Loba kõigest ja eimillestki 💭

Ma siin avastasin, et ei ole just eriti palju kirjutanud viimasel ajal. Ütleme nii, et mõtteid on palju-palju olnud, kuid mitte selliseid mida jagada sooviks-sobiks. Ma vahepeal vorpisin paar asja, kuid otsustasin, et ei tasu närvitseda kassipaljundajate üle…see ei anna mulle juurde midagi ja nemad niikuinii targemaks ei saa.

Meil siin toimus üks ülisuur muudatus, nimelt vahetasime pulmafotograafi. Põhiliselt seetõttu, et lähedased tegid meile “kinkekaardi” ja lõppkokkuvõttes on meil mõttekam siis valida vaid üks fotograaf. Uus fotograaf läheb küll pea poolekallimaks maksma, kuid ma usun, et see on seda väärt. Ja selle sissemaksu protsendi saime kingituseks, seega mis seal ikka. Tegelikult kokkuvõttes olen ülirahul, kuna olen juba aastaid selle fotograafi töödel silma peal hoidnud.

Muudatusi on üldse palju tegelikult olnud. Mõned kutsed said vahepeal valmis, ma tahaksin pilte jagada, kuid ma ei saa. Esiteks kuna ma pean ootama, et kõik kutsed valmis saaks, teiseks seetõttu, et ma lihtsalt ei viitsi veel 😀 Ja kolmandaks, siis ma ei saanud enda ettekujutuses olevaid ideaalkutseid. Kuigi praegused on väga kaunid, siis ma olen natukene pettunud. Küll iseendas õnneks vaid, kuna kui ma oleksin rohkem vaeva näinud ja rohkem poode läbi kolanud, siis ma oleksin kindlasti selle ideaalpaberi ka leidnud. Minu õde on kutsete kallal aga super tööd teinud, vinguda saan vaid iseenda kallal.

Iiris, see karvane hull kass, kes vetsupotist joob, ta kolib ära meie juurest 😦 Mu vend jõudis nüüd Eesti tagasi ja kahjuks ta ikkagi tahab kiisut endale. Ma niii lootsin, et suudan talle ühe musta hoiubeebi pähe määrida, kuid ei läinud läbi. Ja nagu kanaemale kohane, siis ma olen juba praegu megamures. Iiris on ära hellitatud ja kange iseloomuga, seega saab tal raske olema, kuna üks kokkukolivatest kahejalgsetest ei tolereeri isekaid kasse. Samas ma mõistan, kuna neil on ju pisikene beebi ka. Ja ma olengi tegelikult lasknud tal endale täiega pähe istuda 😀 Aga ma lihtsalt armastan teda niinii väga ja mind ei häiri see kui ta mind hammustab ja küünistab. Tubli kassiomanik kasutaks veepritsi, kuid ju ma siis ei ole niitubli 😀 Ja pealegi süüdistan ma sterri selles…opp on vajalik, kuid oleksid võinud siiski meile valukaid koju kaasa anda.

Säde saab ilmselt kurbuseataki, kuna nad on ju titest saati paaris olnud. Iiris on tal nagu mingi emmekene meil siin ja üldse on ta kõigi boss. Hoiab ja armastab ning peksab ja karistab 😀 Mitte, et ma ta teguviisi takka kiidaks, kuid kuni nad üksteisele reaalselt haiget ei tee, siis ajagu oma kassiasju kuis soovivad. Nuuks-nuuks-nuuks…

Meie imeilus segane printsess💖 See on ju kõigest ära kolimine, mis ma teadsin, et ükskord juhtub, kuid iiiikaaagiii….

