Küsimused ja vastused vol.1 🗯

Kuna mul on tuju kirjutada, kuid mõtted liialt diibid, siis ma enda vabalt voolavaid mõtteid avalikkuse ette tuua ei taha. Otsustasin lihtsalt mõned küsimused ära vastata, mis mul siin kurvalt oma aega ootavad.

  1. Kui Sa saaksid olla ükskõik kui vana nädalaks ajaks, siis mis vanuse Sa valiksid? Võtaks mõne õnneliku aja lapsepõlves, ilmselt tahaksin olla alla seitsmene, kuna siis oli elu tegelikult lill.
  2. Millistele küsimustel vastamist Sa vihkad? Päriselus, siis kõigile küsimustele, mida esitab mulle võõras inimene. Enamasti mulle ei meeldi, kui keegi surgib minu isiklikus elus.
  3. Kuidas Sa alustad vestlust? Ei alustagi 😀 Mulle ei meeldi suhtlemine, kuid noh tegelikult õele või Kallile helistades, siis esimese asjana ma uurin, et mis inimene teeb.
  4. Kui Sul oleks ajupesu masin, siis kelle peal Sa seda kasutaksid? Iseenda.
  5. Pikim aeg, mil oled olnud magamata? Kunagi kui ma olin kuskil 14 ma pakun, siis ma ei maganud ükskord kolm päeva jutti. Lõpuks nägin hallukaid, ei olnud tore. Enam ei kordaks ka, kuid õnneks enam mul selliseid unehäireid ka pole nagu noorena olid.
  6. Kas Sul on keegi, kellelt Sa alati nõu küsid? Kas internetis või päriselus? Ma küsin päris tihti nõu oma keskmiselt õelt (mul on neid kolm). Enamasti kui mul on mingi mure või ma tahan niisama halada, siis ma pöördun vist absoluutselt alati tema poole. Ta ilmselt tunneb mind peale mu Kallima kõigeparemini, teised ei tea absoluutselt seda mind, keda tunneb tema ja mu Kallim. Üldiselt me helistame.
  7. Kas Sa oleksid nõus kohtus valetama oma lähedase sõbra eest, kui see päästaks ta eluks ajaks vangi minemast? Oleneb asjaoludest. Esiteks, siis tänapäeval eluaegset vanglakaristust saada on üsnagi võimatu, selleks peaks mingi sarimõrvar olema. Kuid ma usun, et kui inimene on mõrva sooritanud, siis ta vajab vanglat. Isegi kui tegu on lapsega. Mind ajavad eriti närvi need sarjad, kus laps tapab kellegi ära ja meelega, kuid vanemad kaitsevad teda. Nagu halloo inimene, Su laps vajab abi! Niisiis ilmselt ei oleks, kui asi oleks niivõrd hull, et inimene vajab eluaegset vanglakaristust.
  8. Mis Su veregrupp on? 0 aga seda kas positiivne või negatiivne, seda ma enam ei mäleta.
  9. Kas Sa oled kunagi autoõnnetuses olnud? Kui ma beebi olin, siis oli meil päris hull autoõnnetus, kuid mina sain õnneks vaid mõned kriimud. Kõik autosolijad jäid ilusasti ellu, et läks hästi.
  10. Kas Sa saad oma perekonnaga läbi? Miks või miks mitte? Mul on suur pere ja võib öelda, et meie läbisaamiste suhe on varieeruv. Üldisel, siis me saame kõik läbi. Kuid suureks saamine ja oma perekondade loomine, see on lahku ikka ajanud ning lahkhelisid ja arvamusi on hakanud tekkima rohkem.
  11. Kas Sa oleksid kole ja elaksid igavesti, või näeksid ideaalne välja ja sureksid aasta pärast ära? Raske valik sellessuhtes, et ideaalsust ma taga ei aja, kuid samas ma ei tea kas igavesti elada ka eriti lõbus oleks? Kahtlen selles. Aga kui muid variante ei antaks, siis pigem oleksin kole ja elaksin igavesti.
  12. Kui Sa saaksid kogu oma ülejäänud elu ainult ühte toitu süüa, siis mille Sa valiksid? Kuna küsimus on püstitatud portsu kohta, siis ma arvan, et sööksin kogu ülejäänud elu kartuleid tomati-kurgi-hapukoore salati ja porgandikotlettidega.
  13. Kas Sa kardad kõrgust? Üldiselt, mis on Su hirmud? Ma olen nagu natukene hakanud kõrgust kartma küll, kuid see on vähekene. Ma kardan igasugu tobedaid asju. Näiteks majaostu plaanidega, siis ma ei taha, et maja lähedal oleks kõrgeid puid. Mul on mingi reaalne hirm selle ees, et puu kukub maja peale ja see on selline tõsine sügavam hirm. Hetkel muud päevakorras olevat hirmu pähe ei tule.
  14. Kas Sa oled kunagi tantsutunde võtnud? Kellega Sa tantsida tahaksid? Jah, pulmavalsiks käisime tantsutundides. Tantsida tahaksingi ikka Kalliga, kelle teisega ikka.
  15. Millist aastaaega Sa armastad kõige rohkem? Või vihkad? Üldiselt mul enam vist ei olegi mingit eelistust. Mul on kõikide aastaaegadega see armastan-vihkan suhe. Aga naudin enim Sügist ja Kevadet, minumeelest neis kahes aastaajas on lihtsalt midagi maagilist.
Advertisements

