Addicted to “Criminal Minds” đŸ˜ł

Mul oli megavahva nĂ€dalavahetus! I think nooot, ei tegelikult oli, kuid noh omamoodi pĂ”nev. PĂ”himĂ”tteliselt vaatasin ma kolm pĂ€eva jutti lihtsalt “Criminal Mindsi.” Alustasin esimesest hooajast ja eile uinusin kolmanda hooaja keskel. Ja ausalt, I need to stop! Esiteks juba seetĂ”ttu, et ma ei teinudki peaaegu mitte midagi muud need kolm pĂ€eva. Mu ab kuur ei luba mul pĂ€ikese kĂ€es kĂ€ia, niiet don’t judge me! 

Lisaks juba teisel ööl nĂ€gin ma kogu öö ainult luupainajaid ja Ă€rkasin ka ĂŒlimas hirmus keset luupainajaid. MĂ”tlesin, et okk vahet ju ei ole, unustasin ĂŒhesĂ”naga Ă€ra ja tegin paar hommikutoimetust ning panin voodis jĂ€lle uue osa peale 😀 Kallim niikuinii magas mu kĂ”rval.

Esiteks paneb see meeletult mĂ”tlema igasugu asjade peale, millele ma ei taha mĂ”elda ja siis hakkan ma ennast seesmiselt tapma. Natuke on nagu motiveeriv ka, et mĂ”tlen kohe sellele, et peaks enesekaitsekursustele minema jne. Enesekaitse tundidesse olen ma tahtnud juba kuid minna, kui isegi mitte aastaid juba, siiani pole aga jĂ”udnud. Kickboxis kĂ€isin aastaid tagasi, paar kuud olime seal, kuid teised andsid alla ja mul ei olnud partnerit enam, ĂŒksi ka ei tahtnud edasi kĂ€ia. Seega natukene ma oskan ennast ikka kaitsta, kuid on suur vahe, kas Sa oled ringis vastasega ja teil on reeglid, vĂ”i keegi tungib sulle tĂ€naval kallale.

Igatahes tĂ€na hommikul sai mu paranoia minuga tĂ€iega kokku. Esiteks tulenes see sellest, et kuna meil siin unegraafik sassi lĂ€ks, siis ma sain vaid tunnike-kaks magada. Kui ma olen magamata ja kurnatud, siis mul tekivad paranoilised mĂ”tted, ma ei tea kas ma olen ainus? MĂ”tlengi reaalselt, et keegi raudselt tuleb mind mĂ”rvama jne. Aga noh, ma mĂ”tlen selliseid asju veits niisama ka 😀

Ja tĂ€na hommikul loivasin ringi ja ĂŒritasin ennast korda sĂ€ttida. Kallim oli juba tööl, seega- oh imeline ĂŒksindus! Ja kĂ”rvad olid koguaeg kikkis, koguaeg vaatasin koera poole, et ega tema midagi ei kuule.

Koer on meil mĂ”nus valvaja, kui keegi tuleks, siis tegelikult 99% ta hakkaks haukuma juba siis, kui see inimene meil sisekoridoris kĂ”nniks. Varem hakkas nagu juba siis kui vĂ€likoridoris keegi oli, kuid meil elavad siin ĂŒhed meeletult kasvatamatud lapsed (meie vastas pm), kes jooksevad edasi-tagasi ja karjuvad, prĂ”mmivad uksi, loobivad prĂŒgi maha jne. Nad on ka meie koera Ă”rritanud, kuna ilmselt kunagi see toimis neil ja said ta haukuma. Mis on muidugi natuke mĂŒstika, kuna meil ei ole koer kunagi olnud koridoris, kui meid kodus ei ole, siis me panema ta magamistuppa. Kuna ma tean kĂŒll, et muidu ta oleks nĂ€rviline ja hauguks ikka parajalt seal ukse juures, magamistoas ta aga tudub rahulikult. Tean, et on Ă”rritnud, kuna ĂŒkskord olin ma kodus haige ja nad tulid meie uksetaha trampima ja hakkasid haukumist imiteerima. 

Igatahes varem mind hĂ€iris ta haukumine, kuid nĂŒĂŒd ma olen kĂŒll sellele jumalast tĂ€nulik! 😀 Ma kĂŒll ei luba tal haukuda, kuid ta teeb seda ikka, keelamisele ĂŒldiselt reageerib kohe ja tatsab voodisse tagasi. VĂ€hemalt ma oleks vist valmistunud, kui mĂ”rvar tuleb, kuigi ega ma kindel ei saa olla eks. TĂ€nahommikune paranoia oli ikka suur, kuna ma vaatasin isegi hoiukassi sellise nĂ€o ja mĂ”ttega, et huvitav kas ta kuuleb kedagi? Eitea kas see vĂ”ib mĂ”rvar olla? Tegelikult on tegu lihtsalt argliku kassiga, kes vaatabki meid sellise nĂ€oga, kuna tema jaoks oleme meie vist sama hirmsad, kui minu jaoks mĂ”te ukse taga seisvast mĂ”rvarist…

LÔpuks kaevasin ma oma pipragaasi vÀlja tagasi ja viskasin selle taskusse tagasi. Lihtsalt mingil hetkel ma ei tahtnud seda, kuna mÔtlesin, et mu töö-kodu tee on tegelikult suhteliselt safe, kuid olgem ausad, kunagi ei tea mil idioot sind sihikule vÔtab.

Samas tuli mulle ka meelde, kui ĂŒhel vihmasel pĂ€eval kapuuts peas töölt tulin ja kolm meest kĂ”ndisid vastu. Mul oli see kapuuts nii, et eks nad mĂ”tlesid, et ma ei nĂ€e, kuid daaa ma olen alati valvel. Vahetasid pilke ja rÀÀkisid omaette midagi ning ĂŒks eemaldus teistest ja kĂ”ndis minu ette, lootuses ilmselt, et me kĂ”nnime kokku, kuid ma pöörasin kĂŒlje hĂ€sti jĂ€rsult ja eks see oli talle ootamatu. Eiteagi, et mida ta ĂŒritas? Kusjuures ma ei tööta kuskil allmaailma rajoonis vms 😀 Ma töötan Kalamaja alguses, seega pm kesklinnas.

