🎵🎵🎵

Puhas loba, kuid ma pean selle enda seest välja saama 🙂

Ma jumaldan Andrea Bocellit, lihtsalt kuidas on võimalik, et sellise häälega inimene eksisteerib? Mulle ei mahu lihtsalt pähe, kuna ma reaalselt armastan tema lauluhäält ja lugusid. Tal on imeilus hääl, no reaalselt nagu inglil 😀 Kuigi ma praegu ei mõista, et huvitav miks selline ütlus üldse olemas on? Googeldasin küll, kuid vastust ei saanud. 

Ja ma ei mõista, et kuidas ma teda varem ei avastanud? Ma teadsin, et ta eksisteerib, kuid mitte nii, ma ei olnud kunagi huvi tundnud. Mis on ilmselgelt kummaline, kuna ma olen selline imelik, kes võib mõnikord kogu päeva jutti klassikat kuulata.

Avastasin ta mõned kuud tagasi, ajal kui hakkasime pulma avavalsi laulu valima. Sellest postitusest saab ilmselgelt aru, et esitaja on meil leitud, kuid seda mis laul tuleb, seda ma avaldada ei taha. Kuigi meil on juba ära valitud, siis pole veel tantsutundidesse jõudnud, seega lauluvalik võib veel muutuda. Ma esialgu soovisin, et mu õde mängiks klaveril avavalsi loo, kuid paar päeva tagasi mõistsin, et ta hääl on ikkagi see x faktor minu jaoks.

Muusika on üldse kummaline asi, ma olen selle üle pead vaevanud ikka tunde ja aastate jooksul kokku isegi vast päevi. Seejuures, siis inimesed on ikka kummalised olendid, nii heas kui ka halvas mõttes. Maailm on üldse imelik paik…

Advertisements

💭Loban veits ja nunnulaks ka😊

Väike edit: Teate, mul õde küsis, et kas mul mark ei ole sellest seenest kirjutada? Kuid vabandust väga, mille üle minul peaks mark olema? Mina ei ole inimene, kes need kassid sellisesse olukorda pani. Häbi ja halb peaks olema sellel inimesel, kelle tõttu see kiisu tänavale sattus, tiineks jäi ja kõik need haigused külge sai. Kelle tõttu pidi üks noor kass tiinuse läbi elama, varjupaigas poegima, saama viis poega ja kaotama haigusele neist kolm… Seega ma ei usu, et minul peaks häbi olema. Häbi peaks olema neil kelle tõttu kodutud loomad eksisteerivad. 

Nooniii nagu arvatagi, siis siit tuleb järjekordne kasside teemaline postitus 😀 Peaks ikka ümber nimetama selle lehe ja kassiblogi täielikult tegema. Kahjuks või õnneks ma aga ei taha, kuna tahaks vahepeal niisama vinguda ka ju, ning igast muud loba ajada.

Täna oli mul selline imetore päev, et ärkasin hommikul peavalu, -pöörituse ja rämeda nohuga. Lisaks veel oli möödunud õhtul palavik ja kurk on ka valus, nagu oleks nuga saanud sinna, nagu ma oleks kunagi nuga saanud eks… Aga kirvega varvas pooleks lüüa on suht sama tunne, ma vähemalt arvan 😀 Tööle jäi ilmselgelt minemata ja noo ma arvasin, et ega voodist püsti ma ei saa ka.

Mul on olnud küll seda, et pilt läheb eest mustaks ja isegi minestamist on ette tulnud, kuid sellist asja, et silmad on lahti ja näed kuidas maailm pöörleb, seda pole veel olnud. Peaks ütlema, et ülilahe ja samas ülirõve tunne on ikka. Lahe seetõttu, et no varem pole olnud ja ma olin voodis pikali. Rohkem ikka ülirõve, kuna ropsida tahaks, kuna no reaalselt nagu karusellil oleks 😀 Tegelikult isegi karusellid ja hullemad atraktsioonid pole sellist tunnet tekitanud mulle…

Igatahes magasin siis veidi veel, kuid lõpuks pidin ennast ikka püsi ajama, kuna seenebeebid ju ootasid. Õde tegi hommikul kergemad asjad ära, kuid neid nn keerulisemaid ta ei oska ja ta oli tegelikult tööl ka.

