures, magamistoas ta aga tudub rahulikult. Tean, et on õrritnud, kuna ükskord olin ma kodus haige ja nad tulid meie uksetaha trampima ja hakkasid haukumist imiteerima. 

Igatahes varem mind häiris ta haukumine, kuid nüüd ma olen küll sellele jumalast tänulik! 😀 Ma küll ei luba tal haukuda, kuid ta teeb seda ikka, keelamisele üldiselt reageerib kohe ja tatsab voodisse tagasi. Vähemalt ma oleks vist valmistunud, kui mõrvar tuleb, kuigi ega ma kindel ei saa olla eks. Tänahommikune paranoia oli ikka suur, kuna ma vaatasin isegi hoiukassi sellise näo ja mõttega, et huvitav kas ta kuuleb kedagi? Eitea kas see võib mõrvar olla? Tegelikult on tegu lihtsalt argliku kassiga, kes vaatabki meid sellise näoga, kuna tema jaoks oleme meie vist sama hirmsad, kui minu jaoks mõte ukse taga seisvast mõrvarist…

Lõpuks kaevasin ma oma pipragaasi välja tagasi ja viskasin selle taskusse tagasi. Lihtsalt mingil hetkel ma ei tahtnud seda, kuna mõtlesin, et mu töö-kodu tee on tegelikult suhteliselt safe, kuid olgem ausad, kunagi ei tea mil idioot sind sihikule võtab.

Samas tuli mulle ka meelde, kui ühel vihmasel päeval kapuuts peas töölt tulin ja kolm meest kõndisid vastu. Mul oli see kapuuts nii, et eks nad mõtlesid, et ma ei näe, kuid daaa ma olen alati valvel. Vahetasid pilke ja rääkisid omaette midagi ning üks eemaldus teistest ja kõndis minu ette, lootuses ilmselt, et me kõnnime kokku, kuid ma pöörasin külje hästi järsult ja eks see oli talle ootamatu. Eiteagi, et mida ta üritas? Kusjuures ma ei tööta kuskil allmaailma rajoonis vms 😀 Ma töötan Kalamaja alguses, seega pm kesklinnas.

Ühesõnaga tahaks TÄIIIIEGA Criminal Minds’i vaadata, kuid ma ei julgeeee 😀 Muidu mu luupainajad jätkuvad ja ilmselt varsti ma ei julgeks tööle minna ega üksi kodus olla.

It’s time to stop 😦 Mõtlesin lahenduseks, et hakkan 1-2 osa nädalas vaatama. Kui ma varem Fox kanalilt paar osa jutti nägin, siis küll hirmus polnud, kuid 50+ osa järjest on liig mis liig!

Kuulasin praegu, et koridoris käis vahekoridori uks, seejärel kuulsin kraapimist ja esimene mõte oli, et ohh shitt keegi üritab mu uksest sisse tulla! Hetk hiljem jõudis kohale küll, et ilmselt kass on vannituppa kinni jäänud. Enne kui ukse lahti julgesin teha, et vaatama minna, siis mõtlesin, et see oleks küll irooniline kui ma nüüd ära sureks…

Tegelikult ma olen alati arvanud, et Eesti on turvaline paik kus elada. Meil ei ole maavärinaid, orkaane ega tornaadosi, ei ole üleujutusi ega tegelikult ka terroriste, vähemalt veel ja loodetavasti ei tule ka! Me oleme selline pisike maa, et mina oleksin ausõna täiesti üllatunud, kui siin mõni terrorirünnak toimuks. Minumeelest ei ole meilt midagi võtta, saada ega tahta, kuna me oleme selline pisike mõttetu riik teiste jaoks. Kuigi meil on meri, see oleks vist ainus väärtuslik värk ja teine oht minumeelest on see, et me oleme Venemaa kõrval. Lisaks kuna me kuulume NATO’sse, seega sellessuhtes oleks meid mõtet rünnata küll. 

Lisaks ei ole Eestis sarimõrvu olnud, kuigi samas kes seda teab eks. Mulle on jäänud mulje, et Eesti meedia ei kajasta paljusi uudiseid nii nagu asi tegelikult on. Kasvõi mõnda aega tagasi juhtunud… Mu “isa” pani enda maja põlema, mis oli koduks tema naisele ja lastele (teine naine ja kasulapsed) ning uudistes kajastati seda lihtsalt, et järjekordne süttimine enamvähem ahjust vms.

