Godzilla-bridezilla👿

Ma mõistan nüüd ideaalselt miks pruudid ei taha, et kellegi pulm nendega lähestikku oleks ja veelgi enam enne oma pulma. Sorrrrri aga veelgi kurjemaks ajab see, et meie olime juba kõvasti varem kihlunud ja oli teada, et me abiellume sel suvel.

Me sõidame praegu Kallima emaga pulmalinna ja jutuks tulid meie pulma dekoratsioonid (ise küsiti) ja rääkis siis tema õe omadest. Kõige nõmedam asi mida kuulda on see, et kellelgi on samd detailid mis sinul. Mul on ülisuur ports jooksvaid roosivarnikuid(?), nagu meie pool peokohta peaks neid täis olema. Ja tuli välja, et ta õe pulmas olevat ka. Kui need on täpselt samad, siis ma ei tea mida ma teeen…

Mu esimene pilt peas oli, et ma lähen sealt pulmast minema, jätan oma mehe ka maha ja ei abiellugi üldse 😀 Godzilllla alert noh!!!

goosh…tegelikult kui ongi sama, siis maeitea, hakkan nutma vist 😀 Muu on ju suva ja saab ümber teha, kuid kui just põhidekorit peab muutma, siis ma reaalselt tunnen hetkel, et ma jätan oma pulmad üldse ära ja olen elulõpuni püha viha täis…

Ma olen nii faking närvis ja see ajab mind veeelrohkem närvi, et miks pagan ma niinärvis olen?!? Ma lihtsalt tunnen nagu mulle oleks keegi täiega ülekohut teinud 😀 kuigi mingi mõistusel olev pool saab aru, et “no worries” kuid see teine pool märatseb omaette seal ja elab ennast välja…

Tahaks lihtsaltt chill ja rõõmus olla ning nautida seda päeva, kuid ilmselgelt ma seda teha ei suuda :\ Oleks pidanud ikka talvepulma tegema…

Ja peale tänast on veeeel üks pulm ees ootamas ja see vaid 10p enne meie enda tähtsat päeva…

Sain halatud, edu mulle tänase lõpmatuna näiva päeva ees. Ja kell saab alles kaheksa…

EDIT 2.5h hiljem: Sain oma hommikukohvi ja rahunesin maha 😀 Asi oli ilmselgelt 2.5h ööunes ja hommikupahuruses. Oh well, ma olen väsinuna ja pahurana täiega koll 😀 Hommikud ei ole minule…

Kiisudest natukene❤️

Ma olin megapikalt kadunud, kuna elunõme nädal oli. Vahepeal mul ilmus siia üks kirjutis, kuid ma kustutasin selle suhteliselt kohe ära ka, kuna see tundus kuidagi vale. Igatahes tondibeebidega läks nii, et hoolimata võitlusest, siis kolm pisikest on nüüd vikerkaare taga 😦 Üks vähem kui 24h peale meile jõudmist, teine Pühapäeva öösel ja kolmas eile varahommikul…

Ma teadsin, et see saab olema raske, kuid ma ei arvanud, et nii kuradima raske. Nad jäid haigeks ja kogu nädal möödus algul meeletult nuttes, siis tuimaks ennast sundides ja meeletu unevõlaga. Selle kõige ajal siis süstide, iga paari tunni tagant sundjootmise ja -toitmise ning soojendamise vahel, lisaks silmade ja nina raviprotseduurid. Ning kõik-kõik muu selle juurde käiv… Kes kunagi on üritanud vastsündinud loomabeebit elus hoida, see mõistab küll ilmselt. Ma ise olen ka, kuid sel korral oli asi paljuhullem, kuna see faking viirus noh.

See oli ausõna kohutav, kuna lihtsalt niiraske oli see, et Sa annad endast kõik mis oskad anda, kuid sellest ei piisa ja samas Sa tead, et rohkemat ei saagi nende jaoks teha. Aga Sa ikka tahaksid suuta midagi veel teha, et neil oleks parem. Tilga alla viimisel poleks mõtet olnud ja pealegi on nad nii väikesed, et see on tegelikult üldse võimatu, liiga tillukesed veenid lihtsalt. Käisin tegelikult ühega kliinikus ka, siis kui see haigus tuurid üles kogus, sealt saingi ab süstid kaasa ja sõnad, et ega kui nad ei neela, siis ei olegi midagi teha.