ÜhesĂ”naga tahaks TÄIIIIEGA Criminal Minds’i vaadata, kuid ma ei julgeeee 😀 Muidu mu luupainajad jĂ€tkuvad ja ilmselt varsti ma ei julgeks tööle minna ega ĂŒksi kodus olla.

It’s time to stop 😩 MĂ”tlesin lahenduseks, et hakkan 1-2 osa nĂ€dalas vaatama. Kui ma varem Fox kanalilt paar osa jutti nĂ€gin, siis kĂŒll hirmus polnud, kuid 50+ osa jĂ€rjest on liig mis liig!

Kuulasin praegu, et koridoris kĂ€is vahekoridori uks, seejĂ€rel kuulsin kraapimist ja esimene mĂ”te oli, et ohh shitt keegi ĂŒritab mu uksest sisse tulla! Hetk hiljem jĂ”udis kohale kĂŒll, et ilmselt kass on vannituppa kinni jÀÀnud. Enne kui ukse lahti julgesin teha, et vaatama minna, siis mĂ”tlesin, et see oleks kĂŒll irooniline kui ma nĂŒĂŒd Ă€ra sureks…

Tegelikult ma olen alati arvanud, et Eesti on turvaline paik kus elada. Meil ei ole maavĂ€rinaid, orkaane ega tornaadosi, ei ole ĂŒleujutusi ega tegelikult ka terroriste, vĂ€hemalt veel ja loodetavasti ei tule ka! Me oleme selline pisike maa, et mina oleksin ausĂ”na tĂ€iesti ĂŒllatunud, kui siin mĂ”ni terrorirĂŒnnak toimuks. Minumeelest ei ole meilt midagi vĂ”tta, saada ega tahta, kuna me oleme selline pisike mĂ”ttetu riik teiste jaoks. Kuigi meil on meri, see oleks vist ainus vÀÀrtuslik vĂ€rk ja teine oht minumeelest on see, et me oleme Venemaa kĂ”rval. Lisaks kuna me kuulume NATO’sse, seega sellessuhtes oleks meid mĂ”tet rĂŒnnata kĂŒll. 

Lisaks ei ole Eestis sarimĂ”rvu olnud, kuigi samas kes seda teab eks. Mulle on jÀÀnud mulje, et Eesti meedia ei kajasta paljusi uudiseid nii nagu asi tegelikult on. KasvĂ”i mĂ”nda aega tagasi juhtunud… Mu “isa” pani enda maja pĂ”lema, mis oli koduks tema naisele ja lastele (teine naine ja kasulapsed) ning uudistes kajastati seda lihtsalt, et jĂ€rjekordne sĂŒttimine enamvĂ€hem ahjust vms.

Seega kuigi mina usun, et meie kodumaa on suhteliselt turvaline paik, siis paraku me kunagi ei tea seda, et mis tegelikult toimub. Me ei tea kunagi seda, milline inimene vĂ”ib meie seas elada vĂ”i siia tulla teisest riigist. Viimaste aatate inimeste teadmata kadumised, need on nĂ€iteks ausaltöeldes minul kĂŒll olemise natukene ebakindlaks teinud, kuna need nĂ€itavad, et tegelikult on ka siin seda halba, lihtsalt seda ei kajastata eriliselt.

Jah ma teadsin ka varem, et on kuid need kadumised on mind eriti valvsaks teinud. See on liialt imelik, et inimene kaob Ă€ra ja teda ei tule lihtsalt vĂ€lja, isegi mitte siis, kui pakutakse suuri rahasummasi sellele, kes juhatab kadunud isikuni. MĂŒstika lihtsalt noh.

Eeeniveii, kui ma varsti kadunud olen, siis ilmselt ma ei suutnud ikkagi vaatamist lĂ”petada ja vĂ€risen kuskil kapinurgas vĂ”iiii teate kĂŒll, mis minust sai 😀

Kallimale andsin ka tegelikult teada, et ma olen sĂ”ltuvuses, paranoiline ja on aeg lĂ”petada! Loodame, et ta ei lase mul siis ĂŒleliia vaadata, kui ma ise endaga hakkama ei saa…

adddicteed.jpg

Paljud lapsed soovivad, et emad ei teeks aborte ehk hirmud ja foobiad😹

Kuna minu pĂ”hilised foobiad-hirmud on looduses tagasi, siis ma olen juba mĂ”nda aega mĂ”elnud, et vĂ”iks sellest teemast kirjutada. NĂŒĂŒd siis lĂ”puks vĂ”tsin kirjutamise ette, kuna homsest ma olen ju levist vĂ€ljas ja siis jĂ€lle mĂ”nda aega siia midagi ei ilmu.

Lisaks homsest astun vastu oma vaimsele iseenda poolt tulevale terrorile, ehk kartus/hirm madude ja Ă€mblikute ees. VĂ”ib vist öelda, et ma ĂŒritan neile vastu astuda ja ĂŒle saada? 😀 Matkamise juures ongi minu suurimaks hirmuks see, et minu ja mĂ”ne roomaja teed ĂŒhinevad. Metsloomi kardan ka, kuid mitte niipalju kui madusi. Kuigi reaalselt ma tean kĂŒll, et karu vĂ”i hundiga oleks hullem kokku kĂ”ndida, kuid siiski minumeelest see vĂ”imalus on kĂ”vasti vĂ€iksem.

Igatahes mĂ”tlesin, et uuriks esiteks jĂ€rgi, mis eristab hirmu ja foobiat. Antud artikkel tundus kĂ”ige mĂ”istlikumalt lahti seletatud, seega kopeerin sealt ĂŒhe lĂ”igu. Kui googlesse kirjutada “Hirmud ja foobiad”, siis tuleb pĂ€ris mitu asjalikku artiklit. Kuigi kĂ”ik nad on kuidagi valguvad.