Seenebeebidest ei ole ka ammu kirjutanud, kuid need meil siin kasvavad ja kosuvad ning on pirakad. See kaalukaotus trall kestis meil siin mitu nädalat ikka, kus tõusis ja langes pidevalt. Praegu on kõik ok ja nad juba kasvult varsti oma emmel järgi. Samas nende emme on megaaaapisike, lihtsalt üliväike kass. See tondibeebide emme käis opil ka siin eelmine nädal ja oii meil oli pärast sõda. Ostsin talle oma rahade eest vesti ja lasin arstidel selga panna, kuid ta võttis selle hiljem kodus loomulikult ära. Ja noooh, metsik kass ja vesti selga panek ei käi kokku. Ma ei saanudki lõpuks seda spetsvesti selga talle, tegin oma venna sokist handmade vesti ja ajasin üle pea. Oleks võinud kohe seda teha eksole, mitte raha raisata ja sõdida. Vahepeal jõudis ta selle ära puru teha ja sai uue, uue vesti selga saamisega oli ka sõda, kuid läks veits sujuvamalt.

Seenest täitsa lahti pole, beebidel on tegelikult peaaegu korras, kuid see ema ju…teda ei anna pesta. Kliinikus sai arutatud, et ilmselt saab peale taastumist tabletiravi peale, kuna no see ei ole normaalne enam. Eks annan mingeid probiootikume sisaldavaid pasteete vms talle kõrvale ka, aitab natukene magu hoida.

Ülemine on hiljutine pilt tondibeebidest ja all on üks suht vana pilt nende emmest. Ärge laske ennast petta tema nunnust välimusest, ta on suht deemon tegelikult 😀

WP_20170625_15_33_40_ProWP_20170426_19_23_21_Pro

Homme on meil pulma minek ja noh, tuju üldse ei ole. Koerahoidjatel on kõigil just sel nädalavahetusel oma elu. See tähendab seda, et ta saab küll ilusti oma jalutuskäigud, kuid ülejäänud aja peab üksi olema. Ööseks tegelikult tuleb talle ka seltsi, kuna ma keeldun jätmast oma looma niimoodi koju. No tegelikult on ta ka üksi siis, kui me mõlemad tööl oleme, kuid siiski noh. Mulle üldse ei meeldi, et me oma väikese mummukese üksi peame koju jätma. Ma olen viimasel ajal avastanud, et minust on täielik kanaema saanud koera jaoks 😀 Iiiimeliiik, kuid mis sa ära teed kui sul nii võrratu koer on 🙂

Kokkuvõttes, siis vinguv tuju on peal nagu näha võib. Ma ei suuda enda elevilmoodi sisse lülitada homse suhtes, kuid küll see tuleb, ma vähemalt väga loodan. Ennast tundes, siis ma jätaks iseenda pulma ka minemata, kui ma enda sisemisele koduarmastajale alla annaks…

💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

🍄Seenebeebid videopildis❤️

Teate, kuna mul keerlebki ju praegu elu suhteliselt kiisude ümber, siis kirjutan neist palju ka 🙂

mununnnud.jpg

Ootasime, et ära kuivaksid ja saaks emme juurde tagasi panna nad. Koer kõndis teises toas ringi, tasuta kino 😀 

Täna oli meil see tore seenepesu päev ja noh, ikka niikurb on seda teha, kuna nad on pärast niiväsinud. Ma tean küll, et see on paratamatus ja nii peabki toimima, et nad terveks saaksid, kuid noh kurb on ju ikka. Väsinud on nad siis seetõttu, et rapsivad ja jagelevad ju vastu. Kuid mis parata eksole.

Silmade osas, siis näha on, et ravi toimib, jeee! 🙂 Enam ei ole mäda tekkinud, nohisevad ja tatistavad palju-palju vähem, kui mõned päevad tagasi.

Tasus mul ainult vinguda siia selle üle, et nad ei söö ja samal õhtul olid mõlemad tited krõbinakausi kallal! Tegelikult Hallu sõi konservi ka, kuid Mustu (see kes liiva nosib) ju keeldus, kuid krõbinaid hakkas isukalt mugima koheselt, kui mul tuli idee need laiali ajada maha 😀 Pisikesed punud aina kasvavad ja kaalu tuleb oii kui mühinal!