Tegin seenebeebide toas ühe korraliku suurpuhastuse esialgu, kuna nad olid oma puuris paraja laga korraldanud ja ka puuriümbrus oli liiva jm jura täis. Viisime sealt ühe vana suure teleka ka minema, kuna see võttis hullult ruumi ära. Nüüd on neil rohkem ruumi ringi tatsata ja meil mugavam nendega toimetada.

Täna oli jälle seenepesu päev. Teate, ma ikka niivihkan seda seenepesu 😦 Nad nutavad ja rapsivad jaa oehh, nõme asi on. Ma loodan, et sellest kasu ka üldse on. Ühe pisikese puhul on küll tunne, et tal tuleb seda seent ainult igalepoole juurde, ainus puhas koht on selg ja pealagi.

Nagu ma juba maininud olen, siis peale seenepesu on vaja nendega mängida. Sellega on aga see probleem, et nad ei taha. Tahavad ennast lakkuda ja pesta ning emme juurde minna. Mõtlesin siis, et okei oleks aeg seda paberkrae lahendust proovida, kuna no kaua võib.

Tegin neile kraed ära ja jäime ootama. Algul ei saanud nad üldse aru, et no mis värk on? Üritasid ära rapsida sealt jne, siis andis üks alla ja hakkas täiega mängima. Teine konutas mingi 10 minutit ikkagi veel ja lihtsalt jonnis. Lõpuks vaatas, et okei mida ma ikka tönnin, venna saab kenasti hakkama ja möllab ringi ju. Ja lõpuks jooksid seal koos megalt edasi-tagasi, ronisid igalepoole ja mängisid nii, et maa must. Antud videos see Hallu veel suht passis, kuid hiljem läks trall lahti.

Ja no minul süda muidugi niisulas seal kogu selle aja, kuna no kas saab midagi nunnumat üldse olla? Video ei anna kahjuks kogu seda emotsiooni edasi, kuna see oli selline rahulikum hetk, kuid aimu saab siit ikka 🙂

Aaaaawh, üldse on nad nii nummmmarid, et sula kasvõi ära😍😍😍

Mu kallis sitaratas❤️

Mul elab kodus üks tõeline sitakeeraja ja eip, see ei ole mu mees või koer, vaid üks meie armsatest kassidest. Mainin kohe ära, et hoolimata tema nõmedatest hobidest, me ikkagi armastame teda väga-väga palju❤️ Isegi mu mees, kes enne mind ei olnud üldsegi kassiinimene ja neid pigem ei sallinud. Mina ise ka kunagi ei olnud, mul ei olnud nende vastu midagi, kuid nagu väga ei sümpatiseerinud ka 😀 Nüüd on täielikult asi muutunud ja inimesed, kes ütlevad, et kassil ei ole iseloomu, vot nad ei ole lihtsalt kassiga koos elanud. Või on liialt tähelepanematud ja ei suuda kassi iseloomust aru saada.

Kuigi öeldakse, et operatsioon võtab tuurid maha, siis Iirisega läks vastupidi. Mina isiklikult kahtlustan seda, et valuvaigisteid kaasa ei antud ja mina tol ajal ei osanud küsida ka. Siiski oli ta esimene kass, kelle ma oma elujooksul sterrima viisin. Tihti ütlevad küll kliinikud, et need süstid kestavad piisavalt kaua ja valuvaigisti on ainult kahjuks kui kasuks, kuid mina seda ei usu. Veelgi enam seetõttu, et kõikide hoiukassidega, kes kastreerimisel (isased siis, ehk opp veelgi leebem, kui emastega) käinud on, nemad on saanud kaasa valuvaigisti, mille peab manustama opijärgse päeva hommikul.

Ma tean, et igale kassile see nii ei mõju, kuid ju siis Iirisel olid ikkagi valud. Tagantjärgi loomulikult megasüümekad, et ma ei osanud küsida neid valukaid.

Igatahes enne sterrimist oli Iiris pisike inglikene, kuid peale operatsiooni ja taastumist elab meil kodus pisikene deemon. Ta teeb nii debiilseid asju, et no andke abi eksole!

