🎁Pulmakutsed ja -kingid: kuidas ja miks?đŸ€”

Kuna sellel LaupÀeval hakkame me kutseid valmistama, siis olen ma siin nÀdala-kaks pusinud pulmakutsete teksti kallal. Enamik on mÔeldud ja natukene on mÔtlemisel ning parandamisel.

Meie pulmakutsed saavad olema ĂŒhel paberil, kuid kahepoolsed- ees on meie jaoks eriline lause, eriline joonistus ja all nimed ning kuupĂ€ev. Ja teisel pool kutset on siis ĂŒlejÀÀnud tekst ja info. Lisaks on kutsed ĂŒhe armsa ĂŒmbrise sees ja see kĂ”ik omakorda ĂŒmbriku. Paber ei ole tavaline joonistuspaber, paksem materjal ikka ja spetspaber ikka.

Minu soov oli teha vĂ€ga isiklikud ja armsad pulmakutsed, kui ma ise kellegi pulmakutse saan, siis sooviks ju ideaalis, et see oleks personaalne. Et kutsest Ă”hkuks seda, et kĂŒlaline on tĂ”esti vĂ€ga oodatud ja meie jaoks oluline. Seda pean ma silmas ka oma kutsete juures, kuna ma soovin, et kĂŒlalised teaksid seda, kui oluline on nende kohalolek meie jaoks. Et nad ei ole lihtsalt “suvalised”  tuttavad, keda mĂ”tlesime, et vĂ”iks pulma kutsuda.

Meie pulm ei ole pisike, kuid see-eest ei ole see ka suur. Seal on parajal arvul inimesi ja iga kĂŒlaline on meie jaoks oluline omamoodi. Vaid viisakusest kedagi ei kutsu, kuna see on siiski meie kĂ”ige tĂ€htsam pĂ€ev, mille tahame veeta endale eriliste inimeste keskel, sealjuures tundes ennast mugavalt kogu pĂ€eva vĂ€ltel.

Igatahes, kui nĂŒĂŒd selle kingituste osa juurde minna, siis seal on kaks osa- pulmadeks kingitavad lilled ja pulmakingid. Oma googeldamistega olen jĂ”udnud selgusele, et mĂ”nikord kĂŒsitakse kindlat vĂ€rvi lilli vĂ”i on lihtsalt kirjas, et kuhu ja kuna tervitama tulla ning lilleĂ”isi tuua. Meie aga lilli ei soovi, kuna las lilled Ă”itsevad pĂ”llul ja koduaias (taolise tekstiga oli ĂŒks variant, mida soovitati mulle). 

Esimene osa juurde minnes, siis meie kutsel on kenasti kirjas, et lilleĂ”isi palume mitte tuua ja annetada raha Pesaleidja nurrikutele. Teksti mĂ”tlesin ise ja mulle tundub, et ta sai ĂŒsnagi viisakalt ja armsalt kirja:

Et meil on oma elu Ôied leitud, siis lilleÔite asemel, palume Sul lillerahaga

aidata meie sĂŒdamesse kuuluvaid eluĂ”isi, et ka nemad leiaksid oma elus

selle Ă”ie, mis armastusest Ă”ide puhkeks đŸŒŒ

All on Pesaleidja kontonumber ja selgituseks palume mĂ€rkida meie nimed. Ja paigutus on ikkagi kenam, kui seda siin, ma lihtsalt ei suutnud seda siia niimoodi paigutada. Mis te arvate? VĂ”ibolla ma veel kohendan vĂ”i muudan midagi, olenevalt sellest, kas tuleb mingeid hĂ€id mĂ”tteid juurde vĂ”i ei. Kui mul kirjavigu on kutse tekstis ja keegi oskab parandada, siis PRETTY PLEASE! Jah ma vĂ”iksin googeldada ja ilmselt ka enne kutsete printimist teen seda, kuid kĂŒsija suu pihta ei lööda 🙂

Teine osa on siis pulmakingid. Eestis minumeelest ongi komme, et kingitakse ikkagi raha. VĂ€hemalt mina pole kunagi midagi vastupidist kuulnud, kuid vĂ”imalik, et see olen ju ainult mina. NĂŒĂŒd ongi mul see dilemma, et kas peaks kutsetele mĂ€rkima kingituste kohta midagi vĂ”i ĂŒldsegi mitte. Samas kĂ”ik kutsed, mis meie oleme saanud, seal on kirjas kĂŒll.

See-eest aga mulle ei meeldi kiri “Kingituseks sooviksime raha” vĂ”i “Kingituse palume mahutada ĂŒmbrikusse“, see on minumeelest kuidagi niivĂ”rd vale. Meie kutsetele lihtsalt nii ei sobiks. See olen ilmselt jĂ€lle vaid mina(!), kuna oma ĂŒtlemistes olengi selline hellake ju, et ei taha kellelegi kurjasti/pahasti vĂ”i jĂ€rsult öelda. SeelĂ€bi ma olengi siin pead vaevanud, et mida kutsele kirjutada. See vĂ”iks olla selline tagasihoidlik ja palve moodi, mitte jĂ€rsult öeldud ja justkui kĂ€sk. Hetkel on seal kirjas lihtsalt nii:

“PS: Aaretelaegas, kuhu poetada oma kingitus, on ootamas peopaigas.”

