Loba kõigest ja eimillestki 💭

Ma siin avastasin, et ei ole just eriti palju kirjutanud viimasel ajal. Ütleme nii, et mõtteid on palju-palju olnud, kuid mitte selliseid mida jagada sooviks-sobiks. Ma vahepeal vorpisin paar asja, kuid otsustasin, et ei tasu närvitseda kassipaljundajate üle…see ei anna mulle juurde midagi ja nemad niikuinii targemaks ei saa.

Meil siin toimus üks ülisuur muudatus, nimelt vahetasime pulmafotograafi. Põhiliselt seetõttu, et lähedased tegid meile “kinkekaardi” ja lõppkokkuvõttes on meil mõttekam siis valida vaid üks fotograaf. Uus fotograaf läheb küll pea poolekallimaks maksma, kuid ma usun, et see on seda väärt. Ja selle sissemaksu protsendi saime kingituseks, seega mis seal ikka. Tegelikult kokkuvõttes olen ülirahul, kuna olen juba aastaid selle fotograafi töödel silma peal hoidnud.

Muudatusi on üldse palju tegelikult olnud. Mõned kutsed said vahepeal valmis, ma tahaksin pilte jagada, kuid ma ei saa. Esiteks kuna ma pean ootama, et kõik kutsed valmis saaks, teiseks seetõttu, et ma lihtsalt ei viitsi veel 😀 Ja kolmandaks, siis ma ei saanud enda ettekujutuses olevaid ideaalkutseid. Kuigi praegused on väga kaunid, siis ma olen natukene pettunud. Küll iseendas õnneks vaid, kuna kui ma oleksin rohkem vaeva näinud ja rohkem poode läbi kolanud, siis ma oleksin kindlasti selle ideaalpaberi ka leidnud. Minu õde on kutsete kallal aga super tööd teinud, vinguda saan vaid iseenda kallal.

Iiris, see karvane hull kass, kes vetsupotist joob, ta kolib ära meie juurest 😦 Mu vend jõudis nüüd Eesti tagasi ja kahjuks ta ikkagi tahab kiisut endale. Ma niii lootsin, et suudan talle ühe musta hoiubeebi pähe määrida, kuid ei läinud läbi. Ja nagu kanaemale kohane, siis ma olen juba praegu megamures. Iiris on ära hellitatud ja kange iseloomuga, seega saab tal raske olema, kuna üks kokkukolivatest kahejalgsetest ei tolereeri isekaid kasse. Samas ma mõistan, kuna neil on ju pisikene beebi ka. Ja ma olengi tegelikult lasknud tal endale täiega pähe istuda 😀 Aga ma lihtsalt armastan teda niinii väga ja mind ei häiri see kui ta mind hammustab ja küünistab. Tubli kassiomanik kasutaks veepritsi, kuid ju ma siis ei ole niitubli 😀 Ja pealegi süüdistan ma sterri selles…opp on vajalik, kuid oleksid võinud siiski meile valukaid koju kaasa anda.

Säde saab ilmselt kurbuseataki, kuna nad on ju titest saati paaris olnud. Iiris on tal nagu mingi emmekene meil siin ja üldse on ta kõigi boss. Hoiab ja armastab ning peksab ja karistab 😀 Mitte, et ma ta teguviisi takka kiidaks, kuid kuni nad üksteisele reaalselt haiget ei tee, siis ajagu oma kassiasju kuis soovivad. Nuuks-nuuks-nuuks…

Meie imeilus segane printsess💖 See on ju kõigest ära kolimine, mis ma teadsin, et ükskord juhtub, kuid iiiikaaagiii….