Iirise top 3 lemmiktegevused on:

  • Tasside, veekausside ja kõikide anumate, mille sees vesi on, ümber ajamine. Ta ronib igalepoole neile järgi. Hiljuti ajas ta arvutilaual oleva lillevaasi ümber ja otse läpaka peale. Ma avastasin hommikul seda ja no ei olnud eriti rõõmus. Oma lollus jah, et vaasid arvutilähedale panin, kuid ma ei uskunud, et ta neid ümber suudab/oskab ajada. Õnneks jäi läpakas terveks, kuna kaas oli kinni.
  • Kui Sa Iirisest möödud, siis ta virutab Sulle lihtsalt käpaga või hammustab. Kuidas kunagi eksole. Eriline lemmiktegevus on see, et ta läheb meeletult pugema inimestele. Ta ei karda mitte kedagi, seega kõik külalised kostitatakse ära. Kuid sellele järgneb peaaegu alati hammustamine, seda ta fännab täiega. Ma alati hoiatan ka, kuid mittekeegi ei karda ja siis üldiselt saadakse ikka hambad sõrme või kätte. Ja hammustaks ta siis vaikselt, ohh eiii.
  • Vetsupotist või kraanikausist vee joomine ja veega mängimine. Kui potikaas üles unustatakse, siis leiad Sa hiljem vetsupotist Iirise. Reaalselt ongi nii, et ronib sinna sisse ja toetab esikäpad äärte peale. Pessu tuleb ta ka alati kaasa ja üldse, kui vannituppa lähed, siis on tema platsis ja kerjab Sinult, et kraanivee jooksma paneksid. Ma arvan, et ta veearmastus sai pisikesena juba alguse. Kuna ta käis alati pesus kaasas ja reaalselt käisimegi kunagi koguaeg koos duši all. Duši alla ta enam kaasa ei tule, nüüd seda pelgab, kuid veearmastus on ikkagi jäänud.

Minumeelest on eriti lahe see, et ta räägib hästi-hästi palju. Reaalselt koguaeg jutustab, temaga saab vestluseid maha pidada, mis sellest, et aru ei saa sellest mida ta seletab. Ma kõlan totally nagu crazy catlady 😀 Kui Kallimale midagi hüüan, siis Iiris tõstab alati pea ja teeb meow. Või kui temast mööda kõndida, siis ärkab ka üles alati ja teeb miu ning jääb tuttu tagasi, kui rääkima temaga ei hakka. Kui rääkima hakkad, siis ütled oma lause ära ja saad vastuseks miu, niimoodi saab päris pikalt jätkata, kuid mõne aja pärast ta tüdineb ära tavaliselt.

Üldse on tegu hästi laheda pätiga 🙂 Säde on meil ka, kuid noh tema on selline rahulikum kass. Hästi suur pugejas on, kuid see-eest veidi arglik. Kui võõras tuleb, siis ta jookseb ära peitu näiteks. Hiljem tuleb pugema täiega, siis kui hirm üle läheb. Säde on sellessuhtes megatüütu, et ta topib oma tagumikku koguaeg inimestele näkku… Ükskord mu Kallim ärkas öösel sellepeale, sai šoki ja ei lubanud mitu päeva Sädel meie toas magada 😀

Iiris tuli minu esimeste hoiutittede pesakonnast ja Säde teisest pesakonnast. Iiris ei ole tegelikult isegi minu oma, vaid mu venna, kuid minu nimel praegu ja elab meil, kuniks mu vend Eesti tuleb. Ma ei tea, mis siis saab, kui ma ta vennale pean andma, kuna nad on pisikesest saati koos kasvanud. Kuid noh, mu vend väga juba ootab temaga kohtumist ja koguaeg tahab pilte saada Iirisest, seega mis mul ikka üle jääb eks…

Koer on meil ka, kuid tema on selline isiksus, et vääriks kohe tervet raamatut. Megalahe tegelane❤️

Sorri, et ma koguaeg kassidest kirjutan, kuid mulle meeldib 🙂 Lisaks on loomad ainus selline rõõmus teema, kuna kõik muu on praegu ülepea käiv ja noh, ei vaja kajastamist vast. Jaa täna ma täiega sain kinnitust, et peaks ikka kassiblogi avama. Helistasin arstile, et uurida Seenebeebide kaalu ja rohukoguse kohta, kuna nad on nädalaga pea 200g kaalu juurde saanud. Ja saime arstilt kiita täiega, küll oli uhke tunne!😊 😀