Hirmu tĂŒĂŒbid

Hirm kui emotsioon – hirm, millega kaasneb kehaline reaktsioon, viitab tugevale emotsionaalsele vastusele situatsiooni, eseme vĂ”i sĂŒndmuse suhtes. See saab alguse tundest, millele jĂ€rgneb fĂŒĂŒsiline reaktsioon. Selline hirm, mille puhul inimene on emotsioonist teadlik ning reageerib sellele tugevalt, on enamasti emotsionaalne vastus, mille puhul hirm manifesteerub tugeva emotsioonina.

Hirm kui tunne – hirm vĂ”ib esineda ka lihtsa subjektiivse tundena, rahutuse vĂ”i alateadliku ohu tajumisena, millega ei kaasne tugevat kehalist reaktsiooni. Hirm kui tunne leiab alateadliku vĂ€ljapÀÀsu unenĂ€gudes, keelevÀÀratustes ja tĂ€helepanuhĂ€iretes.

Hirm kui Ă€revus – hirmutunne vĂ”ib olla ka Ă€revuse subjektiivseks baasiks. Ärevus saab samuti alguse hirmust, kuid see on valdavalt alateadlik, sisemine ja ĂŒldine hirmutunne. Kuid hirm kui Ă€revus erineb hirmust kui tundest selle poolest, et sellega kaasnevad spetsiifilised kehalised reaktsioonid.

Hirm kui foobia – foobiana esinev hirm koosneb pĂŒsivast patoloogilisest emotsionaalsest vastusest spetsiaalsele objektile vĂ”i sĂŒndmusele. Erinevus Ă€revuse ja foobia vahel on see, et foobiad on alati vĂ€lisest stiimulist tingitud ning Ă€revus sisemisest. Foobiaid ei kĂ€sitleta emotsioonide, vaid patoloogiliste reaktsioonidena, mida vĂ€ljendatakse liialdatult ning ekstreemselt. Foobiaga inimesel vĂ”ib tekkida paanika seisund, mille teket mĂ”jutab ka foobiale iseloomulik kontrollimatu kehaline reaktsioon.

KĂ”ige alumisest artiklist*Â ĂŒks lĂ”ik ka:

“VĂ”ib tekkida kĂŒsimus: mis vahe on hirmul ja kartusel? Kartus teatud asjade vĂ”i tegevuste ees hoiab meid vigu tegemast. Hirm on aga sĂŒgavam, mĂ”istusega vĂ€hem vĂ”i ĂŒldse mitte kĂ€sitatav.”

Ja teisest artiklistÂ ĂŒks lĂ”ik ka:

«Foobia on kestev ja ulatuslik hirm mingi objekti vÔi olukorra ees, mis tegelikult ei ole ohtlik. Sellise hirmu tagajÀrjeks on tugev soov vÀltida foobiat esilekutsuvaid olukordi, kuigi inimesed saavad sageli aru, et see ei ole mÔistuspÀrane.»

Foobia on siis hirm ja hirm on kartus? No ma nĂŒĂŒd ei olegi kindel, kas minul on lihtsalt hirmud vĂ”i foobia, igatahes mina kardan vist pĂ€ris palju asju mulle tundub. Enamik neist on hirmud ma usun, kuid paar foobiat on vist ka. Üks neist artiklitest ĂŒtles, et piiri hirmu ja foobia vahel on raske tĂ”mmata, kuna see on liialt hĂ€gune.

Mida ja keda ma siis kardan? 

Esiteks klassikaline asi- suured Àmblikud! Pisikeste vastu tekib ikka see kiljumis ja plehku pistmise reaktsioon, kuid suured Àmblikud ajavad juba eos Ôlgu judistama. Vaadata ma neid pÀriselus ei suuda, kuid kui peaksin valima mao ja Àmbliku vahel, siis ma valiks Àmblikku. Tillukesed Àmblikud on talutavad ja peenikesed ka, kuid paksude koibadega on juba rÔvedad, isegi kui nad on tillukesed. Ma olen selliseid monstrumeid Eestis kohanud, et paha hakkab no.

spidooo

Sattusin teemakohase pildi otsa. Madude kohta sobib ka ideaalselt 😀 

JĂ€rgmisena maod, nemad on kĂ”ige hullemad vaenlased minu psĂŒĂŒhika jaoks. Ma kardan neid nii meeletult, et reaalselt pistan teisele poole jooksu ja hirm vĂ”tab keha tĂ€iega ĂŒle. Jumal tĂ€natud, et Ă€ra ei kangestu vĂ”i ei minesta.

Kui ma kuskil 13 olin, siis jalutasin maal kaksikuid tĂŒdrukuid vankriga, et nad tuttu jÀÀks. JĂ€rsku vaatasin, et ĂŒle tee roomab ĂŒks paks madu, ise jumala aeglane ja uimane ning chill. Mina pöörasin seepeale sekunditega otsa ringi ja jooksin mööda kruusateed minema, oma kaks kilomeetrit, ise hingeldades ja pisarad silmis. Jooksin vankriga koos loomulikult, lapsi maha ei jĂ€tnud 😀 Sel pĂ€eval need lapsed lĂ”unaunne ei jÀÀnudki ilmselgelt. KĂ”ige jamam oli see, et tegu oli maakohaga ning sinnapoole kuhu ma jooksin, sealt ei saanud majani tagasi. Seega ma ootasin mingi pool tundi, vĂ”tsin julguse kokku ja lĂ€ksin tagasi sinna poole, kus see madu oli ennem. Kuskil 100m enne oletatavat kohta hakkasin jooksma ja jooksin 500m koduni Ă€ra- kogu selle aja oli mu peas pilt sellest, kuidas see madu mind agressiivselt taga ajab.