Kõige raskem oli see, et mitu päeva Sa võitled ja loodad, kuigi samas Sa ei julge midagi loota ja siis lõppeb ikkagi kõige kurvemini… Ja need emotsioonid, kõik mida Sa tunned ja koged, no mul oli vahepeal selline tunne, et pliis tapke mind keegi ära ja laske neil kiisudel terved olla ja elada…

Ma nüüd praegu julgen hõisata, kuna üks pisike, kes oli ka vägahaige on nüüd vist terve. Ja see teeb väga rõõmsaks, kuna ta sai terveks noh!❤️ Eilsest täiesti tagasi emme tissi otsas, nohu ja raske hingamine läinud ning täiesti aktiivne. Teine beebi, tema korraks kaotas küll kaalu, kuid hakkas suhteliselt kohe koguma ka. Tal oli alguses ainsana silm must, teised olid täiesti korras ja aktiivsed. Must beebi aga siiani ilusasti pm terve ja ma loodan, et nii see ka jääb!

Eristame neid praegu nii, et ühte kutsuma Halliks ja teist Mustaks. Hallikal on siis karvas hallikat, eriti esikäppadel ja see on nii nummi. Ning Must pojuke ongi siis lihtsalt süsimust.

See kõik aga viis mind mõtteni, et ma vist teen varsti hoiukodundusest ühe pika pausi, kui praegused hoolealused kodud saavad. Salajasest grupist pean varem ära tulema, kuna muidu ma näen mingeid hädalisi ja ei suuda neid hätta jätta. Samas ma tean, et ma ei saa kõiki neid aidata ja olen oma piire juba täiega ületanud. See kõik, mis nüüd juhtus, oli lihtsalt liiga kohutav ja valus, ühel hetkel Sa tunned pisikest südant löömas ja järgmisel hetkel enam mitte…

Kui need kaks titte nüüd ilusti terveks saavad, siis see kõik oli seda väärt. Ei ma ei mõtle, et teiste beebide vikerkaare taha minek, vaid see kohutav ‘teekond’ võiasi, ma isegi ei oska sellist asja kuidagi nimetada…

Ühesõnaga see valu, vaev ja kõik-kõik, see oli seda väärt! Kuna vähemalt need kaks pisikest tulid võitjatena välja ja meie aitasime neil võidelda. Ilmselt ilma ab ja sundjootmiste ning kõige muuta, see Hallikas ei oleks sellest välja tulnudki, kuna seis oli vahepeal ikka niinutune, et mul lootus kadus täiesti ära. Mustu sai ka ruttu ab süstid peale, seega õnneks tema vägahaigeks ei jäänudki ja ma loodan, et nüüd ei jää ka. Ei tohi jääda kumbki neist enam haigeks! No lihtsalt ei tohi!

Teate selline asi paneb niipalju mõtlema sellele, et miks nii läks nagu läks? Miks nad said selle haiguse, ma tean küll, et minu juurde tulles nad juba olid haiged, kuid miks? Ma ei saa neid asju lahata ka siin, kuna ma ei tohi. Kuid noh ma lahkan neid oma peas ja see teeb ikka mõne inimese otsuste peale niivihaseks…

Kusjuures see haigus, mis oli, see on tegelikult nagu üsna nõrk haigus, kuid nii pisikeste jaoks liialt karm. See on põhimõtteliselt nagu nohu ja silmapõletik. Mul on varemgi kahe pesakonna tited selles viiruses olnud, kuid terveks ilusti saanud. Ühed tillud said ab tablakatega ja teise pesakonna omad vajasid ainult puhastamist ja tilku. Mõnikord lööb see neil välja stressist, külmetamisest või on lihtsalt nakatunud ja kui organism nõrk, siis hakkab kass seda läbi põdema.

Sellistel hetkedel on ikka sitaks nõme, et inimesed ei ole tillukeste loomabeebide jaoks ‘karmimaid’ ravimisvahendeid välja mõelnud. Noh nagu enneaegsetele imikutele on tehtud. Samas ok ma saan aru, et looduslik valik ja blablabla, kuid siiski.

Oeh, ühesõnaga sellised on siin lood. Ma endiselt ei julge vabalt veel hingata, kuid sellega ilmselgelt lähebki natukene aega. Ilmselt julgen vabamalt hingata siis, kui kõik nüüd ilusti korras on vähemalt nädal jutti. Me praegu endiselt kaalume väiksekesi ja emme saab veel ab kuuri ka, temal on see pikem veidi. 

