Lugu sellest, kuidas ma Riias Bocelliga kohtusin🐱

Kui ma Esmaspäeval ühe hoiukiisu ja tema tulevase omanikuga arstil käisin, siis küsiti “kui praegused hoiukassid koju lähevad, siis mis sa edasi teed?” Vastus oli midagi taolist “ohhhisssandjumal, puhkan veidi aega, kuna mul on praegu juba sada aastat hoiukassid olnud, igasugu seentega ja üks metsik, kes tahab sotsialiseerimist…” ja noh see halalugu jätkus veidi aega, kuna meil on siin “lõbus” olnud viimase kahe pesakonnaga.
 
Teisipäeval sõitsime abikaasaga Lätti, et minna (minumeelest inglihäälega :D) Andrea Bocellit kuulama. Hotelli otsides vaatasin mina vale aadressi ja nii me jalutasimegi otse kassikoloonia hoovile. Esimesena märkasin kiisupoega, kes kasepuu otsas varest taga ajas. See kassilaps oligi väikene Bocelli.
 
Kümnepealine kassipere elas kõrvalasuvas mahajäätud majas, kusjuures iga vastujalutav tegelane armsam kui eelmine. Mina muidugi hotelli ei olnud nõus edasi otsima ja nõudsin, et peaksime hoopis poe leidma. Pood sai leitud ja konserv ostetud ning kassid söödetud. Otsisime hotelli edasi, kuid lõpetasime uuesti poes, et õhtusöögiks ka konservi neile osta. Õhtu “jõudis” suht kohe kätte ka ehk “sattusime” kassihoovile tagasi.
 
Kolmandal katsel leidsime hotelli ka üles. Paar tundi hiljem nõudsin mina jälle, et tahaks ikka neid kasse minna vaatama. Enne kontserti jõudsime neid veel söötmas ja paitamas käia. Abikaasa veel nentis, et minu tempoga, sööme ise ka õhtusöögiks kassikonservi.
 
Kui kontsert läbi sai, siis nõudsin kasside vaatama ja paitama minemist. Enamik Bocelli sõpru magas kuskil selleks ajaks, kuid tema jooksis jälle rõõmsalt keldrist kohale ja peale meelitusi hakkas meiega mängima.
 
Vanakese ergutusel, et Bocelli on kodutu, siis tuli julgus ta röövimiseks. Pistsin mantli hõlma alla, kuid ilmselgelt see talle ei sobinud. Pistsin käekotti, kuid ta rabeles ja mul hakkas kurb ja lasin kotist välja. Ja siis läksin nutumaik suus hotelli ja halasin sellest, kuidas me tema elu ära rikkusime ja ta ei usalda enam kunagi inimesi ja vihkab meid ja blablabla ühesõnaga.
 
Hommikul nõudsin üsna vara, et läheksime vaatama kasse ja viiks hommikusööki neile. Ma olin 100% kindel, et Bocelli ise on peidus ja teda ma enam ei näe, kuid maja ette jõudes jooksis ta meile esimesena vastu. Andsime konservi ja paitasime ning otsustasime, et peab ikka transpordikotti otsima minema. Nurgapoes ootas meid rõõmsalt roosa kotikene ja maja juurde tagasi jõudes ka Bocellike, kes söögiga ligi sai meelitatud.
 
Esimene reaktsioon kotis oli see, et kass hüppas koos kotiga ringi. Ja nagu selgus, siis pisike Bocelli on ka ingli häälega. Kuna ta nuttis lakkamatult pool tundi ja mu abikaasa halas tagaplaanil “vaata ta sõbrad tulevad teda päästa!” ja “äkki tal on siia ikka sissekirjutus” (ajendatult selle linnapea jutust, et pole põhjust arvata, et tegu on kodudute kassidega, kuna nad on siia kolinud vms) jms, siis ma täiega kahtlesin, et me õigesti teeme. Lisaks kartsin bussijuhti ja bussist välja viskamist, kuid lõpuks mõtlesin, et nooh hääletada saab alati eks.
 