🍄Seenebeebid videopildis❤️

Teate, kuna mul keerlebki ju praegu elu suhteliselt kiisude ümber, siis kirjutan neist palju ka 🙂

mununnnud.jpg

Ootasime, et ära kuivaksid ja saaks emme juurde tagasi panna nad. Koer kõndis teises toas ringi, tasuta kino 😀 

Täna oli meil see tore seenepesu päev ja noh, ikka niikurb on seda teha, kuna nad on pärast niiväsinud. Ma tean küll, et see on paratamatus ja nii peabki toimima, et nad terveks saaksid, kuid noh kurb on ju ikka. Väsinud on nad siis seetõttu, et rapsivad ja jagelevad ju vastu. Kuid mis parata eksole.

Silmade osas, siis näha on, et ravi toimib, jeee! 🙂 Enam ei ole mäda tekkinud, nohisevad ja tatistavad palju-palju vähem, kui mõned päevad tagasi.

Tasus mul ainult vinguda siia selle üle, et nad ei söö ja samal õhtul olid mõlemad tited krõbinakausi kallal! Tegelikult Hallu sõi konservi ka, kuid Mustu (see kes liiva nosib) ju keeldus, kuid krõbinaid hakkas isukalt mugima koheselt, kui mul tuli idee need laiali ajada maha 😀 Pisikesed punud aina kasvavad ja kaalu tuleb oii kui mühinal!

Tublid pisikesed sellid on❤️ Mõtlesin välja ka, kuidas videosi saan jagada siia! Andestage kvaliteet ja viltune pilt, kuid nunnudus faktor loeb ju! Edaspidi proovin paremini, kuid ausalt ka üsna keeruline on ühe käega, kui lisada sinna veel mu värisevate käte jura. Aga pole ullllu 🙂

Ja teate, kuigi niiraske ja väsitav on vahest, kuna üldse ei ole aega kuskil käia või midagi teha, tunnid on ju loetud nn. Kuid see kõik tasub niiära seda kõike!!! Kui Sa nende pisikeste karvapallidega möllad ja mängid, siis süda sulab sees lihtsalt. Ja noh, ma olen eriti tundeliseks läinud, kuna vahest tahaks nutta isegi, kuidas saavad ühed seakesed niinunnud olla ahh?😍😍😍

Hakake kõik hoiukodudeks, sitaks raske võib vahepeal olla, kuid noo täiiiega tasub ennast ära! Kuigi kui ma need miniminid ühel päeval oma päriskodudesse pean saatma, siis ulun küll silmad peast välja…

Murphy arvas, et seene mittekartmine oli mingi väljakutse, kuid ma detailidesse ei süveneks 😀 

Ma ei oska neid vidousii keskele saada kuidagi, seega las olla ääriveeris.

 

 

🍄Mu pisikesed seenebeebid❤️

Mõtlesin, et kirjutaks natukene mu tillukestest seenebeebidest ja eluolust nendega. Algul olid nad tondibeebid, kohale jõudes hakkasin neid tulnukbeebideks kutsuma ja tänaseks on kaks imearmsat seenebeebit😊 Emmet kutsun deemoniks, kuna ta lihtsalt on kuri ja tahab mind peksta 😀 Tegelikult ma näen, et tegu ei ole täiesti metsiku kassiga, rohkem vist nagu argliku. Poegade kaitseks alguses hammustas mind ja küünistas päris karmilt, kuid tänaseks on olukord nii, et ta nagu tahaks aga ei taha ka vist. Kuna ta võtab hoogu küll, kuid tegudeni ei jõua 😀 Võibolla on aru saanud, et ma ei tee ta poegadele haiget, vaid ainult head.

Hmm, kust ma nüüd alustan? Jutustan teile ühtede pisikeste tõbiste seenebeebide päevakavast alustuseks. Hommikuti esimese asjana ma tegelikult kaalun neid. Kaalu jälgides saab kindel olla, et tittedel on tervis korras. Lisaks, kui miskit on, siis saab kohe jälile. Kuna kassipoeg ei tohi kaotada kaalu ja peab ööpäevaga vähemalt 10g kosuma.

Neli korda päevas peavad seenebeebid saama herpese raviks ab silmatilku, kaks korda päevas niisutavaid silmatilku ja enne tilkade manustamist, peab silmad puhastama NaCl lahusega. Tilkade kellaajad on umbes kl 7 ab tilgad, kl 11 niisutavad, kl 12 ab tilgad, kl 17 ab tilgad, kl 22 niisutavad ja siis kl 23 ab tilgad. Umbes mingi taoline järjekord on tekkinud.