Selle nädala lõpus võime me juba pisikestele hakata piimaseguga konservi pakkuma 🙂 Tegelikult vanuse poolest võiks juba praegu, kuid kaalupoolest mitte, kuna nad on kasvust maas ja pealegi nad alles olid haiged. Ise nad üritavad transapuuri otsa ronida, et emme toitu varastada 😀 Õnneks see neil eriti välja ei tule.

Kassideks hakkavad saama juba küll, ehk siis õppisid potilkäimise ära! Ma võin nagu täiega kassiblogi pidama hakata! 😀 Teised rõõmustavad selle üle, kui nende lapsed potil hakkavad käima, mina aga selle üle kui kiisud 😀 No olgem ausad, kiisudega on see asi keerulisem ka, laps oskab ise oma hädasi algusest peale teha, kuid kiisubeebi ei oska jne…

Ma nüüd lõpetan, kuna jutt läks laialivalguvaks ja läheb muidu veelgi rohkem.

Miks inimesed on nii rumalad?

Eile lõuna paiku otsustasime koeraga jalutama minna ja lõpuks ometi kaks suurt kotitäit pakendeid ära viia. Ma pesin, kuivatasin ja kogusin neid juba pea kuuaega ning kapp oli päris täis saanud. Pakendi prügikast on kuskil kilomeeter-kahe kaugusel, seega varem ei olnud sinna jõudnud. Kuigi me koeraga jalutame ka pikemaid vahemaid, siis see asub autotee ääres, mis omakorda on majadest ümbritsetud, seega üldse ei satu sinnapoole.

Võtsime oma kodinad ja koera ning läksime uksest välja. Kuna meil siin on üsna rahulik, siis majanurgal, kus ühel pool on suur plats, lasime koera jooksma. Ta on hästi rahulik ja normaalne koer, inimesed ega teised loomad teda ei huvita, hoiab neist eemale ja ajab oma asja. Jookseb hullult ringi ja nosutab kõikjal, vahest veits kaevab ka või leiab endale puuoksi, mida ringi tassida. Meie silmaalt välja teda ei luba, ikka sellises raadiuses on, et oleks ohutu.

Kuna me hakkasime autotee äärde jõudma, siis ütlesin Kallile, et paneme koera rihmaotsa. See hetk vaatasin maha ja hullult palju verd oli ikka ümber tema. Ta hüppas esikäppadega Kalli peale, teeb alati nii kui ketti paneme. Tagakäpp oli katki läinud ja korralikult, see vaatepilt oli päris ehmatav. Pakendid lendasid kahjuks tavalisse prügisse ja jooksime koju rahakoti järgi ning jooksime koer süles kliinikusse.

Kõige naljakam või kummalisem on see, et ta ise ei teinud väljagi sellest, et jalg katki on. Tahtis lihtsalt hullult edasi joosta ja kaevata, aga ega me ei tahtnud lubada. Kuna jalg ikka veritses tohutult ja ühe padjakese ots rippus. Kliinikusse jõudes olid Kalli püksid ja nahktagi ikka täiesti verised.

Põhimõtteliselt kaotas meie pisike oma tagajala kolm padjakese otsa ja seda kõike tänu mingile ajuhälvikule, kes arvab, et pudeleid puru loopida on okei. Kõige kummalisem on see, et ma kahtlen selles, et tegu oli klaasikilluga, kuna selline puhas lõige noh. Kahtlustame, et võibolla hoopis zilett või mingi lõiketraat. Ükskord olid mänguväljakul ziletiterad maas liiva sees, seega ma üldse ei imestaks. Täiesti haige, milliseid ajuhälvikuid on ikka olemas noh.

Kusjuures need klaasikillud jm selline pahn, on olnud mu suurim hirm koguaeg. Kunagi kui mul veel enda koer oli, siis suutis ta ka kuskilt killu padjakeste vahele astuda, äärega ühte padjakesse veidi. Me käisime kolmes eri kliinikus ja saime igasugu ravi, kuid see ei paranenud ära. Lõpuks aasta hiljem, peale kõiksugu salve ja antibiootikume jne, andsin alla ja otsustasin, et ei ole mõtet nende arstide vahelt joosta ja antibiotsidega ta immuunsust veelgi nõrgendada. Hakkasin lihtsalt lillaveega puhastama ja õues käiguks tõmbasime elastse sideme peale. Mingit salvi panin vist ka mõnda aega. Ja siis paari kuuga sai jalg terveks. 