Peal poolt tundi Bocelli kontsert lõppes ja ülejäänud aja, pea 5h bussisõitu möödus vaikuses ja äpardusteta. Ilmselt aitas see ka rahuneda tal, et käisime palderjani ostmas ja puistasime kotikesse seda.
IMG_20171108_155740
Lätlasest kirbud peavad “kahjuks” kaduma ja muud endised kaasmaalased ka, kuid Bocelli sai sissekirjutuse Pesaleidjasse ja meie vetsupoti taha (enda valikul). Ja loodetavasti peale karantiini võtavad mu asukad ta hästi vastu ning saab endale toredad uued vanemad otsida! 🙂
 
PS: Uus eluunistus on nüüd Lätti kolida ja seal ka Pesaleidja avada 😀
PPS: Bocelli tundub mulle 3-4kuud vana, see kott on lihtsalt mini.
PPPS: Ma ütlesin tahtlikult vanemad, kuna minu jaoks on minu loomad minu beebikesed. Omapea sama saamatud, kui lapsukesed vanemateta. And I’m not even feeling ashamed anymore!
Advertisements

Hoiukiisudest 🐱

Mul on juba pikemat aega kaamera usb mälukaardipesa kadunud ja ma ei saa pilte arvutisse. See on paras probleem, kuna mu õde ootab sealt teise õe pulmapilte, mis nad fotonurgas klõpsutasid. Lisaks on mul vaja(!) saada sealt kätte pildid kassidest, et nad juba ükskord kodukale jõuaksid, kuna no kaua võib?

Kui kõik “plaanitult” läheb, siis järgmine kuu peaksid kaks rüblikut ära kolima. Üks minu õe juurde ja teine oma pere juurde, kuid enne peab arstivisiit kinnitama, et tal immuunsuspuudulikkust ei ole. Detsembris peaks kolmas kass ära kolima, kes on praegustest hoiukatest kõige kauem minuga olnud. See on selle eelmisel aastal kolinud viiese pesakonna emmekene, kes siiamaani hoiukoduelu nautis.

Kui ma leiaksin selle nõmeda toreda mälukaardi pesakese üles, siis saaks ilmselt ka see teine must rüblik peagi oma pere. Välimuselt ta ei hiilga, kuna tegu on tavalise süsimusta kiisupoisiga, kuid iseloomult on tõeline hurmur ja teeb oma tagasihoidliku välimuse kolmekordselt tasa.

Seega, kui nüüd ma leiaksin selle pesa ja kõik muu läheb nii nagu peaks-võiks, siis uuest aastast peaks mul olema ainult kaks hoolealust- üliarglik ja metsik. Juurde EI TOHI VÕTTA! Pliiiiis Kirsike, jäta see endale meelde ka eksole! Jaanuarist peakski siis tõeline lõbu algama, ehk sotsialiseerimine! Minu pool oleva triibikuga saab olema kerge, kuna ta on lihtsalt arglik. Kui peale igapäevaseid pingutusi arengut ei tule, siis on asi selge, tegu ongi lihtsalt argliku kassiga ja vsjo.

See, kes mu ema pool peatub, temaga läheb ilmselt hulluks ära. Kuna ta on metsik. Nagu päris-päris metsik, kui pai tahad teha, siis saad peksa ka. Seega see saab olema lõbus, mis minu puhul tähendab seda, et ilmselt ühel hetkel ma nutan ja küsin ta käest, et “miks Sa mu sõber ei taha olla?”

Pöidlad siis pihku, et lähiajal neli hoiukiisut oma perede juurde koliks ja teistega sotsialiseerimine kergelt läheks 🙂

Ja juba ongi aastalt 2018 midagi oodata 😀

Ma nagu kirjutaksingi ainult kassidest, kuid tegelikult olen ma vahepeal veel kirjutanud, lihtsalt privaatselt. Lihtsalt mul on praegu väikene blokk peal, seega ma nüüd lihtsalt ootan, et see blokk üle läheks…

Kuidas meil hoiukiisudega kulgeb? 🐱

Ma siin sirvisin mõned päevad tagasi enda lehte ja jõudsin tõdemuseni, et minule endale kõige meelepärasemad postitused on seotud hoiukassidega. Enamikest postitustest ma kerin üle, kuna mulle on vastumeelne lugeda iseenda kirjutisi, eriti seetõttu, et need on niipaganama segased ja see ajab mind närvi, et ma niipaganama segaselt kirjutada suudan. Aga hoiukiisudest lobamised, neid ma loen küll heameelega.