Kiisudest natukene❤️

Ma olin megapikalt kadunud, kuna elunõme nädal oli. Vahepeal mul ilmus siia üks kirjutis, kuid ma kustutasin selle suhteliselt kohe ära ka, kuna see tundus kuidagi vale. Igatahes tondibeebidega läks nii, et hoolimata võitlusest, siis kolm pisikest on nüüd vikerkaare taga 😦 Üks vähem kui 24h peale meile jõudmist, teine Pühapäeva öösel ja kolmas eile varahommikul…

Ma teadsin, et see saab olema raske, kuid ma ei arvanud, et nii kuradima raske. Nad jäid haigeks ja kogu nädal möödus algul meeletult nuttes, siis tuimaks ennast sundides ja meeletu unevõlaga. Selle kõige ajal siis süstide, iga paari tunni tagant sundjootmise ja -toitmise ning soojendamise vahel, lisaks silmade ja nina raviprotseduurid. Ning kõik-kõik muu selle juurde käiv… Kes kunagi on üritanud vastsündinud loomabeebit elus hoida, see mõistab küll ilmselt. Ma ise olen ka, kuid sel korral oli asi paljuhullem, kuna see faking viirus noh.

See oli ausõna kohutav, kuna lihtsalt niiraske oli see, et Sa annad endast kõik mis oskad anda, kuid sellest ei piisa ja samas Sa tead, et rohkemat ei saagi nende jaoks teha. Aga Sa ikka tahaksid suuta midagi veel teha, et neil oleks parem. Tilga alla viimisel poleks mõtet olnud ja pealegi on nad nii väikesed, et see on tegelikult üldse võimatu, liiga tillukesed veenid lihtsalt. Käisin tegelikult ühega kliinikus ka, siis kui see haigus tuurid üles kogus, sealt saingi ab süstid kaasa ja sõnad, et ega kui nad ei neela, siis ei olegi midagi teha.

Kõige raskem oli see, et mitu päeva Sa võitled ja loodad, kuigi samas Sa ei julge midagi loota ja siis lõppeb ikkagi kõige kurvemini… Ja need emotsioonid, kõik mida Sa tunned ja koged, no mul oli vahepeal selline tunne, et pliis tapke mind keegi ära ja laske neil kiisudel terved olla ja elada…

Ma nüüd praegu julgen hõisata, kuna üks pisike, kes oli ka vägahaige on nüüd vist terve. Ja see teeb väga rõõmsaks, kuna ta sai terveks noh!❤️ Eilsest täiesti tagasi emme tissi otsas, nohu ja raske hingamine läinud ning täiesti aktiivne. Teine beebi, tema korraks kaotas küll kaalu, kuid hakkas suhteliselt kohe koguma ka. Tal oli alguses ainsana silm must, teised olid täiesti korras ja aktiivsed. Must beebi aga siiani ilusasti pm terve ja ma loodan, et nii see ka jääb!

Eristame neid praegu nii, et ühte kutsuma Halliks ja teist Mustaks. Hallikal on siis karvas hallikat, eriti esikäppadel ja see on nii nummi. Ning Must pojuke ongi siis lihtsalt süsimust.

See kõik aga viis mind mõtteni, et ma vist teen varsti hoiukodundusest ühe pika pausi, kui praegused hoolealused kodud saavad. Salajasest grupist pean varem ära tulema, kuna muidu ma näen mingeid hädalisi ja ei suuda neid hätta jätta. Samas ma tean, et ma ei saa kõiki neid aidata ja olen oma piire juba täiega ületanud. See kõik, mis nüüd juhtus, oli lihtsalt liiga kohutav ja valus, ühel hetkel Sa tunned pisikest südant löömas ja järgmisel hetkel enam mitte…

Kui need kaks titte nüüd ilusti terveks saavad, siis see kõik oli seda väärt. Ei ma ei mõtle, et teiste beebide vikerkaare taha minek, vaid see kohutav ‘teekond’ võiasi, ma isegi ei oska sellist asja kuidagi nimetada…

Ühesõnaga see valu, vaev ja kõik-kõik, see oli seda väärt! Kuna vähemalt need kaks pisikest tulid võitjatena välja ja meie aitasime neil võidelda. Ilmselt ilma ab ja sundjootmiste ning kõige muuta, see Hallikas ei oleks sellest välja tulnudki, kuna seis oli vahepeal ikka niinutune, et mul lootus kadus täiesti ära. Mustu sai ka ruttu ab süstid peale, seega õnneks tema vägahaigeks ei jäänudki ja ma loodan, et nüüd ei jää ka. Ei tohi jääda kumbki neist enam haigeks! No lihtsalt ei tohi!