Igatahes sai meie pisike õmblused, kuigi öeldi, et ka see rippuv padjake, mis nüüd kinni õmmeldi, kukub siiski ilmselt ära. Tagasi padjakesed ei kasva, jääbki oma kahe-kolme otsata padjakesega. 4 päeva anname valuvaigisteid ja 7 päeva antibiootikume 2x päevas. Lisaks peame 2-3 korda päevas haava lahti siduma, sprei ja marlipadjaga puhastama ning salvitama ära, seejärel peab jala tagasi kinni siduma. Hull kammajaa on, kuid kahepeale saame hakkama. Pisikesele üldse ei meeldi, nutab kogu aja tasakesi, kuid õnneks pärast maiuste saamine lohutab veidi.

Ise ta käitub ülienergiliselt ja tahab täiega joosta, kuid jalutuskäigud teeme kuskil 3-5 minutilised, kuna seda jalakest peab siiski hoidma praegu. Esmaspäeval läheme tagasi ja eks siis näeb, mis meile sealt öeldakse. Ravi kestab ilmselt edasi ja pikalt, selle osas juba hoiatati ette ja noh mul on kogemus olemas ka sellega.

Igatahes pärast kui me ta uimasena koju tõime ja natuke olime temaga olnud, siis jätsime ta tuppa magama ja läksime õue otsima, et kus see siis juhtus. Olime vaid 15minutit ära, kauem ei julgenud. Kohta üles ei leidnud, kuid korjasime maja ümbert ja oma põhirajalt kilekotitäis klaasikilde ära. Neid jäi muidugi veel muruplatsidele ilmselt, kuid no kui vaadata seda kui palju neid igalpool on, siis neid ei jõua ära korjata. Lisaks veel see, et on olemas rumalad ajuhälvikud, kes neid juurde tekitavad pidevalt.

Praegu olen ma küll nii pahane, et kui näeksin kedagi pudelit puru viskamas, siis vist läheks annaks peksa ja käseks ära korjata. See ei ole normaalne noh. Lisaks peaks hakkama vist mingit selleteemalist kampaaniat korraldama, et inimesed seletaksid oma lastele ka, et pudelite puruviskamine ei ole normaalne! Kui pisikesele lapsele seda seletatud ei ole, siis ilmselt ongi ta nii loll, et lihtsalt loobib pudeleid puru. Olen oma silmaga näinud korduvalt. Tean küll, et on olemas ka normaalseid lapsi, kuid see selleks.

Lisaks jäin ma mõtlema, et see pudelite puruloopimine ei ole vaid laste seas populaarne. Kuna enamus killud olid alkoholipudelite omad, seega joodikud on ikka ebameeldivad inimesed küll, igas mõttes kohe no! Miks on vaja nii loll olla? Samas võibolla on nad oma ajud nii ära joonud, et mis siin imestadagi. 

Meie jalutuskäigud on igatahes hetkel sellised, et toas käib ettevalmistus- jalg spets kummist ‘jalatsi’ sisse ja süles õue viimine. Pisikene ring maja ees ja sunniviisiline süles tuppa tagasi toomine, kuna no pisike tahab niiväga joosta. Praegu peab mõned päevad aga taastuma ja hoidma seda jalakest.

Kes seda lugema satub, siis palun ole hea ja seleta oma lastele, sõpradele, pereliimetele/lähedastele, et nad ei loobiks pudeleid maha ja ära seda ise ka tee. Selline tegevus ei ole mitte üheski mõttes okei!

Meie hoolitseme siin oma pisikese eest usinalt edasi ja loodame, et ta saab ruttu terveks. Ning ma tõsiselt loodan, et inimesed avardavad oma silmaringi ja lõpetavad ära sellise debiilsuse tegemise.

mogohaige.jpg

Ma nii kardan koeraga nüüd õues käia, et kaalun talle spetssaabaste ostmist. Kuigi ma kardan, et ta ei ole neid absoluutselt nõus kandma.