Igatahes hoiukiisudega seotud kirjutisi oli niimõnus lugeda, et jäin mõtlema sellele, et ma polegi ammu neist kirjutanud. Tore oli meenutada neid aegu ja ühtlasi kummaline ning naljakas ka. Näiteks ma mäletan seda korda, mil üks kass laevahele ronis, siis kirusin ma ennast maa alla ja tagasi selle eest, et ma üldse nende hoiukassidega jändan. Vandudes Kallile, et ma ei võta elusees enam neid paganama hoiukasse.

Samas veidi aega hiljem olid ikkagi ühed hädalised varjukas, kes vajasid kodust keskkonda. Kiisupojad ja emme kolisid minu juurde ja see mis järgnes, seda ei oleks osanud ette ka kujutada. Ma mäletan siiamaani seda hetke, kui esimese pisikese süda mu kätevahel tuksumise lõpetas. See oli lihtsalt niii paganama kohutav. Ma mäletan, et see kõik oli niihull ja mu süda oli niipuru ning ma mõtlesin, et nüüd küll aitab ja sellist valu ma üle elada enam ei suudaks. Ja siiski läksid kaks kiisupoega veel vikerkaare taha ja see kõik oli üks õudne-õudne aeg.

Kui aga kaks pätti terveks said lõplikult, siis see hullem valu tuhmus. Ja tohutu rõõm selle üle, et me need kaks kiisupoega vähemalt päästa suutsime, see andis niipalju juurde. Lihtsalt ma mäletan neid hetki, mil läks aina paremaks ja seda tunnet, see tegi nii-nii rõõmsaks, kui titt jälle emme tissiotsa tagasi sai ja paranes.

Seenebeebidest olengi ma vist kõige rohkem kirjutan siia blogipesasse. Kuna see on olnud minu kõige raskem pesakond üldse. Meil oli Kalliga esimene ühine pesakond ka hästi raske herpesviirusega, kuid no see oli selle kõrval lapsemäng. Seenebeebide teekond algas raskelt ja no neil lõi ikka igasugu hädasid välja.

Tänaseks on nad kaks suurt paksu, kes on seenest pea täielikult lahti, lõpuks ometi eksole! Ja peagi saavad nad hakata oma päris perekondi otsima. Üks Seenebeebi kolib ilmselt mu õe juurde, kuna tema laps kiindus täiega ära kiisusse ja tema ise ka. Ta võtaks heameelega mõlemad tited, kuid kahjuks ta mees sellega nõus ei ole. Seega peab teine endale unistuse pere sihikule võtma ja kinni ka püüdma. Seenebeebidel on nii hurmavad iseloomud, et nende pärispered on küll õnnega koos 🙂 Nende emme osas läheb aga aega, kuna see on metsik mis metsik. 

Minu pool on veel kaks triibikut, täna avastasin ma, et 1. Oktoober saavad nad passi järgi aastaseks. Need on need argliku pesakonna viimased kaks tegelast, kes minu pool peatunud nüüdseks juba kümme kuud. Õnneks üks hakkas arenema lõpukss ja kui ta Sädele poeb, siis kui teda salaja üle Säde sügama hakata, saabki rahus sügada ja paitada ning kostitab ta nurrumootoriga sind. Niisama endiselt ligi ei lase, kuid lootused on suured. Teine triibik on endiselt väga arg ja pai ei lase absoluutselt teha, kuid lootma peab.

Veel on mul üks valge kassipreili, kes on üle-eelmise hoiupesakonna emme. Tegu on meeletult toreda kiisuga ja ta oleks ammu endale kodu leidnud, kuid mu teise õe pere pidi ta endale võtma. Tänu ühe armsa pereliikme kokku keeratud käkile, siis tema mees otsustas, et see kass ikka ei sobi neile. Mis seal ikka, küll leiame talle ideaalse pärispere.

Triibikud on minuga olnud kümme kuud, Seenebeebid ja nende emme kuskil viis kuud ja lumivalge emme vist juba aasta. Hetkel on mul kokku kuus hoiukiisut ja ausaltöeldes ma ei jõua ära oodata, et nad oma päriskodudesse koliksid juba. Kuna nad kõik on juba liiigapikalt minu hooleall elanud ja oleks aeg suureks kasvada 🙂

Siin on minu hoiukiisudest pilte ja veits juttu ka, kellele huvi pakub. 