Mul on ĂŒldse madudega rĂ”vedalt palju kokkupuuteid olnud ja no ma endiselt niikardan neid. Esimesel matkal kohtusime ka nastikuga ja see ei lĂ€inud Ă€ra ka, lihtsalt lebotas liikumatult keset teed ja meil oli vaja mööda saada. LĂ”puks mina ja mu vend elueest jooksime ringiga, Kalli kĂ”ndis jumala rahulikult ja mögises meie kallal, et mida me kardame 😀

Pirita jĂ”e ÀÀres olen lugematuid kordi neid nĂ€inud ja ma isegi ei tea kui mitu, kuna neid on olnud hordides. Ükskord mu koer ujus vees ja siis vaatasin, et oushit kivilt hĂŒppas madu vette. Ma siis karjusin-kiljusin ja jooksin pĂ”lvini vette oma koera ‘pÀÀstma’ 😀 Loogiliselt saan ma aru kĂŒll, et ta vist ei oleks mu koera poole lĂ€inudki, kuid misseal ikka noh, emainstinkti vastu ei saa 😀 JĂ€rvesid ma kardan ka seetĂ”ttu, et olen ujumas nĂ€inud madusi, ikka mitu korda ja tegu on olnud erinevate jĂ€rvedega. Ilmselt sealt ka mu ujumisfoobia looduslike veekogudega seoses. Ainus looduslik ‘veekogu’ kus mina ujuda julgen, selleks on meri ja noh see peab ka ‘pĂ”hjaga’ olema. Ma oskan kĂŒll vĂ€ga hĂ€sti ujuda, kuid mul mingi hirm on ikka ‘pĂ”hjatute’ veekogude ees. Kusjuures vĂ€idetavalt maod merre ei tule, kuna soolane vesi neile ei istu, pidavat haiget tegema vms.

Ja nĂŒĂŒd see igapĂ€evane foobia- Kajakad. Ma kardan meeletult kajakaid, mu Ă”de arvas, et see on naljakas, kuniks ma siis seletasin Ă€ra pĂ”hjuse kust minu hirm on tulnud. Nimelt aastaid tagasi, kui ma Kristiines elasin ja tihti MustamĂ€el kĂ€isin, siis need kandid olid kajakaid tĂ€is ja nad olid oma poegadega. Neil on see kaitserefleks ja nad lendavad kallale ju. Selle suve jooksul pidime me pidevalt suurte ringidega kĂ€ima vĂ”i kott peakohal jooksma, kuna nad ĂŒritasid koguaeg kallale lennata, kuigi enamjaolt olid nende pojad ĂŒldse eemal. Tegelikult ma ei tea, kas nad reaalselt ka pĂ€he oleks lennanud vĂ”i niisama hirmutasid. Ühelt poolt ma mĂ”istan neid, kuna meie seas on nĂ”medaid inimesi ja alles paar aastat tagasi mingid lapsed ju piinasid ĂŒhte kajakapoega. Siiski aga ma ei saa aru, miks nad mind pidid rĂŒndama, ahh?

NĂ€iteks ĂŒkskord ma kĂ”ndisin töölt koju ja ĂŒhe suure maja katusel oli neil vist poeg, kuna kolm kajakat hakkasid mind korraga rĂŒndama. Õnneks oli mul spordikott kaasas, panin selle peakohale ja pistsin elueest jooksu. Nende kĂ”igi kokkupuudete tĂ”ttu, kardan ma nĂŒĂŒd meeletult kajakaid. Kui ma juba kuulen nende kiljeid vĂ”i nĂ€en varju, siis esimese asjana tuleb pĂ€he mĂ”te “jookse-jookse-jookse!!!”, kuid ĂŒldiselt suudan ma ennast rahulikuks sundida ja hakkan lihtsalt paaniliselt ringi vaatama ning kiiresti kĂ”ndima. Ma isegi ei oska seda tunnet kirjeldada, kuid kel on millegi ees reaalne hirm, siis see peaks aru kĂŒll saama mida ma mĂ”tlen. A’la peas jooksevad pildid sellest, kuidas ta pĂ€he kinni lendab ja siis vĂ”tab juba hirm mĂ”tte ĂŒle ning rohkem ma ei teagi, siis enam ei mĂ”tle, vaid lihtsalt kardad ja tahad minema saada. Eriti jube on see, kui nad kiljuvad ja tiirutavad peakohal…ÔÔÔÔÔÔh. TĂ€na alles vahtisin ĂŒhega tĂ”tt, ĂŒldiselt ma neile otsa ei julge vaadata, kuna ehk kehtib sama asi, mis nn koertega? 😀 Et ei tohi silma vaadata. Ma pĂŒĂŒangi alati lihtsalt mitte hirmu vĂ€lja nĂ€idata ega otsa vaadata ning kiiresti minema saada. Mul oli tĂ€na aga tĂ”re hetk ja siis see ĂŒksik kajakas passis mind, ma siis kĂŒsisin, et “no mida paganat Sa mind vahid?” Vastust ei tulnud ilmselgelt.

Natukene kardan koeri ka, see tuleb ilmselt sellest, et kunagi hĂŒppas koer mulle nĂ€kku kinni. Nimelt vĂ”tsime me ĂŒhest perest koera, pere oli teda vÀÀrkohelnud kogu elu ja noh taheti lahti saada. Sellel koeral oli psĂŒĂŒhika vĂ€ga sassis, öösel kui vetsu lĂ€ksid, siis jooksis kallale mĂ”nikord ja ĂŒldse, suhteliselt terror oli. Ükskord ma siis pikutasin voodil, tema magas voodi ees ja jĂ€rsku hĂŒppas pĂŒsti ja mulle nĂ€kku kinni. Kolm auku oli nĂ€os, ĂŒks neist kenasti silma kohal ja silm lĂ€ks paiste, justkui peksa oleks saanud. Peale seda on mul tekkinud koerte ees hirm, see on Ă”nneks selline kergem, kuid tunnetatav hirm. Ma alati kardan, et nemad ka tunnevad seda ja siis reageerivad. Seega mulle ei meeldi kui vÔÔras koer mu juurde kĂ”nnib, miskipĂ€rast eriti suuremad koerad ajavad hirmu nahka. Vahepeal tuleb hetki, kus kardan isegi meie koera, suhteliselt lampi kuid samas on ta mind ju nĂ€ksanud ka, algusepoole siis kui ta meile alles tuli. Samamoodi sai terrorit oma eelmise pere lastelt ju ja seetĂ”ttu ka vanematelt… Nii pahaseks teeb ikka see, et inimesed loomadega huiiavad nii😒

Sai nĂŒĂŒd natuke segane, kuid mis seal ikka 🙂 Mul tegelikult on neid hirme ja asju mida ma kardan veel, kuid need siin vĂ€ljatoodud on sellised pĂ”hilisemad. Reaalsemad vist ilmselt ka, kuna ma pakun, et kellegi poolt Ă€ra röövitud saada on vist vĂ€hetĂ”enĂ€olisem kui mao otsa astumine.

