Paljud lapsed soovivad, et emad ei teeks aborte ehk hirmud ja foobiad😹

Kuna minu pĂ”hilised foobiad-hirmud on looduses tagasi, siis ma olen juba mĂ”nda aega mĂ”elnud, et vĂ”iks sellest teemast kirjutada. NĂŒĂŒd siis lĂ”puks vĂ”tsin kirjutamise ette, kuna homsest ma olen ju levist vĂ€ljas ja siis jĂ€lle mĂ”nda aega siia midagi ei ilmu.

Lisaks homsest astun vastu oma vaimsele iseenda poolt tulevale terrorile, ehk kartus/hirm madude ja Ă€mblikute ees. VĂ”ib vist öelda, et ma ĂŒritan neile vastu astuda ja ĂŒle saada? 😀 Matkamise juures ongi minu suurimaks hirmuks see, et minu ja mĂ”ne roomaja teed ĂŒhinevad. Metsloomi kardan ka, kuid mitte niipalju kui madusi. Kuigi reaalselt ma tean kĂŒll, et karu vĂ”i hundiga oleks hullem kokku kĂ”ndida, kuid siiski minumeelest see vĂ”imalus on kĂ”vasti vĂ€iksem.

Igatahes mĂ”tlesin, et uuriks esiteks jĂ€rgi, mis eristab hirmu ja foobiat. Antud artikkel tundus kĂ”ige mĂ”istlikumalt lahti seletatud, seega kopeerin sealt ĂŒhe lĂ”igu. Kui googlesse kirjutada “Hirmud ja foobiad”, siis tuleb pĂ€ris mitu asjalikku artiklit. Kuigi kĂ”ik nad on kuidagi valguvad.

Hirmu tĂŒĂŒbid

Hirm kui emotsioon – hirm, millega kaasneb kehaline reaktsioon, viitab tugevale emotsionaalsele vastusele situatsiooni, eseme vĂ”i sĂŒndmuse suhtes. See saab alguse tundest, millele jĂ€rgneb fĂŒĂŒsiline reaktsioon. Selline hirm, mille puhul inimene on emotsioonist teadlik ning reageerib sellele tugevalt, on enamasti emotsionaalne vastus, mille puhul hirm manifesteerub tugeva emotsioonina.

Hirm kui tunne – hirm vĂ”ib esineda ka lihtsa subjektiivse tundena, rahutuse vĂ”i alateadliku ohu tajumisena, millega ei kaasne tugevat kehalist reaktsiooni. Hirm kui tunne leiab alateadliku vĂ€ljapÀÀsu unenĂ€gudes, keelevÀÀratustes ja tĂ€helepanuhĂ€iretes.

Hirm kui Ă€revus – hirmutunne vĂ”ib olla ka Ă€revuse subjektiivseks baasiks. Ärevus saab samuti alguse hirmust, kuid see on valdavalt alateadlik, sisemine ja ĂŒldine hirmutunne. Kuid hirm kui Ă€revus erineb hirmust kui tundest selle poolest, et sellega kaasnevad spetsiifilised kehalised reaktsioonid.

Hirm kui foobia – foobiana esinev hirm koosneb pĂŒsivast patoloogilisest emotsionaalsest vastusest spetsiaalsele objektile vĂ”i sĂŒndmusele. Erinevus Ă€revuse ja foobia vahel on see, et foobiad on alati vĂ€lisest stiimulist tingitud ning Ă€revus sisemisest. Foobiaid ei kĂ€sitleta emotsioonide, vaid patoloogiliste reaktsioonidena, mida vĂ€ljendatakse liialdatult ning ekstreemselt. Foobiaga inimesel vĂ”ib tekkida paanika seisund, mille teket mĂ”jutab ka foobiale iseloomulik kontrollimatu kehaline reaktsioon.

KĂ”ige alumisest artiklist*Â ĂŒks lĂ”ik ka:

“VĂ”ib tekkida kĂŒsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade vĂ”i tegevuste ees hoiab meid vigu tegemast. Hirm on aga sĂŒgavam, mĂ”istusega vĂ€hem vĂ”i ĂŒldse mitte kĂ€sitatav.”