Loba kõigest ja eimillestki 💭

Ma siin avastasin, et ei ole just eriti palju kirjutanud viimasel ajal. Ütleme nii, et mõtteid on palju-palju olnud, kuid mitte selliseid mida jagada sooviks-sobiks. Ma vahepeal vorpisin paar asja, kuid otsustasin, et ei tasu närvitseda kassipaljundajate üle…see ei anna mulle juurde midagi ja nemad niikuinii targemaks ei saa.

Meil siin toimus üks ülisuur muudatus, nimelt vahetasime pulmafotograafi. Põhiliselt seetõttu, et lähedased tegid meile “kinkekaardi” ja lõppkokkuvõttes on meil mõttekam siis valida vaid üks fotograaf. Uus fotograaf läheb küll pea poolekallimaks maksma, kuid ma usun, et see on seda väärt. Ja selle sissemaksu protsendi saime kingituseks, seega mis seal ikka. Tegelikult kokkuvõttes olen ülirahul, kuna olen juba aastaid selle fotograafi töödel silma peal hoidnud.

Muudatusi on üldse palju tegelikult olnud. Mõned kutsed said vahepeal valmis, ma tahaksin pilte jagada, kuid ma ei saa. Esiteks kuna ma pean ootama, et kõik kutsed valmis saaks, teiseks seetõttu, et ma lihtsalt ei viitsi veel 😀 Ja kolmandaks, siis ma ei saanud enda ettekujutuses olevaid ideaalkutseid. Kuigi praegused on väga kaunid, siis ma olen natukene pettunud. Küll iseendas õnneks vaid, kuna kui ma oleksin rohkem vaeva näinud ja rohkem poode läbi kolanud, siis ma oleksin kindlasti selle ideaalpaberi ka leidnud. Minu õde on kutsete kallal aga super tööd teinud, vinguda saan vaid iseenda kallal.

Iiris, see karvane hull kass, kes vetsupotist joob, ta kolib ära meie juurest 😦 Mu vend jõudis nüüd Eesti tagasi ja kahjuks ta ikkagi tahab kiisut endale. Ma niii lootsin, et suudan talle ühe musta hoiubeebi pähe määrida, kuid ei läinud läbi. Ja nagu kanaemale kohane, siis ma olen juba praegu megamures. Iiris on ära hellitatud ja kange iseloomuga, seega saab tal raske olema, kuna üks kokkukolivatest kahejalgsetest ei tolereeri isekaid kasse. Samas ma mõistan, kuna neil on ju pisikene beebi ka. Ja ma olengi tegelikult lasknud tal endale täiega pähe istuda 😀 Aga ma lihtsalt armastan teda niinii väga ja mind ei häiri see kui ta mind hammustab ja küünistab. Tubli kassiomanik kasutaks veepritsi, kuid ju ma siis ei ole niitubli 😀 Ja pealegi süüdistan ma sterri selles…opp on vajalik, kuid oleksid võinud siiski meile valukaid koju kaasa anda.

Säde saab ilmselt kurbuseataki, kuna nad on ju titest saati paaris olnud. Iiris on tal nagu mingi emmekene meil siin ja üldse on ta kõigi boss. Hoiab ja armastab ning peksab ja karistab 😀 Mitte, et ma ta teguviisi takka kiidaks, kuid kuni nad üksteisele reaalselt haiget ei tee, siis ajagu oma kassiasju kuis soovivad. Nuuks-nuuks-nuuks…

Meie imeilus segane printsess💖 See on ju kõigest ära kolimine, mis ma teadsin, et ükskord juhtub, kuid iiiikaaagiii….