Teate selline asi paneb niipalju mõtlema sellele, et miks nii läks nagu läks? Miks nad said selle haiguse, ma tean küll, et minu juurde tulles nad juba olid haiged, kuid miks? Ma ei saa neid asju lahata ka siin, kuna ma ei tohi. Kuid noh ma lahkan neid oma peas ja see teeb ikka mõne inimese otsuste peale niivihaseks…

Kusjuures see haigus, mis oli, see on tegelikult nagu üsna nõrk haigus, kuid nii pisikeste jaoks liialt karm. See on põhimõtteliselt nagu nohu ja silmapõletik. Mul on varemgi kahe pesakonna tited selles viiruses olnud, kuid terveks ilusti saanud. Ühed tillud said ab tablakatega ja teise pesakonna omad vajasid ainult puhastamist ja tilku. Mõnikord lööb see neil välja stressist, külmetamisest või on lihtsalt nakatunud ja kui organism nõrk, siis hakkab kass seda läbi põdema.

Sellistel hetkedel on ikka sitaks nõme, et inimesed ei ole tillukeste loomabeebide jaoks ‘karmimaid’ ravimisvahendeid välja mõelnud. Noh nagu enneaegsetele imikutele on tehtud. Samas ok ma saan aru, et looduslik valik ja blablabla, kuid siiski.

Oeh, ühesõnaga sellised on siin lood. Ma endiselt ei julge vabalt veel hingata, kuid sellega ilmselgelt lähebki natukene aega. Ilmselt julgen vabamalt hingata siis, kui kõik nüüd ilusti korras on vähemalt nädal jutti. Me praegu endiselt kaalume väiksekesi ja emme saab veel ab kuuri ka, temal on see pikem veidi. 

Selle nädala lõpus võime me juba pisikestele hakata piimaseguga konservi pakkuma 🙂 Tegelikult vanuse poolest võiks juba praegu, kuid kaalupoolest mitte, kuna nad on kasvust maas ja pealegi nad alles olid haiged. Ise nad üritavad transapuuri otsa ronida, et emme toitu varastada 😀 Õnneks see neil eriti välja ei tule.

Kassideks hakkavad saama juba küll, ehk siis õppisid potilkäimise ära! Ma võin nagu täiega kassiblogi pidama hakata! 😀 Teised rõõmustavad selle üle, kui nende lapsed potil hakkavad käima, mina aga selle üle kui kiisud 😀 No olgem ausad, kiisudega on see asi keerulisem ka, laps oskab ise oma hädasi algusest peale teha, kuid kiisubeebi ei oska jne…

Ma nüüd lõpetan, kuna jutt läks laialivalguvaks ja läheb muidu veelgi rohkem.

Miks inimesed on nii rumalad?

Eile lõuna paiku otsustasime koeraga jalutama minna ja lõpuks ometi kaks suurt kotitäit pakendeid ära viia. Ma pesin, kuivatasin ja kogusin neid juba pea kuuaega ning kapp oli päris täis saanud. Pakendi prügikast on kuskil kilomeeter-kahe kaugusel, seega varem ei olnud sinna jõudnud. Kuigi me koeraga jalutame ka pikemaid vahemaid, siis see asub autotee ääres, mis omakorda on majadest ümbritsetud, seega üldse ei satu sinnapoole.

Võtsime oma kodinad ja koera ning läksime uksest välja. Kuna meil siin on üsna rahulik, siis majanurgal, kus ühel pool on suur plats, lasime koera jooksma. Ta on hästi rahulik ja normaalne koer, inimesed ega teised loomad teda ei huvita, hoiab neist eemale ja ajab oma asja. Jookseb hullult ringi ja nosutab kõikjal, vahest veits kaevab ka või leiab endale puuoksi, mida ringi tassida. Meie silmaalt välja teda ei luba, ikka sellises raadiuses on, et oleks ohutu.

Kuna me hakkasime autotee äärde jõudma, siis ütlesin Kallile, et paneme koera rihmaotsa. See hetk vaatasin maha ja hullult palju verd oli ikka ümber tema. Ta hüppas esikäppadega Kalli peale, teeb alati nii kui ketti paneme. Tagakäpp oli katki läinud ja korralikult, see vaatepilt oli päris ehmatav. Pakendid lendasid kahjuks tavalisse prügisse ja jooksime koju rahakoti järgi ning jooksime koer süles kliinikusse.

