Lugu sellest, kuidas ma Riias Bocelliga kohtusin🐱

Kui ma Esmaspäeval ühe hoiukiisu ja tema tulevase omanikuga arstil käisin, siis küsiti “kui praegused hoiukassid koju lähevad, siis mis sa edasi teed?” Vastus oli midagi taolist “ohhhisssandjumal, puhkan veidi aega, kuna mul on praegu juba sada aastat hoiukassid olnud, igasugu seentega ja üks metsik, kes tahab sotsialiseerimist…” ja noh see halalugu jätkus veidi aega, kuna meil on siin “lõbus” olnud viimase kahe pesakonnaga.
 
Teisipäeval sõitsime abikaasaga Lätti, et minna (minumeelest inglihäälega :D) Andrea Bocellit kuulama. Hotelli otsides vaatasin mina vale aadressi ja nii me jalutasimegi otse kassikoloonia hoovile. Esimesena märkasin kiisupoega, kes kasepuu otsas varest taga ajas. See kassilaps oligi väikene Bocelli.
 
Kümnepealine kassipere elas kõrvalasuvas mahajäätud majas, kusjuures iga vastujalutav tegelane armsam kui eelmine. Mina muidugi hotelli ei olnud nõus edasi otsima ja nõudsin, et peaksime hoopis poe leidma. Pood sai leitud ja konserv ostetud ning kassid söödetud. Otsisime hotelli edasi, kuid lõpetasime uuesti poes, et õhtusöögiks ka konservi neile osta. Õhtu “jõudis” suht kohe kätte ka ehk “sattusime” kassihoovile tagasi.
 
Kolmandal katsel leidsime hotelli ka üles. Paar tundi hiljem nõudsin mina jälle, et tahaks ikka neid kasse minna vaatama. Enne kontserti jõudsime neid veel söötmas ja paitamas käia. Abikaasa veel nentis, et minu tempoga, sööme ise ka õhtusöögiks kassikonservi.
 
Kui kontsert läbi sai, siis nõudsin kasside vaatama ja paitama minemist. Enamik Bocelli sõpru magas kuskil selleks ajaks, kuid tema jooksis jälle rõõmsalt keldrist kohale ja peale meelitusi hakkas meiega mängima.
 
Vanakese ergutusel, et Bocelli on kodutu, siis tuli julgus ta röövimiseks. Pistsin mantli hõlma alla, kuid ilmselgelt see talle ei sobinud. Pistsin käekotti, kuid ta rabeles ja mul hakkas kurb ja lasin kotist välja. Ja siis läksin nutumaik suus hotelli ja halasin sellest, kuidas me tema elu ära rikkusime ja ta ei usalda enam kunagi inimesi ja vihkab meid ja blablabla ühesõnaga.
 
Hommikul nõudsin üsna vara, et läheksime vaatama kasse ja viiks hommikusööki neile. Ma olin 100% kindel, et Bocelli ise on peidus ja teda ma enam ei näe, kuid maja ette jõudes jooksis ta meile esimesena vastu. Andsime konservi ja paitasime ning otsustasime, et peab ikka transpordikotti otsima minema. Nurgapoes ootas meid rõõmsalt roosa kotikene ja maja juurde tagasi jõudes ka Bocellike, kes söögiga ligi sai meelitatud.
 
Esimene reaktsioon kotis oli see, et kass hüppas koos kotiga ringi. Ja nagu selgus, siis pisike Bocelli on ka ingli häälega. Kuna ta nuttis lakkamatult pool tundi ja mu abikaasa halas tagaplaanil “vaata ta sõbrad tulevad teda päästa!” ja “äkki tal on siia ikka sissekirjutus” (ajendatult selle linnapea jutust, et pole põhjust arvata, et tegu on kodudute kassidega, kuna nad on siia kolinud vms) jms, siis ma täiega kahtlesin, et me õigesti teeme. Lisaks kartsin bussijuhti ja bussist välja viskamist, kuid lõpuks mõtlesin, et nooh hääletada saab alati eks.
 
