💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

Advertisements

Kiisudest natukene❤️

Ma olin megapikalt kadunud, kuna elunõme nädal oli. Vahepeal mul ilmus siia üks kirjutis, kuid ma kustutasin selle suhteliselt kohe ära ka, kuna see tundus kuidagi vale. Igatahes tondibeebidega läks nii, et hoolimata võitlusest, siis kolm pisikest on nüüd vikerkaare taga 😦 Üks vähem kui 24h peale meile jõudmist, teine Pühapäeva öösel ja kolmas eile varahommikul…

Ma teadsin, et see saab olema raske, kuid ma ei arvanud, et nii kuradima raske. Nad jäid haigeks ja kogu nädal möödus algul meeletult nuttes, siis tuimaks ennast sundides ja meeletu unevõlaga. Selle kõige ajal siis süstide, iga paari tunni tagant sundjootmise ja -toitmise ning soojendamise vahel, lisaks silmade ja nina raviprotseduurid. Ning kõik-kõik muu selle juurde käiv… Kes kunagi on üritanud vastsündinud loomabeebit elus hoida, see mõistab küll ilmselt. Ma ise olen ka, kuid sel korral oli asi paljuhullem, kuna see faking viirus noh.

See oli ausõna kohutav, kuna lihtsalt niiraske oli see, et Sa annad endast kõik mis oskad anda, kuid sellest ei piisa ja samas Sa tead, et rohkemat ei saagi nende jaoks teha. Aga Sa ikka tahaksid suuta midagi veel teha, et neil oleks parem. Tilga alla viimisel poleks mõtet olnud ja pealegi on nad nii väikesed, et see on tegelikult üldse võimatu, liiga tillukesed veenid lihtsalt. Käisin tegelikult ühega kliinikus ka, siis kui see haigus tuurid üles kogus, sealt saingi ab süstid kaasa ja sõnad, et ega kui nad ei neela, siis ei olegi midagi teha.

Kõige raskem oli see, et mitu päeva Sa võitled ja loodad, kuigi samas Sa ei julge midagi loota ja siis lõppeb ikkagi kõige kurvemini… Ja need emotsioonid, kõik mida Sa tunned ja koged, no mul oli vahepeal selline tunne, et pliis tapke mind keegi ära ja laske neil kiisudel terved olla ja elada…

Ma nüüd praegu julgen hõisata, kuna üks pisike, kes oli ka vägahaige on nüüd vist terve. Ja see teeb väga rõõmsaks, kuna ta sai terveks noh!❤️ Eilsest täiesti tagasi emme tissi otsas, nohu ja raske hingamine läinud ning täiesti aktiivne. Teine beebi, tema korraks kaotas küll kaalu, kuid hakkas suhteliselt kohe koguma ka. Tal oli alguses ainsana silm must, teised olid täiesti korras ja aktiivsed. Must beebi aga siiani ilusasti pm terve ja ma loodan, et nii see ka jääb!

Eristame neid praegu nii, et ühte kutsuma Halliks ja teist Mustaks. Hallikal on siis karvas hallikat, eriti esikäppadel ja see on nii nummi. Ning Must pojuke ongi siis lihtsalt süsimust.

See kõik aga viis mind mõtteni, et ma vist teen varsti hoiukodundusest ühe pika pausi, kui praegused hoolealused kodud saavad. Salajasest grupist pean varem ära tulema, kuna muidu ma näen mingeid hädalisi ja ei suuda neid hätta jätta. Samas ma tean, et ma ei saa kõiki neid aidata ja olen oma piire juba täiega ületanud. See kõik, mis nüüd juhtus, oli lihtsalt liiga kohutav ja valus, ühel hetkel Sa tunned pisikest südant löömas ja järgmisel hetkel enam mitte…

Kui need kaks titte nüüd ilusti terveks saavad, siis see kõik oli seda väärt. Ei ma ei mõtle, et teiste beebide vikerkaare taha minek, vaid see kohutav ‘teekond’ võiasi, ma isegi ei oska sellist asja kuidagi nimetada…

Ühesõnaga see valu, vaev ja kõik-kõik, see oli seda väärt! Kuna vähemalt need kaks pisikest tulid võitjatena välja ja meie aitasime neil võidelda. Ilmselt ilma ab ja sundjootmiste ning kõige muuta, see Hallikas ei oleks sellest välja tulnudki, kuna seis oli vahepeal ikka niinutune, et mul lootus kadus täiesti ära. Mustu sai ka ruttu ab süstid peale, seega õnneks tema vägahaigeks ei jäänudki ja ma loodan, et nüüd ei jää ka. Ei tohi jääda kumbki neist enam haigeks! No lihtsalt ei tohi!