Kõige naljakam või kummalisem on see, et ta ise ei teinud väljagi sellest, et jalg katki on. Tahtis lihtsalt hullult edasi joosta ja kaevata, aga ega me ei tahtnud lubada. Kuna jalg ikka veritses tohutult ja ühe padjakese ots rippus. Kliinikusse jõudes olid Kalli püksid ja nahktagi ikka täiesti verised.

Põhimõtteliselt kaotas meie pisike oma tagajala kolm padjakese otsa ja seda kõike tänu mingile ajuhälvikule, kes arvab, et pudeleid puru loopida on okei. Kõige kummalisem on see, et ma kahtlen selles, et tegu oli klaasikilluga, kuna selline puhas lõige noh. Kahtlustame, et võibolla hoopis zilett või mingi lõiketraat. Ükskord olid mänguväljakul ziletiterad maas liiva sees, seega ma üldse ei imestaks. Täiesti haige, milliseid ajuhälvikuid on ikka olemas noh.

Kusjuures need klaasikillud jm selline pahn, on olnud mu suurim hirm koguaeg. Kunagi kui mul veel enda koer oli, siis suutis ta ka kuskilt killu padjakeste vahele astuda, äärega ühte padjakesse veidi. Me käisime kolmes eri kliinikus ja saime igasugu ravi, kuid see ei paranenud ära. Lõpuks aasta hiljem, peale kõiksugu salve ja antibiootikume jne, andsin alla ja otsustasin, et ei ole mõtet nende arstide vahelt joosta ja antibiotsidega ta immuunsust veelgi nõrgendada. Hakkasin lihtsalt lillaveega puhastama ja õues käiguks tõmbasime elastse sideme peale. Mingit salvi panin vist ka mõnda aega. Ja siis paari kuuga sai jalg terveks. 

Igatahes sai meie pisike õmblused, kuigi öeldi, et ka see rippuv padjake, mis nüüd kinni õmmeldi, kukub siiski ilmselt ära. Tagasi padjakesed ei kasva, jääbki oma kahe-kolme otsata padjakesega. 4 päeva anname valuvaigisteid ja 7 päeva antibiootikume 2x päevas. Lisaks peame 2-3 korda päevas haava lahti siduma, sprei ja marlipadjaga puhastama ning salvitama ära, seejärel peab jala tagasi kinni siduma. Hull kammajaa on, kuid kahepeale saame hakkama. Pisikesele üldse ei meeldi, nutab kogu aja tasakesi, kuid õnneks pärast maiuste saamine lohutab veidi.

Ise ta käitub ülienergiliselt ja tahab täiega joosta, kuid jalutuskäigud teeme kuskil 3-5 minutilised, kuna seda jalakest peab siiski hoidma praegu. Esmaspäeval läheme tagasi ja eks siis näeb, mis meile sealt öeldakse. Ravi kestab ilmselt edasi ja pikalt, selle osas juba hoiatati ette ja noh mul on kogemus olemas ka sellega.

Igatahes pärast kui me ta uimasena koju tõime ja natuke olime temaga olnud, siis jätsime ta tuppa magama ja läksime õue otsima, et kus see siis juhtus. Olime vaid 15minutit ära, kauem ei julgenud. Kohta üles ei leidnud, kuid korjasime maja ümbert ja oma põhirajalt kilekotitäis klaasikilde ära. Neid jäi muidugi veel muruplatsidele ilmselt, kuid no kui vaadata seda kui palju neid igalpool on, siis neid ei jõua ära korjata. Lisaks veel see, et on olemas rumalad ajuhälvikud, kes neid juurde tekitavad pidevalt.

Praegu olen ma küll nii pahane, et kui näeksin kedagi pudelit puru viskamas, siis vist läheks annaks peksa ja käseks ära korjata. See ei ole normaalne noh. Lisaks peaks hakkama vist mingit selleteemalist kampaaniat korraldama, et inimesed seletaksid oma lastele ka, et pudelite puruviskamine ei ole normaalne! Kui pisikesele lapsele seda seletatud ei ole, siis ilmselt ongi ta nii loll, et lihtsalt loobib pudeleid puru. Olen oma silmaga näinud korduvalt. Tean küll, et on olemas ka normaalseid lapsi, kuid see selleks.

Lisaks jäin ma mõtlema, et see pudelite puruloopimine ei ole vaid laste seas populaarne. Kuna enamus killud olid alkoholipudelite omad, seega joodikud on ikka ebameeldivad inimesed küll, igas mõttes kohe no! Miks on vaja nii loll olla? Samas võibolla on nad oma ajud nii ära joonud, et mis siin imestadagi. 

Meie jalutuskäigud on igatahes hetkel sellised, et toas käib ettevalmistus- jalg spets kummist ‘jalatsi’ sisse ja süles õue viimine. Pisikene ring maja ees ja sunniviisiline süles tuppa tagasi toomine, kuna no pisike tahab niiväga joosta. Praegu peab mõned päevad aga taastuma ja hoidma seda jalakest.

