Lugu sellest, kuidas ma Riias Bocelliga kohtusin🐱

Kui ma Esmaspäeval ühe hoiukiisu ja tema tulevase omanikuga arstil käisin, siis küsiti “kui praegused hoiukassid koju lähevad, siis mis sa edasi teed?” Vastus oli midagi taolist “ohhhisssandjumal, puhkan veidi aega, kuna mul on praegu juba sada aastat hoiukassid olnud, igasugu seentega ja üks metsik, kes tahab sotsialiseerimist…” ja noh see halalugu jätkus veidi aega, kuna meil on siin “lõbus” olnud viimase kahe pesakonnaga.
 
Teisipäeval sõitsime abikaasaga Lätti, et minna (minumeelest inglihäälega :D) Andrea Bocellit kuulama. Hotelli otsides vaatasin mina vale aadressi ja nii me jalutasimegi otse kassikoloonia hoovile. Esimesena märkasin kiisupoega, kes kasepuu otsas varest taga ajas. See kassilaps oligi väikene Bocelli.
 
Kümnepealine kassipere elas kõrvalasuvas mahajäätud majas, kusjuures iga vastujalutav tegelane armsam kui eelmine. Mina muidugi hotelli ei olnud nõus edasi otsima ja nõudsin, et peaksime hoopis poe leidma. Pood sai leitud ja konserv ostetud ning kassid söödetud. Otsisime hotelli edasi, kuid lõpetasime uuesti poes, et õhtusöögiks ka konservi neile osta. Õhtu “jõudis” suht kohe kätte ka ehk “sattusime” kassihoovile tagasi.
 
Kolmandal katsel leidsime hotelli ka üles. Paar tundi hiljem nõudsin mina jälle, et tahaks ikka neid kasse minna vaatama. Enne kontserti jõudsime neid veel söötmas ja paitamas käia. Abikaasa veel nentis, et minu tempoga, sööme ise ka õhtusöögiks kassikonservi.
 
Kui kontsert läbi sai, siis nõudsin kasside vaatama ja paitama minemist. Enamik Bocelli sõpru magas kuskil selleks ajaks, kuid tema jooksis jälle rõõmsalt keldrist kohale ja peale meelitusi hakkas meiega mängima.
 
Vanakese ergutusel, et Bocelli on kodutu, siis tuli julgus ta röövimiseks. Pistsin mantli hõlma alla, kuid ilmselgelt see talle ei sobinud. Pistsin käekotti, kuid ta rabeles ja mul hakkas kurb ja lasin kotist välja. Ja siis läksin nutumaik suus hotelli ja halasin sellest, kuidas me tema elu ära rikkusime ja ta ei usalda enam kunagi inimesi ja vihkab meid ja blablabla ühesõnaga.
 
Hommikul nõudsin üsna vara, et läheksime vaatama kasse ja viiks hommikusööki neile. Ma olin 100% kindel, et Bocelli ise on peidus ja teda ma enam ei näe, kuid maja ette jõudes jooksis ta meile esimesena vastu. Andsime konservi ja paitasime ning otsustasime, et peab ikka transpordikotti otsima minema. Nurgapoes ootas meid rõõmsalt roosa kotikene ja maja juurde tagasi jõudes ka Bocellike, kes söögiga ligi sai meelitatud.
 
Esimene reaktsioon kotis oli see, et kass hüppas koos kotiga ringi. Ja nagu selgus, siis pisike Bocelli on ka ingli häälega. Kuna ta nuttis lakkamatult pool tundi ja mu abikaasa halas tagaplaanil “vaata ta sõbrad tulevad teda päästa!” ja “äkki tal on siia ikka sissekirjutus” (ajendatult selle linnapea jutust, et pole põhjust arvata, et tegu on kodudute kassidega, kuna nad on siia kolinud vms) jms, siis ma täiega kahtlesin, et me õigesti teeme. Lisaks kartsin bussijuhti ja bussist välja viskamist, kuid lõpuks mõtlesin, et nooh hääletada saab alati eks.
 