Mitmes artiklis toodi vĂ€lja, et foobiast on vĂ”imalik jagu saada ja niisamuti ka hirmust. Kuid ma ei kujuta ette, et kuidas ma peaksin saama jagu hirmust madude vĂ”i kajakate ees? Ma ju tean, et kui ma mao peale peaksin astuma, siis ta faking salvaks mind. Ja ma ju tean, et kajakad on terroristid ja ĂŒritavad mind rĂŒnnata! Ok 99 korda 100st ei ole nad mind tegelikult enam rĂŒnnanud, kuid kus mina peaksin teadma seda, et kuna nad ĂŒkskord otsustavad, et nĂŒĂŒd ju vĂ”iks! Seega ma vist pigem elan oma hirmudega edasi ja palun jumalat, et madu mind ei salvaks ja kajakate terrorit pean edasi kannatama, kuna nad on ju igalpool ja vĂ€ltida on neid pĂ€ris vĂ”imatu.

*Off-topic natukene, kuid antud artiklis on jÀrgnev lÔik:

Lastel esineb Ă€revust ja hirme seoses maailmas valitseva vĂ€givalla, kuritegelike rĂŒnnakute, narkomaania ja AIDS-i levikuga. Tean seda vĂ€ita sellepĂ€rast, et kui ma palun lastel öelda kolm soovi, mida vĂ”lur vĂ”iks tĂ€ita, siis paljud lapsed soovivad, et ei oleks sĂ”du, et inimesed ei sureks, et emad ei teeks aborte. Enamik lapseea hirme on aga mĂ”istagi seotud nende igapĂ€evaeluga.

Vabandust vĂ€ga, kuid kuidas ĂŒks laps saab karta AIDSI? Kes see seletab oma vĂ€ikesele lapsele, misasi on aids? Jah kui kĂŒsiks, siis ikka seletaks, kuid miks peaks laps sellist asja kĂŒsima? VĂ”i ĂŒldse sellise asjaga kokku puutuma? Lisaks miks peaks ĂŒks vĂ€ike laps soovima vĂ”lurilt, et emad ei teeks aborte? Miks teab ĂŒks vĂ€ikene laps ĂŒldse misasi on abort ja kelle ema seda siis “igapĂ€evaselt” tegemas kĂ€ib, et laps sellisest asjast teadlik on ja midagi sellist sooviks?!

Ma olen pĂ€riselt ka vĂ€ga segaduses ja kuigi ma pooldan, et lastele peab asju seletama ja nendega palju rÀÀkima, siis ma siiski ei mĂ”ista, miks peaks ĂŒks laps teadma aidsi ja abortide kohta?

💩Elu…🌞

Selle postituse pealkiri pidi olema “Mina lĂ€bi blogi VS reaalne mina” kuid lĂ€ks tĂ€iega kĂ€est Ă€ra. Ma ei suuda ju kunagi ĂŒhe teema juures pĂŒsida. Saate mu lapsepĂ”lvest veidi aimu. Kuid ausalt ka, hoolimata sellest, et mul selline elu oli, siis kĂ€si sĂŒdamel ma luban, et ma ei ole sarimĂ”rvar!

Kui ma enda lehte mĂ”nikord sirvima jÀÀn, siis tekib jubeimelik tunne. Natukene nagu vÔÔras on seda vaadata, kuna selle jĂ€rgi, kui palju mĂ”tteid mul on, siis mind ĂŒllatas, et ma neid niivĂ€he siin avaldanud olen. Peaaegu nagu midagi ei olekski. Mul on tegelikult ĂŒlipalju arvamusi vĂ”i teemasi, mille ĂŒle tahaks arutleda. PĂ€evas mĂ”tlen lĂ€bi palju igasugu asju, mis parasjagu pĂ€he kargavad ja siis arutan neid Kallimaga tavaliselt.

Ma olen selline isiksus, et usun tĂ”esĂ”na, et igaĂŒhel on Ă”igus oma arvamusele. Iga inimene nĂ€eb ju maailma erinevat moodi, tĂ€pselt sealt enda nurga alt, kuna tema maailmapildi loobki tema elukogemus.

Kellegi maailmapilt ei saagi olla teistsugune, kui ta ei ole kogenud mingit kindlat olukorda. Alati ei pea tegelikult kogema, kui on piisavalt suur empaatiavĂ”ime, siis suudab inimene ennast vĂ€ga kergelt teise olukorda panna. Ma ei usu, et selleks lĂ€heb vĂ€gasuurt empaatiavĂ”imet vaja, kuid veidi vast ikka. No nĂ€iteks nagu vigadest Ă”ppimine, ĂŒhed Ă”pivad oma vigadest, kuid teised vaatavad teisi ja Ă”pivad nende vigadest.

No nĂ€iteks ĂŒkskord ma jĂ€in sĂ”brannaga vaidlema, kuna tema vĂ€itis, et narkomaanide laps on ise sĂŒĂŒdi, kui ta tulevikus teistsugune inimene ei ole. Ma ĂŒritasin talle siis selgeks teha, et last ei saa sĂŒĂŒdistada. Mina olen arvamusel, et kunagi ei tohi sĂŒĂŒdistada last, vaid kui miskit on, siis ĂŒldiselt on sĂŒĂŒdi ikkagi lapsevanemad vĂ”i teised lapsele lĂ€hedased isikud. Üldiselt sĂŒnnib laps puhta lehe ja terve psĂŒĂŒhikaga, kuid kĂ”ik mis tema ĂŒmber toimub, see kujundabki selle, milline saab ta olema tulevikus.