Seenebeebidest ei ole ka ammu kirjutanud, kuid need meil siin kasvavad ja kosuvad ning on pirakad. See kaalukaotus trall kestis meil siin mitu nädalat ikka, kus tõusis ja langes pidevalt. Praegu on kõik ok ja nad juba kasvult varsti oma emmel järgi. Samas nende emme on megaaaapisike, lihtsalt üliväike kass. See tondibeebide emme käis opil ka siin eelmine nädal ja oii meil oli pärast sõda. Ostsin talle oma rahade eest vesti ja lasin arstidel selga panna, kuid ta võttis selle hiljem kodus loomulikult ära. Ja noooh, metsik kass ja vesti selga panek ei käi kokku. Ma ei saanudki lõpuks seda spetsvesti selga talle, tegin oma venna sokist handmade vesti ja ajasin üle pea. Oleks võinud kohe seda teha eksole, mitte raha raisata ja sõdida. Vahepeal jõudis ta selle ära puru teha ja sai uue, uue vesti selga saamisega oli ka sõda, kuid läks veits sujuvamalt.

Seenest täitsa lahti pole, beebidel on tegelikult peaaegu korras, kuid see ema ju…teda ei anna pesta. Kliinikus sai arutatud, et ilmselt saab peale taastumist tabletiravi peale, kuna no see ei ole normaalne enam. Eks annan mingeid probiootikume sisaldavaid pasteete vms talle kõrvale ka, aitab natukene magu hoida.

Ülemine on hiljutine pilt tondibeebidest ja all on üks suht vana pilt nende emmest. Ärge laske ennast petta tema nunnust välimusest, ta on suht deemon tegelikult 😀

WP_20170625_15_33_40_ProWP_20170426_19_23_21_Pro

Homme on meil pulma minek ja noh, tuju üldse ei ole. Koerahoidjatel on kõigil just sel nädalavahetusel oma elu. See tähendab seda, et ta saab küll ilusti oma jalutuskäigud, kuid ülejäänud aja peab üksi olema. Ööseks tegelikult tuleb talle ka seltsi, kuna ma keeldun jätmast oma looma niimoodi koju. No tegelikult on ta ka üksi siis, kui me mõlemad tööl oleme, kuid siiski noh. Mulle üldse ei meeldi, et me oma väikese mummukese üksi peame koju jätma. Ma olen viimasel ajal avastanud, et minust on täielik kanaema saanud koera jaoks 😀 Iiiimeliiik, kuid mis sa ära teed kui sul nii võrratu koer on 🙂

Kokkuvõttes, siis vinguv tuju on peal nagu näha võib. Ma ei suuda enda elevilmoodi sisse lülitada homse suhtes, kuid küll see tuleb, ma vähemalt väga loodan. Ennast tundes, siis ma jätaks iseenda pulma ka minemata, kui ma enda sisemisele koduarmastajale alla annaks…

💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

🍄Seenebeebid videopildis❤️

Teate, kuna mul keerlebki ju praegu elu suhteliselt kiisude ümber, siis kirjutan neist palju ka 🙂

mununnnud.jpg

Ootasime, et ära kuivaksid ja saaks emme juurde tagasi panna nad. Koer kõndis teises toas ringi, tasuta kino 😀 

Täna oli meil see tore seenepesu päev ja noh, ikka niikurb on seda teha, kuna nad on pärast niiväsinud. Ma tean küll, et see on paratamatus ja nii peabki toimima, et nad terveks saaksid, kuid noh kurb on ju ikka. Väsinud on nad siis seetõttu, et rapsivad ja jagelevad ju vastu. Kuid mis parata eksole.

Silmade osas, siis näha on, et ravi toimib, jeee! 🙂 Enam ei ole mäda tekkinud, nohisevad ja tatistavad palju-palju vähem, kui mõned päevad tagasi.

Tasus mul ainult vinguda siia selle üle, et nad ei söö ja samal õhtul olid mõlemad tited krõbinakausi kallal! Tegelikult Hallu sõi konservi ka, kuid Mustu (see kes liiva nosib) ju keeldus, kuid krõbinaid hakkas isukalt mugima koheselt, kui mul tuli idee need laiali ajada maha 😀 Pisikesed punud aina kasvavad ja kaalu tuleb oii kui mühinal!

