Reisimisest ✈️

Kui me hiljuti Riias käisime, Bocelli kontserdil, siis arutlesime selle üle, et järgmine kord peaks ikka uhkema hotellitoa valima. Mitte, et meie hotellil midagi viga oleks olnud, kenasti puhas ja hubane tuba oli. Söök oli nagu ta oli, üldiselt tundus, et seal ongi kahtlased toidud. Kuna ka restoran, kus me õhtust sõime, see toit oli ikka täielik naerukoht.

Igatahes, jõudsime me tõdemusele, et kuna me oleme parajad lebotajad, siis tulevikus peaks rohkem hotellitoale panustama. Riias saigi tegelikult hotell valitud selle järgi, et Arena Riga pidi vaid pool kilomeetrit eemal olema. Nooh, oli küll natukene rohkem, kuid lähedal oli ta tõesti.

Kui meile üldiselt mõelda, siis me olemegi sellised parajad toas passijad. Enamik ajast, kui me kusagil käime, siis enamik aja veedame me hotellitoas. Me oleme isegi Tallinnas minipuhkustel käinud lihtsalt kuskil hotellis. Kuigi valisime need selle järgi, et ühes oli mullivann ja teises bassein. Need on olnud meil aastapäevade tähistamised, seega täitsa niisama pole ikka läinud.

Igatahes, mingil hetkel võtsin ma sõna ühe blogipostituse all, mis oli reisimise teemal. Üldiselt ma eeldasin, et mind ei tõmba reisimine ja mulle meeldib ikka kodus olla. Lisaks igasugu hirmud, lennukisõidu ees ja terroristide ja kõikide jubeduste.

Kuid ma siin viimastel päevadel mõistsin, et asi ei ole mitte hirmudes, vaid üldiselt viitsimises ja teotahtes. Ning hirmud suruvad teotahet veelgi alla. Näiteks, kui ma mõtlen kuskile soojale maale minekust ja seal hotellis bassimisest, siis ei aitäh! Ei tõmba kohe üldse. Kuigi Eestis sobib mulle 100% see hotellitoa minipuhkuse tegemine, kus oled teises atmosfääris ja lihtsalt oled. Koos Kallimaga ikka, üksi ei viitsiks.

Kuid ma mõistsin, et ma viitsin 100% reisima minna, kui see on põnevusretk. Kui ma ikka võtan ennast kokku, ronin lennukile ja sõidan välismaale, siis peab asjal ka point olema. See peab mulle miskit juurde andma ja tõsise emotsiooni tekitama. Ma tunnen, et see hotellitoas passimine ja rannas lebamine, ei oleks väärt kuskile kaugele ronimist.

Kuid näiteks Pompei, see lihtsalt kutsub mind meeletult. Sellel on nii võimas ajalugu ja see paik, see tundub kõige uuritu põhjal nii võimsa energiaga koht. Ma juba vaatasin enda sünnipäeva kanti ka lennupileteid ja hotelle 😀

Seega, kui ma mõtlen reisimisele, siis sellel peab minu jaoks tõsine kutse olema. Nagu öeldud, siis see hotellilebo mulle ei sobi sellisel juhul. Ma tahan tegevust ja põnevust. Kas mingeid matku või ajalooliste paikade külastamist. Põnevust ja elevust, võimsaid emotsioone, mida hiljem on hea meenutada.

Ühesõnaga (või kahe-kolme-nelja…), mul võttis mõned aastad ja ma mõistsin, et ma tahan küll reisida! Lihtsalt see peabki olema põnevusreis, et mul oleks teotahet ennast kokku võtta ja sinna minna.

Nagu oleks uus elu sisse puhutud. Juba võimsa tunde annab see teadmine, et maailm on ikkagi täis paiku, mida ma avastada tahan!

Ma rohkem edasi ei mõtle hetkel, kuna muidu tulevad need hirmud ja lämmatavad mu elevuse ära.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s