Lugu sellest, kuidas ma Riias Bocelliga kohtusin🐱

Kui ma Esmaspäeval ühe hoiukiisu ja tema tulevase omanikuga arstil käisin, siis küsiti “kui praegused hoiukassid koju lähevad, siis mis sa edasi teed?” Vastus oli midagi taolist “ohhhisssandjumal, puhkan veidi aega, kuna mul on praegu juba sada aastat hoiukassid olnud, igasugu seentega ja üks metsik, kes tahab sotsialiseerimist…” ja noh see halalugu jätkus veidi aega, kuna meil on siin “lõbus” olnud viimase kahe pesakonnaga.
 
Teisipäeval sõitsime abikaasaga Lätti, et minna (minumeelest inglihäälega :D) Andrea Bocellit kuulama. Hotelli otsides vaatasin mina vale aadressi ja nii me jalutasimegi otse kassikoloonia hoovile. Esimesena märkasin kiisupoega, kes kasepuu otsas varest taga ajas. See kassilaps oligi väikene Bocelli.
 
Kümnepealine kassipere elas kõrvalasuvas mahajäätud majas, kusjuures iga vastujalutav tegelane armsam kui eelmine. Mina muidugi hotelli ei olnud nõus edasi otsima ja nõudsin, et peaksime hoopis poe leidma. Pood sai leitud ja konserv ostetud ning kassid söödetud. Otsisime hotelli edasi, kuid lõpetasime uuesti poes, et õhtusöögiks ka konservi neile osta. Õhtu “jõudis” suht kohe kätte ka ehk “sattusime” kassihoovile tagasi.
 
Kolmandal katsel leidsime hotelli ka üles. Paar tundi hiljem nõudsin mina jälle, et tahaks ikka neid kasse minna vaatama. Enne kontserti jõudsime neid veel söötmas ja paitamas käia. Abikaasa veel nentis, et minu tempoga, sööme ise ka õhtusöögiks kassikonservi.
 
Kui kontsert läbi sai, siis nõudsin kasside vaatama ja paitama minemist. Enamik Bocelli sõpru magas kuskil selleks ajaks, kuid tema jooksis jälle rõõmsalt keldrist kohale ja peale meelitusi hakkas meiega mängima.
 
Vanakese ergutusel, et Bocelli on kodutu, siis tuli julgus ta röövimiseks. Pistsin mantli hõlma alla, kuid ilmselgelt see talle ei sobinud. Pistsin käekotti, kuid ta rabeles ja mul hakkas kurb ja lasin kotist välja. Ja siis läksin nutumaik suus hotelli ja halasin sellest, kuidas me tema elu ära rikkusime ja ta ei usalda enam kunagi inimesi ja vihkab meid ja blablabla ühesõnaga.
 
Hommikul nõudsin üsna vara, et läheksime vaatama kasse ja viiks hommikusööki neile. Ma olin 100% kindel, et Bocelli ise on peidus ja teda ma enam ei näe, kuid maja ette jõudes jooksis ta meile esimesena vastu. Andsime konservi ja paitasime ning otsustasime, et peab ikka transpordikotti otsima minema. Nurgapoes ootas meid rõõmsalt roosa kotikene ja maja juurde tagasi jõudes ka Bocellike, kes söögiga ligi sai meelitatud.
 
Esimene reaktsioon kotis oli see, et kass hüppas koos kotiga ringi. Ja nagu selgus, siis pisike Bocelli on ka ingli häälega. Kuna ta nuttis lakkamatult pool tundi ja mu abikaasa halas tagaplaanil “vaata ta sõbrad tulevad teda päästa!” ja “äkki tal on siia ikka sissekirjutus” (ajendatult selle linnapea jutust, et pole põhjust arvata, et tegu on kodudute kassidega, kuna nad on siia kolinud vms) jms, siis ma täiega kahtlesin, et me õigesti teeme. Lisaks kartsin bussijuhti ja bussist välja viskamist, kuid lõpuks mõtlesin, et nooh hääletada saab alati eks.
 