Tublid pisikesed sellid on❤️ Mõtlesin välja ka, kuidas videosi saan jagada siia! Andestage kvaliteet ja viltune pilt, kuid nunnudus faktor loeb ju! Edaspidi proovin paremini, kuid ausalt ka üsna keeruline on ühe käega, kui lisada sinna veel mu värisevate käte jura. Aga pole ullllu 🙂

Ja teate, kuigi niiraske ja väsitav on vahest, kuna üldse ei ole aega kuskil käia või midagi teha, tunnid on ju loetud nn. Kuid see kõik tasub niiära seda kõike!!! Kui Sa nende pisikeste karvapallidega möllad ja mängid, siis süda sulab sees lihtsalt. Ja noh, ma olen eriti tundeliseks läinud, kuna vahest tahaks nutta isegi, kuidas saavad ühed seakesed niinunnud olla ahh?😍😍😍

Hakake kõik hoiukodudeks, sitaks raske võib vahepeal olla, kuid noo täiiiega tasub ennast ära! Kuigi kui ma need miniminid ühel päeval oma päriskodudesse pean saatma, siis ulun küll silmad peast välja…

Murphy arvas, et seene mittekartmine oli mingi väljakutse, kuid ma detailidesse ei süveneks 😀 

Ma ei oska neid vidousii keskele saada kuidagi, seega las olla ääriveeris.

 

 

🍄Mu pisikesed seenebeebid❤️

Mõtlesin, et kirjutaks natukene mu tillukestest seenebeebidest ja eluolust nendega. Algul olid nad tondibeebid, kohale jõudes hakkasin neid tulnukbeebideks kutsuma ja tänaseks on kaks imearmsat seenebeebit😊 Emmet kutsun deemoniks, kuna ta lihtsalt on kuri ja tahab mind peksta 😀 Tegelikult ma näen, et tegu ei ole täiesti metsiku kassiga, rohkem vist nagu argliku. Poegade kaitseks alguses hammustas mind ja küünistas päris karmilt, kuid tänaseks on olukord nii, et ta nagu tahaks aga ei taha ka vist. Kuna ta võtab hoogu küll, kuid tegudeni ei jõua 😀 Võibolla on aru saanud, et ma ei tee ta poegadele haiget, vaid ainult head.

Hmm, kust ma nüüd alustan? Jutustan teile ühtede pisikeste tõbiste seenebeebide päevakavast alustuseks. Hommikuti esimese asjana ma tegelikult kaalun neid. Kaalu jälgides saab kindel olla, et tittedel on tervis korras. Lisaks, kui miskit on, siis saab kohe jälile. Kuna kassipoeg ei tohi kaotada kaalu ja peab ööpäevaga vähemalt 10g kosuma.

Neli korda päevas peavad seenebeebid saama herpese raviks ab silmatilku, kaks korda päevas niisutavaid silmatilku ja enne tilkade manustamist, peab silmad puhastama NaCl lahusega. Tilkade kellaajad on umbes kl 7 ab tilgad, kl 11 niisutavad, kl 12 ab tilgad, kl 17 ab tilgad, kl 22 niisutavad ja siis kl 23 ab tilgad. Umbes mingi taoline järjekord on tekkinud.

Hommikul esimese või teise tilga ajal, pean andma vitamiinipasta ja seejärel suhu seeneravimi tilgad. Ja õhtul siis veelkorra vitamiinipasta ja seenetilgad. Seenetilgad neile ilmselgelt ei meeldi, mulle ka ei meeldiks, kui keegi mingit kollast jura mulle suhu pistaks. Tegelikult silmatilgad ka ei meeldi, neile üldse need ravid ei meeldi, kuid peavad leppima 🙂

Ülepäeva peame tegema seenepesu titadele, mis on megatüütu ja veidi raske ka. Kuna no millisele kassile meeldiks, kui Sa teda vastukarva mingi märja tupsuga nühid? Ilmselgelt mitte kellelegi see ei meeldiks. Ja pärast seda mängime kuskil tunnikese, et nad ei lakuks ennast ja ära kuivaks.

Igapäevaselt korra pean kogu puuri sisu ära vahetama ja desotama ka. Potivahetusega on sama värk. Puuri ümbrust desotan ka ja iseennast kõigerohkem, kuna ma ei taha seent levitada. Ja ei tahaks nagu juurde ka saada eksole 😀

Tegin pilti ka puhta uudishimust, et mis meil kõik siis hoolitsemiseks olemas on. Mõningad asjad jäid pildilt välja. Kuid ülemine rida on puhastamiseks ja desotamiseks, clavaseptiniga desotan enda riideid vahest 😀 Kirvehinnaga on, kuid mis seal ikka eks. Santelle ja clava on käte desotamiseks üldiselt ja kindad on selleks, et me rohkem seent ei jagaks 😀 Vasakul on pm ravimid need 5 karpi ja tuub. Vatipatju läheb umbes pakk päevas. Äädikaga pesen liivakasti ja lisame seda riiete pesule, tapab kõige tõhusamalt need seeneidud võiasjad 😀 

WP_20170506_19_11_34_Pro (2).jpg

*Ps: ma mõtlesin igaksjuhuks mainida, et tegu ei ole klaasipesuvahendiga 😀 Seal pudelis on Mayeri lahus.