Kes seda lugema satub, siis palun ole hea ja seleta oma lastele, sõpradele, pereliimetele/lähedastele, et nad ei loobiks pudeleid maha ja ära seda ise ka tee. Selline tegevus ei ole mitte üheski mõttes okei!

Meie hoolitseme siin oma pisikese eest usinalt edasi ja loodame, et ta saab ruttu terveks. Ning ma tõsiselt loodan, et inimesed avardavad oma silmaringi ja lõpetavad ära sellise debiilsuse tegemise.

mogohaige.jpg

Ma nii kardan koeraga nüüd õues käia, et kaalun talle spetssaabaste ostmist. Kuigi ma kardan, et ta ei ole neid absoluutselt nõus kandma.

Olin produktiivne üle saja aasta 🙃

Täna oli selle aasta esimene päev, mil ma olin oma produktiivsusega TÄIESTI rahul! No ma jõudsin nii palju asju ära teha, et tahaks kohe iseendale ühe pika pai teha. Siiamaani olin ma ikka ennast liigutanud, kuid ütleks, et väga vähe ühes päevas. Täna aga jõudsin ära teha meeletult palju erinevaid asju: korterit ümber tõsta, koristada nagu segane, kasse sotsialiseerida palju ja hullult kokata. Ning lisaks igast nipet-näpet staffi. Tegelikult mitte hullult, kuid see oli esimene päev sel aastal, kui ma korralikult kokkasin.

Hommik algas mul poole kuuest, kuna tegelikult olin üleval alates kella kahest. Tegin oma Kallikesele hommikusöögi ning sõin ka ise üle pika aja hommikust. Kui mumm tööle oli läinud viisin mina koera jalutama ja läksin oma ema poolt läbi. Andsin ühele hoiutitele antibiootikumi ära ning kebisin siis koju tagasi.

Natukene istusin rahulikult, kuid üsna pea hakkasin möllama. Ma otsustasin, et tahan toa ümber tõsta. Mul on üldse mingi kiiks, et mulle meeldib tuba iga paari kuu tagant totaalselt ümber tõsta. Siis tundub kõik kuidagi nii uus, värske ja põnev. Tavaliselt ma tõstan üksi tuba ümber 😀 Hull keberniit on, kuid tulemus on asja väärt. Sel korral saime mõnusalt ‘vaba ruumi’ juurde, küll läbi raskuste, kuid noh tulemus on hea. Mingi hetk oli siin selline sitalaut, et andke lihtsalt abi, ma mõtlesin, et siit ei tule midagi välja, kuid lõpuks sai ikka asja ka.

Kui ma peale mitut tundi jändamist selle toa ümber tõstetud ja korda sain, siis sotsialiseerisin veidi kasse. Lõppes see sellega, et minul tõmmati käsi lõhki, sooo purrrfeect.

cats.jpg

Edasi otsustasin, et oleks aeg kokkama hakata ja no ou mai god 😀 ma pole sada aastat nii head toitu teinud. Lihtsalt nii võrratu oli ja tegi kõhule pika pai! Kuigi see pai muundus mõnusaks kõhuvaluks, kuna ma ju pugisin ennast üle, siis oli ikkagi niii hää!

Meie lõunasöögiks oli siis keedetud kartul, kurgi-tomati-kodujuustu salat hapukoore ja tilli ning rohelise sibulaga, Kallile tegin hakkliha-sibula kotlette ning tema kartulid praadisin mõnusalt ära.

Lisaks tegin ka šokolaadi-banaani muffineid, peale panin maasikaid-kirsse ja vaarikaid. Kusjuures ma panin nad taldrikule koos jäätisega ja no apppi mis imeline kooslus! VÕRRATU! Kes tahab see proovib järgi ning saab kogeda seda jumalikku maitset 😀

muffinif

Kui mul söök valmis sai ja Kalli tulekuni veel aega üle oli, siis viisin meie koerakese jalutama. Mõnusalt pika ringi käisime ära. Koju tagasi jõudes tegin endale ühe kohvi ning hakkasin kassidega mängima. Suletutiga puuri võredel lohistades lähevad nad nii pöördesse, et täitsa kihvt 🙂 Üle tunni möllasime, kuid siis jõudis Kalli koju ning hakkasime koos sööma.