Peal poolt tundi Bocelli kontsert lõppes ja ülejäänud aja, pea 5h bussisõitu möödus vaikuses ja äpardusteta. Ilmselt aitas see ka rahuneda tal, et käisime palderjani ostmas ja puistasime kotikesse seda.
IMG_20171108_155740
Lätlasest kirbud peavad “kahjuks” kaduma ja muud endised kaasmaalased ka, kuid Bocelli sai sissekirjutuse Pesaleidjasse ja meie vetsupoti taha (enda valikul). Ja loodetavasti peale karantiini võtavad mu asukad ta hästi vastu ning saab endale toredad uued vanemad otsida! 🙂
 
PS: Uus eluunistus on nüüd Lätti kolida ja seal ka Pesaleidja avada 😀
PPS: Bocelli tundub mulle 3-4kuud vana, see kott on lihtsalt mini.
PPPS: Ma ütlesin tahtlikult vanemad, kuna minu jaoks on minu loomad minu beebikesed. Omapea sama saamatud, kui lapsukesed vanemateta. And I’m not even feeling ashamed anymore!
Advertisements

Hoiukiisudest 🐱

Mul on juba pikemat aega kaamera usb mälukaardipesa kadunud ja ma ei saa pilte arvutisse. See on paras probleem, kuna mu õde ootab sealt teise õe pulmapilte, mis nad fotonurgas klõpsutasid. Lisaks on mul vaja(!) saada sealt kätte pildid kassidest, et nad juba ükskord kodukale jõuaksid, kuna no kaua võib?

Kui kõik “plaanitult” läheb, siis järgmine kuu peaksid kaks rüblikut ära kolima. Üks minu õe juurde ja teine oma pere juurde, kuid enne peab arstivisiit kinnitama, et tal immuunsuspuudulikkust ei ole. Detsembris peaks kolmas kass ära kolima, kes on praegustest hoiukatest kõige kauem minuga olnud. See on selle eelmisel aastal kolinud viiese pesakonna emmekene, kes siiamaani hoiukoduelu nautis.

Kui ma leiaksin selle nõmeda toreda mälukaardi pesakese üles, siis saaks ilmselt ka see teine must rüblik peagi oma pere. Välimuselt ta ei hiilga, kuna tegu on tavalise süsimusta kiisupoisiga, kuid iseloomult on tõeline hurmur ja teeb oma tagasihoidliku välimuse kolmekordselt tasa.

Seega, kui nüüd ma leiaksin selle pesa ja kõik muu läheb nii nagu peaks-võiks, siis uuest aastast peaks mul olema ainult kaks hoolealust- üliarglik ja metsik. Juurde EI TOHI VÕTTA! Pliiiiis Kirsike, jäta see endale meelde ka eksole! Jaanuarist peakski siis tõeline lõbu algama, ehk sotsialiseerimine! Minu pool oleva triibikuga saab olema kerge, kuna ta on lihtsalt arglik. Kui peale igapäevaseid pingutusi arengut ei tule, siis on asi selge, tegu ongi lihtsalt argliku kassiga ja vsjo.

See, kes mu ema pool peatub, temaga läheb ilmselt hulluks ära. Kuna ta on metsik. Nagu päris-päris metsik, kui pai tahad teha, siis saad peksa ka. Seega see saab olema lõbus, mis minu puhul tähendab seda, et ilmselt ühel hetkel ma nutan ja küsin ta käest, et “miks Sa mu sõber ei taha olla?”

Pöidlad siis pihku, et lähiajal neli hoiukiisut oma perede juurde koliks ja teistega sotsialiseerimine kergelt läheks 🙂

Ja juba ongi aastalt 2018 midagi oodata 😀

Ma nagu kirjutaksingi ainult kassidest, kuid tegelikult olen ma vahepeal veel kirjutanud, lihtsalt privaatselt. Lihtsalt mul on praegu väikene blokk peal, seega ma nüüd lihtsalt ootan, et see blokk üle läheks…

Põõsarotid 🐀🐀

Kust alustada? Kolmapäeval käisin Paavlis, et osta vardaid, nimelt tuli mul soov kuduma hakata. Vardad sain ja kõik oli chill.

Beebi magas kärus ja hakkasime tagasi kõndima, mina räägin rahulikult telefoniga, kui järsku silmanurgast näen kahte rotti. Ma isegi ei mäleta enda täpset reaktsiooni, kuid eks sealt miskit “Mida paganat?” vms tuli.