Laeka meisterdaks mingi hĂ€sti nummi ja peale kirjutaks loovalt, et millele me selle raha kulutame, meie puhul siis oma unistuste oma kodu jaoks. Kuid mul on ikka kahtlus hinges, kas jĂ€tta ikka see vĂ”i ehk tuleb ikka midagi paremat? Inglise keeles on hĂ€sti vahvaid luuletusi ja tekste, kuid meie emakeeles ma ĂŒhtegi ei leidnud. Minu lemmik Inglise keelne on see:

As we’ve lived together for a year or two,
We really don’t need anything new.
But if you were thinking of getting us a small wedding gift,
Some money for our honeymoon wouldn’t go a miss.

Honeymooni asemel kirjutaks a’la dream home vms. Üles joonistaks tillukese maja ja kaks pisikest pĂ”rsakest, kes nĂ€eksid vĂ€lja nagu pruut ja peigmees 😀 Kuid ma ei suuda seda kenasti ĂŒmber tĂ”lkida ja lisaks see ei mahuks niikuinii kutse peale Ă€ra, tegelikult annaks ikka mahutada, kuid nagu öeldud ei suuda ma seda kenasti Ă€ra tĂ”lkida. TĂŒĂŒpiline probleem, et miski mis kĂ”lab teises keeles ĂŒlikenasti, ei kĂ”la meie keeles ĂŒldse hĂ€sti.

ÜhesĂ”naga on mul dilemma ja ma ei teagi, et mida tegema peaks? Ma siin muidugi pusin edasi, kuid mĂ”tlesin, et panen oma mĂ”tted kirja. Kuigi kaasarÀÀkijaid siin palju pole, siis ehk keegi tuleb hea ideega lagedale vĂ”i saab kunagi keegi teine sellest kirjutisest kasu 🙂

Ja kindlasti tuleb kutsete teemal veel ĂŒks kirjutis, peale seda kui kutsed valmis on ja laiali jagatud. Siis saan pilte ka juba jagada 🙂 Sellega lĂ€heb kĂŒll natukene aega, kuna peale tekstiga vĂ€ljaprintimist lĂ€hevad kutsed mu Ă”e kĂ€tte, kes on ĂŒliosav joonistaja. Iga kutse peale joonistab ta pildi, seda mis pildi, saate nĂ€ha peagi. Nagu öeldud, siis ma tahan, et meie kutsed oleks erilised ja personaalsed.

Addicted to “Criminal Minds” đŸ˜ł

Mul oli megavahva nĂ€dalavahetus! I think nooot, ei tegelikult oli, kuid noh omamoodi pĂ”nev. PĂ”himĂ”tteliselt vaatasin ma kolm pĂ€eva jutti lihtsalt “Criminal Mindsi.” Alustasin esimesest hooajast ja eile uinusin kolmanda hooaja keskel. Ja ausalt, I need to stop! Esiteks juba seetĂ”ttu, et ma ei teinudki peaaegu mitte midagi muud need kolm pĂ€eva. Mu ab kuur ei luba mul pĂ€ikese kĂ€es kĂ€ia, niiet don’t judge me! 

Lisaks juba teisel ööl nĂ€gin ma kogu öö ainult luupainajaid ja Ă€rkasin ka ĂŒlimas hirmus keset luupainajaid. MĂ”tlesin, et okk vahet ju ei ole, unustasin ĂŒhesĂ”naga Ă€ra ja tegin paar hommikutoimetust ning panin voodis jĂ€lle uue osa peale 😀 Kallim niikuinii magas mu kĂ”rval.

Esiteks paneb see meeletult mĂ”tlema igasugu asjade peale, millele ma ei taha mĂ”elda ja siis hakkan ma ennast seesmiselt tapma. Natuke on nagu motiveeriv ka, et mĂ”tlen kohe sellele, et peaks enesekaitsekursustele minema jne. Enesekaitse tundidesse olen ma tahtnud juba kuid minna, kui isegi mitte aastaid juba, siiani pole aga jĂ”udnud. Kickboxis kĂ€isin aastaid tagasi, paar kuud olime seal, kuid teised andsid alla ja mul ei olnud partnerit enam, ĂŒksi ka ei tahtnud edasi kĂ€ia. Seega natukene ma oskan ennast ikka kaitsta, kuid on suur vahe, kas Sa oled ringis vastasega ja teil on reeglid, vĂ”i keegi tungib sulle tĂ€naval kallale.

Igatahes tĂ€na hommikul sai mu paranoia minuga tĂ€iega kokku. Esiteks tulenes see sellest, et kuna meil siin unegraafik sassi lĂ€ks, siis ma sain vaid tunnike-kaks magada. Kui ma olen magamata ja kurnatud, siis mul tekivad paranoilised mĂ”tted, ma ei tea kas ma olen ainus? MĂ”tlengi reaalselt, et keegi raudselt tuleb mind mĂ”rvama jne. Aga noh, ma mĂ”tlen selliseid asju veits niisama ka 😀

Ja tĂ€na hommikul loivasin ringi ja ĂŒritasin ennast korda sĂ€ttida. Kallim oli juba tööl, seega- oh imeline ĂŒksindus! Ja kĂ”rvad olid koguaeg kikkis, koguaeg vaatasin koera poole, et ega tema midagi ei kuule.