Seega kuigi mina usun, et meie kodumaa on suhteliselt turvaline paik, siis paraku me kunagi ei tea seda, et mis tegelikult toimub. Me ei tea kunagi seda, milline inimene võib meie seas elada või siia tulla teisest riigist. Viimaste aatate inimeste teadmata kadumised, need on näiteks ausaltöeldes minul küll olemise natukene ebakindlaks teinud, kuna need näitavad, et tegelikult on ka siin seda halba, lihtsalt seda ei kajastata eriliselt.

Jah ma teadsin ka varem, et on kuid need kadumised on mind eriti valvsaks teinud. See on liialt imelik, et inimene kaob ära ja teda ei tule lihtsalt välja, isegi mitte siis, kui pakutakse suuri rahasummasi sellele, kes juhatab kadunud isikuni. Müstika lihtsalt noh.

Eeeniveii, kui ma varsti kadunud olen, siis ilmselt ma ei suutnud ikkagi vaatamist lõpetada ja värisen kuskil kapinurgas võiiii teate küll, mis minust sai 😀

Kallimale andsin ka tegelikult teada, et ma olen sõltuvuses, paranoiline ja on aeg lõpetada! Loodame, et ta ei lase mul siis üleliia vaadata, kui ma ise endaga hakkama ei saa…

adddicteed.jpg

Mis muud kui paljas loba!

Teate kui hea on see tunne, kui torm on möödunud ja saabub vaikus? Ilmselt niimõnigi teab ja see kel torm hetkel hoos, see ei suuda seda tunnet meenutadagi. Kel praegu rasked ajad, siis LÄHEB PAREMAKS! See ei pruugi juhtuda ei täna, homme ega ka ülehomme, kuid torm möödub ja saabub rahu! Ja see tunne on nii hea ning sel hetkel sa mõistad, et rahu peab rohkem hinnata oskama!

kasss.jpg

Pildi võtsin googlest, kuid seoses sellega, siis kristeldamine on hea stressimaandaja!

Mina ise olen näiteks selline inimene, et talun teatud piirini igast jama, kuid kui ikka ülekäte läheb ja ma tunnen, et ei saa ise lahenduseks midagi ära teha, siis saabub paanika ja masendus. Ning see ajab mind kurvaks ja stressi.

Meil oli siin paar nädalat tagasi nii palju jama kaelas, et andke abi noh. Abi saime kusjuures! Tänu Malluka inkasso loosile(?) saime inkasso kaelast. Eesti maksuametiga asjad korda ja Soome omaga asjad liikuma. Peale nendega telefonis jändamist ja selle kuulamist, kuidas firma valetab ja ei ole midagi maksnud, tuli välja, et lihtsalt paberid olid vale koodiga(?) saadetud vm. Nüüd ootama uusi pabereid, et näha mis sellega edasi saab.

Lisaks oli siis minu eesootav operatsioon, mille tõttu ma kaks nädalat jutti koguaeg nutta tihkusin. Ma ei saa midagi teha selle vastu, et haiglad mulle nii vastu on. Peale operatsiooni kusjuures jäin mõtlema, et eitea kas minu reaktsioon on normaalne või on mul mingit sorti foobia? Pole nagu õrna aimugi, ühelt poolt vist ei tihka iga inimene nädalaid nutta kui peab operatsioonile minema? 😀 Ega noh ma ei tea, kuna mu lähedased pole väga operatsioonidel käinud.

Samas mul on arstide ees ka meeletu hirm. Mina lähen arstile alles siis, kui surema hakkan või kui Kalli sunnib. Nagu väike laps, mis teha noh, meeletult hirmus on 😦

Igatahes teisipäeval sai operatsioonil käidud! Ma suutsin haiglas ka veel nutta, seni nutsin kuni opisaalis narkoosi alla pandi 😀 Praegu tundub natukene selline halenaljakas, sel hetkel oli küll hirmus. Ma olin suhteliselt kindel, et ega ma suren ära ka ja pikka pidu pole. Siin ma aga olen, elus ja terve!

tibu.png

Tegelikult elu on ilus. Suuremad probleemid seljataga, teised suuremad ootel, kuid sellisel ootel, et ega meie ei saa teha muud kui oodata. Nüüd peaks hakkama oma hoiualuseid veidi rohkem promoma, kuna kodupakkumisi pm ei ole olnudki. Ma ei suuda aru saada, et miks? Valged kassid on haruldused ja minu omade vastu on huvi null.