Nimelt suure tee ääres on seal kõnnitee kõrval kolm kuuske ja põõsas, ma täpset aadressi kirjutama ei hakka eks 😀 Kuusepuude all oli kari tuvisi, kes nokkisid teri ja nende keskel omakorda kaks kodurotti, kes seal rahumeeli ka teri nosisid.

Mina jäin seisma ja vaatasingi seal lihtsalt suu ammuli neid rotte. Tegin väikese sammu ja tüübid jooksid teise puu alla. Kui ma lähemale hakkasin minema, siis algul oli neil suva, kuid jooksid lõpuks oma põõsa alla minema.

Ma olin suhteliselt šokeeritud, natukene passisin seal ja mõtlesin, et mida teha. Sel hetkel oli mu ainus mõte, et peab neid vist püügipuuriga püüdma tulema. Ja Neljapäeva õhtul ei saanud ma endiselt und nende rottide tõttu.

Kuna ma Reedel uuesti hoiubeebiga olin ja suur osa meie koosveedetud ajast möödub jalutades, kuna tal on uni kõige magusam vankris ja emale ka meeldib, kui beebi õues tudub. Otsustasingi siis, et läheme neid rotte vaatama.

Üks rott sõigi rõõmsalt seal kuuse all teri, teist näha ei olnud. Ma ütlesin sõbrannale, et ta saadaks mulle paljasaare varjuka numbri. Ma olen vanakooli telefoni “mees”, seega kui mul midagi vaja, siis tüütan sõbrannat-kallimat või õde. Helistasin varjukasse ja andsin teada. Tädi oli küll väga morni ja tüdinud häälega, kuid kõne lõpus ütles, et “ega seal muud ei ole, kui püügipuur püsti panna.” Tore seegi!

Eks kui ma nüüd uuesti titaga olen, siis lähen jalutan ja vaatan, et mis toimub. Ma lihtsalt tean, et varjupaigad ei kuluta “ühele objektile” üle paari tunni. Kui rotipoisid alles, siis laenan ise Pesakast püügipuuri ja lähen püüan kinni. Peab lihtsalt hoiukodu leidma, kuid vb grupist ikka leiab kellegi, kui ei leia, siis vaatame edasi.

Lihtsalt ma tean, et tegu on kodurottidega, kuna meil oli neid lapsepõlve jooskul tohhujaa. Teiseks kui nad oleks metsrotid(?), kes imetabaselt sarnased kodurotile, siis cammoon nad ei oleks nii julged ja ei elaks paganama autotee ääres, rootsu põõsa all. Talv on tulekul ja nad ei elaks seda ilmselt üle, kuna varsti sel põõsal enam lehti peal pole.

Ma loodan, et teine on ka seal ikka alles, kuid lihtsalt oli eelminekord peidus. Ja ma loodan, et varjukas ikka käis-läks-läheb neid püüdma, kuna no vaesed pisikesed.

Maximaga seoses, siis läksin ma sinna lähedale maxima, et neile veits miskit näksimist osta. Jah ma ei olnud oma idees kindel, kuna see võib mõjutada rottide püügipuuri saamist, kuid samas see varjukatädi ei öelnud absoluutselt, et kuna see püüdmine ette võetakse.

Ostsin paar saiakest ja muu träni jäi ka silma, aka lõngad, kuna kudumine ju… Kuna beebs ärkas ikkagi üles poes, siis ma väga ei vaadanud seda arvet, rääkisin beebiga ja kussutasin teda.

Hiljem mõtlesin, et kahtlaselt palju läks paari asja kohta. Ja noh kviitung oli suht koomiline, justkui mitte minu oma. Aga seda ma jõudsin ilmselgelt alles beebsu kodus vaadata, et tagasi ei hakanud ka minema. Ma vist niikuinii ei oleks julgenud minna tagasi, ei näinud pointi.

Igatahes crossaintide asemel oli ta pannud kaks juusturulli, kaneelisaiake puudus üldse kviitungilt, mingeid erroreid oli seal veel, kuid ma täpselt ei mäleta. Veel oli ta lisanud, et ma maksin 22 eurot, tegelikult maksin 20. Tagasi andis mulle ka rohkem kui pidi, ma arvan vähemalt, kuid samas kuidas võtta eks, pooled asjad olid tšekil vale hinnaga ja mõni asi üldse puudu.