Peal poolt tundi Bocelli kontsert lõppes ja ülejäänud aja, pea 5h bussisõitu möödus vaikuses ja äpardusteta. Ilmselt aitas see ka rahuneda tal, et käisime palderjani ostmas ja puistasime kotikesse seda.
IMG_20171108_155740
Lätlasest kirbud peavad “kahjuks” kaduma ja muud endised kaasmaalased ka, kuid Bocelli sai sissekirjutuse Pesaleidjasse ja meie vetsupoti taha (enda valikul). Ja loodetavasti peale karantiini võtavad mu asukad ta hästi vastu ning saab endale toredad uued vanemad otsida! 🙂
 
PS: Uus eluunistus on nüüd Lätti kolida ja seal ka Pesaleidja avada 😀
PPS: Bocelli tundub mulle 3-4kuud vana, see kott on lihtsalt mini.
PPPS: Ma ütlesin tahtlikult vanemad, kuna minu jaoks on minu loomad minu beebikesed. Omapea sama saamatud, kui lapsukesed vanemateta. And I’m not even feeling ashamed anymore!
Advertisements

Hoiukiisudest 🐱

Mul on juba pikemat aega kaamera usb mälukaardipesa kadunud ja ma ei saa pilte arvutisse. See on paras probleem, kuna mu õde ootab sealt teise õe pulmapilte, mis nad fotonurgas klõpsutasid. Lisaks on mul vaja(!) saada sealt kätte pildid kassidest, et nad juba ükskord kodukale jõuaksid, kuna no kaua võib?

Kui kõik “plaanitult” läheb, siis järgmine kuu peaksid kaks rüblikut ära kolima. Üks minu õe juurde ja teine oma pere juurde, kuid enne peab arstivisiit kinnitama, et tal immuunsuspuudulikkust ei ole. Detsembris peaks kolmas kass ära kolima, kes on praegustest hoiukatest kõige kauem minuga olnud. See on selle eelmisel aastal kolinud viiese pesakonna emmekene, kes siiamaani hoiukoduelu nautis.

Kui ma leiaksin selle nõmeda toreda mälukaardi pesakese üles, siis saaks ilmselt ka see teine must rüblik peagi oma pere. Välimuselt ta ei hiilga, kuna tegu on tavalise süsimusta kiisupoisiga, kuid iseloomult on tõeline hurmur ja teeb oma tagasihoidliku välimuse kolmekordselt tasa.

Seega, kui nüüd ma leiaksin selle pesa ja kõik muu läheb nii nagu peaks-võiks, siis uuest aastast peaks mul olema ainult kaks hoolealust- üliarglik ja metsik. Juurde EI TOHI VÕTTA! Pliiiiis Kirsike, jäta see endale meelde ka eksole! Jaanuarist peakski siis tõeline lõbu algama, ehk sotsialiseerimine! Minu pool oleva triibikuga saab olema kerge, kuna ta on lihtsalt arglik. Kui peale igapäevaseid pingutusi arengut ei tule, siis on asi selge, tegu ongi lihtsalt argliku kassiga ja vsjo.

See, kes mu ema pool peatub, temaga läheb ilmselt hulluks ära. Kuna ta on metsik. Nagu päris-päris metsik, kui pai tahad teha, siis saad peksa ka. Seega see saab olema lõbus, mis minu puhul tähendab seda, et ilmselt ühel hetkel ma nutan ja küsin ta käest, et “miks Sa mu sõber ei taha olla?”