Tublid pisikesed sellid on❤️ Mõtlesin välja ka, kuidas videosi saan jagada siia! Andestage kvaliteet ja viltune pilt, kuid nunnudus faktor loeb ju! Edaspidi proovin paremini, kuid ausalt ka üsna keeruline on ühe käega, kui lisada sinna veel mu värisevate käte jura. Aga pole ullllu 🙂

Ja teate, kuigi niiraske ja väsitav on vahest, kuna üldse ei ole aega kuskil käia või midagi teha, tunnid on ju loetud nn. Kuid see kõik tasub niiära seda kõike!!! Kui Sa nende pisikeste karvapallidega möllad ja mängid, siis süda sulab sees lihtsalt. Ja noh, ma olen eriti tundeliseks läinud, kuna vahest tahaks nutta isegi, kuidas saavad ühed seakesed niinunnud olla ahh?😍😍😍

Hakake kõik hoiukodudeks, sitaks raske võib vahepeal olla, kuid noo täiiiega tasub ennast ära! Kuigi kui ma need miniminid ühel päeval oma päriskodudesse pean saatma, siis ulun küll silmad peast välja…

Murphy arvas, et seene mittekartmine oli mingi väljakutse, kuid ma detailidesse ei süveneks 😀 

Ma ei oska neid vidousii keskele saada kuidagi, seega las olla ääriveeris.

 

 

🍄Mu pisikesed seenebeebid❤️

Mõtlesin, et kirjutaks natukene mu tillukestest seenebeebidest ja eluolust nendega. Algul olid nad tondibeebid, kohale jõudes hakkasin neid tulnukbeebideks kutsuma ja tänaseks on kaks imearmsat seenebeebit😊 Emmet kutsun deemoniks, kuna ta lihtsalt on kuri ja tahab mind peksta 😀 Tegelikult ma näen, et tegu ei ole täiesti metsiku kassiga, rohkem vist nagu argliku. Poegade kaitseks alguses hammustas mind ja küünistas päris karmilt, kuid tänaseks on olukord nii, et ta nagu tahaks aga ei taha ka vist. Kuna ta võtab hoogu küll, kuid tegudeni ei jõua 😀 Võibolla on aru saanud, et ma ei tee ta poegadele haiget, vaid ainult head.

Hmm, kust ma nüüd alustan? Jutustan teile ühtede pisikeste tõbiste seenebeebide päevakavast alustuseks. Hommikuti esimese asjana ma tegelikult kaalun neid. Kaalu jälgides saab kindel olla, et tittedel on tervis korras. Lisaks, kui miskit on, siis saab kohe jälile. Kuna kassipoeg ei tohi kaotada kaalu ja peab ööpäevaga vähemalt 10g kosuma.

Neli korda päevas peavad seenebeebid saama herpese raviks ab silmatilku, kaks korda päevas niisutavaid silmatilku ja enne tilkade manustamist, peab silmad puhastama NaCl lahusega. Tilkade kellaajad on umbes kl 7 ab tilgad, kl 11 niisutavad, kl 12 ab tilgad, kl 17 ab tilgad, kl 22 niisutavad ja siis kl 23 ab tilgad. Umbes mingi taoline järjekord on tekkinud.

Hommikul esimese või teise tilga ajal, pean andma vitamiinipasta ja seejärel suhu seeneravimi tilgad. Ja õhtul siis veelkorra vitamiinipasta ja seenetilgad. Seenetilgad neile ilmselgelt ei meeldi, mulle ka ei meeldiks, kui keegi mingit kollast jura mulle suhu pistaks. Tegelikult silmatilgad ka ei meeldi, neile üldse need ravid ei meeldi, kuid peavad leppima 🙂

Ülepäeva peame tegema seenepesu titadele, mis on megatüütu ja veidi raske ka. Kuna no millisele kassile meeldiks, kui Sa teda vastukarva mingi märja tupsuga nühid? Ilmselgelt mitte kellelegi see ei meeldiks. Ja pärast seda mängime kuskil tunnikese, et nad ei lakuks ennast ja ära kuivaks.