Kuigi kas teadsite, et beebi tunnetab juba kĂ”hus ema emotsioone ja kui ema on suurema osa rasedusest stressis-masenduses vm, siis sĂŒnnib suurema tĂ”enĂ€osusega laps, kes nutab imikueas palju. Ja peale lapse sĂŒndi, siis kui isa suhtub emasse vĂ”i lapsesse negatiivse emotsiooniga, siis beebi tunnetab seda. MiskipĂ€rast inimesed ei taha endale teadvustada, et ka nn kĂ”hubeebi ja pisike imik tunnetavad kĂ”ike, mis nende ĂŒmber toimub. Pikemalt saab ise lugeda nt raamatust “Tugevaks armastatud lapsed”, kuigi ma ei ole nĂŒĂŒd kindel, kas just selles raamatus sellest juttu oli. Ma olen neid niipalju lugenud, et vahest ajan sassi… VĂ€gakasulik raamat on see igatahes 🙂 

Kui see antud kontekstis narkarite laps, on kogu oma elu nĂ€inud ainult narkomaane, siis ta ju ei teagi, et ĂŒldse teistsugune elu kuskil eksisteerib. Tema on nĂ€inud ainult sellist elu, seega ta oska mĂ”elda sellele, et see ei ole normaalne. Kui tal on nĂ€iteks tore, hea ja korralik vanaema, kes teda suuremas osas kasvatab, siis on ka see vĂ”imalus, et temast saab hoopis teistsugune inimene, kui on tema vanemad. Siiski isegi kui ei saa, siis last sĂŒĂŒdistada ei ole Ă”ige.

Seoses sellega, siis ma olen jÀÀnud mĂ”tlema sellele, et keda ĂŒldse sĂŒĂŒdistama peaks? Kui nĂ€iteks ema on lohh, siis ilmselt oli ju tema enda ema vĂ”i isa lohh, kuid samas kui see vanaema on lohh, siis oli Ă€kki hoopis vanavanaema lohh 😀 ÜhesĂ”naga, kedagi sĂŒĂŒdistada ei saa ja ei olegi mĂ”tet. Ja vĂ”ibolla vanemad ei olnudki lohhid, vaid miskipĂ€rast lihtsalt nii lĂ€ks. Miks kĂŒll, seda ei saagi kunagi teada, kuna paraku elu on juba ĂŒks imelik asi. 

Igatahes kui nĂŒĂŒd pealkirja vaadata ja ĂŒlalolevat juttu, siis ma kaldusin teemast tĂ€iesti kĂ”rvale ja ma isegi enam ei imesta. Ma usun, et see ei ĂŒllata ka kedagi teist, kuna see on ju tĂ€iesti tavaline minu puhul 😀

Eenivei, ma nĂŒĂŒd mĂ”tlen, et huvitav kas ma peaksin rohkem oma mĂ”tteid kirja panema? Samas jÀÀb mul see mĂ”tete kirjapanek alati pooleli, kuna ma valgun alati teemadega hĂ€sti laiali. See tulenebki ilmselt sellest, et ma ĂŒritan antud olukorda nĂ€ha erinevate inimeste vaatepunktist.

ÜhesĂ”naga, ma tahtsin öelda, et ei taha jĂ€tta muljet justkui ma arvaks, et minu arvamus on ainuĂ”ige ja olen maailmanaba vm. Seega tahaks alati vĂ”imalikult laialt lahti seletada oma jutu, kuid ma kaldun alati teemast kĂ”rvale. Absoluutselt alati nah.

Lisaks vahepeal ma tahtsin hoida siin sellist pigem positiivset joont, et ei oleks liialt mingit oma arvamuse avaldamist vĂ”i muud jampsi. Samas aga, milleks mul see leheke ĂŒldse siis on? Hmm, no tegelikult ma vist alustasingi kirjutamist selleks, et kas te teate, kui huvitav on hiljem oma mĂ”tteid lugeda? No paar aastakest hiljem vĂ”inii.

Esiteks on see jubevÔÔras tunne, justkui loeks kellegi teise kirjutisi. Samas tuletad Sa meelde seda aega, mil mingi jutu kirjutasid. Tuletad meelde, et mis elus sel ajal toimus. Lobapostitustega seoses, siis tuletad meelde, et mida Sa sel ajal mÔtlesid vÔi mida te tÀpsemalt sel pÀeval tegite. MÔndade asjade puhul, siis mÔtled sellele, kui vÀga on Su arvamus nÀiteks muutunud. Kuigi mul arvamusposte vÀga ei ole avalikult, siis endal on ikka huvitav.

Mul on bloggeri draftis oma 100 postitust ajast, mil ma olin vist kuskil 13-17 ja neid lugeda on niikummaline, kuid samas huvitav. Kuigi ma pean tunnistama, et ma kirjutasin palju sĂŒgavamĂ”ttelisi asju. Kirjutasin elust, olust ja mĂ”ni ĂŒksik lobapost on ka. Ma olen kirjutanud oma unistustest ja soovidest. Halanud seal hetkeil, mil mul eluisu ei olnud. Jaa ĂŒldse, kuidagi jubeimelik on lugeda neid. Samas aga, kui ma neid loen, siis ma olen niinii Ă”nnelik, et need ajad on möödas. Et möödas on ajad, mil ma ei teagi mida…mil ma ei tahtnud ega osanud elada ega olla.

Et ma olen nĂŒĂŒd pĂ€riselt rÔÔmsaks tagasi saanud, nii nagu ma unistasin pisikesena. Pubekana ma öelda ei saa, kuna nagu ma juba ĂŒtlesin, siis selleks ajaks oli mul deprekas. Ja teate, teemast nĂŒĂŒd jĂ€lle tĂ€iega kĂ”rvale, kuid teate kuidas ma vihkan lauset, et Sa oled ju nii noor, mis probleemid Sul veel saavad olla?

Minul oli vÀgivaldne kodune keskkond, mis ilmselgelt oligi see kÔigehullem asi. Ma elasin vist mingi 12-13 aastaselt oma sÔbranna pere pool, kuna mu ema kolis kokku mehega, kes mulle kÀttpidi kallale tuli. Kallale tÀitsa ei tulnud, kuid kÀgistas noh. Seda selle eest, et ma oma vÀiksema venna soove julgesin kaitsta.