Ma ei osanud muu peale tulla, et kas ta oli pilves või ta lihtsalt vihkab oma tööd ja tahab, et ta lahti lastaks 😀 “Maxima seiklused episood 1”

Ja rottidega seoses, siis uskumatu, et keegi nii emm suudab olla ja oma rotid suure tee äärde, põõsa alla hüljata. Me elame ikka kohutavate inimeste keskel.

PS: Täna käidi hoiukiisut vaatamas ja kuigi ta megaaaa arglik nagu ikka, siis pere soovib kindlasti talle kodu pakkuda. Otsivadki sõpra teisele kassile ja ta on meil kassiarmastajast kassike ju 🙂 Koju minekuni läheb veel aega, kuid jeee Kassike kolib oma päriskoju!

happydance.gif

Kuidas meil hoiukiisudega kulgeb? 🐱

Ma siin sirvisin mõned päevad tagasi enda lehte ja jõudsin tõdemuseni, et minule endale kõige meelepärasemad postitused on seotud hoiukassidega. Enamikest postitustest ma kerin üle, kuna mulle on vastumeelne lugeda iseenda kirjutisi, eriti seetõttu, et need on niipaganama segased ja see ajab mind närvi, et ma niipaganama segaselt kirjutada suudan. Aga hoiukiisudest lobamised, neid ma loen küll heameelega.

Igatahes hoiukiisudega seotud kirjutisi oli niimõnus lugeda, et jäin mõtlema sellele, et ma polegi ammu neist kirjutanud. Tore oli meenutada neid aegu ja ühtlasi kummaline ning naljakas ka. Näiteks ma mäletan seda korda, mil üks kass laevahele ronis, siis kirusin ma ennast maa alla ja tagasi selle eest, et ma üldse nende hoiukassidega jändan. Vandudes Kallile, et ma ei võta elusees enam neid paganama hoiukasse.

Samas veidi aega hiljem olid ikkagi ühed hädalised varjukas, kes vajasid kodust keskkonda. Kiisupojad ja emme kolisid minu juurde ja see mis järgnes, seda ei oleks osanud ette ka kujutada. Ma mäletan siiamaani seda hetke, kui esimese pisikese süda mu kätevahel tuksumise lõpetas. See oli lihtsalt niii paganama kohutav. Ma mäletan, et see kõik oli niihull ja mu süda oli niipuru ning ma mõtlesin, et nüüd küll aitab ja sellist valu ma üle elada enam ei suudaks. Ja siiski läksid kaks kiisupoega veel vikerkaare taha ja see kõik oli üks õudne-õudne aeg.

Kui aga kaks pätti terveks said lõplikult, siis see hullem valu tuhmus. Ja tohutu rõõm selle üle, et me need kaks kiisupoega vähemalt päästa suutsime, see andis niipalju juurde. Lihtsalt ma mäletan neid hetki, mil läks aina paremaks ja seda tunnet, see tegi nii-nii rõõmsaks, kui titt jälle emme tissiotsa tagasi sai ja paranes.

Seenebeebidest olengi ma vist kõige rohkem kirjutan siia blogipesasse. Kuna see on olnud minu kõige raskem pesakond üldse. Meil oli Kalliga esimene ühine pesakond ka hästi raske herpesviirusega, kuid no see oli selle kõrval lapsemäng. Seenebeebide teekond algas raskelt ja no neil lõi ikka igasugu hädasid välja.

Tänaseks on nad kaks suurt paksu, kes on seenest pea täielikult lahti, lõpuks ometi eksole! Ja peagi saavad nad hakata oma päris perekondi otsima. Üks Seenebeebi kolib ilmselt mu õe juurde, kuna tema laps kiindus täiega ära kiisusse ja tema ise ka. Ta võtaks heameelega mõlemad tited, kuid kahjuks ta mees sellega nõus ei ole. Seega peab teine endale unistuse pere sihikule võtma ja kinni ka püüdma. Seenebeebidel on nii hurmavad iseloomud, et nende pärispered on küll õnnega koos 🙂 Nende emme osas läheb aga aega, kuna see on metsik mis metsik. 