Peal poolt tundi Bocelli kontsert lõppes ja ülejäänud aja, pea 5h bussisõitu möödus vaikuses ja äpardusteta. Ilmselt aitas see ka rahuneda tal, et käisime palderjani ostmas ja puistasime kotikesse seda.
IMG_20171108_155740
Lätlasest kirbud peavad “kahjuks” kaduma ja muud endised kaasmaalased ka, kuid Bocelli sai sissekirjutuse Pesaleidjasse ja meie vetsupoti taha (enda valikul). Ja loodetavasti peale karantiini võtavad mu asukad ta hästi vastu ning saab endale toredad uued vanemad otsida! 🙂
 
PS: Uus eluunistus on nüüd Lätti kolida ja seal ka Pesaleidja avada 😀
PPS: Bocelli tundub mulle 3-4kuud vana, see kott on lihtsalt mini.
PPPS: Ma ütlesin tahtlikult vanemad, kuna minu jaoks on minu loomad minu beebikesed. Omapea sama saamatud, kui lapsukesed vanemateta. And I’m not even feeling ashamed anymore!
Advertisements

Kuidas meil hoiukiisudega kulgeb? 🐱

Ma siin sirvisin mõned päevad tagasi enda lehte ja jõudsin tõdemuseni, et minule endale kõige meelepärasemad postitused on seotud hoiukassidega. Enamikest postitustest ma kerin üle, kuna mulle on vastumeelne lugeda iseenda kirjutisi, eriti seetõttu, et need on niipaganama segased ja see ajab mind närvi, et ma niipaganama segaselt kirjutada suudan. Aga hoiukiisudest lobamised, neid ma loen küll heameelega.

Igatahes hoiukiisudega seotud kirjutisi oli niimõnus lugeda, et jäin mõtlema sellele, et ma polegi ammu neist kirjutanud. Tore oli meenutada neid aegu ja ühtlasi kummaline ning naljakas ka. Näiteks ma mäletan seda korda, mil üks kass laevahele ronis, siis kirusin ma ennast maa alla ja tagasi selle eest, et ma üldse nende hoiukassidega jändan. Vandudes Kallile, et ma ei võta elusees enam neid paganama hoiukasse.

Samas veidi aega hiljem olid ikkagi ühed hädalised varjukas, kes vajasid kodust keskkonda. Kiisupojad ja emme kolisid minu juurde ja see mis järgnes, seda ei oleks osanud ette ka kujutada. Ma mäletan siiamaani seda hetke, kui esimese pisikese süda mu kätevahel tuksumise lõpetas. See oli lihtsalt niii paganama kohutav. Ma mäletan, et see kõik oli niihull ja mu süda oli niipuru ning ma mõtlesin, et nüüd küll aitab ja sellist valu ma üle elada enam ei suudaks. Ja siiski läksid kaks kiisupoega veel vikerkaare taha ja see kõik oli üks õudne-õudne aeg.

Kui aga kaks pätti terveks said lõplikult, siis see hullem valu tuhmus. Ja tohutu rõõm selle üle, et me need kaks kiisupoega vähemalt päästa suutsime, see andis niipalju juurde. Lihtsalt ma mäletan neid hetki, mil läks aina paremaks ja seda tunnet, see tegi nii-nii rõõmsaks, kui titt jälle emme tissiotsa tagasi sai ja paranes.

Seenebeebidest olengi ma vist kõige rohkem kirjutan siia blogipesasse. Kuna see on olnud minu kõige raskem pesakond üldse. Meil oli Kalliga esimene ühine pesakond ka hästi raske herpesviirusega, kuid no see oli selle kõrval lapsemäng. Seenebeebide teekond algas raskelt ja no neil lõi ikka igasugu hädasid välja.