Koer on meil mĂ”nus valvaja, kui keegi tuleks, siis tegelikult 99% ta hakkaks haukuma juba siis, kui see inimene meil sisekoridoris kĂ”nniks. Varem hakkas nagu juba siis kui vĂ€likoridoris keegi oli, kuid meil elavad siin ĂŒhed meeletult kasvatamatud lapsed (meie vastas pm), kes jooksevad edasi-tagasi ja karjuvad, prĂ”mmivad uksi, loobivad prĂŒgi maha jne. Nad on ka meie koera Ă”rritanud, kuna ilmselt kunagi see toimis neil ja said ta haukuma. Mis on muidugi natuke mĂŒstika, kuna meil ei ole koer kunagi olnud koridoris, kui meid kodus ei ole, siis me panema ta magamistuppa. Kuna ma tean kĂŒll, et muidu ta oleks nĂ€rviline ja hauguks ikka parajalt seal ukse juures, magamistoas ta aga tudub rahulikult. Tean, et on Ă”rritnud, kuna ĂŒkskord olin ma kodus haige ja nad tulid meie uksetaha trampima ja hakkasid haukumist imiteerima. 

Igatahes varem mind hĂ€iris ta haukumine, kuid nĂŒĂŒd ma olen kĂŒll sellele jumalast tĂ€nulik! 😀 Ma kĂŒll ei luba tal haukuda, kuid ta teeb seda ikka, keelamisele ĂŒldiselt reageerib kohe ja tatsab voodisse tagasi. VĂ€hemalt ma oleks vist valmistunud, kui mĂ”rvar tuleb, kuigi ega ma kindel ei saa olla eks. TĂ€nahommikune paranoia oli ikka suur, kuna ma vaatasin isegi hoiukassi sellise nĂ€o ja mĂ”ttega, et huvitav kas ta kuuleb kedagi? Eitea kas see vĂ”ib mĂ”rvar olla? Tegelikult on tegu lihtsalt argliku kassiga, kes vaatabki meid sellise nĂ€oga, kuna tema jaoks oleme meie vist sama hirmsad, kui minu jaoks mĂ”te ukse taga seisvast mĂ”rvarist…

LÔpuks kaevasin ma oma pipragaasi vÀlja tagasi ja viskasin selle taskusse tagasi. Lihtsalt mingil hetkel ma ei tahtnud seda, kuna mÔtlesin, et mu töö-kodu tee on tegelikult suhteliselt safe, kuid olgem ausad, kunagi ei tea mil idioot sind sihikule vÔtab.

Samas tuli mulle ka meelde, kui ĂŒhel vihmasel pĂ€eval kapuuts peas töölt tulin ja kolm meest kĂ”ndisid vastu. Mul oli see kapuuts nii, et eks nad mĂ”tlesid, et ma ei nĂ€e, kuid daaa ma olen alati valvel. Vahetasid pilke ja rÀÀkisid omaette midagi ning ĂŒks eemaldus teistest ja kĂ”ndis minu ette, lootuses ilmselt, et me kĂ”nnime kokku, kuid ma pöörasin kĂŒlje hĂ€sti jĂ€rsult ja eks see oli talle ootamatu. Eiteagi, et mida ta ĂŒritas? Kusjuures ma ei tööta kuskil allmaailma rajoonis vms 😀 Ma töötan Kalamaja alguses, seega pm kesklinnas.

ÜhesĂ”naga tahaks TÄIIIIEGA Criminal Minds’i vaadata, kuid ma ei julgeeee 😀 Muidu mu luupainajad jĂ€tkuvad ja ilmselt varsti ma ei julgeks tööle minna ega ĂŒksi kodus olla.

It’s time to stop 😩 MĂ”tlesin lahenduseks, et hakkan 1-2 osa nĂ€dalas vaatama. Kui ma varem Fox kanalilt paar osa jutti nĂ€gin, siis kĂŒll hirmus polnud, kuid 50+ osa jĂ€rjest on liig mis liig!

Kuulasin praegu, et koridoris kĂ€is vahekoridori uks, seejĂ€rel kuulsin kraapimist ja esimene mĂ”te oli, et ohh shitt keegi ĂŒritab mu uksest sisse tulla! Hetk hiljem jĂ”udis kohale kĂŒll, et ilmselt kass on vannituppa kinni jÀÀnud. Enne kui ukse lahti julgesin teha, et vaatama minna, siis mĂ”tlesin, et see oleks kĂŒll irooniline kui ma nĂŒĂŒd Ă€ra sureks…

Tegelikult ma olen alati arvanud, et Eesti on turvaline paik kus elada. Meil ei ole maavĂ€rinaid, orkaane ega tornaadosi, ei ole ĂŒleujutusi ega tegelikult ka terroriste, vĂ€hemalt veel ja loodetavasti ei tule ka! Me oleme selline pisike maa, et mina oleksin ausĂ”na tĂ€iesti ĂŒllatunud, kui siin mĂ”ni terrorirĂŒnnak toimuks. Minumeelest ei ole meilt midagi vĂ”tta, saada ega tahta, kuna me oleme selline pisike mĂ”ttetu riik teiste jaoks. Kuigi meil on meri, see oleks vist ainus vÀÀrtuslik vĂ€rk ja teine oht minumeelest on see, et me oleme Venemaa kĂ”rval. Lisaks kuna me kuulume NATO’sse, seega sellessuhtes oleks meid mĂ”tet rĂŒnnata kĂŒll. 