Igapäevaselt korra pean kogu puuri sisu ära vahetama ja desotama ka. Potivahetusega on sama värk. Puuri ümbrust desotan ka ja iseennast kõigerohkem, kuna ma ei taha seent levitada. Ja ei tahaks nagu juurde ka saada eksole 😀

Tegin pilti ka puhta uudishimust, et mis meil kõik siis hoolitsemiseks olemas on. Mõningad asjad jäid pildilt välja. Kuid ülemine rida on puhastamiseks ja desotamiseks, clavaseptiniga desotan enda riideid vahest 😀 Kirvehinnaga on, kuid mis seal ikka eks. Santelle ja clava on käte desotamiseks üldiselt ja kindad on selleks, et me rohkem seent ei jagaks 😀 Vasakul on pm ravimid need 5 karpi ja tuub. Vatipatju läheb umbes pakk päevas. Äädikaga pesen liivakasti ja lisame seda riiete pesule, tapab kõige tõhusamalt need seeneidud võiasjad 😀 

WP_20170506_19_11_34_Pro (2).jpg

*Ps: ma mõtlesin igaksjuhuks mainida, et tegu ei ole klaasipesuvahendiga 😀 Seal pudelis on Mayeri lahus.

Lisatoiduga on nii, et nad lihtsalt keelduvad söömast ja kõik. Kõik muu peale toidu, a’la potist liiv (ostsin mingi titeliiva neile igaksjuhuks), puuripõranda või võrede lakkumine, teki maitsmine või hoopis inimese söömine jne ühesõnaga, kõik muu peale päris titekonservi sobib. Oleme proovinud nii konservi-titepiima segu, kui ka niisama konservi. Jah oleme tutvustanud neile maitseid, süstlast toites ja niisama keele peale konservitüki asetades, kuid nad teevad sellist nägi nagu mürki oleks andnud. Ja siis läheb üks miu-miu-miu lahti ja joostakse emme juurde peitu 😀

Selle söömise üle ma väga ei muretse, kuna nad koguvad ilusasti kaalu. Kuni kaal tõuseb kenasti, seni võivad siis ainult emme piimast ja vitamiinipastast elada küll. Kuigi see potiliiva söömine niii häirib mind, kuna ma kahtlen, et selles miskit kasulikku on.

Üldiselt on pisikesed väga aktiivsed, nad tahavad meeletult palju tähelepanu ja mängida. Selle seene tõttu teised pelgavad neid, seega ma olen praegu pm nende ainus mängukaaslane. Noh, mina seda seent ei karda, kuna ega ma sellest ju maha ei sure! Nad alatihti kisavad puuriukse juures ja tahavad välja saada, kui Sa siis ukse lahti teed, siis ronivad äärele ja teevad meganunnuka hüppe 🙂 Mõnikord hüppavad otse pihku või sülle.

Ja kusjuures ma ei näe nii malzahar välja üldiselt, kuid ma läksin täna vaid korraks kodust sinna. Jaa ma pean igakord riideid vahetama, kui nendega tegelemas käin. Seega läheb mul vähemalt 8 komplekti riideid päevas, pirtsutada ei saa ega ole mõtet ka 😉

WP_20170506_19_02_58_Pro.jpg

Praegu siis ongi süles nende lemmikkoht, selline trall käib, et no sulaks ära vist 🙂 Hullult ronivad ja närivad ning üldsegi on pisikesed nunnnupalllid😻 Ma tegin video ka, kuid ma ei saa seda jagada, kuna pole premium. Seega sellest jääte kahjuks ilma seekord.