Minu pool on veel kaks triibikut, täna avastasin ma, et 1. Oktoober saavad nad passi järgi aastaseks. Need on need argliku pesakonna viimased kaks tegelast, kes minu pool peatunud nüüdseks juba kümme kuud. Õnneks üks hakkas arenema lõpukss ja kui ta Sädele poeb, siis kui teda salaja üle Säde sügama hakata, saabki rahus sügada ja paitada ning kostitab ta nurrumootoriga sind. Niisama endiselt ligi ei lase, kuid lootused on suured. Teine triibik on endiselt väga arg ja pai ei lase absoluutselt teha, kuid lootma peab.

Veel on mul üks valge kassipreili, kes on üle-eelmise hoiupesakonna emme. Tegu on meeletult toreda kiisuga ja ta oleks ammu endale kodu leidnud, kuid mu teise õe pere pidi ta endale võtma. Tänu ühe armsa pereliikme kokku keeratud käkile, siis tema mees otsustas, et see kass ikka ei sobi neile. Mis seal ikka, küll leiame talle ideaalse pärispere.

Triibikud on minuga olnud kümme kuud, Seenebeebid ja nende emme kuskil viis kuud ja lumivalge emme vist juba aasta. Hetkel on mul kokku kuus hoiukiisut ja ausaltöeldes ma ei jõua ära oodata, et nad oma päriskodudesse koliksid juba. Kuna nad kõik on juba liiigapikalt minu hooleall elanud ja oleks aeg suureks kasvada 🙂

Siin on minu hoiukiisudest pilte ja veits juttu ka, kellele huvi pakub. 

💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

🍄Seenebeebid videopildis❤️

Teate, kuna mul keerlebki ju praegu elu suhteliselt kiisude ümber, siis kirjutan neist palju ka 🙂

mununnnud.jpg

Ootasime, et ära kuivaksid ja saaks emme juurde tagasi panna nad. Koer kõndis teises toas ringi, tasuta kino 😀 

Täna oli meil see tore seenepesu päev ja noh, ikka niikurb on seda teha, kuna nad on pärast niiväsinud. Ma tean küll, et see on paratamatus ja nii peabki toimima, et nad terveks saaksid, kuid noh kurb on ju ikka. Väsinud on nad siis seetõttu, et rapsivad ja jagelevad ju vastu. Kuid mis parata eksole.

Silmade osas, siis näha on, et ravi toimib, jeee! 🙂 Enam ei ole mäda tekkinud, nohisevad ja tatistavad palju-palju vähem, kui mõned päevad tagasi.

Tasus mul ainult vinguda siia selle üle, et nad ei söö ja samal õhtul olid mõlemad tited krõbinakausi kallal! Tegelikult Hallu sõi konservi ka, kuid Mustu (see kes liiva nosib) ju keeldus, kuid krõbinaid hakkas isukalt mugima koheselt, kui mul tuli idee need laiali ajada maha 😀 Pisikesed punud aina kasvavad ja kaalu tuleb oii kui mühinal!

Tublid pisikesed sellid on❤️ Mõtlesin välja ka, kuidas videosi saan jagada siia! Andestage kvaliteet ja viltune pilt, kuid nunnudus faktor loeb ju! Edaspidi proovin paremini, kuid ausalt ka üsna keeruline on ühe käega, kui lisada sinna veel mu värisevate käte jura. Aga pole ullllu 🙂

Ja teate, kuigi niiraske ja väsitav on vahest, kuna üldse ei ole aega kuskil käia või midagi teha, tunnid on ju loetud nn. Kuid see kõik tasub niiära seda kõike!!! Kui Sa nende pisikeste karvapallidega möllad ja mängid, siis süda sulab sees lihtsalt. Ja noh, ma olen eriti tundeliseks läinud, kuna vahest tahaks nutta isegi, kuidas saavad ühed seakesed niinunnud olla ahh?😍😍😍

Hakake kõik hoiukodudeks, sitaks raske võib vahepeal olla, kuid noo täiiiega tasub ennast ära! Kuigi kui ma need miniminid ühel päeval oma päriskodudesse pean saatma, siis ulun küll silmad peast välja…

Murphy arvas, et seene mittekartmine oli mingi väljakutse, kuid ma detailidesse ei süveneks 😀 

Ma ei oska neid vidousii keskele saada kuidagi, seega las olla ääriveeris.

