Aga vanasti oli…

Eile me rÀÀkisime Ă”ega telefonis ĂŒldiselt asjadest. Mingi hetk tĂ”statas ta teema, et kas vanasti olid pered rohkem kokkuhoidlikud? Sellessuhtes, et ĂŒksteisest hooliti rohkem ja ĂŒldse rohkem veedeti aega koos jne.

Mina aga nĂ”ustuda ei saanud ja seega hakkasimegi arutlema selle kĂ”ige ĂŒle. Kui vaadata tĂ€napĂ€eva pere ja mĂ”elda “vana aja” pere peale, siis asjad olid sitad mis sitad.

Naine oli ĂŒldiselt perekonna ori, lapsi peeti ĂŒsnagi vÀÀrtusetuteks. KĂ”ik see, et “laps rÀÀgib siis, kui kana pissib” ja see suhtumine, et meid ei huvita mida sina tahad, sina oled laps ja meie oleme tĂ€iskasvanud. Sina teed mida MEIE tĂ€iskasvanud tahame ja kui ise suureks saad, siis otsustad iseenda ja oma laste elu ĂŒle jne.

Kui mina mĂ”tlen sellele, kuidas suhtuti vanasti lastesse ja kuidas tĂ€napĂ€eval suhtutakse, siis vanasti oli selles osas ikka vĂ€ga sitasti. Lastest sĂ”ideti tĂ€iega ĂŒle ja ei mĂ”istetud, et ka nemad on isiksused. Üldse inimesed ei mĂ”istnud nagu absoluutselt, et nende tegevustel on ka tagajĂ€rjed.

TĂ€napĂ€eval aga mĂ”istetakse, et laps on siiski eraldi isiksus. Inimesed sĂŒvenevad aina enam lastepsĂŒhholoogiasse. LĂ”puks ometi on aru saadud, et tegudel on tagajĂ€rjed. See kuidas Sina lapsesse suhtud ja kuidas teda kohtled, see loob selle inimese, kes temast tĂ€iskavanuna saab. Ja sealt hakkabki see jada pihta. Kuna temast saab tĂ€iskasvanu, kes hakkab ise ĂŒhel pĂ€eval lapsi juhendama jne jne.

Ja minu meelest on see tore, et inimesed psĂŒhholoogiliselt arenevad. Me arutlesime veel selle ĂŒle ka, et meie ilmselt seda aega ei nĂ€e, kui ĂŒhiskond koosneb vaid vaimselt tervetest ja empaatilistest inimestest. Selleni lĂ€heb veel tuhandeid aastaid ning ei teagi, kas inimkond ĂŒldse nii kaua kestabki. VĂ”i kas ĂŒldse selline asi on vĂ”imalik, et kĂ”ik inimesed on vaimselt terved ja tasakaalukad ning tugevalt empaatilised? Ma kahtlen selles sĂŒgavalt, kuid lootma peab.

Ja ĂŒleĂŒldse, kui sĂŒgavalt sĂŒĂŒvida “vana aja maailma” ja tĂ€napĂ€eva maailma, siis kas vanasti ĂŒldse oli miskit, mis oleks sel ajal parem olnud, kui see on tĂ€napĂ€eval?

Minu meelest ainus osaliselt parem asi oli see, et ei olnud tehnoloogiasĂ”ltuvust. No ei saanudki olla, kuna tehnoloogia polnud selline nagu ta nĂŒĂŒd on. Tehnoloogia on meeletult kasulik, kuid inimesed ei tunne piire. NĂ€iteks nutiseadmete osas. Ma ei boikoteeri nutiseadmeid, kuid nĂ€iteks minumeelest vanemate nutiseadmete mĂ”istlikult mittekasutamine, on enamikelt lastelt röövinud lapsepĂ”lve.

Advertisements

Elu ilma nutitelefonitađŸ“±

Suvel lÀks mu viimane nutitelefon katki. TÀpset hetke ei mÀleta, kuid kas Juuni vÔi Juuli see oli. Kuna mul oli viimase aasta jooksul juba kolm nutitelefoni olnud, siis ma sain niivihaseks ja mul viskas kopa nii ette.

Kuna ma nutikaga muud peale muusika kuulamise ja instagramis vahtimise ei teinud, siis otsustasin, et uue nutika peale ma raha kulutama ei hakka. Minu jaoks oli pÔhiline see, et mul oleks telefon, millega ma helistada saaksin.