Ja teisest artiklistÂ ĂŒks lĂ”ik ka:

«Foobia on kestev ja ulatuslik hirm mingi objekti vÔi olukorra ees, mis tegelikult ei ole ohtlik. Sellise hirmu tagajÀrjeks on tugev soov vÀltida foobiat esilekutsuvaid olukordi, kuigi inimesed saavad sageli aru, et see ei ole mÔistuspÀrane.»

Foobia on siis hirm ja hirm on kartus? No ma nĂŒĂŒd ei olegi kindel, kas minul on lihtsalt hirmud vĂ”i foobia, igatahes mina kardan vist pĂ€ris palju asju mulle tundub. Enamik neist on hirmud ma usun, kuid paar foobiat on vist ka. Üks neist artiklitest ĂŒtles, et piiri hirmu ja foobia vahel on raske tĂ”mmata, kuna see on liialt hĂ€gune.

Mida ja keda ma siis kardan? 

Esiteks klassikaline asi- suured Àmblikud! Pisikeste vastu tekib ikka see kiljumis ja plehku pistmise reaktsioon, kuid suured Àmblikud ajavad juba eos Ôlgu judistama. Vaadata ma neid pÀriselus ei suuda, kuid kui peaksin valima mao ja Àmbliku vahel, siis ma valiks Àmblikku. Tillukesed Àmblikud on talutavad ja peenikesed ka, kuid paksude koibadega on juba rÔvedad, isegi kui nad on tillukesed. Ma olen selliseid monstrumeid Eestis kohanud, et paha hakkab no.

spidooo

Sattusin teemakohase pildi otsa. Madude kohta sobib ka ideaalselt 😀 

JĂ€rgmisena maod, nemad on kĂ”ige hullemad vaenlased minu psĂŒĂŒhika jaoks. Ma kardan neid nii meeletult, et reaalselt pistan teisele poole jooksu ja hirm vĂ”tab keha tĂ€iega ĂŒle. Jumal tĂ€natud, et Ă€ra ei kangestu vĂ”i ei minesta.

Kui ma kuskil 13 olin, siis jalutasin maal kaksikuid tĂŒdrukuid vankriga, et nad tuttu jÀÀks. JĂ€rsku vaatasin, et ĂŒle tee roomab ĂŒks paks madu, ise jumala aeglane ja uimane ning chill. Mina pöörasin seepeale sekunditega otsa ringi ja jooksin mööda kruusateed minema, oma kaks kilomeetrit, ise hingeldades ja pisarad silmis. Jooksin vankriga koos loomulikult, lapsi maha ei jĂ€tnud 😀 Sel pĂ€eval need lapsed lĂ”unaunne ei jÀÀnudki ilmselgelt. KĂ”ige jamam oli see, et tegu oli maakohaga ning sinnapoole kuhu ma jooksin, sealt ei saanud majani tagasi. Seega ma ootasin mingi pool tundi, vĂ”tsin julguse kokku ja lĂ€ksin tagasi sinna poole, kus see madu oli ennem. Kuskil 100m enne oletatavat kohta hakkasin jooksma ja jooksin 500m koduni Ă€ra- kogu selle aja oli mu peas pilt sellest, kuidas see madu mind agressiivselt taga ajab.

Mul on ĂŒldse madudega rĂ”vedalt palju kokkupuuteid olnud ja no ma endiselt niikardan neid. Esimesel matkal kohtusime ka nastikuga ja see ei lĂ€inud Ă€ra ka, lihtsalt lebotas liikumatult keset teed ja meil oli vaja mööda saada. LĂ”puks mina ja mu vend elueest jooksime ringiga, Kalli kĂ”ndis jumala rahulikult ja mögises meie kallal, et mida me kardame 😀