Nüüd üks meist magab ja teine istub siin arvuti taga. Homme läheb mu ema poolt üks mu hoiutitt koju, seega ma pean meile kirjutama ja lepingut hakkama eeltäitma 🙂

PS: Kallis universum, palun aita mu viiel metslasest hoiutitel areneda sülekassideks! Ma ei soovi igavesti kassikarjas elada 😦 Pliiiiis! Luban, et tasun heldelt sulle 🙂

⛄❄🍪 Meie Detsember 🎄🎁🍾

Ma tahtsin kirjutada postituse ‘Meie Detsember’ kuid ma ei suutnud leida viisi, kuidas seda õigesti(!) üles ehitada, kuna lihtsalt punktitades tundusid kõik asjad niiiii tobedad! Seega tuleb siit lihtsalt paar pilti ja täiega segast(!!!) teksti. Mingeid mälestusi on ju vaja 🙂 

Mõtlesin, et tahaks ka meie mälestused kirja panna, et mida me ära jõudsime teha ‘pühade ajal’ ja puha. Siiski ei meeldi mulle mõte sellest, et kirjutan lihtsalt jõuludest, aastavahetusest ja kõigest eraldi. Seeläbi tekkis mul mõte, et ma hakkan kirjutama iga kuu kohta ‘Meie Kuu’ postitust, see tundub üldiselt armas ja tegelikult on meil olemas ka ‘Meie Kuu’ vihikukene. Vihikus on tavaliselt 3 eesmärki, need on kolm lõbusat tegevust, mis selle kuu jooksul ära soovime teha. 

Lisan selle aasta omast paar pilti, saate ettekujutuse asjast. Uueks aastaks peab uue märkmiku ostma/meisterdama ning ilusasti siis täitma hakkama. Kui aus olla, siis Detsembri notese ma kirja ei pannudki, kuid kirjutan siis lihtsalt sellest mis ära tegime-nägime. 

Pildid on nadid, kuid mul ei ole hetkel paremaid lisada. Nagu näha, siis käekiri ei ole mul kiita… Ma suudan kena käekirjaga kribada kui vaeva näen, kuid nohjah…

Igatahes Meie Detsember 

Kuna Detsember on see jõulukuu, siis ega midagi üllatavat siit ei tule, kuid jõudsime käia ja teha tegelikult omajagu.

☕️ Piparkoogid 🍪

Esimene eesmärk oli koos piparkooke meisterdada! Ma arvan, et suhteliselt igas peres on see talvekuu traditsiooniks. Piparkookide koos tegemine on midagi mega toredat ja armsat ning mega naljakat, meil vähemalt oli naljakas. Me tegime ka väikese video, kuid see jääb mälestuseks vaid meile endile 🙂 Nagu näha, siis meie kaunistamisoskus annab soovida aga pole hullu 😀

piparkoogid2.jpg

Sorri, et ma selle äärest tumeda filtri lisasin piltidele, kuid noo kvaliteet annab soovida ja see tundus sobivat siia. Mul on ka korraliku kaameraga tehtud pilte, kuid noh ma olen aus ja ütlen, et ma ei viitsi jännata.

Fun fact- 🙈 See ahvi emoji tähendab tegelikult ‘ei taha näha kurjust-ei taha kuulda kurjusest, ei taha rääkida kurjusest’ pm tõlkes, ma ei oska paremini tõlgendada 😀 

🎄 Kuusk 🎄

Teine eesmärk oli koos kuuske ehtidapõhimõtteliselt saime kenasti sellega hakkama. Eelmise aasta kuuse ehtimisest on meil ka video, see aasta jäi kahjuks tegemata. Kuusk sai ehitud igatahes ning kuigi nüüd on ta kasside poolt hävitatud, siis tore oli ikka 🙂

kuuseke2016

Ma olen selle pildi ka lisanud siia, kuid lisan uuesti. Reealsuses on kuusk ilusam, kuid SEE pilt sai jama. Uut pilti ma teha EI VIITSI, kuna kuusk on kasside poolt ära retsitud ja näeb päris kole välja.

🎅 Jõulud 🎁 

Kolmas eesmärk oli jõule pidada, ma ei oskagi seda kuidagi teistmoodi nimetada. Need olid minu elu esimesed ‘päris jõulud’ ning ma ei oskagi midagi arvata. Edaspidi jõulude tähistamise suhtes on mu tunded ka väga segased. Jõulude pidamine oli meil siis selline:

Kodus pakkisin kingid, hull keberniit oli, kuid sain hakkama.

24. Sõitsime hommikul Jõgevale, päeva lebotasime pm maha ja lõuna paiku läksime Kalli vanaema poole. Ta vanaemal on samal päeval sünnipäev ja iga aastane traditsioon on seal söömaaeg ja niisama koos toredalt aja veetmine. Sõime, lobisesime, mängisime mänge lastega ja lebotasime niisama. Paar kohustuslikku pilti lõpetuseks ja siis iga loju oma koju! (See on nii loll lause :D) Õe pool jättis jõuluvana siis nn kingikoti ukse taha ja tuli kinkide jagamine, lastele väga lahe tegevus, täiskasvanutele hmm no mitte eriti.