Ma ei jĂ”udnudki uut telefoni osta, kuna jĂ€rgmisel pĂ€eval tööle minnes andis mu tööandja mulle telefoni. See telefon oli kunagi olnud nĂ€idis telefonipeos, mille ta kontori tĂŒhjendamisel koju kaasa vĂ”is vĂ”tta, kuna muidu oleks see lihtsalt prĂŒgimĂ€ele lĂ€inud.

Ja Ă”htul ĂŒtles ta mulle, et jĂ€taksin telefoni endale, kuna see ootaski kedagi, kel sos vajadus oleks. Kuna mul oli plaanis niikuinii nutikat mitte soetada, siis oli see lihtsalt super! Telefon ei ole kĂ”ige vanem mudel, kuid vĂ€ga uus ka mitte. Samas kaamera on pĂ€ris normaalne ja hĂ€daga saab internetis ka kĂ€ia, lihtsalt jube ebamugav ja aeglane protsess.

Helistada saab, smse saab saata ja muusikat saab ka kuulata. Isegi app store on olemas, kuid ma pole hakanud oma nĂ€rve selle peale kulutama. Kui ma miskit kuulan, siis ĂŒldiselt raadiot.

Igatahes kui aus olla, siis ma ei olegi vĂ€ga igatsenud nutitelefoni taga. Ilma nutitelefonita, siis esimene asi, mida mĂ€rkasin oli see, et aega on kuidagi niii palju. Kuigi no nagu öeldud, siis pĂ”hiliselt olingi ma varem vaid instagramis vĂ”i ka 9gagis, kuid ikka on aega rohkem ĂŒle.

Seega, kui ma varem bussisĂ”itude ajal, oma aju puhkereĆŸiimil instagrami raiskasin, siis nĂŒĂŒd hakkasin ma seda hoopis kasutama. MĂ”te liigub tohutult ja see oli algul nii uus ja huvitav. Koguaeg tuli ideid ja mĂ”tteid ning ma kirjutasin neid ĂŒles. Kirjutasin ja joonistasin igasugu plaane ja ideid. Praeguseks olen ma juba harjunud, kuid alguses oli ikka ĂŒllatavalt kummaline olla.

Meil oli vahepeal koolitöös arutlus ka nutitelefonide osas, et kas see on vajalik jne. Ja ilmselgelt olin mina ainus, kes arvas, et ei ole ikka kĂŒll 😀 Tundus ulme, kuna ma ausalt arvasin, et inimesed nĂŒĂŒd niisĂ”ltuvuses ka ei ole.

Tegelikult hakkasin ma seda postitust ĂŒldse seetĂ”ttu kirjutama, et ma ikka tunnen natukene nutitelefonist puudust. PĂ”hjus muidugi instagram 😀 Olen viimasel ajal arvutist hakanud seal kĂ€ima ja no niii tahaks oma feedi uuendada, ilusamaks teha vĂ€rskemate piltidega jne.

Ja tahaks chatti nĂ€ha, kuna see on ainus chat, kus ma inimestega suhelda aktiivsemalt viitisin. Bocelli nunnudust tahaks ka jagada 🙂 Ja vahepeal aju puhkereĆŸiimile panna ja seal random piltides ringi kolada.

ÜhesĂ”naga, kuigi elu nutikata on kuidagi nii vaba ja naudita ja tĂ€iega tehtav, siis ma instagrami pĂ€rast ikka igatsen natukene nutikat. Ilmselt ĂŒhel hetkel ma otsustan jĂ€rele anda ja siis lĂ€hen porisedes uut nutikat ostma. Ja kuna ma ihnuskoi, siis ostan kĂ”ige odavama samsungi, kuna minu jaoks on nutikad kĂ”ik samad. Loodetavasti ma jĂ€rgmise aasta jooksul veel jĂ€rgi ei anna.

Aaa ja praeguse telefoni pluss on see, et see peab minusuguse kobakĂ€pa kĂ€es vĂ€ga hĂ€sti vastu. NĂ€dal peale seda, kui ma selle sain, siis oli selline seik, et mĂ€ngisime hoiupĂ€takaga rannas. Kaevasime auku ja juhatasime vett sisse. Mul tuli kĂ”ne ja hoidsin telefoni kĂ”rva-Ă”la vahel. Hakkasin teda aitama ja muidugi kukkus telefon sinna auku ja just see hetk oli seal vesi ka. Mittenormaalse inimese kombel, kuna see kĂ”ne oli tĂ€htis, siis ĂŒritasin ma veel muidugi seda sisse lĂŒlitada ja toimima saada. Loomulikult korralikult tööle ei saanud. JĂ€rgmiseks pĂ€evaks oli see aga korras ja töötab tĂ€naseni.