 

 

Jess! Ma sain vist seene😊

Ühel ilusal päeval ma võibolla kahetsen, et selle siia kirja panin, kuid tuju on nii hea ja mis seal ikka! Inimesed kirjutavad hullematestki asjadest 😀 

Teate, ma poleks kunagi arvanud, et üks ‘haigus’ võib tuju rõõmsaks teha 😀 Eriti noh khm mu bakteri jne hullust arvesse võttes… Täna oli ajalooline päev, kuna ma avastasin, et mul on vist näpupeal üks laiguke, mis on ilmselt seen. Ja kui ma seda laiku nägin, siis ma pidin rõõmust lakke hüppama! Helistasin isegi sõbrannale, kes ise ka samas organisatsioonis, et talle rõõmsat uudist teatada! Seejuures sain teada, et ta oli Veebruaris seene saanud ja vana siga mulle ei rääkinudki. Pettumus oli meeletu 😀 Kes seda nüüd luges, siis ei-ei kullakesed, ma ei ole puhtasegi, kuid natukene vast 😀

Elus peabki oskama hinnata pisiasju 🙂 

Põhimõtteliselt eilne õhtu läks nii, et läksin hoiutittesi üle vaatama ja puuri korrastama. Mu õekene toidab, kaalub ja kasib, kuid potivahetus ja desotamine on minu töö. Koheselt märkasin ka seda, et herpesviirus on jälle välja löönud. Jaaa avastasin, et tittedel on kärnad tekkinud. Lisaks üks pisi on küünega silma saanud, ilmselt vennaga mänguhoos ja see nägi ka väga jube välja. Valge kiht peale tekkinud äärde jne.

Ma olin megamures ja võtsin koheselt organisatsiooni arstiga ühendust, sain korralduse hommikul kliinikusse hellata ja teatada, et SOS olukord on ja vaja tulla tittedega. Ühesõnaga ma juba peas mõtlesin, et see on mingi hull asi ja neil on mingi kärnhaigus ning nad hakkavad surema. Kõik surevad maha ja siis ma suren hingevalust ise ka maha. See vana hea ülemõtlemine, mis on mulle megaomane ju 😀

Keeruliseks tegi asja ka see, et mul ei olnud võimalik nendega minna kuidagi sealt. Ja keegi ei saanud aidata ka, kuna kõigil tööd ja koolid. Lõpuks õnneks õde tuli hommikul enne tööd ja tõi nad kliinikusse.

Lambiall helendama nad ei hakanud, seega kindlalt diagnoosi ei saanud panna. Herpesviiruse jaoks said tugevamad tilgad+niisutavad silmatilgad. Homme saavad seenekeste/immuunsuse tugevdamise jaoks (vist, homme räägitakse üle) veel ühed tilgad, mida peab siis suhu manustama.

Ühesõnaga asi jäi natukene segaseks ja lahtiseks, kuna nad ju ei helendanud, kuid proovi laborisse saatmisel poleks mõtet, sest nad ei tohi niikuinii tablakaid saada. Samuti ka ei tohi emmele anda, kuna imetav ema ju. Sain ikkagi korraldused, et hakkaksin pesema spets seeneravi shampooniga. Kuid, ega minu mure siis ära ei kadunud. Mõtlesin ja ketrasin, et appi mis siis kui on midagi muud jne jne.

Hiljem kodus avastasin, et mul on näpul üks pisike kare laik. Kohe hakkasin uurima, et kuidas inimesel see siis avaldub. Ja jeeee, mul on vist seen! 😀 Tegelikult ilmselgelt ei ole jeee, desotan ja ravin seda ning katan, nii igaksjuhuks. Aga põhiline on see, et keegi ei hakka surema! Ja kuniks keegi ei sure, seniks on ju kõik hästi, mis see väike seenhaigus siis ära ei ole eks 😀 

Ja paluuun ärge muretsege, mul ei ole kärn vaid kare laik, mis ei levi lampi edasi. Eriti kui on desotatud, salvitatud ja kaetud.

Kõige imelikum postitus mul vist, kuid jee mul on seen ja keegi ei sure! Elu on ilus 😊

Järjekorde postitus stiilis- läksin sinna, tegin seda ja sain seene! Oli tõesti kena päev! Aga kokkuvõttes ausalt ka oli 😀