Ma kirjutasin pool sellest postitusest eile valmis, kuid noh mõtlesin jätkata.

Ma otsustasin, et hakkan täna tubliks ja teen suurpuhastuse! Nagu aru saada, siis ma ei ole veel eriti kaugele sellega jõudnud, kuid kohe-kohe on plaanis.

Käisin hetk tagasi Mallu inkassoabi postitust lugemas ja kommenteerimas ka, sellessuhtes sain öeldud mis öelda oli 😀 Tagasi minna ei tohi! Ma vähemalt üritan end sundida mitte tagasi minema, kuna neid terava keelega(?) kommenteerijaid on teada ning usun, et eks neid tuleb sinna ka. Igalühel on oma arvamus nagu ikka, mõni ei taha mõelda, et lugu on sügavam ja inimesed erinevad ning tahabki lihtsalt kellelegi halvasti öelda.

Kuna ma aga ei viitsi negatiivset sisse lasta ja tahan oma roosas mullis elada, siis ma sunnin ennast sinna mitte tagasi minema! Ma sain öeldud mis mul öelda oli ja mina julgen Inkassoabi soovitada 🙂 Tal on loos ka käimas, seega kui keegi inkassoga abi vajab, siis mingu võtku osa! Minu meelest on Inkassoabi väärt ettevõte, omast kogemusest soovitan siiski ju!

Mis mul veel öelda on? Ma pean kraamima hakkama asju ning tegelema koduga nüüd tegelikult. Kalli on praegu tööl, seega mul on õhtuni aega koristada, kraamida ja kokata! Tahaks miskit head talle valmistada, kuid mõtteid ei ole väga.

Eilsest hakkas operatsion vist tundma andma rohkem. Lõid igasugu jurad välja. Täna läks pilt tasku ja toetasin end kapi vastu, kuid telefon pihku ei jäänud, vähemalt kokkupuutel põrandaga jäi siiski terveks. Kiirem kõnd ajab kõhu valutama ja enesetunne on uimane, peab vist rohkem jooma, et verekaotust tasa teha. Selle asemel, et lobiseda võiks süüa, juua, möllata ehk koristada ja kokata!

Tegelikult ma nüüd lähengi. Oleks aeg tubli olla!

PS: Ma olen mõelnud siin, et nii naljakas kuidas asjad üleöö muutuda võivad. Ühel hetkel on kõik korras ja lilleline, teisel hetkel sajab mingit prahet kaela ja kolmandal hetkel, kõik juba vaikselt laabub. Ja siis on elu jälle ilus ja läheb edasi, kuigi mõni päev tagasi olid kindel, et never midagi ilusat siin elus ei tule ja prahet jääbki sadama. Jumal tänatud, et elu ikka ilus on 🙂

PS2: Pikutasime eile Kalliga voodis, lobisesime ja naersime kuniks ma mõistsin, et me ju sureme ära varsti. Okei tegelikult mitte varsti, vaid kunagi hiljem. Ja siis tuli kurbus peale, kuna mismõttes nagu? Ma ei taha ära surra 😦 Kurb mõelda, et me saame heal juhul vaid max 70 aastat veel koos olla. See on ka sellisel juhul kui me eriti vanaks ikka elada suudame. Vanavanemate pealt ennustan meile vähemalt pikka iga…

goals.jpg

EDIT: Ma märkasin küll, et kasutan hüüumärke liiiiialt, kuid seekord ma jätan ka selle postituse nii 🙂 Mulle meeldivad need hüüukad igalpoool!!!

 

Palju loba kodust, koristamisest ja kassidest.

Sissejuhatuseks ütlen niipalju, et ETTEVAATUST kui sa ei talu telefonilutsukesega tehtud pilte, siis ära edasi vaata 😀 Lisaks on postituses väärkasutatud palju emotikone. Kirjavahemärkide kasutust ma samuti ei kiida aga kes soovib see loeb ja kes ei soovi, siis oli tore 🙂

Igatahes mu tänane päev oli väga tegus ja seda seetõttu, et ma võtsin ennast üle mitme sajandi kokku ning tegin kodus suurpuhastuse ära, noh peaaegu 😀  Tegelikult jäi see mul pooleli, kuna ma väsisin ära aga toa ja rõdu sain tehtud, seega ma olen rahul. Homme võtan ette köögi, koridori,  vetsu ja vannitoa ning konka.