Maha on ka miljon korda kukkunud ja ma alati mĂ”tlen, et pekki nĂŒĂŒd on kĂŒll katki, kuid siiani on tĂ€iesti terve. TĂ€na pillasin koeraga jalutades jĂ€lle selle maha. Kuna ĂŒks “tore inimene” lasi oma hundikoera lahti ja see jooksis minu koera poole. Ma kĂŒll ĂŒritasin telefoni kĂ”rva-Ă”laga hoida, kuid mĂ”tlesin, et persse mu koer on tĂ€htsam ja lasin lahti. See hetk oli tĂ€iega selline, et “apppi mida ma teen! Kas ma jĂ”uan piisavate sekundite jooksul koera sĂŒlle haarata ja telefoni kinni hoida? Pekki vist ei jĂ”ua. Ahh suva, las see telefon lĂ€heb!”

NĂŒĂŒd kui ma oma kobakĂ€pasuse kirja panin, siis kadus uue telefoni isu Ă€ra 😀 KĂŒll ma instagramita elatud saan ja Kallima telefonis annab ka instagramis kĂ€ia.

RÀÀkisin tĂ€na Ă”ega telefonis ja jutt lĂ€ks talveriietele*, ĂŒks hetk ta lausus “Ma tean jah, et sa hullult sÀÀstlik ja ei raatsi kulutada. Sa ei raatsi endale sĂŒĂŒagi osta”. Kuigi ma arvan, et see vĂ€ike liialdus, siis ega ta palju mööda ei pane 😀 Lihtsalt ma tean, et ma ei tohi lasta endal “pead valla” toidupoes, kuna muidu ma ostan hunniku crappi, mis ei ole lĂ”ppkokkuvĂ”ttes ĂŒldse nii hea, kui ise valmistatud korralik söök. Ja pealegi, siis ma ei viitsigi korralikku toitu teha, kui mul muu “söök” olemas on. 

*me ostsime mulle vĂ€hem kui kaks aastat tagasi talvejope, millel on kĂ€iste lĂ”pus ja trukkide juures selline mustus nagu, issandmaeiteagi, nagu oleks hullult tolmu ĂŒhte kohta ladestunud vms. Ja seda ei saadud isegi keemilises Ă€ra. Ja see ajab mind niinĂ€rvi, kuna kui ma teen pea viiesaja eurose vĂ€ljamineku ja see jope on tĂ”esti muidu vĂ€ga ilus ja ka soe, siis ma tahaks sellega vĂ€hemalt kolm talve ikka kĂ€ia. Hea asi on see, et ta on selline imelik hallikas ja kahtlase mustriga, et ega aru ei saagi, et ta must on 😀 no aga mina tean ju, et ta on must ja see hĂ€irib mind meeeletult.

Reisimisest ✈

Kui me hiljuti Riias kĂ€isime, Bocelli kontserdil, siis arutlesime selle ĂŒle, et jĂ€rgmine kord peaks ikka uhkema hotellitoa valima. Mitte, et meie hotellil midagi viga oleks olnud, kenasti puhas ja hubane tuba oli. Söök oli nagu ta oli, ĂŒldiselt tundus, et seal ongi kahtlased toidud. Kuna ka restoran, kus me Ă”htust sĂ”ime, see toit oli ikka tĂ€ielik naerukoht.

Igatahes, jĂ”udsime me tĂ”demusele, et kuna me oleme parajad lebotajad, siis tulevikus peaks rohkem hotellitoale panustama. Riias saigi tegelikult hotell valitud selle jĂ€rgi, et Arena Riga pidi vaid pool kilomeetrit eemal olema. Nooh, oli kĂŒll natukene rohkem, kuid lĂ€hedal oli ta tĂ”esti.

Kui meile ĂŒldiselt mĂ”elda, siis me olemegi sellised parajad toas passijad. Enamik ajast, kui me kusagil kĂ€ime, siis enamik aja veedame me hotellitoas. Me oleme isegi Tallinnas minipuhkustel kĂ€inud lihtsalt kuskil hotellis. Kuigi valisime need selle jĂ€rgi, et ĂŒhes oli mullivann ja teises bassein. Need on olnud meil aastapĂ€evade tĂ€histamised, seega tĂ€itsa niisama pole ikka lĂ€inud.