Tänaseks on nad kaks suurt paksu, kes on seenest pea täielikult lahti, lõpuks ometi eksole! Ja peagi saavad nad hakata oma päris perekondi otsima. Üks Seenebeebi kolib ilmselt mu õe juurde, kuna tema laps kiindus täiega ära kiisusse ja tema ise ka. Ta võtaks heameelega mõlemad tited, kuid kahjuks ta mees sellega nõus ei ole. Seega peab teine endale unistuse pere sihikule võtma ja kinni ka püüdma. Seenebeebidel on nii hurmavad iseloomud, et nende pärispered on küll õnnega koos 🙂 Nende emme osas läheb aga aega, kuna see on metsik mis metsik. 

Minu pool on veel kaks triibikut, täna avastasin ma, et 1. Oktoober saavad nad passi järgi aastaseks. Need on need argliku pesakonna viimased kaks tegelast, kes minu pool peatunud nüüdseks juba kümme kuud. Õnneks üks hakkas arenema lõpukss ja kui ta Sädele poeb, siis kui teda salaja üle Säde sügama hakata, saabki rahus sügada ja paitada ning kostitab ta nurrumootoriga sind. Niisama endiselt ligi ei lase, kuid lootused on suured. Teine triibik on endiselt väga arg ja pai ei lase absoluutselt teha, kuid lootma peab.

Veel on mul üks valge kassipreili, kes on üle-eelmise hoiupesakonna emme. Tegu on meeletult toreda kiisuga ja ta oleks ammu endale kodu leidnud, kuid mu teise õe pere pidi ta endale võtma. Tänu ühe armsa pereliikme kokku keeratud käkile, siis tema mees otsustas, et see kass ikka ei sobi neile. Mis seal ikka, küll leiame talle ideaalse pärispere.

Triibikud on minuga olnud kümme kuud, Seenebeebid ja nende emme kuskil viis kuud ja lumivalge emme vist juba aasta. Hetkel on mul kokku kuus hoiukiisut ja ausaltöeldes ma ei jõua ära oodata, et nad oma päriskodudesse koliksid juba. Kuna nad kõik on juba liiigapikalt minu hooleall elanud ja oleks aeg suureks kasvada 🙂

Siin on minu hoiukiisudest pilte ja veits juttu ka, kellele huvi pakub. 

💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

🍄Seenebeebid videopildis❤️

Teate, kuna mul keerlebki ju praegu elu suhteliselt kiisude ümber, siis kirjutan neist palju ka 🙂

mununnnud.jpg

Ootasime, et ära kuivaksid ja saaks emme juurde tagasi panna nad. Koer kõndis teises toas ringi, tasuta kino 😀 

Täna oli meil see tore seenepesu päev ja noh, ikka niikurb on seda teha, kuna nad on pärast niiväsinud. Ma tean küll, et see on paratamatus ja nii peabki toimima, et nad terveks saaksid, kuid noh kurb on ju ikka. Väsinud on nad siis seetõttu, et rapsivad ja jagelevad ju vastu. Kuid mis parata eksole.

Silmade osas, siis näha on, et ravi toimib, jeee! 🙂 Enam ei ole mäda tekkinud, nohisevad ja tatistavad palju-palju vähem, kui mõned päevad tagasi.

Tasus mul ainult vinguda siia selle üle, et nad ei söö ja samal õhtul olid mõlemad tited krõbinakausi kallal! Tegelikult Hallu sõi konservi ka, kuid Mustu (see kes liiva nosib) ju keeldus, kuid krõbinaid hakkas isukalt mugima koheselt, kui mul tuli idee need laiali ajada maha 😀 Pisikesed punud aina kasvavad ja kaalu tuleb oii kui mühinal!