Lisaks ei ole Eestis sarimĂ”rvu olnud, kuigi samas kes seda teab eks. Mulle on jÀÀnud mulje, et Eesti meedia ei kajasta paljusi uudiseid nii nagu asi tegelikult on. KasvĂ”i mĂ”nda aega tagasi juhtunud… Mu “isa” pani enda maja pĂ”lema, mis oli koduks tema naisele ja lastele (teine naine ja kasulapsed) ning uudistes kajastati seda lihtsalt, et jĂ€rjekordne sĂŒttimine enamvĂ€hem ahjust vms.

Seega kuigi mina usun, et meie kodumaa on suhteliselt turvaline paik, siis paraku me kunagi ei tea seda, et mis tegelikult toimub. Me ei tea kunagi seda, milline inimene vĂ”ib meie seas elada vĂ”i siia tulla teisest riigist. Viimaste aatate inimeste teadmata kadumised, need on nĂ€iteks ausaltöeldes minul kĂŒll olemise natukene ebakindlaks teinud, kuna need nĂ€itavad, et tegelikult on ka siin seda halba, lihtsalt seda ei kajastata eriliselt.

Jah ma teadsin ka varem, et on kuid need kadumised on mind eriti valvsaks teinud. See on liialt imelik, et inimene kaob Ă€ra ja teda ei tule lihtsalt vĂ€lja, isegi mitte siis, kui pakutakse suuri rahasummasi sellele, kes juhatab kadunud isikuni. MĂŒstika lihtsalt noh.

Eeeniveii, kui ma varsti kadunud olen, siis ilmselt ma ei suutnud ikkagi vaatamist lĂ”petada ja vĂ€risen kuskil kapinurgas vĂ”iiii teate kĂŒll, mis minust sai 😀

Kallimale andsin ka tegelikult teada, et ma olen sĂ”ltuvuses, paranoiline ja on aeg lĂ”petada! Loodame, et ta ei lase mul siis ĂŒleliia vaadata, kui ma ise endaga hakkama ei saa…

adddicteed.jpg

Paljud lapsed soovivad, et emad ei teeks aborte ehk hirmud ja foobiad😹

Kuna minu pĂ”hilised foobiad-hirmud on looduses tagasi, siis ma olen juba mĂ”nda aega mĂ”elnud, et vĂ”iks sellest teemast kirjutada. NĂŒĂŒd siis lĂ”puks vĂ”tsin kirjutamise ette, kuna homsest ma olen ju levist vĂ€ljas ja siis jĂ€lle mĂ”nda aega siia midagi ei ilmu.

Lisaks homsest astun vastu oma vaimsele iseenda poolt tulevale terrorile, ehk kartus/hirm madude ja Ă€mblikute ees. VĂ”ib vist öelda, et ma ĂŒritan neile vastu astuda ja ĂŒle saada? 😀 Matkamise juures ongi minu suurimaks hirmuks see, et minu ja mĂ”ne roomaja teed ĂŒhinevad. Metsloomi kardan ka, kuid mitte niipalju kui madusi. Kuigi reaalselt ma tean kĂŒll, et karu vĂ”i hundiga oleks hullem kokku kĂ”ndida, kuid siiski minumeelest see vĂ”imalus on kĂ”vasti vĂ€iksem.

Igatahes mĂ”tlesin, et uuriks esiteks jĂ€rgi, mis eristab hirmu ja foobiat. Antud artikkel tundus kĂ”ige mĂ”istlikumalt lahti seletatud, seega kopeerin sealt ĂŒhe lĂ”igu. Kui googlesse kirjutada “Hirmud ja foobiad”, siis tuleb pĂ€ris mitu asjalikku artiklit. Kuigi kĂ”ik nad on kuidagi valguvad.

Hirmu tĂŒĂŒbid

Hirm kui emotsioon – hirm, millega kaasneb kehaline reaktsioon, viitab tugevale emotsionaalsele vastusele situatsiooni, eseme vĂ”i sĂŒndmuse suhtes. See saab alguse tundest, millele jĂ€rgneb fĂŒĂŒsiline reaktsioon. Selline hirm, mille puhul inimene on emotsioonist teadlik ning reageerib sellele tugevalt, on enamasti emotsionaalne vastus, mille puhul hirm manifesteerub tugeva emotsioonina.

Hirm kui tunne – hirm vĂ”ib esineda ka lihtsa subjektiivse tundena, rahutuse vĂ”i alateadliku ohu tajumisena, millega ei kaasne tugevat kehalist reaktsiooni. Hirm kui tunne leiab alateadliku vĂ€ljapÀÀsu unenĂ€gudes, keelevÀÀratustes ja tĂ€helepanuhĂ€iretes.