Kalli ema kinkis meile megasuure koguse igasugu asju, enamus asju olid mulle- ma sellepärast mainin, et noh nagu emale ikka kohane, siis ta kinkis meile ka riideid. Suhteliselt suur hunnik riideid oli ja pm kõik olid mulle, Kallile oli seal üks särk ja sokid 😀 Ta pettumust võite ise ette kujutada…

24-nda õhtu me olimegi Kalli õe pool, mängisime mänge lastega ja lebotasime niisama. 25. tulime koju ära ja puhkasime järgneva vaba päeva. Üle pika aja oli tore kuskil käia ja Kalli perekonda näha 🙂 Ja koju tagasi jõuda oli veeeelgi parem! Home sweet home 💗

Kusjuures minu pere jõule ei pea, pole kunagi pidanud ka ja selle tõttu on mul jõulude suhtes niii kahetised tunded. Ühelt poolt on tore, kuid seejuures kuna ma tean selle püha algupärast tähendust, siis üldse ei meeldi…ei teagi kas tahan tulevikus üldse olla jõulupidaja või ei…

✨Aastavahetus🎉

Ma oleksin selle peaaegu ära unustanud, kuid õnneks meenus. Aastavahetus möödus meil üsna rahulikult, kuid kahjuks kulukalt. Mis loll asi see on, et lähed poodi mõnda asja ostma ja tagasi tuled vaesena? Me pidime mõned joogid-söögid ostma, kuid läks pea 100 eurot…no boonus on see, et ostsime Aliase lauamängu ehk see oli selline ‘pikemaajaline’ investeering.

aastavahetus.jpg

Kuna ma olin laisk ja ei toonud kaamerat välja, siis selle aasta ‘südamekeste’ pilt sai jama 😦 

Aasta 2016 viimane päev möödus väga mõnusalt! Lõunal oli minu ema pool väike istumine, teised olid seal juba varem, kuid me läksime suhteliselt lõpus alles. Lobisesime, sõime kooki ja mandariine ning ma nunnutasin naatukene õe titte ka. Talle ei meeldinud mu süles vist olla, kuna ta hakkas nutma. Samas ta oli väsinud tujus, et võibolla polnudki asi minus isiklikult. Teiste süles jonnis ka, hea lohutus eksole 😀

Kui me sealt laiali läksime, siis tõime meie oma koera koju ära ja läksime poodi. Eesmärk oligi siis veidi süüa-juua osta ja tina, et teha seda õnnevalamist. Jällegi minu jaoks esmakordne asi, eriti mingit emotsiooni ei andnud, kuna noh pole olnud traditsiooniks ju. Kalli pere aga on kõik aastavahetused tina valanud, seega otsustasime, et valame ikka kuna see on tema jaoks suhteliselt tähtis traditsioon.

Kusjuures me läksime Prisma infoletti, et küsida kus tina asub. Venekeelt kõnelev noormees hakkas meile seletama ladusalt, siis aga jooksis eesti keelt kõnelev tädi tema juurde ja hurjutas ta kallal ning seletas meile hoopis teistmoodi. Tuli välja, et noormees arvas, et otsime alkoholi taga, küsisime ju tina noh 😀 Teinekord oleme targemad ja ütleme, et õnnevalamis tina

Kodus hakkasin ma käbe toitu valmistama ja kõiki muid ettevalmistusi ajama. Mõne aja pärast jõudsidki mu ema ja õde koos oma lapsega siia. Istusime, sõime, lobisesime ja mängisime Aliast. Vaieldud sai ka loomulikult…kuna ma ütlesin sõna ‘Kobra’ asemel ‘Kobras’ ja mu õde varastas sõna ‘Kobra’, grammar nazi pere otsustas, et punkt läheb mu õele, kuna mul oli vale vastus. Kuramus no ikka ajab keema! See ‘S’ seal lõpus oli nii ebaoluline, sõna oli ju põhimõtteliselt õige!!! 😡

grammarnazis

Kui südaöö ‘lõi’ läksime rõdule ilustulestikku vaatama ja säraküünlaid säristama. Teate kunagi mulle tundusid need säraküünla säristajad kummalised, kuid tegelikult on see väga tore tegevus. Meie säristamiskarjäär sai alguse sellest, et eelmisel aastal kinkis Kalli ema meile südamekujulised säraküünlad. Kui kell lõi 00.00 tegime me nendega pildi ja sai otsustatud, et see saab Meie isiklikuks traditsiooniks. Iga aasta ostame nüüd südamekujuga säraküünlad ja kui kell lööb 00.00, siis säristame rõõmuga ja laseme pildi endast teha. Järgmisel aastal olen targem ja lasen pildi teha kaameraga ikka.