Igatahes, mingil hetkel vĂ”tsin ma sĂ”na ĂŒhe blogipostituse all, mis oli reisimise teemal. Üldiselt ma eeldasin, et mind ei tĂ”mba reisimine ja mulle meeldib ikka kodus olla. Lisaks igasugu hirmud, lennukisĂ”idu ees ja terroristide ja kĂ”ikide jubeduste.

Kuid ma siin viimastel pĂ€evadel mĂ”istsin, et asi ei ole mitte hirmudes, vaid ĂŒldiselt viitsimises ja teotahtes. Ning hirmud suruvad teotahet veelgi alla. NĂ€iteks, kui ma mĂ”tlen kuskile soojale maale minekust ja seal hotellis bassimisest, siis ei aitĂ€h! Ei tĂ”mba kohe ĂŒldse. Kuigi Eestis sobib mulle 100% see hotellitoa minipuhkuse tegemine, kus oled teises atmosfÀÀris ja lihtsalt oled. Koos Kallimaga ikka, ĂŒksi ei viitsiks.

Kuid ma mÔistsin, et ma viitsin 100% reisima minna, kui see on pÔnevusretk. Kui ma ikka vÔtan ennast kokku, ronin lennukile ja sÔidan vÀlismaale, siis peab asjal ka point olema. See peab mulle miskit juurde andma ja tÔsise emotsiooni tekitama. Ma tunnen, et see hotellitoas passimine ja rannas lebamine, ei oleks vÀÀrt kuskile kaugele ronimist.

Kuid nĂ€iteks Pompei, see lihtsalt kutsub mind meeletult. Sellel on nii vĂ”imas ajalugu ja see paik, see tundub kĂ”ige uuritu pĂ”hjal nii vĂ”imsa energiaga koht. Ma juba vaatasin enda sĂŒnnipĂ€eva kanti ka lennupileteid ja hotelle 😀

Seega, kui ma mĂ”tlen reisimisele, siis sellel peab minu jaoks tĂ”sine kutse olema. Nagu öeldud, siis see hotellilebo mulle ei sobi sellisel juhul. Ma tahan tegevust ja pĂ”nevust. Kas mingeid matku vĂ”i ajalooliste paikade kĂŒlastamist. PĂ”nevust ja elevust, vĂ”imsaid emotsioone, mida hiljem on hea meenutada.

ÜhesĂ”naga (vĂ”i kahe-kolme-nelja…), mul vĂ”ttis mĂ”ned aastad ja ma mĂ”istsin, et ma tahan kĂŒll reisida! Lihtsalt see peabki olema pĂ”nevusreis, et mul oleks teotahet ennast kokku vĂ”tta ja sinna minna.

Nagu oleks uus elu sisse puhutud. Juba vÔimsa tunde annab see teadmine, et maailm on ikkagi tÀis paiku, mida ma avastada tahan!

Ma rohkem edasi ei mÔtle hetkel, kuna muidu tulevad need hirmud ja lÀmmatavad mu elevuse Àra.

Lugu sellest, kuidas ma Riias Bocelliga kohtusinđŸ±

Kui ma EsmaspĂ€eval ĂŒhe hoiukiisu ja tema tulevase omanikuga arstil kĂ€isin, siis kĂŒsiti “kui praegused hoiukassid koju lĂ€hevad, siis mis sa edasi teed?” Vastus oli midagi taolist “ohhhisssandjumal, puhkan veidi aega, kuna mul on praegu juba sada aastat hoiukassid olnud, igasugu seentega ja ĂŒks metsik, kes tahab sotsialiseerimist…” ja noh see halalugu jĂ€tkus veidi aega, kuna meil on siin “lĂ”bus” olnud viimase kahe pesakonnaga.
 
TeisipÀeval sÔitsime abikaasaga LÀtti, et minna (minumeelest inglihÀÀlega :D) Andrea Bocellit kuulama. Hotelli otsides vaatasin mina vale aadressi ja nii me jalutasimegi otse kassikoloonia hoovile. Esimesena mÀrkasin kiisupoega, kes kasepuu otsas varest taga ajas. See kassilaps oligi vÀikene Bocelli.
 