Hirm kui Ă€revus – hirmutunne vĂ”ib olla ka Ă€revuse subjektiivseks baasiks. Ärevus saab samuti alguse hirmust, kuid see on valdavalt alateadlik, sisemine ja ĂŒldine hirmutunne. Kuid hirm kui Ă€revus erineb hirmust kui tundest selle poolest, et sellega kaasnevad spetsiifilised kehalised reaktsioonid.

Hirm kui foobia – foobiana esinev hirm koosneb pĂŒsivast patoloogilisest emotsionaalsest vastusest spetsiaalsele objektile vĂ”i sĂŒndmusele. Erinevus Ă€revuse ja foobia vahel on see, et foobiad on alati vĂ€lisest stiimulist tingitud ning Ă€revus sisemisest. Foobiaid ei kĂ€sitleta emotsioonide, vaid patoloogiliste reaktsioonidena, mida vĂ€ljendatakse liialdatult ning ekstreemselt. Foobiaga inimesel vĂ”ib tekkida paanika seisund, mille teket mĂ”jutab ka foobiale iseloomulik kontrollimatu kehaline reaktsioon.

KĂ”ige alumisest artiklist*Â ĂŒks lĂ”ik ka:

“VĂ”ib tekkida kĂŒsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade vĂ”i tegevuste ees hoiab meid vigu tegemast. Hirm on aga sĂŒgavam, mĂ”istusega vĂ€hem vĂ”i ĂŒldse mitte kĂ€sitatav.”

Ja teisest artiklistÂ ĂŒks lĂ”ik ka:

«Foobia on kestev ja ulatuslik hirm mingi objekti vÔi olukorra ees, mis tegelikult ei ole ohtlik. Sellise hirmu tagajÀrjeks on tugev soov vÀltida foobiat esilekutsuvaid olukordi, kuigi inimesed saavad sageli aru, et see ei ole mÔistuspÀrane.»

Foobia on siis hirm ja hirm on kartus? No ma nĂŒĂŒd ei olegi kindel, kas minul on lihtsalt hirmud vĂ”i foobia, igatahes mina kardan vist pĂ€ris palju asju mulle tundub. Enamik neist on hirmud ma usun, kuid paar foobiat on vist ka. Üks neist artiklitest ĂŒtles, et piiri hirmu ja foobia vahel on raske tĂ”mmata, kuna see on liialt hĂ€gune.

Mida ja keda ma siis kardan? 

Esiteks klassikaline asi- suured Àmblikud! Pisikeste vastu tekib ikka see kiljumis ja plehku pistmise reaktsioon, kuid suured Àmblikud ajavad juba eos Ôlgu judistama. Vaadata ma neid pÀriselus ei suuda, kuid kui peaksin valima mao ja Àmbliku vahel, siis ma valiks Àmblikku. Tillukesed Àmblikud on talutavad ja peenikesed ka, kuid paksude koibadega on juba rÔvedad, isegi kui nad on tillukesed. Ma olen selliseid monstrumeid Eestis kohanud, et paha hakkab no.

spidooo

Sattusin teemakohase pildi otsa. Madude kohta sobib ka ideaalselt 😀 

JĂ€rgmisena maod, nemad on kĂ”ige hullemad vaenlased minu psĂŒĂŒhika jaoks. Ma kardan neid nii meeletult, et reaalselt pistan teisele poole jooksu ja hirm vĂ”tab keha tĂ€iega ĂŒle. Jumal tĂ€natud, et Ă€ra ei kangestu vĂ”i ei minesta.

Kui ma kuskil 13 olin, siis jalutasin maal kaksikuid tĂŒdrukuid vankriga, et nad tuttu jÀÀks. JĂ€rsku vaatasin, et ĂŒle tee roomab ĂŒks paks madu, ise jumala aeglane ja uimane ning chill. Mina pöörasin seepeale sekunditega otsa ringi ja jooksin mööda kruusateed minema, oma kaks kilomeetrit, ise hingeldades ja pisarad silmis. Jooksin vankriga koos loomulikult, lapsi maha ei jĂ€tnud 😀 Sel pĂ€eval need lapsed lĂ”unaunne ei jÀÀnudki ilmselgelt. KĂ”ige jamam oli see, et tegu oli maakohaga ning sinnapoole kuhu ma jooksin, sealt ei saanud majani tagasi. Seega ma ootasin mingi pool tundi, vĂ”tsin julguse kokku ja lĂ€ksin tagasi sinna poole, kus see madu oli ennem. Kuskil 100m enne oletatavat kohta hakkasin jooksma ja jooksin 500m koduni Ă€ra- kogu selle aja oli mu peas pilt sellest, kuidas see madu mind agressiivselt taga ajab.