Pöidlad siis pihku, et lähiajal neli hoiukiisut oma perede juurde koliks ja teistega sotsialiseerimine kergelt läheks 🙂

Ja juba ongi aastalt 2018 midagi oodata 😀

Ma nagu kirjutaksingi ainult kassidest, kuid tegelikult olen ma vahepeal veel kirjutanud, lihtsalt privaatselt. Lihtsalt mul on praegu väikene blokk peal, seega ma nüüd lihtsalt ootan, et see blokk üle läheks…

Kuidas meil hoiukiisudega kulgeb? 🐱

Ma siin sirvisin mõned päevad tagasi enda lehte ja jõudsin tõdemuseni, et minule endale kõige meelepärasemad postitused on seotud hoiukassidega. Enamikest postitustest ma kerin üle, kuna mulle on vastumeelne lugeda iseenda kirjutisi, eriti seetõttu, et need on niipaganama segased ja see ajab mind närvi, et ma niipaganama segaselt kirjutada suudan. Aga hoiukiisudest lobamised, neid ma loen küll heameelega.

Igatahes hoiukiisudega seotud kirjutisi oli niimõnus lugeda, et jäin mõtlema sellele, et ma polegi ammu neist kirjutanud. Tore oli meenutada neid aegu ja ühtlasi kummaline ning naljakas ka. Näiteks ma mäletan seda korda, mil üks kass laevahele ronis, siis kirusin ma ennast maa alla ja tagasi selle eest, et ma üldse nende hoiukassidega jändan. Vandudes Kallile, et ma ei võta elusees enam neid paganama hoiukasse.

Samas veidi aega hiljem olid ikkagi ühed hädalised varjukas, kes vajasid kodust keskkonda. Kiisupojad ja emme kolisid minu juurde ja see mis järgnes, seda ei oleks osanud ette ka kujutada. Ma mäletan siiamaani seda hetke, kui esimese pisikese süda mu kätevahel tuksumise lõpetas. See oli lihtsalt niii paganama kohutav. Ma mäletan, et see kõik oli niihull ja mu süda oli niipuru ning ma mõtlesin, et nüüd küll aitab ja sellist valu ma üle elada enam ei suudaks. Ja siiski läksid kaks kiisupoega veel vikerkaare taha ja see kõik oli üks õudne-õudne aeg.

Kui aga kaks pätti terveks said lõplikult, siis see hullem valu tuhmus. Ja tohutu rõõm selle üle, et me need kaks kiisupoega vähemalt päästa suutsime, see andis niipalju juurde. Lihtsalt ma mäletan neid hetki, mil läks aina paremaks ja seda tunnet, see tegi nii-nii rõõmsaks, kui titt jälle emme tissiotsa tagasi sai ja paranes.

Seenebeebidest olengi ma vist kõige rohkem kirjutan siia blogipesasse. Kuna see on olnud minu kõige raskem pesakond üldse. Meil oli Kalliga esimene ühine pesakond ka hästi raske herpesviirusega, kuid no see oli selle kõrval lapsemäng. Seenebeebide teekond algas raskelt ja no neil lõi ikka igasugu hädasid välja.

Tänaseks on nad kaks suurt paksu, kes on seenest pea täielikult lahti, lõpuks ometi eksole! Ja peagi saavad nad hakata oma päris perekondi otsima. Üks Seenebeebi kolib ilmselt mu õe juurde, kuna tema laps kiindus täiega ära kiisusse ja tema ise ka. Ta võtaks heameelega mõlemad tited, kuid kahjuks ta mees sellega nõus ei ole. Seega peab teine endale unistuse pere sihikule võtma ja kinni ka püüdma. Seenebeebidel on nii hurmavad iseloomud, et nende pärispered on küll õnnega koos 🙂 Nende emme osas läheb aga aega, kuna see on metsik mis metsik. 

Minu pool on veel kaks triibikut, täna avastasin ma, et 1. Oktoober saavad nad passi järgi aastaseks. Need on need argliku pesakonna viimased kaks tegelast, kes minu pool peatunud nüüdseks juba kümme kuud. Õnneks üks hakkas arenema lõpukss ja kui ta Sädele poeb, siis kui teda salaja üle Säde sügama hakata, saabki rahus sügada ja paitada ning kostitab ta nurrumootoriga sind. Niisama endiselt ligi ei lase, kuid lootused on suured. Teine triibik on endiselt väga arg ja pai ei lase absoluutselt teha, kuid lootma peab.