Seenebeebidest ei ole ka ammu kirjutanud, kuid need meil siin kasvavad ja kosuvad ning on pirakad. See kaalukaotus trall kestis meil siin mitu nädalat ikka, kus tõusis ja langes pidevalt. Praegu on kõik ok ja nad juba kasvult varsti oma emmel järgi. Samas nende emme on megaaaapisike, lihtsalt üliväike kass. See tondibeebide emme käis opil ka siin eelmine nädal ja oii meil oli pärast sõda. Ostsin talle oma rahade eest vesti ja lasin arstidel selga panna, kuid ta võttis selle hiljem kodus loomulikult ära. Ja noooh, metsik kass ja vesti selga panek ei käi kokku. Ma ei saanudki lõpuks seda spetsvesti selga talle, tegin oma venna sokist handmade vesti ja ajasin üle pea. Oleks võinud kohe seda teha eksole, mitte raha raisata ja sõdida. Vahepeal jõudis ta selle ära puru teha ja sai uue, uue vesti selga saamisega oli ka sõda, kuid läks veits sujuvamalt.

Seenest täitsa lahti pole, beebidel on tegelikult peaaegu korras, kuid see ema ju…teda ei anna pesta. Kliinikus sai arutatud, et ilmselt saab peale taastumist tabletiravi peale, kuna no see ei ole normaalne enam. Eks annan mingeid probiootikume sisaldavaid pasteete vms talle kõrvale ka, aitab natukene magu hoida.

Ülemine on hiljutine pilt tondibeebidest ja all on üks suht vana pilt nende emmest. Ärge laske ennast petta tema nunnust välimusest, ta on suht deemon tegelikult 😀

WP_20170625_15_33_40_ProWP_20170426_19_23_21_Pro

Homme on meil pulma minek ja noh, tuju üldse ei ole. Koerahoidjatel on kõigil just sel nädalavahetusel oma elu. See tähendab seda, et ta saab küll ilusti oma jalutuskäigud, kuid ülejäänud aja peab üksi olema. Ööseks tegelikult tuleb talle ka seltsi, kuna ma keeldun jätmast oma looma niimoodi koju. No tegelikult on ta ka üksi siis, kui me mõlemad tööl oleme, kuid siiski noh. Mulle üldse ei meeldi, et me oma väikese mummukese üksi peame koju jätma. Ma olen viimasel ajal avastanud, et minust on täielik kanaema saanud koera jaoks 😀 Iiiimeliiik, kuid mis sa ära teed kui sul nii võrratu koer on 🙂

Kokkuvõttes, siis vinguv tuju on peal nagu näha võib. Ma ei suuda enda elevilmoodi sisse lülitada homse suhtes, kuid küll see tuleb, ma vähemalt väga loodan. Ennast tundes, siis ma jätaks iseenda pulma ka minemata, kui ma enda sisemisele koduarmastajale alla annaks…

💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

Jess! Ma sain vist seene😊

Ühel ilusal päeval ma võibolla kahetsen, et selle siia kirja panin, kuid tuju on nii hea ja mis seal ikka! Inimesed kirjutavad hullematestki asjadest 😀 

Teate, ma poleks kunagi arvanud, et üks ‘haigus’ võib tuju rõõmsaks teha 😀 Eriti noh khm mu bakteri jne hullust arvesse võttes… Täna oli ajalooline päev, kuna ma avastasin, et mul on vist näpupeal üks laiguke, mis on ilmselt seen. Ja kui ma seda laiku nägin, siis ma pidin rõõmust lakke hüppama! Helistasin isegi sõbrannale, kes ise ka samas organisatsioonis, et talle rõõmsat uudist teatada! Seejuures sain teada, et ta oli Veebruaris seene saanud ja vana siga mulle ei rääkinudki. Pettumus oli meeletu 😀 Kes seda nüüd luges, siis ei-ei kullakesed, ma ei ole puhtasegi, kuid natukene vast 😀

Elus peabki oskama hinnata pisiasju 🙂 

Põhimõtteliselt eilne õhtu läks nii, et läksin hoiutittesi üle vaatama ja puuri korrastama. Mu õekene toidab, kaalub ja kasib, kuid potivahetus ja desotamine on minu töö. Koheselt märkasin ka seda, et herpesviirus on jälle välja löönud. Jaaa avastasin, et tittedel on kärnad tekkinud. Lisaks üks pisi on küünega silma saanud, ilmselt vennaga mänguhoos ja see nägi ka väga jube välja. Valge kiht peale tekkinud äärde jne.