Hommikul esimese või teise tilga ajal, pean andma vitamiinipasta ja seejärel suhu seeneravimi tilgad. Ja õhtul siis veelkorra vitamiinipasta ja seenetilgad. Seenetilgad neile ilmselgelt ei meeldi, mulle ka ei meeldiks, kui keegi mingit kollast jura mulle suhu pistaks. Tegelikult silmatilgad ka ei meeldi, neile üldse need ravid ei meeldi, kuid peavad leppima 🙂

Ülepäeva peame tegema seenepesu titadele, mis on megatüütu ja veidi raske ka. Kuna no millisele kassile meeldiks, kui Sa teda vastukarva mingi märja tupsuga nühid? Ilmselgelt mitte kellelegi see ei meeldiks. Ja pärast seda mängime kuskil tunnikese, et nad ei lakuks ennast ja ära kuivaks.

Igapäevaselt korra pean kogu puuri sisu ära vahetama ja desotama ka. Potivahetusega on sama värk. Puuri ümbrust desotan ka ja iseennast kõigerohkem, kuna ma ei taha seent levitada. Ja ei tahaks nagu juurde ka saada eksole 😀

Tegin pilti ka puhta uudishimust, et mis meil kõik siis hoolitsemiseks olemas on. Mõningad asjad jäid pildilt välja. Kuid ülemine rida on puhastamiseks ja desotamiseks, clavaseptiniga desotan enda riideid vahest 😀 Kirvehinnaga on, kuid mis seal ikka eks. Santelle ja clava on käte desotamiseks üldiselt ja kindad on selleks, et me rohkem seent ei jagaks 😀 Vasakul on pm ravimid need 5 karpi ja tuub. Vatipatju läheb umbes pakk päevas. Äädikaga pesen liivakasti ja lisame seda riiete pesule, tapab kõige tõhusamalt need seeneidud võiasjad 😀 

WP_20170506_19_11_34_Pro (2).jpg

*Ps: ma mõtlesin igaksjuhuks mainida, et tegu ei ole klaasipesuvahendiga 😀 Seal pudelis on Mayeri lahus.

Lisatoiduga on nii, et nad lihtsalt keelduvad söömast ja kõik. Kõik muu peale toidu, a’la potist liiv (ostsin mingi titeliiva neile igaksjuhuks), puuripõranda või võrede lakkumine, teki maitsmine või hoopis inimese söömine jne ühesõnaga, kõik muu peale päris titekonservi sobib. Oleme proovinud nii konservi-titepiima segu, kui ka niisama konservi. Jah oleme tutvustanud neile maitseid, süstlast toites ja niisama keele peale konservitüki asetades, kuid nad teevad sellist nägi nagu mürki oleks andnud. Ja siis läheb üks miu-miu-miu lahti ja joostakse emme juurde peitu 😀

Selle söömise üle ma väga ei muretse, kuna nad koguvad ilusasti kaalu. Kuni kaal tõuseb kenasti, seni võivad siis ainult emme piimast ja vitamiinipastast elada küll. Kuigi see potiliiva söömine niii häirib mind, kuna ma kahtlen, et selles miskit kasulikku on.

Üldiselt on pisikesed väga aktiivsed, nad tahavad meeletult palju tähelepanu ja mängida. Selle seene tõttu teised pelgavad neid, seega ma olen praegu pm nende ainus mängukaaslane. Noh, mina seda seent ei karda, kuna ega ma sellest ju maha ei sure! Nad alatihti kisavad puuriukse juures ja tahavad välja saada, kui Sa siis ukse lahti teed, siis ronivad äärele ja teevad meganunnuka hüppe 🙂 Mõnikord hüppavad otse pihku või sülle.

Ja kusjuures ma ei näe nii malzahar välja üldiselt, kuid ma läksin täna vaid korraks kodust sinna. Jaa ma pean igakord riideid vahetama, kui nendega tegelemas käin. Seega läheb mul vähemalt 8 komplekti riideid päevas, pirtsutada ei saa ega ole mõtet ka 😉

WP_20170506_19_02_58_Pro.jpg

Praegu siis ongi süles nende lemmikkoht, selline trall käib, et no sulaks ära vist 🙂 Hullult ronivad ja närivad ning üldsegi on pisikesed nunnnupalllid😻 Ma tegin video ka, kuid ma ei saa seda jagada, kuna pole premium. Seega sellest jääte kahjuks ilma seekord.