Veel on mul üks valge kassipreili, kes on üle-eelmise hoiupesakonna emme. Tegu on meeletult toreda kiisuga ja ta oleks ammu endale kodu leidnud, kuid mu teise õe pere pidi ta endale võtma. Tänu ühe armsa pereliikme kokku keeratud käkile, siis tema mees otsustas, et see kass ikka ei sobi neile. Mis seal ikka, küll leiame talle ideaalse pärispere.

Triibikud on minuga olnud kümme kuud, Seenebeebid ja nende emme kuskil viis kuud ja lumivalge emme vist juba aasta. Hetkel on mul kokku kuus hoiukiisut ja ausaltöeldes ma ei jõua ära oodata, et nad oma päriskodudesse koliksid juba. Kuna nad kõik on juba liiigapikalt minu hooleall elanud ja oleks aeg suureks kasvada 🙂

Siin on minu hoiukiisudest pilte ja veits juttu ka, kellele huvi pakub. 

🎵🎵🎵

Puhas loba, kuid ma pean selle enda seest välja saama 🙂

Ma jumaldan Andrea Bocellit, lihtsalt kuidas on võimalik, et sellise häälega inimene eksisteerib? Mulle ei mahu lihtsalt pähe, kuna ma reaalselt armastan tema lauluhäält ja lugusid. Tal on imeilus hääl, no reaalselt nagu inglil 😀 Kuigi ma praegu ei mõista, et huvitav miks selline ütlus üldse olemas on? Googeldasin küll, kuid vastust ei saanud. 

Ja ma ei mõista, et kuidas ma teda varem ei avastanud? Ma teadsin, et ta eksisteerib, kuid mitte nii, ma ei olnud kunagi huvi tundnud. Mis on ilmselgelt kummaline, kuna ma olen selline imelik, kes võib mõnikord kogu päeva jutti klassikat kuulata.

Avastasin ta mõned kuud tagasi, ajal kui hakkasime pulma avavalsi laulu valima. Sellest postitusest saab ilmselgelt aru, et esitaja on meil leitud, kuid seda mis laul tuleb, seda ma avaldada ei taha. Kuigi meil on juba ära valitud, siis pole veel tantsutundidesse jõudnud, seega lauluvalik võib veel muutuda. Ma esialgu soovisin, et mu õde mängiks klaveril avavalsi loo, kuid paar päeva tagasi mõistsin, et ta hääl on ikkagi see x faktor minu jaoks.

Muusika on üldse kummaline asi, ma olen selle üle pead vaevanud ikka tunde ja aastate jooksul kokku isegi vast päevi. Seejuures, siis inimesed on ikka kummalised olendid, nii heas kui ka halvas mõttes. Maailm on üldse imelik paik…

💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

Mu kallis sitaratas❤️

Mul elab kodus üks tõeline sitakeeraja ja eip, see ei ole mu mees või koer, vaid üks meie armsatest kassidest. Mainin kohe ära, et hoolimata tema nõmedatest hobidest, me ikkagi armastame teda väga-väga palju❤️ Isegi mu mees, kes enne mind ei olnud üldsegi kassiinimene ja neid pigem ei sallinud. Mina ise ka kunagi ei olnud, mul ei olnud nende vastu midagi, kuid nagu väga ei sümpatiseerinud ka 😀 Nüüd on täielikult asi muutunud ja inimesed, kes ütlevad, et kassil ei ole iseloomu, vot nad ei ole lihtsalt kassiga koos elanud. Või on liialt tähelepanematud ja ei suuda kassi iseloomust aru saada.

Kuigi öeldakse, et operatsioon võtab tuurid maha, siis Iirisega läks vastupidi. Mina isiklikult kahtlustan seda, et valuvaigisteid kaasa ei antud ja mina tol ajal ei osanud küsida ka. Siiski oli ta esimene kass, kelle ma oma elujooksul sterrima viisin. Tihti ütlevad küll kliinikud, et need süstid kestavad piisavalt kaua ja valuvaigisti on ainult kahjuks kui kasuks, kuid mina seda ei usu. Veelgi enam seetõttu, et kõikide hoiukassidega, kes kastreerimisel (isased siis, ehk opp veelgi leebem, kui emastega) käinud on, nemad on saanud kaasa valuvaigisti, mille peab manustama opijärgse päeva hommikul.