Pirita jĂ”e ÀÀres olen lugematuid kordi neid nĂ€inud ja ma isegi ei tea kui mitu, kuna neid on olnud hordides. Ükskord mu koer ujus vees ja siis vaatasin, et oushit kivilt hĂŒppas madu vette. Ma siis karjusin-kiljusin ja jooksin pĂ”lvini vette oma koera ‘pÀÀstma’ 😀 Loogiliselt saan ma aru kĂŒll, et ta vist ei oleks mu koera poole lĂ€inudki, kuid misseal ikka noh, emainstinkti vastu ei saa 😀 JĂ€rvesid ma kardan ka seetĂ”ttu, et olen ujumas nĂ€inud madusi, ikka mitu korda ja tegu on olnud erinevate jĂ€rvedega. Ilmselt sealt ka mu ujumisfoobia looduslike veekogudega seoses. Ainus looduslik ‘veekogu’ kus mina ujuda julgen, selleks on meri ja noh see peab ka ‘pĂ”hjaga’ olema. Ma oskan kĂŒll vĂ€ga hĂ€sti ujuda, kuid mul mingi hirm on ikka ‘pĂ”hjatute’ veekogude ees. Kusjuures vĂ€idetavalt maod merre ei tule, kuna soolane vesi neile ei istu, pidavat haiget tegema vms.

Ja nĂŒĂŒd see igapĂ€evane foobia- Kajakad. Ma kardan meeletult kajakaid, mu Ă”de arvas, et see on naljakas, kuniks ma siis seletasin Ă€ra pĂ”hjuse kust minu hirm on tulnud. Nimelt aastaid tagasi, kui ma Kristiines elasin ja tihti MustamĂ€el kĂ€isin, siis need kandid olid kajakaid tĂ€is ja nad olid oma poegadega. Neil on see kaitserefleks ja nad lendavad kallale ju. Selle suve jooksul pidime me pidevalt suurte ringidega kĂ€ima vĂ”i kott peakohal jooksma, kuna nad ĂŒritasid koguaeg kallale lennata, kuigi enamjaolt olid nende pojad ĂŒldse eemal. Tegelikult ma ei tea, kas nad reaalselt ka pĂ€he oleks lennanud vĂ”i niisama hirmutasid. Ühelt poolt ma mĂ”istan neid, kuna meie seas on nĂ”medaid inimesi ja alles paar aastat tagasi mingid lapsed ju piinasid ĂŒhte kajakapoega. Siiski aga ma ei saa aru, miks nad mind pidid rĂŒndama, ahh?

NĂ€iteks ĂŒkskord ma kĂ”ndisin töölt koju ja ĂŒhe suure maja katusel oli neil vist poeg, kuna kolm kajakat hakkasid mind korraga rĂŒndama. Õnneks oli mul spordikott kaasas, panin selle peakohale ja pistsin elueest jooksu. Nende kĂ”igi kokkupuudete tĂ”ttu, kardan ma nĂŒĂŒd meeletult kajakaid. Kui ma juba kuulen nende kiljeid vĂ”i nĂ€en varju, siis esimese asjana tuleb pĂ€he mĂ”te “jookse-jookse-jookse!!!”, kuid ĂŒldiselt suudan ma ennast rahulikuks sundida ja hakkan lihtsalt paaniliselt ringi vaatama ning kiiresti kĂ”ndima. Ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid kel on millegi ees reaalne hirm, siis see peaks aru kĂŒll saama mida ma mĂ”tlen. A’la peas jooksevad pildid sellest, kuidas ta pĂ€he kinni lendab ja siis vĂ”tab juba hirm mĂ”tte ĂŒle ning rohkem ma ei teagi, siis enam ei mĂ”tle, vaid lihtsalt kardad ja tahad minema saada. Eriti jube on see, kui nad kiljuvad ja tiirutavad peakohal…ÔÔÔÔÔÔh. TĂ€na alles vahtisin ĂŒhega tĂ”tt, ĂŒldiselt ma neile otsa ei julge vaadata, kuna ehk kehtib sama asi, mis nn koertega? 😀 Et ei tohi silma vaadata. Ma pĂŒĂŒangi alati lihtsalt mitte hirmu vĂ€lja nĂ€idata ega otsa vaadata ning kiiresti minema saada. Mul oli tĂ€na aga tĂ”re hetk ja siis see ĂŒksik kajakas passis mind, ma siis kĂŒsisin, et “no mida paganat Sa mind vahid?” Vastust ei tulnud ilmselgelt.