Olin produktiivne üle saja aasta 🙃

Täna oli selle aasta esimene päev, mil ma olin oma produktiivsusega TÄIESTI rahul! No ma jõudsin nii palju asju ära teha, et tahaks kohe iseendale ühe pika pai teha. Siiamaani olin ma ikka ennast liigutanud, kuid ütleks, et väga vähe ühes päevas. Täna aga jõudsin ära teha meeletult palju erinevaid asju: korterit ümber tõsta, koristada nagu segane, kasse sotsialiseerida palju ja hullult kokata. Ning lisaks igast nipet-näpet staffi. Tegelikult mitte hullult, kuid see oli esimene päev sel aastal, kui ma korralikult kokkasin.

Hommik algas mul poole kuuest, kuna tegelikult olin üleval alates kella kahest. Tegin oma Kallikesele hommikusöögi ning sõin ka ise üle pika aja hommikust. Kui mumm tööle oli läinud viisin mina koera jalutama ja läksin oma ema poolt läbi. Andsin ühele hoiutitele antibiootikumi ära ning kebisin siis koju tagasi.

Natukene istusin rahulikult, kuid üsna pea hakkasin möllama. Ma otsustasin, et tahan toa ümber tõsta. Mul on üldse mingi kiiks, et mulle meeldib tuba iga paari kuu tagant totaalselt ümber tõsta. Siis tundub kõik kuidagi nii uus, värske ja põnev. Tavaliselt ma tõstan üksi tuba ümber 😀 Hull keberniit on, kuid tulemus on asja väärt. Sel korral saime mõnusalt ‘vaba ruumi’ juurde, küll läbi raskuste, kuid noh tulemus on hea. Mingi hetk oli siin selline sitalaut, et andke lihtsalt abi, ma mõtlesin, et siit ei tule midagi välja, kuid lõpuks sai ikka asja ka.

Kui ma peale mitut tundi jändamist selle toa ümber tõstetud ja korda sain, siis sotsialiseerisin veidi kasse. Lõppes see sellega, et minul tõmmati käsi lõhki, sooo purrrfeect.

cats.jpg

Edasi otsustasin, et oleks aeg kokkama hakata ja no ou mai god 😀 ma pole sada aastat nii head toitu teinud. Lihtsalt nii võrratu oli ja tegi kõhule pika pai! Kuigi see pai muundus mõnusaks kõhuvaluks, kuna ma ju pugisin ennast üle, siis oli ikkagi niii hää!

Meie lõunasöögiks oli siis keedetud kartul, kurgi-tomati-kodujuustu salat hapukoore ja tilli ning rohelise sibulaga, Kallile tegin hakkliha-sibula kotlette ning tema kartulid praadisin mõnusalt ära.

Lisaks tegin ka šokolaadi-banaani muffineid, peale panin maasikaid-kirsse ja vaarikaid. Kusjuures ma panin nad taldrikule koos jäätisega ja no apppi mis imeline kooslus! VÕRRATU! Kes tahab see proovib järgi ning saab kogeda seda jumalikku maitset 😀

muffinif

Kui mul söök valmis sai ja Kalli tulekuni veel aega üle oli, siis viisin meie koerakese jalutama. Mõnusalt pika ringi käisime ära. Koju tagasi jõudes tegin endale ühe kohvi ning hakkasin kassidega mängima. Suletutiga puuri võredel lohistades lähevad nad nii pöördesse, et täitsa kihvt 🙂 Üle tunni möllasime, kuid siis jõudis Kalli koju ning hakkasime koos sööma.

Nüüd üks meist magab ja teine istub siin arvuti taga. Homme läheb mu ema poolt üks mu hoiutitt koju, seega ma pean meile kirjutama ja lepingut hakkama eeltäitma 🙂

PS: Kallis universum, palun aita mu viiel metslasest hoiutitel areneda sülekassideks! Ma ei soovi igavesti kassikarjas elada 😦 Pliiiiis! Luban, et tasun heldelt sulle 🙂

Natukene palju kurb on olla ☔

Ma mõtlesin pikalt, et kas on üldse õige seda siia või kuskile mujale kirja panna, lõpuks siis otsustasin, et panen ikka. Ehk hakkab natukenegi kergem seest ja noh, enda lahti harutamine ja mõtete kirja panek on mind alati aidanud. 