Rõdu ei ole miskit erilist AGA kui te oleksite näinud, mis kaos seal enne oli siis te mõistaksite mu rõõmu 😀 See rõdu on elujamalt remonditud just nagu kogu see korter eksole, tapeet lihtsalt koorub ja ukse kõrvalt kukub pahtli tükke välja…sada häda veel aga ma ei tulnud sellest lobama 🙂 Igatahes pildil saate näha veidi taarat, minu ‘uhkeid’ surnud lilli…miks kõik mu lilled surevad? Mina isiklikult vastust ei tea. Tegelikult köögis on üks lill veel elus. Ma natuke kahtlustan, et kastan neid üle…

Pildil on ka näha kokku keeratud vaipa, mis täidab kassidel ronimispuu ülesannet ning kõik padjapesad on tehtud samuti kassidele. Maas oleva pleki au ei saa endale võtta. Point on selles, et ma tegingi rõdu kassidele seega ma arvan, et läks edukalt. Kassidele meeldib siin korteris üle kõige justnimelt rõdu. Kassirõdu eest annaksin endale kümne palli skaalal kaheksa. Rõhutan veelkorra, et tegemist on kassirõduga 😀


Lisaks sain korterist ära visatud natukene jama, seda leidus kusjuures imevähe. Kõik riidekapid said sorteeritud, vaid üks särk oli üleliigne ehk pidev riidekappide kraamimine on ennast ära tasunud. Dokumendiriiulist sai kahe pappkarbi riiul, kus sees peidavad ennast igasugu juhtmed. Nimelt armastas Iiris sinna riiulisse chillima pugeda, selle käigus kõik totaalselt sassi ajades ning see õnnestus tal hoolimata sellest, et mul kõik dokumendid mappide vahele on pistetud. Lauamängude riiul jäi puutumata, tolmu võtsin loomulikult ära aga kõik muu endine. Ehete riiulist eemaldasin fotoka karbi ning see jäigi vaid ehetele. Mul tegelikult ei olekski ehteid, kui ma omapea oleks aga Kalli on mulle neid omajagu kinkinud. Ma lihtsalt ei ole tegelikult ehete kandja tüüpi. Kõik ülejäänud riiulid said samuti kõvasti parema väljanägemise.

Nimelt meil on siin üks naljakas kaar ka, selle oli eelmine üürnik ehitanud. Keskel on siis telekas ja kaare alumine äär on justkui riiul ning sinna oli igasugu nodi kogunenud. Enamus nodist leidis endale uue ja püsiva koha ning kohe palju parem on silmale vaadata. Kaare keskel on telekas, selle otsa läksid ‘kollid oma elu elama’ ning kaare üleval olid enne jõulutulukesed. Täna ma aga otsustasin, et kuna meie järgmised jõulud ei tule selles korteris, siis oleks aeg need maha võtta, lisaks on need tulukesed üsna koledad sel ajal mil ei põle. Asendasin siis tulukesed hoopis liblikatega ja käbidega, käbid kukkusid alla, kuid liblikad jäid! 🙂

Nüüd ma totaalselt muudan teemat ning näitan teile paari pilti meie kullakallist Iirisest, kes poeb kõikjale kuhu vaja ei ole. Hommikul kutsus Kalli mind kööki, et ma saaksin uut sorti puuvilja uudistada. Mul oli suhteliselt paha tuju, kuid noh Iiris parandas selle minutitega 🙂

See korv on tegelikult temasuguse paksukese jaoks väike aga noh ta on ju siiski kass 😀 

img_20160620_215131.jpg

Ta teab, et arvutil ei tohi olla ning siiski leidis lahenduse, et ekraanile võimalikult lähedale saada 😀 

 

wp-image-861005694jpg.jpg

Ega pisikeses vahes ongi mega tore olla ju. Ta uinus ka seal samas ning chillib siiani seal 😀 

Hoiutitt on hull sülekiisu, ainult süles magaks kui vaid lastaks.

 

See väike prügikollike on Pisi. Täiesti hull kass ma ütlen 😀 Ronis seina ja kapi vahelt kappi ning käis prügikastis kalakonservi jääke õgimas. Ta aina leebub meil ja minul lubab isegi sülle ennast võtta 🙂 

Jack ja Totu tudumas minu kõrval. See suur mänguasja monstrum on meil arvutitooli eest, monstum on Kalli kingitus minule. Olevat nii lahe olnud, et ei suutnud seda poodi maha jätta. Veel lahedam oleks, kui see selline tolmu ja mustuse magnet ei oleks 🙂  Tited aga arvavad, et see on nende mingit sorti ema ning lutsivad selle karva ning jäävad seda tehes tuttu 😀

Ma läksin oma koristusteemaga kassidele üle ja enam mu mõte ei jookse vanal lainel ehk on aeg minna 🙂

Õhtusöök on endiselt meisterdamata aga õnneks Kalli jõudmiseni on veidi aega.