Tublid pisikesed sellid on❤️ Mõtlesin välja ka, kuidas videosi saan jagada siia! Andestage kvaliteet ja viltune pilt, kuid nunnudus faktor loeb ju! Edaspidi proovin paremini, kuid ausalt ka üsna keeruline on ühe käega, kui lisada sinna veel mu värisevate käte jura. Aga pole ullllu 🙂

Ja teate, kuigi niiraske ja väsitav on vahest, kuna üldse ei ole aega kuskil käia või midagi teha, tunnid on ju loetud nn. Kuid see kõik tasub niiära seda kõike!!! Kui Sa nende pisikeste karvapallidega möllad ja mängid, siis süda sulab sees lihtsalt. Ja noh, ma olen eriti tundeliseks läinud, kuna vahest tahaks nutta isegi, kuidas saavad ühed seakesed niinunnud olla ahh?😍😍😍

Hakake kõik hoiukodudeks, sitaks raske võib vahepeal olla, kuid noo täiiiega tasub ennast ära! Kuigi kui ma need miniminid ühel päeval oma päriskodudesse pean saatma, siis ulun küll silmad peast välja…

Murphy arvas, et seene mittekartmine oli mingi väljakutse, kuid ma detailidesse ei süveneks 😀 

Ma ei oska neid vidousii keskele saada kuidagi, seega las olla ääriveeris.

 

 

🍄Mu pisikesed seenebeebid❤️

Mõtlesin, et kirjutaks natukene mu tillukestest seenebeebidest ja eluolust nendega. Algul olid nad tondibeebid, kohale jõudes hakkasin neid tulnukbeebideks kutsuma ja tänaseks on kaks imearmsat seenebeebit😊 Emmet kutsun deemoniks, kuna ta lihtsalt on kuri ja tahab mind peksta 😀 Tegelikult ma näen, et tegu ei ole täiesti metsiku kassiga, rohkem vist nagu argliku. Poegade kaitseks alguses hammustas mind ja küünistas päris karmilt, kuid tänaseks on olukord nii, et ta nagu tahaks aga ei taha ka vist. Kuna ta võtab hoogu küll, kuid tegudeni ei jõua 😀 Võibolla on aru saanud, et ma ei tee ta poegadele haiget, vaid ainult head.

Hmm, kust ma nüüd alustan? Jutustan teile ühtede pisikeste tõbiste seenebeebide päevakavast alustuseks. Hommikuti esimese asjana ma tegelikult kaalun neid. Kaalu jälgides saab kindel olla, et tittedel on tervis korras. Lisaks, kui miskit on, siis saab kohe jälile. Kuna kassipoeg ei tohi kaotada kaalu ja peab ööpäevaga vähemalt 10g kosuma.

Neli korda päevas peavad seenebeebid saama herpese raviks ab silmatilku, kaks korda päevas niisutavaid silmatilku ja enne tilkade manustamist, peab silmad puhastama NaCl lahusega. Tilkade kellaajad on umbes kl 7 ab tilgad, kl 11 niisutavad, kl 12 ab tilgad, kl 17 ab tilgad, kl 22 niisutavad ja siis kl 23 ab tilgad. Umbes mingi taoline järjekord on tekkinud.

Hommikul esimese või teise tilga ajal, pean andma vitamiinipasta ja seejärel suhu seeneravimi tilgad. Ja õhtul siis veelkorra vitamiinipasta ja seenetilgad. Seenetilgad neile ilmselgelt ei meeldi, mulle ka ei meeldiks, kui keegi mingit kollast jura mulle suhu pistaks. Tegelikult silmatilgad ka ei meeldi, neile üldse need ravid ei meeldi, kuid peavad leppima 🙂

Ülepäeva peame tegema seenepesu titadele, mis on megatüütu ja veidi raske ka. Kuna no millisele kassile meeldiks, kui Sa teda vastukarva mingi märja tupsuga nühid? Ilmselgelt mitte kellelegi see ei meeldiks. Ja pärast seda mängime kuskil tunnikese, et nad ei lakuks ennast ja ära kuivaks.