Ma mainin enne ära ka, et jah ma tean, et peab olema positiivne! Peab mõtlema häid mõtteid, lootma aina aga kõige paremat ja suhtuma positiivselt kõigesse. Ma luban, et ma ka seda teen peagi, saan selle tumeda pilve ära aetud ja olen jälle särav roosa pilveke, kes oksendab vikerkaari…

Ma igaksjuhuks mainin ära ka seda, et üldiselt olen ikka armas rõõmupallike, kuid triibupüüdmisega seonduv paneb mind tundma täpselt nii, kuis ma siia nüüd kirja panen.

Viimane kuu on olnud nii paganama raske, lihtsalt nii paljus mõttes. Ma nagu seisaksin mingi tumeda pilve all, vihmavari on veel õnneks peakohal! Tegelikult majanduslikult ei ole raske vm, vaid emotsionaalse poole pealt. Kalliga suhted on olnud head, isegi väga head, kuna ta sai oma stressist jagu. Jättis suitsetamise ammu juba maha ja on nii tubli mumm üldiselt ka noh! Minu imeline Kallikene noh💖

Kuid triibupüüdmise saaga on mind nii närvi, õigem oleks öelda stressi ajanud viimasel ajal. Eks alguse sai kõik peale hüsteroskoopia operatsiooni. Kuna minu jaoks oli niigi sellel operatsioonil käimine täielik enda ületamine, siis ma olin suhteliselt stressis juba enne sinna minekut.

Ma ka kirjutasin sellest vist veidike, mul on täielik haiglate/arstide foobia ning sinna operatsioonile minek, no see oli täielik iseenda ületamine. Ma mõtlesin seal haiglas viimase hetkeni ära jooksmisele ja noh samal ajal seletasin mõtteis iseendale, et ei ole hullu, Sa saad hakkama! Mumm on mõtteis Sinuga ja kõik läheb hästi. Issver praegu sellest kirjutamine paneb südame puperdama ja tahaks nutta… Nagu ma ka kirjutasin, siis enne seda nutsin ma nädalaid ja haiglas nutsin kuni narkoosi alla minekuni…

Peale operatsiooni sain koju ära kenasti ja jäin ootama, et kaks nädalat mööduks. Ma olin täiega positiivsust täis ja väga lootusrikas. Kahe nädala pärast arsti juures aga öeldi mulle, et polüübi ei leitud ja nad ei tea miks. Öeldi, et hakka foolhapet ja D-vitamiini sööma ja kui nelja kuuga ei rasestu, siis tule tagasi. Mkm, ma üldse ei ole juba üle aasta aja söönud neid vitamiine eksole… Midagi ei seletatud mulle põhimõtteliselt, otsad pidin siis ise kokku viima oma mõtete ja e-tervise portaalis oleva järgi. Ja mul tekkis üks küsimus, et miks ma seal operatsioonil siis üldse pidin käima? Koju jõudes tihkusin natuke nutta ja elasid edasi. Eks ma ikka vahepeal mõtlesin sellele ja olin päris pahane, kuid lohutasin end mõttega, et vähemalt ma tean, et kõik on korras minuga ja ma olen terve.

Samas sellest lohutusest sai mingi hetk hoopis hirm. Siiski miks ma siis seal käima pidin? Miks ühes kohas on emaka paksenemine? Milles siis asi on? Miks kõik see paganama jura minuga toimuma peab? Kui nad midagi ei leidnud, siis on järelikult mingi suurem probleem. Appi! Lõpuks ma mõtestasin ikka kenasti enda jaoks kõik lahti, kuid siis mul hakkasid need nõmedad kõhuvalud ja igasugused hädad pihta, nendega koos tuli tagasi ka stress ja väike kibestumine. Praeguseks on õnneks kõik täiesti korras, no peaaegu eksole.

Mingi hetk ma siis saingi kenasti üle neist asjadest ja keskendusin kõigele muule. Siis aga hilinesid mu päevad, okei lohutasin end sellega, et see on peale hüsteroskoopiat normaalne. Kuid kui juba päris palju üle oli, siis ikka süttis lootus ju. Ma jõudsin testi ka juba teha, kuid loomulikult oli seal üks triip. Tulid kõhuvalud ning nendega koos ka punased.