Mul on ĂŒldse madudega rĂ”vedalt palju kokkupuuteid olnud ja no ma endiselt niikardan neid. Esimesel matkal kohtusime ka nastikuga ja see ei lĂ€inud Ă€ra ka, lihtsalt lebotas liikumatult keset teed ja meil oli vaja mööda saada. LĂ”puks mina ja mu vend elueest jooksime ringiga, Kalli kĂ”ndis jumala rahulikult ja mögises meie kallal, et mida me kardame 😀

Pirita jĂ”e ÀÀres olen lugematuid kordi neid nĂ€inud ja ma isegi ei tea kui mitu, kuna neid on olnud hordides. Ükskord mu koer ujus vees ja siis vaatasin, et oushit kivilt hĂŒppas madu vette. Ma siis karjusin-kiljusin ja jooksin pĂ”lvini vette oma koera ‘pÀÀstma’ 😀 Loogiliselt saan ma aru kĂŒll, et ta vist ei oleks mu koera poole lĂ€inudki, kuid misseal ikka noh, emainstinkti vastu ei saa 😀 JĂ€rvesid ma kardan ka seetĂ”ttu, et olen ujumas nĂ€inud madusi, ikka mitu korda ja tegu on olnud erinevate jĂ€rvedega. Ilmselt sealt ka mu ujumisfoobia looduslike veekogudega seoses. Ainus looduslik ‘veekogu’ kus mina ujuda julgen, selleks on meri ja noh see peab ka ‘pĂ”hjaga’ olema. Ma oskan kĂŒll vĂ€ga hĂ€sti ujuda, kuid mul mingi hirm on ikka ‘pĂ”hjatute’ veekogude ees. Kusjuures vĂ€idetavalt maod merre ei tule, kuna soolane vesi neile ei istu, pidavat haiget tegema vms.

Ja nĂŒĂŒd see igapĂ€evane foobia- Kajakad. Ma kardan meeletult kajakaid, mu Ă”de arvas, et see on naljakas, kuniks ma siis seletasin Ă€ra pĂ”hjuse kust minu hirm on tulnud. Nimelt aastaid tagasi, kui ma Kristiines elasin ja tihti MustamĂ€el kĂ€isin, siis need kandid olid kajakaid tĂ€is ja nad olid oma poegadega. Neil on see kaitserefleks ja nad lendavad kallale ju. Selle suve jooksul pidime me pidevalt suurte ringidega kĂ€ima vĂ”i kott peakohal jooksma, kuna nad ĂŒritasid koguaeg kallale lennata, kuigi enamjaolt olid nende pojad ĂŒldse eemal. Tegelikult ma ei tea, kas nad reaalselt ka pĂ€he oleks lennanud vĂ”i niisama hirmutasid. Ühelt poolt ma mĂ”istan neid, kuna meie seas on nĂ”medaid inimesi ja alles paar aastat tagasi mingid lapsed ju piinasid ĂŒhte kajakapoega. Siiski aga ma ei saa aru, miks nad mind pidid rĂŒndama, ahh?

NĂ€iteks ĂŒkskord ma kĂ”ndisin töölt koju ja ĂŒhe suure maja katusel oli neil vist poeg, kuna kolm kajakat hakkasid mind korraga rĂŒndama. Õnneks oli mul spordikott kaasas, panin selle peakohale ja pistsin elueest jooksu. Nende kĂ”igi kokkupuudete tĂ”ttu, kardan ma nĂŒĂŒd meeletult kajakaid. Kui ma juba kuulen nende kiljeid vĂ”i nĂ€en varju, siis esimese asjana tuleb pĂ€he mĂ”te “jookse-jookse-jookse!!!”, kuid ĂŒldiselt suudan ma ennast rahulikuks sundida ja hakkan lihtsalt paaniliselt ringi vaatama ning kiiresti kĂ”ndima. Ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid kel on millegi ees reaalne hirm, siis see peaks aru kĂŒll saama mida ma mĂ”tlen. A’la peas jooksevad pildid sellest, kuidas ta pĂ€he kinni lendab ja siis vĂ”tab juba hirm mĂ”tte ĂŒle ning rohkem ma ei teagi, siis enam ei mĂ”tle, vaid lihtsalt kardad ja tahad minema saada. Eriti jube on see, kui nad kiljuvad ja tiirutavad peakohal…ÔÔÔÔÔÔh. TĂ€na alles vahtisin ĂŒhega tĂ”tt, ĂŒldiselt ma neile otsa ei julge vaadata, kuna ehk kehtib sama asi, mis nn koertega? 😀 Et ei tohi silma vaadata. Ma pĂŒĂŒangi alati lihtsalt mitte hirmu vĂ€lja nĂ€idata ega otsa vaadata ning kiiresti minema saada. Mul oli tĂ€na aga tĂ”re hetk ja siis see ĂŒksik kajakas passis mind, ma siis kĂŒsisin, et “no mida paganat Sa mind vahid?” Vastust ei tulnud ilmselgelt.