Ma olin megamures ja võtsin koheselt organisatsiooni arstiga ühendust, sain korralduse hommikul kliinikusse hellata ja teatada, et SOS olukord on ja vaja tulla tittedega. Ühesõnaga ma juba peas mõtlesin, et see on mingi hull asi ja neil on mingi kärnhaigus ning nad hakkavad surema. Kõik surevad maha ja siis ma suren hingevalust ise ka maha. See vana hea ülemõtlemine, mis on mulle megaomane ju 😀

Keeruliseks tegi asja ka see, et mul ei olnud võimalik nendega minna kuidagi sealt. Ja keegi ei saanud aidata ka, kuna kõigil tööd ja koolid. Lõpuks õnneks õde tuli hommikul enne tööd ja tõi nad kliinikusse.

Lambiall helendama nad ei hakanud, seega kindlalt diagnoosi ei saanud panna. Herpesviiruse jaoks said tugevamad tilgad+niisutavad silmatilgad. Homme saavad seenekeste/immuunsuse tugevdamise jaoks (vist, homme räägitakse üle) veel ühed tilgad, mida peab siis suhu manustama.

Ühesõnaga asi jäi natukene segaseks ja lahtiseks, kuna nad ju ei helendanud, kuid proovi laborisse saatmisel poleks mõtet, sest nad ei tohi niikuinii tablakaid saada. Samuti ka ei tohi emmele anda, kuna imetav ema ju. Sain ikkagi korraldused, et hakkaksin pesema spets seeneravi shampooniga. Kuid, ega minu mure siis ära ei kadunud. Mõtlesin ja ketrasin, et appi mis siis kui on midagi muud jne jne.

Hiljem kodus avastasin, et mul on näpul üks pisike kare laik. Kohe hakkasin uurima, et kuidas inimesel see siis avaldub. Ja jeeee, mul on vist seen! 😀 Tegelikult ilmselgelt ei ole jeee, desotan ja ravin seda ning katan, nii igaksjuhuks. Aga põhiline on see, et keegi ei hakka surema! Ja kuniks keegi ei sure, seniks on ju kõik hästi, mis see väike seenhaigus siis ära ei ole eks 😀 

Ja paluuun ärge muretsege, mul ei ole kärn vaid kare laik, mis ei levi lampi edasi. Eriti kui on desotatud, salvitatud ja kaetud.

Kõige imelikum postitus mul vist, kuid jee mul on seen ja keegi ei sure! Elu on ilus 😊

Järjekorde postitus stiilis- läksin sinna, tegin seda ja sain seene! Oli tõesti kena päev! Aga kokkuvõttes ausalt ka oli 😀 

Kiisudest natukene❤️

Ma olin megapikalt kadunud, kuna elunõme nädal oli. Vahepeal mul ilmus siia üks kirjutis, kuid ma kustutasin selle suhteliselt kohe ära ka, kuna see tundus kuidagi vale. Igatahes tondibeebidega läks nii, et hoolimata võitlusest, siis kolm pisikest on nüüd vikerkaare taga 😦 Üks vähem kui 24h peale meile jõudmist, teine Pühapäeva öösel ja kolmas eile varahommikul…

Ma teadsin, et see saab olema raske, kuid ma ei arvanud, et nii kuradima raske. Nad jäid haigeks ja kogu nädal möödus algul meeletult nuttes, siis tuimaks ennast sundides ja meeletu unevõlaga. Selle kõige ajal siis süstide, iga paari tunni tagant sundjootmise ja -toitmise ning soojendamise vahel, lisaks silmade ja nina raviprotseduurid. Ning kõik-kõik muu selle juurde käiv… Kes kunagi on üritanud vastsündinud loomabeebit elus hoida, see mõistab küll ilmselt. Ma ise olen ka, kuid sel korral oli asi paljuhullem, kuna see faking viirus noh.