Puuris on ka koguaeg neil omavahel sõda lahti. Mu vend rääkis, et mingi hull mjäugumine käis ja ta läks kontrollima, pisikesed lihtsalt möllasid omavahel. Täna hommikul oli selline seik olnud, et vend kuulis kuidas titemamma täiega karjus, hakkas siis vaatama minema ja pisikesed jooksid talle pooleteepeal vastu. Emme oli liivakasti paigast ajanud ja totukad kõndisid võrede vahelt välja 😀

Sellised need pisikesed jõnglased praegu on 🙂 Veidi seenes, natukene herpeses, üks vist poolpime ka kahjuks, kuid ise meganumpsid ja üliaktiivsed!❤️

PS: Ma käin tööl ka muidu, üheksatunnised päevad on üldiselt, kuid hakkama peab saama 🙂 Õnneks on mul mu imearmas õde ka, kes vajadusel aitab. Elu hoiukiisudega on täitsa võimalik ka töökõrvalt. Eks enamik käib ikka tööl ja töökõrvalt tegeletakse, meid on kuskil pea 150 hoiukodu praegu. Kui kiisud terved on, siis ei pea üldse tööga arvestama, kuid kahjuks kui mingi tõsisem tõbi või asi kallale tuleb, siis peab planeerima ja arvestama, kuid hakkama saab alati 🙂 

Jess! Ma sain vist seene😊

Ühel ilusal päeval ma võibolla kahetsen, et selle siia kirja panin, kuid tuju on nii hea ja mis seal ikka! Inimesed kirjutavad hullematestki asjadest 😀 

Teate, ma poleks kunagi arvanud, et üks ‘haigus’ võib tuju rõõmsaks teha 😀 Eriti noh khm mu bakteri jne hullust arvesse võttes… Täna oli ajalooline päev, kuna ma avastasin, et mul on vist näpupeal üks laiguke, mis on ilmselt seen. Ja kui ma seda laiku nägin, siis ma pidin rõõmust lakke hüppama! Helistasin isegi sõbrannale, kes ise ka samas organisatsioonis, et talle rõõmsat uudist teatada! Seejuures sain teada, et ta oli Veebruaris seene saanud ja vana siga mulle ei rääkinudki. Pettumus oli meeletu 😀 Kes seda nüüd luges, siis ei-ei kullakesed, ma ei ole puhtasegi, kuid natukene vast 😀

Elus peabki oskama hinnata pisiasju 🙂 

Põhimõtteliselt eilne õhtu läks nii, et läksin hoiutittesi üle vaatama ja puuri korrastama. Mu õekene toidab, kaalub ja kasib, kuid potivahetus ja desotamine on minu töö. Koheselt märkasin ka seda, et herpesviirus on jälle välja löönud. Jaaa avastasin, et tittedel on kärnad tekkinud. Lisaks üks pisi on küünega silma saanud, ilmselt vennaga mänguhoos ja see nägi ka väga jube välja. Valge kiht peale tekkinud äärde jne.

Ma olin megamures ja võtsin koheselt organisatsiooni arstiga ühendust, sain korralduse hommikul kliinikusse hellata ja teatada, et SOS olukord on ja vaja tulla tittedega. Ühesõnaga ma juba peas mõtlesin, et see on mingi hull asi ja neil on mingi kärnhaigus ning nad hakkavad surema. Kõik surevad maha ja siis ma suren hingevalust ise ka maha. See vana hea ülemõtlemine, mis on mulle megaomane ju 😀

Keeruliseks tegi asja ka see, et mul ei olnud võimalik nendega minna kuidagi sealt. Ja keegi ei saanud aidata ka, kuna kõigil tööd ja koolid. Lõpuks õnneks õde tuli hommikul enne tööd ja tõi nad kliinikusse.

Lambiall helendama nad ei hakanud, seega kindlalt diagnoosi ei saanud panna. Herpesviiruse jaoks said tugevamad tilgad+niisutavad silmatilgad. Homme saavad seenekeste/immuunsuse tugevdamise jaoks (vist, homme räägitakse üle) veel ühed tilgad, mida peab siis suhu manustama.