Kui rõdul enam olla ei viitsinud, siis tulime tuppa ja hakkasime tina sulatama ja valama. Pilte ei teinud, vaid ühe pisikese video 🙂 Ma aru küll ei saanud, mis asja mu tina tähendas, kuid noh kaks suurt junni sain ja hunniku väikseid- tõlgendasin endale ära, et 2017 aasta toob kaks suuurt rõõmujunni mulle ja hunniku pisikesi 😉  😀

Ja nii see Detsember ning seejuures aasta 2016 ära saadetud saigi! 🙂 

PS: Ma veelkord vabandan, et tekst on segane ja tohutu suures koguses õigekirja vigadega, kuid ma ausalt ei viiitsi seda üle kontrollida. Ma jõin liiga palju kohvi ehk mul enesetunne jama, kui ma selle nüüd avaldamata jätan, et ühel hetkel parandama hakata ja avaldada, siis saab see postitus alles 2017 Detsember siia üles…

🐱 Viis metslast majas 🐱

Eile õhtul saabusid mulle koju viis metslast, neli tiigrit ja tont ehk triibikud ning pea üleni must tegelane. Ühe päeva oleme elanud samas toas ja noh läbi me veel ei saa väga. Mina pahandan ninnunännu häälega nende peale, kuna nad arvavad, et ma olen kassipoegi õgiv koletis ja soovin neid ära süüa ning urisevad mu peale.

WP_20161229_22_01_09_Pro.jpg

Hetkel lasin nad jooksma ja mu kodu üritatakse hävitada, trambivad kogu lastekarja eest…

Eilne õhtu möödus nii, et mina rõõmustasin IGA PISEMA arengu peale ehk selkohal, siis selle peale, et üks triibik hakkas sulepulgaga mängima. Teised neli istusid nurgas ja jälgisid teda. Üritasin ühte tegelast sülle võtta, ütlen vaid niipalju, et ei läinud läbi. Vähemalt toimus seegi areng, et nad hakkasid kõik ilusti konservi sööma. Ma juba muretsesin, et miks nad ei söö-joo.

Mingi hetk oli vaja mul köögist vett juurde tuua ja mõtlesin, et kuna nad äpud, siis nad välja ei tule ja jätsin puuriukse lahti. See oli viga, suur-suur viga! Tagasi jõudes olid kõik viis väljas, must plagas puuri tagasi, kuid triibikud jäid tugitooli alla istuma. Ja oii mis sõda lahti läks. Ma tahtsin neid puuri tagasi ajada tasakesi, et nad ei ehmuks ega mind veel suuremaks deemoniks ei peaks.

Kaks tegelast sain kenasti puuri ja siis läks metsa, kolmas jooksis puuri ukse poole, kuid uksest sisse ei astunud vaid otsustas, et võre vahelt peaks minema. All pool on sellised suuremad võred, kust pea mahub vabalt läbi, tema jooksis muidugi sinna, kuid keha ju läbi ei lähe. Ta oli seal kinni ja kräunus kohutavalt, mina üritasin teda välja tirida, kuid tema omakorda rapsis edasi.

Mul oli niii õudne tunne sees, tegelikult ma sain ta sealt ruttu kätte ja puuri, kuid see hetk tundus nagu mingi õudne igavik. Selle kammajaa peale said teised ka paraja trauma, kuna arvati, et kassiõgijast koletis üritas õde/venda nahka pista. Ma hakkasin vaatama, et kuskohas see neljas on ja ta tahtis mulle näkku hüpata…einoh, sujub kenasti võimis. Tegelikult sain ma ta ilusti puuri ja kuigi ta agressiivsus ehmatas mind, siis kuri või pahane ma küll ei ole, keegi halb inimene oli nad ju metsa maha jätnud ja ega nemad ei saa veel aru, et ma ei ole kiisupoegi õgiv deemon.

Loodetavasti saame varsti sõpradeks ning nad mõistavad, et ma ei kasvata neid endale toiduks.

Lisaks märkus iseendale: Kui Sa teinekord arvad, et hoiukodu olla on ju odav ja lillepidu, kuna pesakas annab toidu-pelletid jm vajaliku, siis sa EKSID! Alati sa mõtled, et aga ostaks neile konserve ja mänguasju…15 eurot jäi eile poodi… Siis ilmnevad ikka, et oleks vaja mingeid lahjemaid ravimeid aka NaCl ja nende puhul hömopaatia tablakad jne… veel kuskil 15euri apteeki ja vatipatjade peale… Ja siis sa avastadki, et oih ma olen nüüd vaene ja viimased rahad läksid kasside alla…

Tegelikult saab enamiku vajalikest ravimitest pesakast, kuid see jääb natukene kaugeks ja samas hömopaatilisi tablakaid ei oleks ma sealt saanud, neil selliseid asju ei ole. 

Põhimõtteliselt ikkagi ongi nii, et alati mu viimased rahad lähevad kasside alla. Natukene nagu kurb on, kuid mitte väga. Tahaks ainult armastust neilt vastu saada, mitte kassiõgijast deemonisse suhtumist 😦 😀 

PS: Kui keegi arvab, et ma loomapiinaja, siis nii see asi ei ole ja metsikuid kasse sotsialiseeritaksegi puuris. Puur on mõnusalt suur neile ja seal on neile kõik vajalik olemas, lisaks nagu ma ka juba mainisin, siis saavad nad jooksma kenasti 🙂