14-16 aastasel elasin koos Ă”ega. See oli vist emotsionaalselt kĂ”ige hullemate aegade keskpunkt. Sel ajal jĂ€in ma vĂ€ga sĂŒgavasse depressiooni, vĂ€ga mitmete tegurite tĂ”ttu… Toimus hĂ€sti suur elumuutus ning nohjah, olukord oli nagu oli… Kuna vĂ€ga hĂ€bi on tunnistada, kuid ma lĂ”ikusin ennast. Sellest ei teagi vĂ€ga keegi, kuna noh kes ikka sellisest asjast teistele rÀÀkida tahaks vĂ”i tunnistada seda. Veene ei nĂŒlginud, kuid teiselt poolt kĂ€tt ja teate mis kĂ”igehaigem selle juures on: kui Sul on emotsionaalselt niivalus, et midagi teha ei oska, siis miskipĂ€rast fĂŒĂŒsiliselt endale haigettegemine tekitab kergema tunde… Ei ma ei Ă€rgita inimesi ennast lĂ”ikuma!!! Kuid ma seletan kui haige vĂ”ib lihtsalt ĂŒks asi olla…Ja kui mu Ă”de ĂŒkskord mu kĂ€tt nĂ€gi, siis ma valetasin, et ronisin ĂŒle aia ja kukkusin ning okastraat tegi… Ma ei tea, kuidas selline asi vĂ”imalik on, kuid ma mĂ€letan, et kui mul hĂ€sti-hĂ€sti valus hakkas seest, siis ma hakkasin nutma ja jamh lĂ€ksin endale haiget tegema… Vastik-vastik-vastik aeg oli ja vastik on isegi meenutada….

16 aastaselt kolisin ma Ă”ejuurest Ă€ra ja lĂ€ksin ĂŒksinda elama. PĂ”hjusel, et mu koer kĂ€is teistele pinda ja ma ei tahtnud, et ta kallal koguaeg vingutaks… KĂ€isin kahel kohal tööl ja elasin kuis oskasin. Enamus vabast ajast pikutasin voodis ja olin oma koeraga. Vahepeal kĂ€isin vĂ€ljas ka, kuid ma ei ole kunagi mingi pidutseja vĂ”i vĂ€ljaskĂ€ia olnud. Mulle on alati meeldinud pigem kodus lebotada. Istusin tabiga netis vĂ”i vaatasin telekat, ma isegi ei tea mida ma seal kodus tegin, kuid noh lihtalt olin. Mainiks Ă€ra, et enesevigastamisest olin ma selleks ajaks ilusti ĂŒle. Ma ei mĂ€leta enam kuidas, kuid kuidagi sain…

EDIT: ÜhesĂ”naga, noori inimesi ja nende tundeid ei ole okei maha teha, kuna Sina ei tea kunagi mis tema elus toimub. Üldse teisi inimesi ja nende tundeid ei tohiks kergekĂ€eliselt arvustada, sest nagu ma juba ĂŒtlesin- Sina ei tea, mis teise inimese elus toimub vĂ”i toimunud on.

Elasin ma mingis rĂ€iges uberikus, kus ei olnud sooja vett ega ammugi vannituba. Korter oli ĂŒlirĂ€bal ka, kuid me Ă”dedega tegime seal pisikese remondi ja siis oli kohe tĂ€itsa parem olla. PuukĂŒte oli ka ja see polekski hullu olnud, kuid see lohh ahi ei töötanud ja ajas meeletult vingu sisse. Seega kĂŒtta oli vĂ”imatu. Aaa ja seal olid need vanad puidust aknad, köögiaken oli katki ja sealt oleks saanud vabalt sisse tulla. LĂ”in sinna ÀÀrde mingi plaadi naeltega ette, kuid noh vĂ€ikese jĂ”uga oleks akna lahti saanud vabalt. KĂ”igele lisaks see korter haises. Ükskord tuli mulle sĂ”branna oma kutiga kĂŒlla ja siis ta kutt arvas, et mu koer haiseb 😀 Ma tegelikult ei lubanud vĂ€ga sinna kedagi, kuid nad kĂ€isid megapinda ja ĂŒtlesin, et ok korraks vĂ”ite sisse astuda.

Oeh, ma ei teagi, et mis ma nĂŒĂŒd kirjutan? 😀 Ma kaldusin nii laiali kĂ”igega, samas kui ma juba oma minevikust rÀÀgin, siis tahaks pikemalt kirjutada. Kuigi see raske aeg oli kĂ”ik vĂ€ga udune, siis midagi ma ikka mĂ€letan. Samas aga ma mĂ”tlen, et ehk kustutaks ĂŒldse selle kĂ”ik Ă€ra ja ei kirjutaks ĂŒldse sellest. Mulle ei meeldi poolikud jutud 🙂 Kuid samas ma ei taha liialt palju oma minevikust ka siia letti laduda. Sest, et kĂ”ik asjad on ju sĂŒgavamad ja kĂ”igel on lugu ning palju pĂ”hjuseid. Ja ei tahaks oma perekonna kohta niipalju asju avaldada, kuna nemad on ju ka minu eluga kĂ”ik seotud.

Nevermind, las olla nii kuis on ja las jÀÀd nii, kuis praegu on. Eeniveii elu on ilus ju nĂŒĂŒd! Ja nagu aru vĂ”ib saada, siis ma ei lĂ€inudki oma Kallimat tĂŒĂŒtama 😀 

Uuuh, siin on nĂŒĂŒd sitaks vigu, kuna ma ei taha antud postitust ĂŒle lugeda. Siis ma jÀÀn veelrohkem kahtlema sellest, et kas ĂŒldse see kirja panna vĂ”i Ă€ra kustutada ning Ă€ra unustada. Miks ma selle kirja panin? Kuna lihtsalt mĂ”te lĂ€ks jooksma. Miks ma selle avaldan? Ma ei tea, on vist selline tuju vĂ”i tunne. Mis seal ikka eks 🙂

 

Harutasin ĂŒhe sĂ”lme lahti.