Lobapost

Ma olen paar päeva nüüd jälle eemal olnud, kuna lihtsalt nii kiirelt on aeg läinud ja tegemisi on palju ette tulnud. Nagu teadagi siis ega ma ei ole eriti selline ennast sundiv postituste meisterdaja, kui mul tuju on siis ma tulen ja kriban neid postitusi tohhujaa kokku, no kuni ikka isu täis on aga samas kui mul tuju pole ja kiired ajad ka veel, siis ma ei satugi väga siia.

Mul on hetkel jälle need unehäired kallal või no mis hetkel, suured sõbrad mul siin juba pea kaks kuud ning no lahti ka ei saa. Suhteliselt masendav on mõni päev (kõik mu tööpäevad sellised olnud viimased kaks kuud…) tööle minna nii, et uni õnnistas sind eelneval õhtul 4-6 tunniks ning ühest olid silmad pärani lahti ning und ei olnud kuskil näha. Ja siis ma lähen ikkagi tööle ja olen tööl rõõmus ning võlun endale kohvist ja õhust mingi energia, et pisil minuga tore ja põnev koos oleks olla. Aga noh vähemalt suudan ma seda energiat võluda ja pisi on rahu ning see on minu jaoks põhiline, et laps oleks rõõmus 🙂

Kooliga on lood siis nii täbarad, et see aasta ei tule ikka miskit välja. Praegune õppekava ei sobi mulle kuidagi ning lasen ajal rahulikult edasi minna, eks seda saab varsti näha, mis saama hakkab.

Meil on ülehomme kallimaga tähtpäev ning seoses sellega ma jäin mõtlema, et hullult naljakas ikka kuidas eluke muutub. Enne meie suhet olin ma arvamusel, et mina ei suuda küll ealeski kellegiga suhtes olla või ammugi siis koos elada ning armastusse ma ei uskunud üldse. Ma väsin üsna kiirelt inimestest ja suhtlemine viskab mulle kopa ette ning selle tagajärjel tõmbun ma endasse ja tahan üksindust ning rahu. Suhe tundus üldse mulle nagu miski koormav ja nõme asi. Minu lähedaste seas on palju-palju paare kes on õnnelikult kaua juba koos olnud aga lihtsalt suhted tundusid miski, mis ei ole absoluutselt minu teema ning ma arvan, et ei olnudki. Kusjuures ma mõtlesin alati, et kui mulle on mõeldud keegi ‘oma inimene’ siis küll meie teed ükskord ristuvad ning mina küll ise mingit suhet otsima ei hakka nagu paljud mu sõbrantsid tegid.

Igatahes meie teed viisidki kokku ja kusjuures läbi interneti või noh ühiste tuttavate. Me sattusime korduvalt ühisesse skype kõnne aga üksteisega ei suhelnud, kuni ükskord otsustasime lobisema hakata ning lobisema me jäimegi. Ka peale seda kui kõik teised läksid magama siis lisasime üksteist ning rääkisime jutti lihtsalt terve ööpäeva 😀 Peale seda me rääkisime põhimõtteliselt kogu üleval oleku aja (suvi oli ning mina olin vaheajal ja tema puhkusel) ning juttu jätkus meil ikka hullult ning siiamaani on meil jututeemasi seinast seina 🙂

Kusjuures üleeile ma avastasin, et ma olen oma eluga nii-nii rahul kui kunagi varem pole olnud. Kõik on lihtsalt nii õigesti ja paigas, mul on kõik praegu nii korras. Ma olin selle avastuse üle tohutult õnnelik kuna alles kuu ja pool tagasi olin ma ühe õnnetuse pärast omadega emotsionaalselt nii metsas, et kohutav. Igatahes olen ma tohutult õnnelik ja kuidas ma selle lõpuks ometi saavutasin vot seda ma ei tea 🙂

Mõnusalt segane postitus tuli ikka aga pole hullu 😉

Päikest päeva kõigile ja olge ikka positiivsed eks! 🙂

                keepsmiling

Pidi olema, et inimesed kes ‘sunnivad’ end rohkem naeratama tunnevad end õnnelikumalt! 🙂