Igapäevaselt korra pean kogu puuri sisu ära vahetama ja desotama ka. Potivahetusega on sama värk. Puuri ümbrust desotan ka ja iseennast kõigerohkem, kuna ma ei taha seent levitada. Ja ei tahaks nagu juurde ka saada eksole 😀

Tegin pilti ka puhta uudishimust, et mis meil kõik siis hoolitsemiseks olemas on. Mõningad asjad jäid pildilt välja. Kuid ülemine rida on puhastamiseks ja desotamiseks, clavaseptiniga desotan enda riideid vahest 😀 Kirvehinnaga on, kuid mis seal ikka eks. Santelle ja clava on käte desotamiseks üldiselt ja kindad on selleks, et me rohkem seent ei jagaks 😀 Vasakul on pm ravimid need 5 karpi ja tuub. Vatipatju läheb umbes pakk päevas. Äädikaga pesen liivakasti ja lisame seda riiete pesule, tapab kõige tõhusamalt need seeneidud võiasjad 😀 

WP_20170506_19_11_34_Pro (2).jpg

*Ps: ma mõtlesin igaksjuhuks mainida, et tegu ei ole klaasipesuvahendiga 😀 Seal pudelis on Mayeri lahus.

Lisatoiduga on nii, et nad lihtsalt keelduvad söömast ja kõik. Kõik muu peale toidu, a’la potist liiv (ostsin mingi titeliiva neile igaksjuhuks), puuripõranda või võrede lakkumine, teki maitsmine või hoopis inimese söömine jne ühesõnaga, kõik muu peale päris titekonservi sobib. Oleme proovinud nii konservi-titepiima segu, kui ka niisama konservi. Jah oleme tutvustanud neile maitseid, süstlast toites ja niisama keele peale konservitüki asetades, kuid nad teevad sellist nägi nagu mürki oleks andnud. Ja siis läheb üks miu-miu-miu lahti ja joostakse emme juurde peitu 😀

Selle söömise üle ma väga ei muretse, kuna nad koguvad ilusasti kaalu. Kuni kaal tõuseb kenasti, seni võivad siis ainult emme piimast ja vitamiinipastast elada küll. Kuigi see potiliiva söömine niii häirib mind, kuna ma kahtlen, et selles miskit kasulikku on.

Üldiselt on pisikesed väga aktiivsed, nad tahavad meeletult palju tähelepanu ja mängida. Selle seene tõttu teised pelgavad neid, seega ma olen praegu pm nende ainus mängukaaslane. Noh, mina seda seent ei karda, kuna ega ma sellest ju maha ei sure! Nad alatihti kisavad puuriukse juures ja tahavad välja saada, kui Sa siis ukse lahti teed, siis ronivad äärele ja teevad meganunnuka hüppe 🙂 Mõnikord hüppavad otse pihku või sülle.

Ja kusjuures ma ei näe nii malzahar välja üldiselt, kuid ma läksin täna vaid korraks kodust sinna. Jaa ma pean igakord riideid vahetama, kui nendega tegelemas käin. Seega läheb mul vähemalt 8 komplekti riideid päevas, pirtsutada ei saa ega ole mõtet ka 😉

WP_20170506_19_02_58_Pro.jpg

Praegu siis ongi süles nende lemmikkoht, selline trall käib, et no sulaks ära vist 🙂 Hullult ronivad ja närivad ning üldsegi on pisikesed nunnnupalllid😻 Ma tegin video ka, kuid ma ei saa seda jagada, kuna pole premium. Seega sellest jääte kahjuks ilma seekord.

Puuris on ka koguaeg neil omavahel sõda lahti. Mu vend rääkis, et mingi hull mjäugumine käis ja ta läks kontrollima, pisikesed lihtsalt möllasid omavahel. Täna hommikul oli selline seik olnud, et vend kuulis kuidas titemamma täiega karjus, hakkas siis vaatama minema ja pisikesed jooksid talle pooleteepeal vastu. Emme oli liivakasti paigast ajanud ja totukad kõndisid võrede vahelt välja 😀

Sellised need pisikesed jõnglased praegu on 🙂 Veidi seenes, natukene herpeses, üks vist poolpime ka kahjuks, kuid ise meganumpsid ja üliaktiivsed!❤️