Natukene kardan koeri ka, see tuleb ilmselt sellest, et kunagi hĂŒppas koer mulle nĂ€kku kinni. Nimelt vĂ”tsime me ĂŒhest perest koera, pere oli teda vÀÀrkohelnud kogu elu ja noh taheti lahti saada. Sellel koeral oli psĂŒĂŒhika vĂ€ga sassis, öösel kui vetsu lĂ€ksid, siis jooksis kallale mĂ”nikord ja ĂŒldse, suhteliselt terror oli. Ükskord ma siis pikutasin voodil, tema magas voodi ees ja jĂ€rsku hĂŒppas pĂŒsti ja mulle nĂ€kku kinni. Kolm auku oli nĂ€os, ĂŒks neist kenasti silma kohal ja silm lĂ€ks paiste, justkui peksa oleks saanud. Peale seda on mul tekkinud koerte ees hirm, see on Ă”nneks selline kergem, kuid tunnetatav hirm. Ma alati kardan, et nemad ka tunnevad seda ja siis reageerivad. Seega mulle ei meeldi kui vÔÔras koer mu juurde kĂ”nnib, miskipĂ€rast eriti suuremad koerad ajavad hirmu nahka. Vahepeal tuleb hetki, kus kardan isegi meie koera, suhteliselt lampi kuid samas on ta mind ju nĂ€ksanud ka, algusepoole siis kui ta meile alles tuli. Samamoodi sai terrorit oma eelmise pere lastelt ju ja seetĂ”ttu ka vanematelt… Nii pahaseks teeb ikka see, et inimesed loomadega huiiavad nii😒

Sai nĂŒĂŒd natuke segane, kuid mis seal ikka 🙂 Mul tegelikult on neid hirme ja asju mida ma kardan veel, kuid need siin vĂ€ljatoodud on sellised pĂ”hilisemad. Reaalsemad vist ilmselt ka, kuna ma pakun, et kellegi poolt Ă€ra röövitud saada on vist vĂ€hetĂ”enĂ€olisem kui mao otsa astumine.

Mitmes artiklis toodi vĂ€lja, et foobiast on vĂ”imalik jagu saada ja niisamuti ka hirmust. Kuid ma ei kujuta ette, et kuidas ma peaksin saama jagu hirmust madude vĂ”i kajakate ees? Ma ju tean, et kui ma mao peale peaksin astuma, siis ta faking salvaks mind. Ja ma ju tean, et kajakad on terroristid ja ĂŒritavad mind rĂŒnnata! Ok 99 korda 100st ei ole nad mind tegelikult enam rĂŒnnanud, kuid kus mina peaksin teadma seda, et kuna nad ĂŒkskord otsustavad, et nĂŒĂŒd ju vĂ”iks! Seega ma vist pigem elan oma hirmudega edasi ja palun jumalat, et madu mind ei salvaks ja kajakate terrorit pean edasi kannatama, kuna nad on ju igalpool ja vĂ€ltida on neid pĂ€ris vĂ”imatu.

*Off-topic natukene, kuid antud artiklis on jÀrgnev lÔik:

Lastel esineb Ă€revust ja hirme seoses maailmas valitseva vĂ€givalla, kuritegelike rĂŒnnakute, narkomaania ja AIDS-i levikuga. Tean seda vĂ€ita sellepĂ€rast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida vĂ”lur vĂ”iks tĂ€ita, siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sĂ”du, et inimesed ei sureks, et emad ei teeks aborte. Enamik lapseea hirme on aga mĂ”istagi seotud nende igapĂ€evaeluga.

Vabandust vĂ€ga, kuid kuidas ĂŒks laps saab karta AIDSI? Kes see seletab oma vĂ€ikesele lapsele, misasi on aids? Jah kui kĂŒsiks, siis ikka seletaks, kuid miks peaks laps sellist asja kĂŒsima? VĂ”i ĂŒldse sellise asjaga kokku puutuma? Lisaks miks peaks ĂŒks vĂ€ike laps soovima vĂ”lurilt, et emad ei teeks aborte? Miks teab ĂŒks vĂ€ikene laps ĂŒldse misasi on abort ja kelle ema seda siis “igapĂ€evaselt” tegemas kĂ€ib, et laps sellisest asjast teadlik on ja midagi sellist sooviks?!

Ma olen pĂ€riselt ka vĂ€ga segaduses ja kuigi ma pooldan, et lastele peab asju seletama ja nendega palju rÀÀkima, siis ma siiski ei mĂ”ista, miks peaks ĂŒks laps teadma aidsi ja abortide kohta?

Harutasin ĂŒhe sĂ”lme lahti.

Eile hakkas mul ĂŒks mĂ”te vaikselt kuklale koputama ja tĂ€naseks jĂ”udis kohale- minu veidi ‘haiglane’ vajadus asju koguaeg ette planeerida, no nĂ€iteks tĂ€nast vĂ”i homset pĂ€eva, see tuleneb vajadusest turvatunde jĂ€rgi. JĂ”udis kohale ĂŒht lĂ”iku raamatust lugedes…

WP_20170315_10_49_01_Pro.jpg

KĂ”ik, mis sel lehel kirjas on, ma olen sellele ise ka mĂ”elnud ja Kalliga sellest rÀÀkinud, kuid ei ole endale seda teadvustanud. Mu pĂ”hiprobleem on see, et ma tean kĂŒll aga ei teadvusta. Peaks ĂŒritama seda kuidagi muuta 🙂

😊👀😒

Teate niipalju asju on justkui toimunud, kuid samas nii vÀhe. Eile ma lÔin oma töötunnid kokku ja olen uue pisikese hoidja olnud juba neli nÀdalat, me oleme koos veetnud 20,5 pÀeva, see teeb tundides kuskil pea 200 tundi.