Lisatoiduga on nii, et nad lihtsalt keelduvad söömast ja kõik. Kõik muu peale toidu, a’la potist liiv (ostsin mingi titeliiva neile igaksjuhuks), puuripõranda või võrede lakkumine, teki maitsmine või hoopis inimese söömine jne ühesõnaga, kõik muu peale päris titekonservi sobib. Oleme proovinud nii konservi-titepiima segu, kui ka niisama konservi. Jah oleme tutvustanud neile maitseid, süstlast toites ja niisama keele peale konservitüki asetades, kuid nad teevad sellist nägi nagu mürki oleks andnud. Ja siis läheb üks miu-miu-miu lahti ja joostakse emme juurde peitu 😀

Selle söömise üle ma väga ei muretse, kuna nad koguvad ilusasti kaalu. Kuni kaal tõuseb kenasti, seni võivad siis ainult emme piimast ja vitamiinipastast elada küll. Kuigi see potiliiva söömine niii häirib mind, kuna ma kahtlen, et selles miskit kasulikku on.

Üldiselt on pisikesed väga aktiivsed, nad tahavad meeletult palju tähelepanu ja mängida. Selle seene tõttu teised pelgavad neid, seega ma olen praegu pm nende ainus mängukaaslane. Noh, mina seda seent ei karda, kuna ega ma sellest ju maha ei sure! Nad alatihti kisavad puuriukse juures ja tahavad välja saada, kui Sa siis ukse lahti teed, siis ronivad äärele ja teevad meganunnuka hüppe 🙂 Mõnikord hüppavad otse pihku või sülle.

Ja kusjuures ma ei näe nii malzahar välja üldiselt, kuid ma läksin täna vaid korraks kodust sinna. Jaa ma pean igakord riideid vahetama, kui nendega tegelemas käin. Seega läheb mul vähemalt 8 komplekti riideid päevas, pirtsutada ei saa ega ole mõtet ka 😉

WP_20170506_19_02_58_Pro.jpg

Praegu siis ongi süles nende lemmikkoht, selline trall käib, et no sulaks ära vist 🙂 Hullult ronivad ja närivad ning üldsegi on pisikesed nunnnupalllid😻 Ma tegin video ka, kuid ma ei saa seda jagada, kuna pole premium. Seega sellest jääte kahjuks ilma seekord.

Puuris on ka koguaeg neil omavahel sõda lahti. Mu vend rääkis, et mingi hull mjäugumine käis ja ta läks kontrollima, pisikesed lihtsalt möllasid omavahel. Täna hommikul oli selline seik olnud, et vend kuulis kuidas titemamma täiega karjus, hakkas siis vaatama minema ja pisikesed jooksid talle pooleteepeal vastu. Emme oli liivakasti paigast ajanud ja totukad kõndisid võrede vahelt välja 😀

Sellised need pisikesed jõnglased praegu on 🙂 Veidi seenes, natukene herpeses, üks vist poolpime ka kahjuks, kuid ise meganumpsid ja üliaktiivsed!❤️

PS: Ma käin tööl ka muidu, üheksatunnised päevad on üldiselt, kuid hakkama peab saama 🙂 Õnneks on mul mu imearmas õde ka, kes vajadusel aitab. Elu hoiukiisudega on täitsa võimalik ka töökõrvalt. Eks enamik käib ikka tööl ja töökõrvalt tegeletakse, meid on kuskil pea 150 hoiukodu praegu. Kui kiisud terved on, siis ei pea üldse tööga arvestama, kuid kahjuks kui mingi tõsisem tõbi või asi kallale tuleb, siis peab planeerima ja arvestama, kuid hakkama saab alati 🙂