Eile hakkas mul ĂŒks mĂ”te vaikselt kuklale koputama ja tĂ€naseks jĂ”udis kohale- minu veidi ‘haiglane’ vajadus asju koguaeg ette planeerida, no nĂ€iteks tĂ€nast vĂ”i homset pĂ€eva, see tuleneb vajadusest turvatunde jĂ€rgi. JĂ”udis kohale ĂŒht lĂ”iku raamatust lugedes…

WP_20170315_10_49_01_Pro.jpg

KĂ”ik, mis sel lehel kirjas on, ma olen sellele ise ka mĂ”elnud ja Kalliga sellest rÀÀkinud, kuid ei ole endale seda teadvustanud. Mu pĂ”hiprobleem on see, et ma tean kĂŒll aga ei teadvusta. Peaks ĂŒritama seda kuidagi muuta 🙂

😊👀😒

Teate niipalju asju on justkui toimunud, kuid samas nii vÀhe. Eile ma lÔin oma töötunnid kokku ja olen uue pisikese hoidja olnud juba neli nÀdalat, me oleme koos veetnud 20,5 pÀeva, see teeb tundides kuskil pea 200 tundi.

Eile hommikul, kui tööle kĂ”ndisin ja peaaegu kohal olin, siis suunasin oma pilgu paremale ja vastu vaatas meri. Tuimalt pöörasin pilgu ette tagasi ja siis mĂ”tlesin sellele, et inimeste asjade vÀÀrtustamine kaob ikka juberuttu. Ma mĂ€letan, et kui me alles kohtusime ja kokku leppisime, et minust saabki pisikesele uus lapsehoidja, siis ma olin nii-nii elevil selle ĂŒle, et appi ma töötan merest Ă”hulennul max 50 meetrit! See oli nii jubelahekihvt ja ma olin asukoha ĂŒle ĂŒli elevil ning kĂ”ige muu ka. Kujutasin juba ette neid megalahedaid pĂ€evi, mis me koos veetma hakkame. NĂŒĂŒd aga seda elevust enam ei ole ja nt ma panen merd tĂ€hele kĂŒll, kuid ma ei vÀÀrtusta seda enam ehk ei tunne seda emotsiooni. Mainiks nii igaksjuhuks Ă€ra, et pĂ€evad on meil ikkagi ĂŒldiselt hĂ€sti kihvtid ja toredad, lihtsalt ma soovin, et oskaksin neid hetki kĂ”rgemalt hinnata. 

Samas mĂ”ni pĂ€ev Sa Ă€rkad ĂŒlihea tujuga ja tajud KÕIKE seda head, mis elu Sulle andnud on ja mida elul Sulle pakkuda on. Aga miks ei vĂ”iks see emotsioon olla koguaeg peal? Tahaks koguaeg seda emotsiooni ja tunnet tunda, et kĂ”ik on nii imeline! Ma praegu jĂ€in mĂ”tlema, et vĂ”ibolla igasugu sĂ”ltlase, no nĂ€iteks ostuhullud sellepĂ€rast ongi sellised, et nad saavad sealt selle emotsiooni. Selle adrenaliini laksu ja tunde, kui miskit uut ja kihvti leiavad. See hetkeemotsioon, see on lihtsalt megavĂ”imas ju. Eitea kas see on mingi omandihimu emotsioon? Nii paganama segadusse ajavad mĂ”tted.

Igatahes kunagi ma mĂ€letan, et mu elu eesmĂ€rk oligi olla Ă”nnelik, nagu pĂ€ris-pĂ€ris Ă”nnelik. Ma tahaksin koguaeg olla Ă”nnelik ja rahulolev, kuid kuidas sellist asja saavutada? KĂ”ige mĂ”istlikum oleks vist alustada vĂ€ikeste sammudega. Nagu nĂ€iteks Ă”igel ajal ĂŒritada magama minna, et jĂ€rgmisel pĂ€eval olla vĂ€ljapuhanud. Kuid siinjuures tuleb mĂ€ngu see, et mu organism ei lase mul uinuda ja kui ma sellise asja ‘eesmĂ€rgiks’ seaksin, siis see tekitaks ainult stressi.

KĂ”ige loomulikum ja parem oleks lasta asjadel lihtsalt kulgeda, kuid ma ei oska nii. Mul peab olema alati mingi kindel asjade kulg vĂ”i kĂ€ik vĂ€lja mĂ”eldud, no mitte alati, kuid enamasti kĂŒll. Ma isegi mitu korda hommikuti mĂ”tlen enda ja vĂ€ikemehe pĂ€evaplaani lĂ€bi, mitte just minuti pealt, vaid lihtsalt selle jĂ€rjekorra, et mida me tĂ€na ja kuidas teeme. Üldiselt mĂ”tlen kaks jĂ€rjekorda vĂ€lja, et kui ĂŒhtemoodi vĂ€lja ei mĂ€ngi, siis on teistmoodi valmis mĂ”eldud.

Ma isegi ei tea miks, kuid miskipĂ€rast selline isiksus ma olen, mul on alati kaks-kolm sammu ette mĂ”eldud. ÜkskĂ”ik millega seoses see ka ei oleks. VĂ”ibolla seetĂ”ttu ma lĂ€hen ka vĂ€ga suures stressiolukorras kergelt stressi, kuna tuleb olukord, milleks ma ei ole 100% valmistunud ja mida ma lahendada ei saa kuidagi. Praegu on ĂŒks selline kĂ€sil. Tegelikult ma olen ĂŒldse veidi ĂŒlemuretseja ja kontrollfriik, psĂŒhholoogiat uurides tuleb vĂ€lja, et selle isikuomaduse sain lapsepĂ”lvest. Inimeste suhtumine vĂ€ikelapsesse on nii-nii oluline, seetĂ”ttu ma arvan, et iga vanem peaks vĂ€hemalt paar lastepsĂŒhholoogia raamatut lĂ€bi lugema.

Oeh,  ma kaldun alati saja teema vahel laiali, ma nagu ei oskaks muudmoodi. Igatahes peaks hakkama pisikesi samme tegema. Õhtul varem magama, hommikul varem ĂŒles ja kĂŒsima peegliees endalt, et mida ma tĂ€na teha soovin? Pisikesed asjad, ma usun sellesse, et need ongi pisikesed asjad millest alustama peaks, kuid ma ei oska.