See oli ausõna kohutav, kuna lihtsalt niiraske oli see, et Sa annad endast kõik mis oskad anda, kuid sellest ei piisa ja samas Sa tead, et rohkemat ei saagi nende jaoks teha. Aga Sa ikka tahaksid suuta midagi veel teha, et neil oleks parem. Tilga alla viimisel poleks mõtet olnud ja pealegi on nad nii väikesed, et see on tegelikult üldse võimatu, liiga tillukesed veenid lihtsalt. Käisin tegelikult ühega kliinikus ka, siis kui see haigus tuurid üles kogus, sealt saingi ab süstid kaasa ja sõnad, et ega kui nad ei neela, siis ei olegi midagi teha.

Kõige raskem oli see, et mitu päeva Sa võitled ja loodad, kuigi samas Sa ei julge midagi loota ja siis lõppeb ikkagi kõige kurvemini… Ja need emotsioonid, kõik mida Sa tunned ja koged, no mul oli vahepeal selline tunne, et pliis tapke mind keegi ära ja laske neil kiisudel terved olla ja elada…

Ma nüüd praegu julgen hõisata, kuna üks pisike, kes oli ka vägahaige on nüüd vist terve. Ja see teeb väga rõõmsaks, kuna ta sai terveks noh!❤️ Eilsest täiesti tagasi emme tissi otsas, nohu ja raske hingamine läinud ning täiesti aktiivne. Teine beebi, tema korraks kaotas küll kaalu, kuid hakkas suhteliselt kohe koguma ka. Tal oli alguses ainsana silm must, teised olid täiesti korras ja aktiivsed. Must beebi aga siiani ilusasti pm terve ja ma loodan, et nii see ka jääb!

Eristame neid praegu nii, et ühte kutsuma Halliks ja teist Mustaks. Hallikal on siis karvas hallikat, eriti esikäppadel ja see on nii nummi. Ning Must pojuke ongi siis lihtsalt süsimust.

See kõik aga viis mind mõtteni, et ma vist teen varsti hoiukodundusest ühe pika pausi, kui praegused hoolealused kodud saavad. Salajasest grupist pean varem ära tulema, kuna muidu ma näen mingeid hädalisi ja ei suuda neid hätta jätta. Samas ma tean, et ma ei saa kõiki neid aidata ja olen oma piire juba täiega ületanud. See kõik, mis nüüd juhtus, oli lihtsalt liiga kohutav ja valus, ühel hetkel Sa tunned pisikest südant löömas ja järgmisel hetkel enam mitte…

Kui need kaks titte nüüd ilusti terveks saavad, siis see kõik oli seda väärt. Ei ma ei mõtle, et teiste beebide vikerkaare taha minek, vaid see kohutav ‘teekond’ võiasi, ma isegi ei oska sellist asja kuidagi nimetada…

Ühesõnaga see valu, vaev ja kõik-kõik, see oli seda väärt! Kuna vähemalt need kaks pisikest tulid võitjatena välja ja meie aitasime neil võidelda. Ilmselt ilma ab ja sundjootmiste ning kõige muuta, see Hallikas ei oleks sellest välja tulnudki, kuna seis oli vahepeal ikka niinutune, et mul lootus kadus täiesti ära. Mustu sai ka ruttu ab süstid peale, seega õnneks tema vägahaigeks ei jäänudki ja ma loodan, et nüüd ei jää ka. Ei tohi jääda kumbki neist enam haigeks! No lihtsalt ei tohi!

Teate selline asi paneb niipalju mõtlema sellele, et miks nii läks nagu läks? Miks nad said selle haiguse, ma tean küll, et minu juurde tulles nad juba olid haiged, kuid miks? Ma ei saa neid asju lahata ka siin, kuna ma ei tohi. Kuid noh ma lahkan neid oma peas ja see teeb ikka mõne inimese otsuste peale niivihaseks…

Kusjuures see haigus, mis oli, see on tegelikult nagu üsna nõrk haigus, kuid nii pisikeste jaoks liialt karm. See on põhimõtteliselt nagu nohu ja silmapõletik. Mul on varemgi kahe pesakonna tited selles viiruses olnud, kuid terveks ilusti saanud. Ühed tillud said ab tablakatega ja teise pesakonna omad vajasid ainult puhastamist ja tilku. Mõnikord lööb see neil välja stressist, külmetamisest või on lihtsalt nakatunud ja kui organism nõrk, siis hakkab kass seda läbi põdema.