Ma tean, et igale kassile see nii ei mõju, kuid ju siis Iirisel olid ikkagi valud. Tagantjärgi loomulikult megasüümekad, et ma ei osanud küsida neid valukaid.

Igatahes enne sterrimist oli Iiris pisike inglikene, kuid peale operatsiooni ja taastumist elab meil kodus pisikene deemon. Ta teeb nii debiilseid asju, et no andke abi eksole!

Iirise top 3 lemmiktegevused on:

  • Tasside, veekausside ja kõikide anumate, mille sees vesi on, ümber ajamine. Ta ronib igalepoole neile järgi. Hiljuti ajas ta arvutilaual oleva lillevaasi ümber ja otse läpaka peale. Ma avastasin hommikul seda ja no ei olnud eriti rõõmus. Oma lollus jah, et vaasid arvutilähedale panin, kuid ma ei uskunud, et ta neid ümber suudab/oskab ajada. Õnneks jäi läpakas terveks, kuna kaas oli kinni.
  • Kui Sa Iirisest möödud, siis ta virutab Sulle lihtsalt käpaga või hammustab. Kuidas kunagi eksole. Eriline lemmiktegevus on see, et ta läheb meeletult pugema inimestele. Ta ei karda mitte kedagi, seega kõik külalised kostitatakse ära. Kuid sellele järgneb peaaegu alati hammustamine, seda ta fännab täiega. Ma alati hoiatan ka, kuid mittekeegi ei karda ja siis üldiselt saadakse ikka hambad sõrme või kätte. Ja hammustaks ta siis vaikselt, ohh eiii.
  • Vetsupotist või kraanikausist vee joomine ja veega mängimine. Kui potikaas üles unustatakse, siis leiad Sa hiljem vetsupotist Iirise. Reaalselt ongi nii, et ronib sinna sisse ja toetab esikäpad äärte peale. Pessu tuleb ta ka alati kaasa ja üldse, kui vannituppa lähed, siis on tema platsis ja kerjab Sinult, et kraanivee jooksma paneksid. Ma arvan, et ta veearmastus sai pisikesena juba alguse. Kuna ta käis alati pesus kaasas ja reaalselt käisimegi kunagi koguaeg koos duši all. Duši alla ta enam kaasa ei tule, nüüd seda pelgab, kuid veearmastus on ikkagi jäänud.

Minumeelest on eriti lahe see, et ta räägib hästi-hästi palju. Reaalselt koguaeg jutustab, temaga saab vestluseid maha pidada, mis sellest, et aru ei saa sellest mida ta seletab. Ma kõlan totally nagu crazy catlady 😀 Kui Kallimale midagi hüüan, siis Iiris tõstab alati pea ja teeb meow. Või kui temast mööda kõndida, siis ärkab ka üles alati ja teeb miu ning jääb tuttu tagasi, kui rääkima temaga ei hakka. Kui rääkima hakkad, siis ütled oma lause ära ja saad vastuseks miu, niimoodi saab päris pikalt jätkata, kuid mõne aja pärast ta tüdineb ära tavaliselt.

Üldse on tegu hästi laheda pätiga 🙂 Säde on meil ka, kuid noh tema on selline rahulikum kass. Hästi suur pugejas on, kuid see-eest veidi arglik. Kui võõras tuleb, siis ta jookseb ära peitu näiteks. Hiljem tuleb pugema täiega, siis kui hirm üle läheb. Säde on sellessuhtes megatüütu, et ta topib oma tagumikku koguaeg inimestele näkku… Ükskord mu Kallim ärkas öösel sellepeale, sai šoki ja ei lubanud mitu päeva Sädel meie toas magada 😀