Eile hommikul, kui tööle kĂ”ndisin ja peaaegu kohal olin, siis suunasin oma pilgu paremale ja vastu vaatas meri. Tuimalt pöörasin pilgu ette tagasi ja siis mĂ”tlesin sellele, et inimeste asjade vÀÀrtustamine kaob ikka juberuttu. Ma mĂ€letan, et kui me alles kohtusime ja kokku leppisime, et minust saabki pisikesele uus lapsehoidja, siis ma olin nii-nii elevil selle ĂŒle, et appi ma töötan merest Ă”hulennul max 50 meetrit! See oli nii jubelahekihvt ja ma olin asukoha ĂŒle ĂŒli elevil ning kĂ”ige muu ka. Kujutasin juba ette neid megalahedaid pĂ€evi, mis me koos veetma hakkame. NĂŒĂŒd aga seda elevust enam ei ole ja nt ma panen merd tĂ€hele kĂŒll, kuid ma ei vÀÀrtusta seda enam ehk ei tunne seda emotsiooni. Mainiks nii igaksjuhuks Ă€ra, et pĂ€evad on meil ikkagi ĂŒldiselt hĂ€sti kihvtid ja toredad, lihtsalt ma soovin, et oskaksin neid hetki kĂ”rgemalt hinnata. 

Samas mĂ”ni pĂ€ev Sa Ă€rkad ĂŒlihea tujuga ja tajud KÕIKE seda head, mis elu Sulle andnud on ja mida elul Sulle pakkuda on. Aga miks ei vĂ”iks see emotsioon olla koguaeg peal? Tahaks koguaeg seda emotsiooni ja tunnet tunda, et kĂ”ik on nii imeline! Ma praegu jĂ€in mĂ”tlema, et vĂ”ibolla igasugu sĂ”ltlase, no nĂ€iteks ostuhullud sellepĂ€rast ongi sellised, et nad saavad sealt selle emotsiooni. Selle adrenaliini laksu ja tunde, kui miskit uut ja kihvti leiavad. See hetkeemotsioon, see on lihtsalt megavĂ”imas ju. Eitea kas see on mingi omandihimu emotsioon? Nii paganama segadusse ajavad mĂ”tted.

Igatahes kunagi ma mĂ€letan, et mu elu eesmĂ€rk oligi olla Ă”nnelik, nagu pĂ€ris-pĂ€ris Ă”nnelik. Ma tahaksin koguaeg olla Ă”nnelik ja rahulolev, kuid kuidas sellist asja saavutada? KĂ”ige mĂ”istlikum oleks vist alustada vĂ€ikeste sammudega. Nagu nĂ€iteks Ă”igel ajal ĂŒritada magama minna, et jĂ€rgmisel pĂ€eval olla vĂ€ljapuhanud. Kuid siinjuures tuleb mĂ€ngu see, et mu organism ei lase mul uinuda ja kui ma sellise asja ‘eesmĂ€rgiks’ seaksin, siis see tekitaks ainult stressi.

KĂ”ige loomulikum ja parem oleks lasta asjadel lihtsalt kulgeda, kuid ma ei oska nii. Mul peab olema alati mingi kindel asjade kulg vĂ”i kĂ€ik vĂ€lja mĂ”eldud, no mitte alati, kuid enamasti kĂŒll. Ma isegi mitu korda hommikuti mĂ”tlen enda ja vĂ€ikemehe pĂ€evaplaani lĂ€bi, mitte just minuti pealt, vaid lihtsalt selle jĂ€rjekorra, et mida me tĂ€na ja kuidas teeme. Üldiselt mĂ”tlen kaks jĂ€rjekorda vĂ€lja, et kui ĂŒhtemoodi vĂ€lja ei mĂ€ngi, siis on teistmoodi valmis mĂ”eldud.

Ma isegi ei tea miks, kuid miskipĂ€rast selline isiksus ma olen, mul on alati kaks-kolm sammu ette mĂ”eldud. ÜkskĂ”ik millega seoses see ka ei oleks. VĂ”ibolla seetĂ”ttu ma lĂ€hen ka vĂ€ga suures stressiolukorras kergelt stressi, kuna tuleb olukord, milleks ma ei ole 100% valmistunud ja mida ma lahendada ei saa kuidagi. Praegu on ĂŒks selline kĂ€sil. Tegelikult ma olen ĂŒldse veidi ĂŒlemuretseja ja kontrollfriik, psĂŒhholoogiat uurides tuleb vĂ€lja, et selle isikuomaduse sain lapsepĂ”lvest. Inimeste suhtumine vĂ€ikelapsesse on nii-nii oluline, seetĂ”ttu ma arvan, et iga vanem peaks vĂ€hemalt paar lastepsĂŒhholoogia raamatut lĂ€bi lugema.

Oeh,  ma kaldun alati saja teema vahel laiali, ma nagu ei oskaks muudmoodi. Igatahes peaks hakkama pisikesi samme tegema. Õhtul varem magama, hommikul varem ĂŒles ja kĂŒsima peegliees endalt, et mida ma tĂ€na teha soovin? Pisikesed asjad, ma usun sellesse, et need ongi pisikesed asjad millest alustama peaks, kuid ma ei oska.