Sellistel hetkedel on ikka sitaks nõme, et inimesed ei ole tillukeste loomabeebide jaoks ‘karmimaid’ ravimisvahendeid välja mõelnud. Noh nagu enneaegsetele imikutele on tehtud. Samas ok ma saan aru, et looduslik valik ja blablabla, kuid siiski.

Oeh, ühesõnaga sellised on siin lood. Ma endiselt ei julge vabalt veel hingata, kuid sellega ilmselgelt lähebki natukene aega. Ilmselt julgen vabamalt hingata siis, kui kõik nüüd ilusti korras on vähemalt nädal jutti. Me praegu endiselt kaalume väiksekesi ja emme saab veel ab kuuri ka, temal on see pikem veidi. 

Selle nädala lõpus võime me juba pisikestele hakata piimaseguga konservi pakkuma 🙂 Tegelikult vanuse poolest võiks juba praegu, kuid kaalupoolest mitte, kuna nad on kasvust maas ja pealegi nad alles olid haiged. Ise nad üritavad transapuuri otsa ronida, et emme toitu varastada 😀 Õnneks see neil eriti välja ei tule.

Kassideks hakkavad saama juba küll, ehk siis õppisid potilkäimise ära! Ma võin nagu täiega kassiblogi pidama hakata! 😀 Teised rõõmustavad selle üle, kui nende lapsed potil hakkavad käima, mina aga selle üle kui kiisud 😀 No olgem ausad, kiisudega on see asi keerulisem ka, laps oskab ise oma hädasi algusest peale teha, kuid kiisubeebi ei oska jne…

Ma nüüd lõpetan, kuna jutt läks laialivalguvaks ja läheb muidu veelgi rohkem.

🐾Kassijutud🐱

Ma ei tahaks halada aga ma peaaan juu…

Sain täna teada, et üks mu endine hoiukiisu on kadunud ja ma olen nii paganama mures. Nii raske on olla, kui Sa tead, et pisike kuskilt tänavatel eksleb ja jumal teab, mis temaga juhtuda võib. Samas ma ise ei saa midagi teha ka, kuna ma elan nii kaugel, et appi otsima minna liialt pikk maa. Ma andsin kõik oma soovitused edasi ja loodan südamest, et kiisu leitakse ruttu üles!

Teiseks, ma olen vist hull… Mu uusaastalubadus oli, et enda poole max kaks hoiukassi vaid, kuid ma nüüd määrisin õele ühed tited pähe. Viis musta tonti koos oma tondist emmega. Tondibeebidel hakkavad silmad alles lahti tulema ja varjukas on neil paha, kuna silmapõletik hakkab tekkima sellest keskkonnast. Tittedele on üldse varjukas väga halb koht kasvamiseks. Ma juba kirjutasin ära ka ja noh, ilmselt nüüd nad siis varsti tulevad. Varjukasse tuli veel mitu pesakonda tittedega ja tiineid, seega on vaja täiega hoiukodusi. 

Miks ma võtan endale niipalju kohustusi?! Vahepeal ma tahaks ennast mättasse lüüa… Samas ma ju tean, et kui olen tubli, siis max 3 kuu pärast on kõik need titad oma päriskodudes. Kuna nad on nii tillukesed, siis 99% tõenäosusega tulevad kaisukiisud ja kaisukaid on kerge koju saata. Kui ma kolm metsikut sain koju saadetud, siis mis need sõbralikud väikesed junsud ära ei ole?

Samas aga ma tean, et võtsin jälle suure ampsu ja varsti tihkan nutta natuke nurgas. Mu edasised 2-3 kuud tulevad kassitittede ümber keereldes ja muretsedes, samalajal pean pulmi jõudma ka planeerida. Ning lisaks kogu ülejäänud elu tahab ka elamist ja kaks metsikut tiigrikutsikat sotsialiseerimist. Lisaks pean nad ju kiibitud saama üks hetk ja oeh, pean jälle kiipija kohale meelitama endale sinna 😀

Vahepeal ma soovin, et mu süda oleks natukene väiksem ja hingelt oleksin natukene tugevam…

godwhyyyouso.gif

Samas ma tean, et hoolimata sellest, kui raske see teekond saab olema, siis pärast on tunne miljontriljon korda parem 🙂 ❤️ Kui beebid oma kodudesse kolivad, siis muretsemine läheb miinimumini, kuid noh ikka jääb.