Puuris on ka koguaeg neil omavahel sõda lahti. Mu vend rääkis, et mingi hull mjäugumine käis ja ta läks kontrollima, pisikesed lihtsalt möllasid omavahel. Täna hommikul oli selline seik olnud, et vend kuulis kuidas titemamma täiega karjus, hakkas siis vaatama minema ja pisikesed jooksid talle pooleteepeal vastu. Emme oli liivakasti paigast ajanud ja totukad kõndisid võrede vahelt välja 😀

Sellised need pisikesed jõnglased praegu on 🙂 Veidi seenes, natukene herpeses, üks vist poolpime ka kahjuks, kuid ise meganumpsid ja üliaktiivsed!❤️

PS: Ma käin tööl ka muidu, üheksatunnised päevad on üldiselt, kuid hakkama peab saama 🙂 Õnneks on mul mu imearmas õde ka, kes vajadusel aitab. Elu hoiukiisudega on täitsa võimalik ka töökõrvalt. Eks enamik käib ikka tööl ja töökõrvalt tegeletakse, meid on kuskil pea 150 hoiukodu praegu. Kui kiisud terved on, siis ei pea üldse tööga arvestama, kuid kahjuks kui mingi tõsisem tõbi või asi kallale tuleb, siis peab planeerima ja arvestama, kuid hakkama saab alati 🙂 

Jess! Ma sain vist seene😊

Ühel ilusal päeval ma võibolla kahetsen, et selle siia kirja panin, kuid tuju on nii hea ja mis seal ikka! Inimesed kirjutavad hullematestki asjadest 😀 

Teate, ma poleks kunagi arvanud, et üks ‘haigus’ võib tuju rõõmsaks teha 😀 Eriti noh khm mu bakteri jne hullust arvesse võttes… Täna oli ajalooline päev, kuna ma avastasin, et mul on vist näpupeal üks laiguke, mis on ilmselt seen. Ja kui ma seda laiku nägin, siis ma pidin rõõmust lakke hüppama! Helistasin isegi sõbrannale, kes ise ka samas organisatsioonis, et talle rõõmsat uudist teatada! Seejuures sain teada, et ta oli Veebruaris seene saanud ja vana siga mulle ei rääkinudki. Pettumus oli meeletu 😀 Kes seda nüüd luges, siis ei-ei kullakesed, ma ei ole puhtasegi, kuid natukene vast 😀

Elus peabki oskama hinnata pisiasju 🙂 

Põhimõtteliselt eilne õhtu läks nii, et läksin hoiutittesi üle vaatama ja puuri korrastama. Mu õekene toidab, kaalub ja kasib, kuid potivahetus ja desotamine on minu töö. Koheselt märkasin ka seda, et herpesviirus on jälle välja löönud. Jaaa avastasin, et tittedel on kärnad tekkinud. Lisaks üks pisi on küünega silma saanud, ilmselt vennaga mänguhoos ja see nägi ka väga jube välja. Valge kiht peale tekkinud äärde jne.

Ma olin megamures ja võtsin koheselt organisatsiooni arstiga ühendust, sain korralduse hommikul kliinikusse hellata ja teatada, et SOS olukord on ja vaja tulla tittedega. Ühesõnaga ma juba peas mõtlesin, et see on mingi hull asi ja neil on mingi kärnhaigus ning nad hakkavad surema. Kõik surevad maha ja siis ma suren hingevalust ise ka maha. See vana hea ülemõtlemine, mis on mulle megaomane ju 😀

Keeruliseks tegi asja ka see, et mul ei olnud võimalik nendega minna kuidagi sealt. Ja keegi ei saanud aidata ka, kuna kõigil tööd ja koolid. Lõpuks õnneks õde tuli hommikul enne tööd ja tõi nad kliinikusse.

Lambiall helendama nad ei hakanud, seega kindlalt diagnoosi ei saanud panna. Herpesviiruse jaoks said tugevamad tilgad+niisutavad silmatilgad. Homme saavad seenekeste/immuunsuse tugevdamise jaoks (vist, homme räägitakse üle) veel ühed tilgad, mida peab siis suhu manustama.

Ühesõnaga asi jäi natukene segaseks ja lahtiseks, kuna nad ju ei helendanud, kuid proovi laborisse saatmisel poleks mõtet, sest nad ei tohi niikuinii tablakaid saada. Samuti ka ei tohi emmele anda, kuna imetav ema ju. Sain ikkagi korraldused, et hakkaksin pesema spets seeneravi shampooniga. Kuid, ega minu mure siis ära ei kadunud. Mõtlesin ja ketrasin, et appi mis siis kui on midagi muud jne jne.