Teate selline asi paneb niipalju mõtlema sellele, et miks nii läks nagu läks? Miks nad said selle haiguse, ma tean küll, et minu juurde tulles nad juba olid haiged, kuid miks? Ma ei saa neid asju lahata ka siin, kuna ma ei tohi. Kuid noh ma lahkan neid oma peas ja see teeb ikka mõne inimese otsuste peale niivihaseks…

Kusjuures see haigus, mis oli, see on tegelikult nagu üsna nõrk haigus, kuid nii pisikeste jaoks liialt karm. See on põhimõtteliselt nagu nohu ja silmapõletik. Mul on varemgi kahe pesakonna tited selles viiruses olnud, kuid terveks ilusti saanud. Ühed tillud said ab tablakatega ja teise pesakonna omad vajasid ainult puhastamist ja tilku. Mõnikord lööb see neil välja stressist, külmetamisest või on lihtsalt nakatunud ja kui organism nõrk, siis hakkab kass seda läbi põdema.

Sellistel hetkedel on ikka sitaks nõme, et inimesed ei ole tillukeste loomabeebide jaoks ‘karmimaid’ ravimisvahendeid välja mõelnud. Noh nagu enneaegsetele imikutele on tehtud. Samas ok ma saan aru, et looduslik valik ja blablabla, kuid siiski.

Oeh, ühesõnaga sellised on siin lood. Ma endiselt ei julge vabalt veel hingata, kuid sellega ilmselgelt lähebki natukene aega. Ilmselt julgen vabamalt hingata siis, kui kõik nüüd ilusti korras on vähemalt nädal jutti. Me praegu endiselt kaalume väiksekesi ja emme saab veel ab kuuri ka, temal on see pikem veidi. 

Selle nädala lõpus võime me juba pisikestele hakata piimaseguga konservi pakkuma 🙂 Tegelikult vanuse poolest võiks juba praegu, kuid kaalupoolest mitte, kuna nad on kasvust maas ja pealegi nad alles olid haiged. Ise nad üritavad transapuuri otsa ronida, et emme toitu varastada 😀 Õnneks see neil eriti välja ei tule.

Kassideks hakkavad saama juba küll, ehk siis õppisid potilkäimise ära! Ma võin nagu täiega kassiblogi pidama hakata! 😀 Teised rõõmustavad selle üle, kui nende lapsed potil hakkavad käima, mina aga selle üle kui kiisud 😀 No olgem ausad, kiisudega on see asi keerulisem ka, laps oskab ise oma hädasi algusest peale teha, kuid kiisubeebi ei oska jne…

Ma nüüd lõpetan, kuna jutt läks laialivalguvaks ja läheb muidu veelgi rohkem.

Palju loba kodust, koristamisest ja kassidest.

Sissejuhatuseks ütlen niipalju, et ETTEVAATUST kui sa ei talu telefonilutsukesega tehtud pilte, siis ära edasi vaata 😀 Lisaks on postituses väärkasutatud palju emotikone. Kirjavahemärkide kasutust ma samuti ei kiida aga kes soovib see loeb ja kes ei soovi, siis oli tore 🙂

Igatahes mu tänane päev oli väga tegus ja seda seetõttu, et ma võtsin ennast üle mitme sajandi kokku ning tegin kodus suurpuhastuse ära, noh peaaegu 😀  Tegelikult jäi see mul pooleli, kuna ma väsisin ära aga toa ja rõdu sain tehtud, seega ma olen rahul. Homme võtan ette köögi, koridori,  vetsu ja vannitoa ning konka.