Elu hoiukiisudega on lill 🌸 Nope, it’s a lie! 🐱

Kui elad koos ‘puberteedieas’ kassidega ning üritad neile ema eest olla, siis on päevas üpriski frustreerivaid hetki. Ma olen tihti neil hetkedel mõelnud, et viie pubekast kassi asemel eelistaksin ma hoopis viite mudilast. Suurt vahet neil kahel ei ole. Lisaks lapsed mõistavad inimkeelt, seega peavad nad ennast palju paremini üleval 😀

Lisaks on hirm selle ees, et mis saab kui ma tööl hakkan nüüd käima. See tähendab seda, et mu pubekad hakkavad vähem tähelepanu saama ning tujutsemine läheb hullemaks 🤔😕

Mudilased ei lase magada, kuid kui arvate, et nelja-viie kuused kassid lasevad, siis oo eii! Uni on luksus ning noh, sellest unistada on ka tore. Öösel on pidev möll lahti, hoolimata sellest, et ööseks lähevad nad näitusepuuri. Natukene tõmbab tuure tagasi küll, kuid mööda võresi ronimine, liivakasti ühest näitusepuuri otsast teise lohistamine, enda junnidega mängimine, veekausiga laamendamine jne jne- see kõik on garanteeritud igaöiselt. Ja häälekamad jonnivad ka.

Väikelaps tahab pidevalt süüa ning niisamuti ka kassilapsed. Hommikul kella kuuest on jonn lahti. Kuigi õhtuti panen neile suure kausitäie ette, siis hommikuks on see läinud ja tahavad juurde saada. Üleüldse nendemeelest võiks koguaeg süüa. Konservi peale on eriti maiad ja kuna seda saavad näppudelt, siis ka minu näpud tunduvad söömiseks sobivat. Ainus asi millega ma neid enda ‘sõbraks’ saan ongi konserv, kui konserv otsa saab, siis hakkab ülbitsemine jälle pihta. Ma tahtsin tegelikult neile teha 3x päevas söötmised, kuid kahjuks tuleb välja, et inimesed vajavad ikkagi und…

Kas te olete kunagi kogenud, kui palju pahandust suudab üks kass teha? Korrutage see nüüd viiega. Kui hommikuti jooksma lasen nad, siis on kindel see, et algselt korras tuba näeb tunnike hiljem välja, justkui oleks tornaado üle käinud. Kõik mis ette jääb, läheb hävitamisele. Dokumentide ja kõiksugu paberitega peab eriti ettevaatlik olema. Ühe kalendri nad juba purustasid täielikult ning loomulikult veel parajas koguses pabereid on läinud. Minu kogemuse järgi keeravad kassipojad suurema segaduse, kui väikelaps teha suudab selle aja jooksul. Väikelapsele saab veel seletada ka, et miks ei tohi ja puha, kuid noh sa võid kassile seletada aga aru ta niikuinii ei saa. Enda järelt nad koristama ammugi ei hakka…

clean

 Uinakutega on see lugu, et võiksid rohkem magada. Ütleme nii, et 24 tunnist magavad nad paremal päeval 6 tundi. Minu suured pätakad magavad neist kindlasti poole rohkem. Isegi laps magab rohkem noh 😀

Beebil peab mähkusi vahetama ja väikelapsega vetsus kaasas käima, kassidega suurt erinevust pole. Päevas 3x peab liivakasti kühvliga puhastama ja maksimaalselt kahe päeva tagant täispuhastus. Ja nagu ma juba mainisin, siis nende lemmiktegevus on enda junnidega mängimine. Junne koristan kogu näitusepuuri sisemusest ning ka ümbrusesest.

whyy.jpg

Kuna nad oma veekaussi koguaeg ümber ajavad, siis koooguaeg pean ma nende puuri puhastama. Eriti keeruliseks teeb selle see, et nad ajavad liiva ka liivakastist välja. Seetõttu on combo paakuvast liivast ja veest, tavaliselt ka lisaks natuke krõbinaid ja junne… Ma isegi ei viitsi seletada seda, milline keberniit see protsess on.