Hiljem kodus avastasin, et mul on näpul üks pisike kare laik. Kohe hakkasin uurima, et kuidas inimesel see siis avaldub. Ja jeeee, mul on vist seen! 😀 Tegelikult ilmselgelt ei ole jeee, desotan ja ravin seda ning katan, nii igaksjuhuks. Aga põhiline on see, et keegi ei hakka surema! Ja kuniks keegi ei sure, seniks on ju kõik hästi, mis see väike seenhaigus siis ära ei ole eks 😀 

Ja paluuun ärge muretsege, mul ei ole kärn vaid kare laik, mis ei levi lampi edasi. Eriti kui on desotatud, salvitatud ja kaetud.

Kõige imelikum postitus mul vist, kuid jee mul on seen ja keegi ei sure! Elu on ilus 😊

Järjekorde postitus stiilis- läksin sinna, tegin seda ja sain seene! Oli tõesti kena päev! Aga kokkuvõttes ausalt ka oli 😀 

Kiisudest natukene❤️

Ma olin megapikalt kadunud, kuna elunõme nädal oli. Vahepeal mul ilmus siia üks kirjutis, kuid ma kustutasin selle suhteliselt kohe ära ka, kuna see tundus kuidagi vale. Igatahes tondibeebidega läks nii, et hoolimata võitlusest, siis kolm pisikest on nüüd vikerkaare taga 😦 Üks vähem kui 24h peale meile jõudmist, teine Pühapäeva öösel ja kolmas eile varahommikul…

Ma teadsin, et see saab olema raske, kuid ma ei arvanud, et nii kuradima raske. Nad jäid haigeks ja kogu nädal möödus algul meeletult nuttes, siis tuimaks ennast sundides ja meeletu unevõlaga. Selle kõige ajal siis süstide, iga paari tunni tagant sundjootmise ja -toitmise ning soojendamise vahel, lisaks silmade ja nina raviprotseduurid. Ning kõik-kõik muu selle juurde käiv… Kes kunagi on üritanud vastsündinud loomabeebit elus hoida, see mõistab küll ilmselt. Ma ise olen ka, kuid sel korral oli asi paljuhullem, kuna see faking viirus noh.

See oli ausõna kohutav, kuna lihtsalt niiraske oli see, et Sa annad endast kõik mis oskad anda, kuid sellest ei piisa ja samas Sa tead, et rohkemat ei saagi nende jaoks teha. Aga Sa ikka tahaksid suuta midagi veel teha, et neil oleks parem. Tilga alla viimisel poleks mõtet olnud ja pealegi on nad nii väikesed, et see on tegelikult üldse võimatu, liiga tillukesed veenid lihtsalt. Käisin tegelikult ühega kliinikus ka, siis kui see haigus tuurid üles kogus, sealt saingi ab süstid kaasa ja sõnad, et ega kui nad ei neela, siis ei olegi midagi teha.

Kõige raskem oli see, et mitu päeva Sa võitled ja loodad, kuigi samas Sa ei julge midagi loota ja siis lõppeb ikkagi kõige kurvemini… Ja need emotsioonid, kõik mida Sa tunned ja koged, no mul oli vahepeal selline tunne, et pliis tapke mind keegi ära ja laske neil kiisudel terved olla ja elada…

Ma nüüd praegu julgen hõisata, kuna üks pisike, kes oli ka vägahaige on nüüd vist terve. Ja see teeb väga rõõmsaks, kuna ta sai terveks noh!❤️ Eilsest täiesti tagasi emme tissi otsas, nohu ja raske hingamine läinud ning täiesti aktiivne. Teine beebi, tema korraks kaotas küll kaalu, kuid hakkas suhteliselt kohe koguma ka. Tal oli alguses ainsana silm must, teised olid täiesti korras ja aktiivsed. Must beebi aga siiani ilusasti pm terve ja ma loodan, et nii see ka jääb!