Rõdu ei ole miskit erilist AGA kui te oleksite näinud, mis kaos seal enne oli siis te mõistaksite mu rõõmu 😀 See rõdu on elujamalt remonditud just nagu kogu see korter eksole, tapeet lihtsalt koorub ja ukse kõrvalt kukub pahtli tükke välja…sada häda veel aga ma ei tulnud sellest lobama 🙂 Igatahes pildil saate näha veidi taarat, minu ‘uhkeid’ surnud lilli…miks kõik mu lilled surevad? Mina isiklikult vastust ei tea. Tegelikult köögis on üks lill veel elus. Ma natuke kahtlustan, et kastan neid üle…

Pildil on ka näha kokku keeratud vaipa, mis täidab kassidel ronimispuu ülesannet ning kõik padjapesad on tehtud samuti kassidele. Maas oleva pleki au ei saa endale võtta. Point on selles, et ma tegingi rõdu kassidele seega ma arvan, et läks edukalt. Kassidele meeldib siin korteris üle kõige justnimelt rõdu. Kassirõdu eest annaksin endale kümne palli skaalal kaheksa. Rõhutan veelkorra, et tegemist on kassirõduga 😀


Lisaks sain korterist ära visatud natukene jama, seda leidus kusjuures imevähe. Kõik riidekapid said sorteeritud, vaid üks särk oli üleliigne ehk pidev riidekappide kraamimine on ennast ära tasunud. Dokumendiriiulist sai kahe pappkarbi riiul, kus sees peidavad ennast igasugu juhtmed. Nimelt armastas Iiris sinna riiulisse chillima pugeda, selle käigus kõik totaalselt sassi ajades ning see õnnestus tal hoolimata sellest, et mul kõik dokumendid mappide vahele on pistetud. Lauamängude riiul jäi puutumata, tolmu võtsin loomulikult ära aga kõik muu endine. Ehete riiulist eemaldasin fotoka karbi ning see jäigi vaid ehetele. Mul tegelikult ei olekski ehteid, kui ma omapea oleks aga Kalli on mulle neid omajagu kinkinud. Ma lihtsalt ei ole tegelikult ehete kandja tüüpi. Kõik ülejäänud riiulid said samuti kõvasti parema väljanägemise.

Nimelt meil on siin üks naljakas kaar ka, selle oli eelmine üürnik ehitanud. Keskel on siis telekas ja kaare alumine äär on justkui riiul ning sinna oli igasugu nodi kogunenud. Enamus nodist leidis endale uue ja püsiva koha ning kohe palju parem on silmale vaadata. Kaare keskel on telekas, selle otsa läksid ‘kollid oma elu elama’ ning kaare üleval olid enne jõulutulukesed. Täna ma aga otsustasin, et kuna meie järgmised jõulud ei tule selles korteris, siis oleks aeg need maha võtta, lisaks on need tulukesed üsna koledad sel ajal mil ei põle. Asendasin siis tulukesed hoopis liblikatega ja käbidega, käbid kukkusid alla, kuid liblikad jäid! 🙂

Nüüd ma totaalselt muudan teemat ning näitan teile paari pilti meie kullakallist Iirisest, kes poeb kõikjale kuhu vaja ei ole. Hommikul kutsus Kalli mind kööki, et ma saaksin uut sorti puuvilja uudistada. Mul oli suhteliselt paha tuju, kuid noh Iiris parandas selle minutitega 🙂

See korv on tegelikult temasuguse paksukese jaoks väike aga noh ta on ju siiski kass 😀 

img_20160620_215131.jpg

Ta teab, et arvutil ei tohi olla ning siiski leidis lahenduse, et ekraanile võimalikult lähedale saada 😀 

 

wp-image-861005694jpg.jpg

Ega pisikeses vahes ongi mega tore olla ju. Ta uinus ka seal samas ning chillib siiani seal 😀 

Hoiutitt on hull sülekiisu, ainult süles magaks kui vaid lastaks.

 

See väike prügikollike on Pisi. Täiesti hull kass ma ütlen 😀 Ronis seina ja kapi vahelt kappi ning käis prügikastis kalakonservi jääke õgimas. Ta aina leebub meil ja minul lubab isegi sülle ennast võtta 🙂 

Jack ja Totu tudumas minu kõrval. See suur mänguasja monstrum on meil arvutitooli eest, monstum on Kalli kingitus minule. Olevat nii lahe olnud, et ei suutnud seda poodi maha jätta. Veel lahedam oleks, kui see selline tolmu ja mustuse magnet ei oleks 🙂  Tited aga arvavad, et see on nende mingit sorti ema ning lutsivad selle karva ning jäävad seda tehes tuttu 😀

Ma läksin oma koristusteemaga kassidele üle ja enam mu mõte ei jookse vanal lainel ehk on aeg minna 🙂

Õhtusöök on endiselt meisterdamata aga õnneks Kalli jõudmiseni on veidi aega.