Natukene kardan koeri ka, see tuleb ilmselt sellest, et kunagi hĂŒppas koer mulle nĂ€kku kinni. Nimelt vĂ”tsime me ĂŒhest perest koera, pere oli teda vÀÀrkohelnud kogu elu ja noh taheti lahti saada. Sellel koeral oli psĂŒĂŒhika vĂ€ga sassis, öösel kui vetsu lĂ€ksid, siis jooksis kallale mĂ”nikord ja ĂŒldse, suhteliselt terror oli. Ükskord ma siis pikutasin voodil, tema magas voodi ees ja jĂ€rsku hĂŒppas pĂŒsti ja mulle nĂ€kku kinni. Kolm auku oli nĂ€os, ĂŒks neist kenasti silma kohal ja silm lĂ€ks paiste, justkui peksa oleks saanud. Peale seda on mul tekkinud koerte ees hirm, see on Ă”nneks selline kergem, kuid tunnetatav hirm. Ma alati kardan, et nemad ka tunnevad seda ja siis reageerivad. Seega mulle ei meeldi kui vÔÔras koer mu juurde kĂ”nnib, miskipĂ€rast eriti suuremad koerad ajavad hirmu nahka. Vahepeal tuleb hetki, kus kardan isegi meie koera, suhteliselt lampi kuid samas on ta mind ju nĂ€ksanud ka, algusepoole siis kui ta meile alles tuli. Samamoodi sai terrorit oma eelmise pere lastelt ju ja seetĂ”ttu ka vanematelt… Nii pahaseks teeb ikka see, et inimesed loomadega huiiavad nii😒

Sai nĂŒĂŒd natuke segane, kuid mis seal ikka 🙂 Mul tegelikult on neid hirme ja asju mida ma kardan veel, kuid need siin vĂ€ljatoodud on sellised pĂ”hilisemad. Reaalsemad vist ilmselt ka, kuna ma pakun, et kellegi poolt Ă€ra röövitud saada on vist vĂ€hetĂ”enĂ€olisem kui mao otsa astumine.

Mitmes artiklis toodi vĂ€lja, et foobiast on vĂ”imalik jagu saada ja niisamuti ka hirmust. Kuid ma ei kujuta ette, et kuidas ma peaksin saama jagu hirmust madude vĂ”i kajakate ees? Ma ju tean, et kui ma mao peale peaksin astuma, siis ta faking salvaks mind. Ja ma ju tean, et kajakad on terroristid ja ĂŒritavad mind rĂŒnnata! Ok 99 korda 100st ei ole nad mind tegelikult enam rĂŒnnanud, kuid kus mina peaksin teadma seda, et kuna nad ĂŒkskord otsustavad, et nĂŒĂŒd ju vĂ”iks! Seega ma vist pigem elan oma hirmudega edasi ja palun jumalat, et madu mind ei salvaks ja kajakate terrorit pean edasi kannatama, kuna nad on ju igalpool ja vĂ€ltida on neid pĂ€ris vĂ”imatu.

*Off-topic natukene, kuid antud artiklis on jÀrgnev lÔik:

Lastel esineb Ă€revust ja hirme seoses maailmas valitseva vĂ€givalla, kuritegelike rĂŒnnakute, narkomaania ja AIDS-i levikuga. Tean seda vĂ€ita sellepĂ€rast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida vĂ”lur vĂ”iks tĂ€ita, siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sĂ”du, et inimesed ei sureks, et emad ei teeks aborte. Enamik lapseea hirme on aga mĂ”istagi seotud nende igapĂ€evaeluga.

Vabandust vĂ€ga, kuid kuidas ĂŒks laps saab karta AIDSI? Kes see seletab oma vĂ€ikesele lapsele, misasi on aids? Jah kui kĂŒsiks, siis ikka seletaks, kuid miks peaks laps sellist asja kĂŒsima? VĂ”i ĂŒldse sellise asjaga kokku puutuma? Lisaks miks peaks ĂŒks vĂ€ike laps soovima vĂ”lurilt, et emad ei teeks aborte? Miks teab ĂŒks vĂ€ikene laps ĂŒldse misasi on abort ja kelle ema seda siis “igapĂ€evaselt” tegemas kĂ€ib, et laps sellisest asjast teadlik on ja midagi sellist sooviks?!

Ma olen pĂ€riselt ka vĂ€ga segaduses ja kuigi ma pooldan, et lastele peab asju seletama ja nendega palju rÀÀkima, siis ma siiski ei mĂ”ista, miks peaks ĂŒks laps teadma aidsi ja abortide kohta?

Advertisements