Eristame neid praegu nii, et ühte kutsuma Halliks ja teist Mustaks. Hallikal on siis karvas hallikat, eriti esikäppadel ja see on nii nummi. Ning Must pojuke ongi siis lihtsalt süsimust.

See kõik aga viis mind mõtteni, et ma vist teen varsti hoiukodundusest ühe pika pausi, kui praegused hoolealused kodud saavad. Salajasest grupist pean varem ära tulema, kuna muidu ma näen mingeid hädalisi ja ei suuda neid hätta jätta. Samas ma tean, et ma ei saa kõiki neid aidata ja olen oma piire juba täiega ületanud. See kõik, mis nüüd juhtus, oli lihtsalt liiga kohutav ja valus, ühel hetkel Sa tunned pisikest südant löömas ja järgmisel hetkel enam mitte…

Kui need kaks titte nüüd ilusti terveks saavad, siis see kõik oli seda väärt. Ei ma ei mõtle, et teiste beebide vikerkaare taha minek, vaid see kohutav ‘teekond’ võiasi, ma isegi ei oska sellist asja kuidagi nimetada…

Ühesõnaga see valu, vaev ja kõik-kõik, see oli seda väärt! Kuna vähemalt need kaks pisikest tulid võitjatena välja ja meie aitasime neil võidelda. Ilmselt ilma ab ja sundjootmiste ning kõige muuta, see Hallikas ei oleks sellest välja tulnudki, kuna seis oli vahepeal ikka niinutune, et mul lootus kadus täiesti ära. Mustu sai ka ruttu ab süstid peale, seega õnneks tema vägahaigeks ei jäänudki ja ma loodan, et nüüd ei jää ka. Ei tohi jääda kumbki neist enam haigeks! No lihtsalt ei tohi!

Teate selline asi paneb niipalju mõtlema sellele, et miks nii läks nagu läks? Miks nad said selle haiguse, ma tean küll, et minu juurde tulles nad juba olid haiged, kuid miks? Ma ei saa neid asju lahata ka siin, kuna ma ei tohi. Kuid noh ma lahkan neid oma peas ja see teeb ikka mõne inimese otsuste peale niivihaseks…

Kusjuures see haigus, mis oli, see on tegelikult nagu üsna nõrk haigus, kuid nii pisikeste jaoks liialt karm. See on põhimõtteliselt nagu nohu ja silmapõletik. Mul on varemgi kahe pesakonna tited selles viiruses olnud, kuid terveks ilusti saanud. Ühed tillud said ab tablakatega ja teise pesakonna omad vajasid ainult puhastamist ja tilku. Mõnikord lööb see neil välja stressist, külmetamisest või on lihtsalt nakatunud ja kui organism nõrk, siis hakkab kass seda läbi põdema.

Sellistel hetkedel on ikka sitaks nõme, et inimesed ei ole tillukeste loomabeebide jaoks ‘karmimaid’ ravimisvahendeid välja mõelnud. Noh nagu enneaegsetele imikutele on tehtud. Samas ok ma saan aru, et looduslik valik ja blablabla, kuid siiski.

Oeh, ühesõnaga sellised on siin lood. Ma endiselt ei julge vabalt veel hingata, kuid sellega ilmselgelt lähebki natukene aega. Ilmselt julgen vabamalt hingata siis, kui kõik nüüd ilusti korras on vähemalt nädal jutti. Me praegu endiselt kaalume väiksekesi ja emme saab veel ab kuuri ka, temal on see pikem veidi. 

Selle nädala lõpus võime me juba pisikestele hakata piimaseguga konservi pakkuma 🙂 Tegelikult vanuse poolest võiks juba praegu, kuid kaalupoolest mitte, kuna nad on kasvust maas ja pealegi nad alles olid haiged. Ise nad üritavad transapuuri otsa ronida, et emme toitu varastada 😀 Õnneks see neil eriti välja ei tule.