PS: Ma käin tööl ka muidu, üheksatunnised päevad on üldiselt, kuid hakkama peab saama 🙂 Õnneks on mul mu imearmas õde ka, kes vajadusel aitab. Elu hoiukiisudega on täitsa võimalik ka töökõrvalt. Eks enamik käib ikka tööl ja töökõrvalt tegeletakse, meid on kuskil pea 150 hoiukodu praegu. Kui kiisud terved on, siis ei pea üldse tööga arvestama, kuid kahjuks kui mingi tõsisem tõbi või asi kallale tuleb, siis peab planeerima ja arvestama, kuid hakkama saab alati 🙂 

Jess! Ma sain vist seene😊

Ühel ilusal päeval ma võibolla kahetsen, et selle siia kirja panin, kuid tuju on nii hea ja mis seal ikka! Inimesed kirjutavad hullematestki asjadest 😀 

Teate, ma poleks kunagi arvanud, et üks ‘haigus’ võib tuju rõõmsaks teha 😀 Eriti noh khm mu bakteri jne hullust arvesse võttes… Täna oli ajalooline päev, kuna ma avastasin, et mul on vist näpupeal üks laiguke, mis on ilmselt seen. Ja kui ma seda laiku nägin, siis ma pidin rõõmust lakke hüppama! Helistasin isegi sõbrannale, kes ise ka samas organisatsioonis, et talle rõõmsat uudist teatada! Seejuures sain teada, et ta oli Veebruaris seene saanud ja vana siga mulle ei rääkinudki. Pettumus oli meeletu 😀 Kes seda nüüd luges, siis ei-ei kullakesed, ma ei ole puhtasegi, kuid natukene vast 😀

Elus peabki oskama hinnata pisiasju 🙂 

Põhimõtteliselt eilne õhtu läks nii, et läksin hoiutittesi üle vaatama ja puuri korrastama. Mu õekene toidab, kaalub ja kasib, kuid potivahetus ja desotamine on minu töö. Koheselt märkasin ka seda, et herpesviirus on jälle välja löönud. Jaaa avastasin, et tittedel on kärnad tekkinud. Lisaks üks pisi on küünega silma saanud, ilmselt vennaga mänguhoos ja see nägi ka väga jube välja. Valge kiht peale tekkinud äärde jne.

Ma olin megamures ja võtsin koheselt organisatsiooni arstiga ühendust, sain korralduse hommikul kliinikusse hellata ja teatada, et SOS olukord on ja vaja tulla tittedega. Ühesõnaga ma juba peas mõtlesin, et see on mingi hull asi ja neil on mingi kärnhaigus ning nad hakkavad surema. Kõik surevad maha ja siis ma suren hingevalust ise ka maha. See vana hea ülemõtlemine, mis on mulle megaomane ju 😀

Keeruliseks tegi asja ka see, et mul ei olnud võimalik nendega minna kuidagi sealt. Ja keegi ei saanud aidata ka, kuna kõigil tööd ja koolid. Lõpuks õnneks õde tuli hommikul enne tööd ja tõi nad kliinikusse.

Lambiall helendama nad ei hakanud, seega kindlalt diagnoosi ei saanud panna. Herpesviiruse jaoks said tugevamad tilgad+niisutavad silmatilgad. Homme saavad seenekeste/immuunsuse tugevdamise jaoks (vist, homme räägitakse üle) veel ühed tilgad, mida peab siis suhu manustama.

Ühesõnaga asi jäi natukene segaseks ja lahtiseks, kuna nad ju ei helendanud, kuid proovi laborisse saatmisel poleks mõtet, sest nad ei tohi niikuinii tablakaid saada. Samuti ka ei tohi emmele anda, kuna imetav ema ju. Sain ikkagi korraldused, et hakkaksin pesema spets seeneravi shampooniga. Kuid, ega minu mure siis ära ei kadunud. Mõtlesin ja ketrasin, et appi mis siis kui on midagi muud jne jne.