Iiris tuli minu esimeste hoiutittede pesakonnast ja Säde teisest pesakonnast. Iiris ei ole tegelikult isegi minu oma, vaid mu venna, kuid minu nimel praegu ja elab meil, kuniks mu vend Eesti tuleb. Ma ei tea, mis siis saab, kui ma ta vennale pean andma, kuna nad on pisikesest saati koos kasvanud. Kuid noh, mu vend väga juba ootab temaga kohtumist ja koguaeg tahab pilte saada Iirisest, seega mis mul ikka üle jääb eks…

Koer on meil ka, kuid tema on selline isiksus, et vääriks kohe tervet raamatut. Megalahe tegelane❤️

Sorri, et ma koguaeg kassidest kirjutan, kuid mulle meeldib 🙂 Lisaks on loomad ainus selline rõõmus teema, kuna kõik muu on praegu ülepea käiv ja noh, ei vaja kajastamist vast. Jaa täna ma täiega sain kinnitust, et peaks ikka kassiblogi avama. Helistasin arstile, et uurida Seenebeebide kaalu ja rohukoguse kohta, kuna nad on nädalaga pea 200g kaalu juurde saanud. Ja saime arstilt kiita täiega, küll oli uhke tunne!😊 😀

🍄Seenebeebid videopildis❤️

Teate, kuna mul keerlebki ju praegu elu suhteliselt kiisude ümber, siis kirjutan neist palju ka 🙂

mununnnud.jpg

Ootasime, et ära kuivaksid ja saaks emme juurde tagasi panna nad. Koer kõndis teises toas ringi, tasuta kino 😀 

Täna oli meil see tore seenepesu päev ja noh, ikka niikurb on seda teha, kuna nad on pärast niiväsinud. Ma tean küll, et see on paratamatus ja nii peabki toimima, et nad terveks saaksid, kuid noh kurb on ju ikka. Väsinud on nad siis seetõttu, et rapsivad ja jagelevad ju vastu. Kuid mis parata eksole.

Silmade osas, siis näha on, et ravi toimib, jeee! 🙂 Enam ei ole mäda tekkinud, nohisevad ja tatistavad palju-palju vähem, kui mõned päevad tagasi.

Tasus mul ainult vinguda siia selle üle, et nad ei söö ja samal õhtul olid mõlemad tited krõbinakausi kallal! Tegelikult Hallu sõi konservi ka, kuid Mustu (see kes liiva nosib) ju keeldus, kuid krõbinaid hakkas isukalt mugima koheselt, kui mul tuli idee need laiali ajada maha 😀 Pisikesed punud aina kasvavad ja kaalu tuleb oii kui mühinal!

Tublid pisikesed sellid on❤️ Mõtlesin välja ka, kuidas videosi saan jagada siia! Andestage kvaliteet ja viltune pilt, kuid nunnudus faktor loeb ju! Edaspidi proovin paremini, kuid ausalt ka üsna keeruline on ühe käega, kui lisada sinna veel mu värisevate käte jura. Aga pole ullllu 🙂

Ja teate, kuigi niiraske ja väsitav on vahest, kuna üldse ei ole aega kuskil käia või midagi teha, tunnid on ju loetud nn. Kuid see kõik tasub niiära seda kõike!!! Kui Sa nende pisikeste karvapallidega möllad ja mängid, siis süda sulab sees lihtsalt. Ja noh, ma olen eriti tundeliseks läinud, kuna vahest tahaks nutta isegi, kuidas saavad ühed seakesed niinunnud olla ahh?😍😍😍

Hakake kõik hoiukodudeks, sitaks raske võib vahepeal olla, kuid noo täiiiega tasub ennast ära! Kuigi kui ma need miniminid ühel päeval oma päriskodudesse pean saatma, siis ulun küll silmad peast välja…

Murphy arvas, et seene mittekartmine oli mingi väljakutse, kuid ma detailidesse ei süveneks 😀 

Ma ei oska neid vidousii keskele saada kuidagi, seega las olla ääriveeris.