Kassideks hakkavad saama juba küll, ehk siis õppisid potilkäimise ära! Ma võin nagu täiega kassiblogi pidama hakata! 😀 Teised rõõmustavad selle üle, kui nende lapsed potil hakkavad käima, mina aga selle üle kui kiisud 😀 No olgem ausad, kiisudega on see asi keerulisem ka, laps oskab ise oma hädasi algusest peale teha, kuid kiisubeebi ei oska jne…

Ma nüüd lõpetan, kuna jutt läks laialivalguvaks ja läheb muidu veelgi rohkem.

😻 Kassiblogi 🐱

Ma täna mõtlesin, et kas halada meie praegusest olukorrast või mitte, seeläbi jõudsin seisukohale, et peaks vist kassiblogi pidama hakkama 😀 Beebiblogid meil juba ju on, miks mitte siis kassiblogi eksole?

Ilmselt oleks mul selline natukene ka pahupoolt näitav kassiblogi, kirjutaksin okserallidest ka, ei saaks lugeda ainult lusti ja lillepidu. Miks küll? Kuna elu kassidega just selline ongi. Kui Sul on tubli kass, siis on 90% lust ja lillepidu, kuid kui Su kass on vähe totukam või nõudlikum vm, siis lust ja lillepidu on vaid kuskil 75% ja seda kõike olenevalt sellest, kuidas Sa ise suhtud asjadesse.

Kui ma suutsin tapeedihävingu rahulikult üle elada, siis teist korda enam ei suudaks. Ajaks ikka pahaseks küll ja no ikka korralikult. Okserallidesse suhtun ka neutraalselt, kuna kassil on ju palju halvem olla, kui minul. Ma küll ei omanud eilseks õhtuks mitte ühtegi paari puhtaid sokke ja vetsupaberit oli ka nelja päevaga läinud neli pakki, kuid kassidest oli ikka rohkem kahju. Praegu tundub, et olukord stabiliseerub ja varsti jääb okseralli seljataha. Fingers crossed 🤞

kassikaalumine.jpg

Siit on näha, kuidas kaaluda arglikku kassi. Potis ega kausis ei läinud läbi, kuid karbis sai hakkama, läbi raskuste küll, kuid vähemalt sai! Tänaseks on see karp katki ja kasutusel on hiigelsuur jäätisekarp. 

Sellessuhtes, et kuna umbes 70% mu elust ja olust tiirleb kasside ümber, siis jumet on ideel. Oii kui palju naljakaid, armsaid ja lahedaid hetki meil igapäevaselt on. Tõsi on, et vahele tuleb ka kurbi hetki ja frustatsiooni, kuid üldiselt on kõik tore-ilus-hea ja armas 🐱

Ja kui pätakad oma pered leiavad, siis süda sulab ja mure on suur, et kuidas sujuma hakkab uues peres? Kas on ikka hea pere? Äkki ei ole hea pere? Kuid kui positiivsed koduudised tulevad, siis südames on soe ja järjekordne kinnitus, et see kõik on seda väärt! Iga hoiukiisu röövib südamest Suure tüki ja jätabki selle igaveseks endale❤️

Eelmine nädal oli meil megaraske päev, kui kõige arglikum otsustas laevahele ronida. Enne kui me seinal oleva ukse lahti kangutasime, jõudsin ma läbi otsida KOGU korteri ja hullult paanikasse juba minna. Lõpuks saime seina lahti ja taskulambiga oli 4m kaugusel näha kahte kõrva. 3 harjavart teibiga kokku ja kassi välja ajamine algas. Laevahelt tulin välja üleni valget tolmu täis, käed katki ja kass käes. Lõpp hea, kõik hea! Kuid sel ajal ja peale seda, ma kirusin end maapõhja, et ma üldse hoiukasse võtan ja ütlesin, et ma ei taha enam kunagi hoiukaid. 

slejktotukass.png

Slejk mingit eriti lolli nägu tegemas 😀