Põhimõtteliselt suudavad nad teha ka kõike muud mida väikelaps. Asjade lõhkumine on lemmiktegevus, kui vaid lastaks seda rohkem teha.

Mänguasju on neil väga-väga palju, kuid enamasti tunni ajaga on kõik kappide alla aetud ning siis hakatakse omaloomingut tegema. Kel on olemas kass, siis küll see teab mida see tähendab. Lühidalt- mul ei ole enam alles mitte ühtegi klambrit ega patsikummi.

Pubekad ongi nad just selle poole pealt, et minuga suhelda üldse ei taheta. Suhelda sobib ainult siis, kui konserv käes või miskit liha või kalakraami. Peab ära ostma noh, just nagu pubekaidki 😀  Sulepulgaga mängivad ka, kuid kui ma käe sirutan, et pai teha, siis kiire hoovõtt ning hetk hiljem enam kasse näha pole. Fook ya human…

Ma lohutan end sellega, et kui nad ükskord ‘inimesteks’ hakkavad ning oma pered leiavad, siis rõõm saab suur olema 🙂

Mu viimase aja põhitegevuseks on kasside sotsialiseerimine, asjade üle liialt ülestressamine ja youtubis mahajäetud kohtadest videode vaatamine 😀 Ma vist isegi ei liialda, kuna need kolm asja on reaalselt mu viimase nädala põhitegevused olnud.

Seoses kasside sotsialiseerimisega, siis esimest korda ma tunnistan, et ma võtsin endale tõesti suure ampsu ja tunnen suhteliselt lootusetult end 😦 Mul on 5 kassipoega, kes on arglikud ja kaks tükki isegi veidike metsikud. See frustatsioon mida see tekitab on meeletu. Ühelt poolt ma tean, et ma ei peaks üle reageerima, kuid teiselt poolt ma ei suuda lihtsalt mõista. Nad on olnud meil peaaegu kuu aega ja arengut on meeletult vähe. Kaks kassi on hoopis veidi agressiivseks muutunud. Ja siis mu sisemine mina nutab patja ja kujutab ette oma ülejäänud elu metsistunud kassikarja seltsis…

Ülereageerimisega seoses, siis mul on lihtsalt mingi breakdown sellel kuul. Lihtsalt kõike on liiga palju ning kohustusi on nii palju, kuid ma ei suuda neid täita. Selleasemelt, et enda perse kokku võtta ja nendega tegeleda, ma kassin selle üle, et ma ei saa millegiga hakkama ja kõik tundub nii faking võimatu. Nii palju asju on vastu seina jooksnud ning mul ongi selline tunne, et ma lihtsalt jooksen koguaeg vastu seina, aina uuesti ja uuesti ja uuesti…Ja miskit ei taha toimida ning kõik paneb näkku…

gosh.png

Youtube videotega seoses, siis ma olen sõltuvuses 😀 Ma vaatasin oma lemmik youtuberi videot, kus ta tutvustab natukene raamatuid ning selle kaudu ma ka jõudsin nende videoteni. Hakkasin ma selle Nara wonderlandi kohta uurima ning lõksu ma jäingi. Nüüd vahin The Proper People‘si videosi ning saan chillse. Suht ulme mis kohad maailmas olemas on noh. Kusjuures peab tõdema, et mõne mahajäetud koha video on samahea kui mõni õudukas 😀 Kuidagi lihtsalt see emotsioon ning see, et Sa ei tea mis järgmisena juhtub ja uuuh noh.

Väga huvitavad vaba aja veetmise viisid jamh 😀

Ühesõnaga see tüüplause nüüd ka ‘Ära surnud ma ei ole, lihtsalt sõltuvuses youtubest ja ülemuretsemisest ;)’ 

Olge muhedad.