KĂŒmnepealine kassipere elas kĂ”rvalasuvas mahajÀÀtud majas, kusjuures iga vastujalutav tegelane armsam kui eelmine. Mina muidugi hotelli ei olnud nĂ”us edasi otsima ja nĂ”udsin, et peaksime hoopis poe leidma. Pood sai leitud ja konserv ostetud ning kassid söödetud. Otsisime hotelli edasi, kuid lĂ”petasime uuesti poes, et Ă”htusöögiks ka konservi neile osta. Õhtu “jĂ”udis” suht kohe kĂ€tte ka ehk “sattusime” kassihoovile tagasi.
 
Kolmandal katsel leidsime hotelli ka ĂŒles. Paar tundi hiljem nĂ”udsin mina jĂ€lle, et tahaks ikka neid kasse minna vaatama. Enne kontserti jĂ”udsime neid veel söötmas ja paitamas kĂ€ia. Abikaasa veel nentis, et minu tempoga, sööme ise ka Ă”htusöögiks kassikonservi.
 
Kui kontsert lÀbi sai, siis nÔudsin kasside vaatama ja paitama minemist. Enamik Bocelli sÔpru magas kuskil selleks ajaks, kuid tema jooksis jÀlle rÔÔmsalt keldrist kohale ja peale meelitusi hakkas meiega mÀngima.
 
Vanakese ergutusel, et Bocelli on kodutu, siis tuli julgus ta röövimiseks. Pistsin mantli hĂ”lma alla, kuid ilmselgelt see talle ei sobinud. Pistsin kĂ€ekotti, kuid ta rabeles ja mul hakkas kurb ja lasin kotist vĂ€lja. Ja siis lĂ€ksin nutumaik suus hotelli ja halasin sellest, kuidas me tema elu Ă€ra rikkusime ja ta ei usalda enam kunagi inimesi ja vihkab meid ja blablabla ĂŒhesĂ”naga.
 
Hommikul nĂ”udsin ĂŒsna vara, et lĂ€heksime vaatama kasse ja viiks hommikusööki neile. Ma olin 100% kindel, et Bocelli ise on peidus ja teda ma enam ei nĂ€e, kuid maja ette jĂ”udes jooksis ta meile esimesena vastu. Andsime konservi ja paitasime ning otsustasime, et peab ikka transpordikotti otsima minema. Nurgapoes ootas meid rÔÔmsalt roosa kotikene ja maja juurde tagasi jĂ”udes ka Bocellike, kes söögiga ligi sai meelitatud.
 
Esimene reaktsioon kotis oli see, et kass hĂŒppas koos kotiga ringi. Ja nagu selgus, siis pisike Bocelli on ka ingli hÀÀlega. Kuna ta nuttis lakkamatult pool tundi ja mu abikaasa halas tagaplaanil “vaata ta sĂ”brad tulevad teda pÀÀsta!” ja “Ă€kki tal on siia ikka sissekirjutus” (ajendatult selle linnapea jutust, et pole pĂ”hjust arvata, et tegu on kodudute kassidega, kuna nad on siia kolinud vms) jms, siis ma tĂ€iega kahtlesin, et me Ă”igesti teeme. Lisaks kartsin bussijuhti ja bussist vĂ€lja viskamist, kuid lĂ”puks mĂ”tlesin, et nooh hÀÀletada saab alati eks.
 
Peal poolt tundi Bocelli kontsert lĂ”ppes ja ĂŒlejÀÀnud aja, pea 5h bussisĂ”itu möödus vaikuses ja Ă€pardusteta. Ilmselt aitas see ka rahuneda tal, et kĂ€isime palderjani ostmas ja puistasime kotikesse seda.
IMG_20171108_155740
LĂ€tlasest kirbud peavad “kahjuks” kaduma ja muud endised kaasmaalased ka, kuid Bocelli sai sissekirjutuse Pesaleidjasse ja meie vetsupoti taha (enda valikul). Ja loodetavasti peale karantiini vĂ”tavad mu asukad ta hĂ€sti vastu ning saab endale toredad uued vanemad otsida! 🙂
 
PS: Uus eluunistus on nĂŒĂŒd LĂ€tti kolida ja seal ka Pesaleidja avada 😀
PPS: Bocelli tundub mulle 3-4kuud vana, see kott on lihtsalt mini.
PPPS: Ma ĂŒtlesin tahtlikult vanemad, kuna minu jaoks on minu loomad minu beebikesed. Omapea sama saamatud, kui lapsukesed vanemateta. And I’m not even feeling ashamed anymore!