Ühesõnaga asi jäi natukene segaseks ja lahtiseks, kuna nad ju ei helendanud, kuid proovi laborisse saatmisel poleks mõtet, sest nad ei tohi niikuinii tablakaid saada. Samuti ka ei tohi emmele anda, kuna imetav ema ju. Sain ikkagi korraldused, et hakkaksin pesema spets seeneravi shampooniga. Kuid, ega minu mure siis ära ei kadunud. Mõtlesin ja ketrasin, et appi mis siis kui on midagi muud jne jne.

Hiljem kodus avastasin, et mul on näpul üks pisike kare laik. Kohe hakkasin uurima, et kuidas inimesel see siis avaldub. Ja jeeee, mul on vist seen! 😀 Tegelikult ilmselgelt ei ole jeee, desotan ja ravin seda ning katan, nii igaksjuhuks. Aga põhiline on see, et keegi ei hakka surema! Ja kuniks keegi ei sure, seniks on ju kõik hästi, mis see väike seenhaigus siis ära ei ole eks 😀 

Ja paluuun ärge muretsege, mul ei ole kärn vaid kare laik, mis ei levi lampi edasi. Eriti kui on desotatud, salvitatud ja kaetud.

Kõige imelikum postitus mul vist, kuid jee mul on seen ja keegi ei sure! Elu on ilus 😊

Järjekorde postitus stiilis- läksin sinna, tegin seda ja sain seene! Oli tõesti kena päev! Aga kokkuvõttes ausalt ka oli 😀 

🐾Kassijutud🐱

Ma ei tahaks halada aga ma peaaan juu…

Sain täna teada, et üks mu endine hoiukiisu on kadunud ja ma olen nii paganama mures. Nii raske on olla, kui Sa tead, et pisike kuskilt tänavatel eksleb ja jumal teab, mis temaga juhtuda võib. Samas ma ise ei saa midagi teha ka, kuna ma elan nii kaugel, et appi otsima minna liialt pikk maa. Ma andsin kõik oma soovitused edasi ja loodan südamest, et kiisu leitakse ruttu üles!

Teiseks, ma olen vist hull… Mu uusaastalubadus oli, et enda poole max kaks hoiukassi vaid, kuid ma nüüd määrisin õele ühed tited pähe. Viis musta tonti koos oma tondist emmega. Tondibeebidel hakkavad silmad alles lahti tulema ja varjukas on neil paha, kuna silmapõletik hakkab tekkima sellest keskkonnast. Tittedele on üldse varjukas väga halb koht kasvamiseks. Ma juba kirjutasin ära ka ja noh, ilmselt nüüd nad siis varsti tulevad. Varjukasse tuli veel mitu pesakonda tittedega ja tiineid, seega on vaja täiega hoiukodusi. 

Miks ma võtan endale niipalju kohustusi?! Vahepeal ma tahaks ennast mättasse lüüa… Samas ma ju tean, et kui olen tubli, siis max 3 kuu pärast on kõik need titad oma päriskodudes. Kuna nad on nii tillukesed, siis 99% tõenäosusega tulevad kaisukiisud ja kaisukaid on kerge koju saata. Kui ma kolm metsikut sain koju saadetud, siis mis need sõbralikud väikesed junsud ära ei ole?

Samas aga ma tean, et võtsin jälle suure ampsu ja varsti tihkan nutta natuke nurgas. Mu edasised 2-3 kuud tulevad kassitittede ümber keereldes ja muretsedes, samalajal pean pulmi jõudma ka planeerida. Ning lisaks kogu ülejäänud elu tahab ka elamist ja kaks metsikut tiigrikutsikat sotsialiseerimist. Lisaks pean nad ju kiibitud saama üks hetk ja oeh, pean jälle kiipija kohale meelitama endale sinna 😀

Vahepeal ma soovin, et mu süda oleks natukene väiksem ja hingelt oleksin natukene tugevam…

godwhyyyouso.gif

Samas ma tean, et hoolimata sellest, kui raske see teekond saab olema, siis pärast on tunne miljontriljon korda parem 🙂 ❤️ Kui beebid oma kodudesse kolivad, siis muretsemine läheb miinimumini, kuid noh ikka jääb.