Sel samal õhtul tuli uudis, et Kallima parim sõber saab isaks. Eino tore! Tegelikult on ka tore ja ma loodan, et neil kulgeb kõik kenasti ja muretult 🙂 Kuid mina sain sellest paraja põntsu, ma lihtsalt pöörasin Kallile selja, olin voodis pikali ja hakkasin nutma. Kalli tuli võttis mind kaissu ja ei saanud aru, et miks ma nii endast välja läksin. Ta küsis küll, et kas selle uudise pärast, kuid ma ei tahtnud lihtsalt vastata sel hetkel. Nii mina siis nutsin südamest ja tema kallistas ning paitas mind…

Mulle tulid tagasi kõik need vastikud mõtted: Miks meie triibuke katkes? Miks meie beebit ei ole saanud? Miks paganama pärast see kõik pask meiega toimub noh? Miks meie seda beebit ei vääri? Mida perset me nii halba oleme teinud selles elus? Miks-miks-miks-miks-miks?! Kõik see jura mida ma olen pidanud läbi elama arstides-haiglas… Why the fuck? 

Ma mainiksin ära, et tean ise ka väga hästi, et on inimesi kes püüavad veel kauem kui meie. On paare kes peavad IVF’i teekonna läbima, et beebit saada ning on paare kes ka seda läbides beebit ei saa. Kuid vot ma ei tea, kas see kõik peaks mind lohutama? Sellessuhtes, et pigem ju hirmutab ja eriti egoistlik oleks kellegi teise murega ennast lohutada…

Peale seda uudist ma küll kogusin ennast kenasti, võtsin ennast kokku ning noh elan edasi. Kuid mu positiivsus läks ära, mu roosa pilveke hõljus minema ja asendus tumesinise vihmapiisku täis pilvega. Ma ei nuta, ma ei mõtle pidevalt mingeid eriti tumedaid mõtteid, kuid ma ei ole enam rõõmus ja positiivne selle koha pealt.

Ma avastasin, et ma enamasti ignoreerin täielikult seda teemat. Olen maha surunud oma lootuse, oma mõtted beebi teemal ja üldse oma usu. Mul kadus ära see usk, et meie üldse võiksime lapsevanemateks saada. Lihtalt no mida siin loota on? Sellised mõtted on kuskil sügaval peas… Ma ei oskagi lihtsalt aru saada sellest, et mida ma täpselt mõtlen… Ma jõudsin ennast niipalju lahti harutada, et mõistsin, et mu lootus on kadunud…mul ei ole enam usku. Ma tean, et usk ja lootus on kõige olulisemad, ma ju tean küll…kuid ma ei jõua loota ja uskuda noh.

Oeh see kõik on nii raske ja keeruline noh. Keeruline just mõtete koha pealt. Ma tahaks leida selle roosa vatitupsu pilvekese üles, sinna sisse pugeda ning hõljuda seal pehmes pilves. Ma ei taha seda tumedat pilve, kuna ma tean ju kuhu see tume pilv mu välja viib…ühel hetkel avastan ma ennast jälle deprekast ja kõik on metsas siis. Sellest deprekast on nii raske välja ka tulla ja ma tean, et ma pean kohe midagi ette võtma aga mida? Ma ei oska midagi ette võtta, ma ei leia jõudu, et selleteemalised mõttes positiivseks muuta. Niisiis ma lihtsalt ignoreerin neid mõtteid, kuid ma tunnen kuidas nad mind kurvaks ajavad. Ma ärritun kergesti, mulle on hakanud meeletult kurvad laulud meeldima ja ma avastan end aina enam kurbasi/mõrusi mõtteid mõtlemast…

Ma tean, et ma ise olen see kes oma taeva maalib ning kuigi praegu on seal pisikesed kurvad porod, siis ma luban, et varsti-varsti on see jälle täis roosasi vikerkaari oksendavaid ponisi…

Ja ma tean väga hästi, et on inimesi kellel on veel raskem! Ma tean seda kõike noh. Ma saan aru, kuid see lohutav nüüd küll ei ole. Lisaks ma tean(!), et ma pean positiivne olema ja värki, ma luban pühalikult, et varsti ma ka jälle olen positiivne ja värki. Ma leian selle paganama vatitupsukese roosa pilve üles ja poen sinna sisse. Ma hakkan ilusti toituma, tuduma ja trenni tegema ning üldse tubliks tagasi, kuid praegu…praegu ma ei tea üldse noh mis värk on…nõme värk igatahes 😪