Hiljem kodus avastasin, et mul on näpul üks pisike kare laik. Kohe hakkasin uurima, et kuidas inimesel see siis avaldub. Ja jeeee, mul on vist seen! 😀 Tegelikult ilmselgelt ei ole jeee, desotan ja ravin seda ning katan, nii igaksjuhuks. Aga põhiline on see, et keegi ei hakka surema! Ja kuniks keegi ei sure, seniks on ju kõik hästi, mis see väike seenhaigus siis ära ei ole eks 😀 

Ja paluuun ärge muretsege, mul ei ole kärn vaid kare laik, mis ei levi lampi edasi. Eriti kui on desotatud, salvitatud ja kaetud.

Kõige imelikum postitus mul vist, kuid jee mul on seen ja keegi ei sure! Elu on ilus 😊

Järjekorde postitus stiilis- läksin sinna, tegin seda ja sain seene! Oli tõesti kena päev! Aga kokkuvõttes ausalt ka oli 😀 

😻 Kassiblogi 🐱

Ma täna mõtlesin, et kas halada meie praegusest olukorrast või mitte, seeläbi jõudsin seisukohale, et peaks vist kassiblogi pidama hakkama 😀 Beebiblogid meil juba ju on, miks mitte siis kassiblogi eksole?

Ilmselt oleks mul selline natukene ka pahupoolt näitav kassiblogi, kirjutaksin okserallidest ka, ei saaks lugeda ainult lusti ja lillepidu. Miks küll? Kuna elu kassidega just selline ongi. Kui Sul on tubli kass, siis on 90% lust ja lillepidu, kuid kui Su kass on vähe totukam või nõudlikum vm, siis lust ja lillepidu on vaid kuskil 75% ja seda kõike olenevalt sellest, kuidas Sa ise suhtud asjadesse.

Kui ma suutsin tapeedihävingu rahulikult üle elada, siis teist korda enam ei suudaks. Ajaks ikka pahaseks küll ja no ikka korralikult. Okserallidesse suhtun ka neutraalselt, kuna kassil on ju palju halvem olla, kui minul. Ma küll ei omanud eilseks õhtuks mitte ühtegi paari puhtaid sokke ja vetsupaberit oli ka nelja päevaga läinud neli pakki, kuid kassidest oli ikka rohkem kahju. Praegu tundub, et olukord stabiliseerub ja varsti jääb okseralli seljataha. Fingers crossed 🤞

kassikaalumine.jpg

Siit on näha, kuidas kaaluda arglikku kassi. Potis ega kausis ei läinud läbi, kuid karbis sai hakkama, läbi raskuste küll, kuid vähemalt sai! Tänaseks on see karp katki ja kasutusel on hiigelsuur jäätisekarp. 

Sellessuhtes, et kuna umbes 70% mu elust ja olust tiirleb kasside ümber, siis jumet on ideel. Oii kui palju naljakaid, armsaid ja lahedaid hetki meil igapäevaselt on. Tõsi on, et vahele tuleb ka kurbi hetki ja frustatsiooni, kuid üldiselt on kõik tore-ilus-hea ja armas 🐱

Ja kui pätakad oma pered leiavad, siis süda sulab ja mure on suur, et kuidas sujuma hakkab uues peres? Kas on ikka hea pere? Äkki ei ole hea pere? Kuid kui positiivsed koduudised tulevad, siis südames on soe ja järjekordne kinnitus, et see kõik on seda väärt! Iga hoiukiisu röövib südamest Suure tüki ja jätabki selle igaveseks endale❤️

Eelmine nädal oli meil megaraske päev, kui kõige arglikum otsustas laevahele ronida. Enne kui me seinal oleva ukse lahti kangutasime, jõudsin ma läbi otsida KOGU korteri ja hullult paanikasse juba minna. Lõpuks saime seina lahti ja taskulambiga oli 4m kaugusel näha kahte kõrva. 3 harjavart teibiga kokku ja kassi välja ajamine algas. Laevahelt tulin välja üleni valget tolmu täis, käed katki ja kass käes. Lõpp hea, kõik hea! Kuid sel ajal ja peale seda, ma kirusin end maapõhja, et ma üldse hoiukasse võtan ja ütlesin, et ma ei taha enam kunagi hoiukaid. 

slejktotukass.png

Slejk mingit eriti lolli nägu tegemas 😀