Hullumaja puhvet 🍧

Mul on olnud täiesti hullumeelne nädal ja ma isegi ei oska sellest midagi arvata. Tulen halan ära 😉

Esiteks olin ma nädala alguses igast otsast vigane, kuna matkakoti raskus oli ikka naatukene liiast. Me ju vahetasime kotid Kallimaga ära, kuna uue koti rihmad olid liialt jubedad ja ma ei talunud seda. Seega oli teine kott pea kümme korda mugavam, mis sellest, et kaalus pea 10kg rohkem. Alguses oli üliiraske ja puusad lõid tuld ning õlad, kuid peale 4h harjus ära. Igatahes minu kehakaalu jaoks oli see liialt raske, mina olen 50kg ja see kott oli mingi 25kg. Matka lõpupäeval kodus keksisin õele, et ohissand minul küll kuskilt ei valuta, kuid järgmisel hommikul ärkasin justkui 90 aastat vanemana.

Linna tagasi jõudes läksin oma seenebeebide juurde. Tuli välja, et mu vend ei olnud nende kaalumisega hakkama saanud. Panin tited kaalule ja sealt vaatas mulle vastu kaalulangus. Kuna järgmisel päeval endiselt kaal langes, siis sai i/d konservid kliinikust toodud. Kiisupoegadel on ju sellised asjad megaohtlikud ja kõige enam hirmutas mind see, et võib tekkida vedelikupuudus. Kuigi reaalset põhjust kaalukaotusel nagu ei olnud, sõid samasuure isuga kui varem ja kõhud olid korras. Tänaseks õnneks kaal tõuseb juba ja loodetavasti see jääb nüüd tõusma ka kenasti. Aga mure oli suur sel ajal, kui tööl olin ja nende täpsest käpakäigust ei teadnud. Muretsesingi lihtsalt 100 korda üle, nii nagu mulle ikka omane…

Seejärel jäi minu hoiulaps haigeks, hakkas oksendama ja esimesel päeval oksendas ikka mitu korda. Kogu õhtu emaga oli nagu täiesti terve laps, seega järgmisel päeval olin mina ikka platsis. Päev läks kenasti ja siis umbes pool tunnikest enne ema koju jõudmist hakkas jälle pihta. Eriti vastik oli see, et me olime õues. Õnneks kodust vaid 5minuti kaugusel, nii ma siis jooksin koju, kärus okset täis laps. Täna öösel oli ta jälle oksendanud ja päeval oksendas uuesti, seega tuli ema tema juurde koju. Ilmselt mingi rõve kõhuviirus. Ja mul oli niikahju pisikesest ja see oksendamine on ikka juuuubeee😣 Käitumisest ei oleks arugi saanud, et laps just oksendas ja haige on, kuna ise kilkas ringi ja oli rõõmsameelne. Õnneks jõi ilusasti kummeliteed ja vedelikupuuduse pärast ei pidanud põdema.

Mina aga olen nüüd haige ja kõige nõmedam selle juures on see, et mul hakkas täna antibiootikumikuur. Ja ma ju ei tea, kas kõhuviirus kogub tuure või see kõik on ab’st. Seega ma ei teagi, et mida ma nagu tegema peaksin? Ma võin üritada oma arsti kätte saada, kuid ühte ma ütlen- viljatusravi arsti kätte saamine on üsna võimatu. Tal on mingid kindlad päevad ja kellaajad, mil ta telefonile vastab ja see on ka kõik. Eks peab perearsti poole pöörduma.

Lisaks kõigele sellele läksid siin asjad niivõrd keeruliseks, et ma tühistasin meie pulmakoha broneeringu ja flippisin täiega ära ning mõtlesin, et me peame pulmad edasi lükkama. Leidsime ühe pulmapaketi, kuid ma siiski ei ole nõus sellega, et ma ei saa abielluda oma unistuste mõisas.  See paik tundus niivale ja siis ma mõistsin, et kõik teised paigad tunduvad koledad, kuna need ei ole Meie mõisad.

Keeruliseks läkski see, et toitlustuse leidmisega oli üks hull keberniit. Peopaik asub ju üsnagi pommiaugus. Närvi ajas see, et pakkujad saatsid mulle kalkulatsioone. Ma ei taha kalkulatsioone sellest, et palju läheb per näkku: soe toit, külm toit, nõuderent, joogid jne jne. Ma tahan lõppsummat ja menüüd näha, that’s it! Tegelikult ei ole asi tagantjärele mõeldes nii hull, kuid ma ju mõtlesin selle endale täiega hullemaks. Ma mõtlesin ennast nii üle ja stressi, et ausalt ka paha hakkab. Kuidas on üldse võimalik ennast nii üle mõelda, aru ma ei saa.

Ma tegelikult ei küsinud isegi piisavalt pakkumisi, ainult kaks toitlustupakkumist. Kuid kõik see dekoreerimine, toitlustusega jamamine, peopaika külaliste (kel oma transporti pole) orgunnimine. Siis veel tekkis mul õega üks suur arusaamatus ja mul tekkis tunne, et mu pulmad on lihtsalt minueest ära rikutud. Kõik-kõik-kõik, ma mõtlesin selle kõik endale liialt keeruliseks ja üle ning nii ta läkski…

Siis kui olin broneeringud tühistanud ja käisin juba teist päeva nutumaik kurgus ringi, siis ma mõistsin, et nii ei saa. Ma armastan seda mõisa! Ma ei tea miks, kuid see on SEE! See on meie mõis, see on lihtsalt nii õige kuidagi, seda ei saa sõnadesse panna. Selles mõisa on lihtsalt midagi. Kui muud üle ei jää, siis ma kasvõi lepin Selveri köögiga 😀

Me vaatasime teisi pulmapeo pakkumisi ja leppisime isegi ühe kohtumise kokku, kuid ma räägin nohh. Ma tundsin ennast seesmiselt justkui jalgutrampiv pisike plika, kellelt võeti just raske vaevaga teenitud jäätis käest ära, üritades seda asendada porgandiga. Niikurb ja õnnetu oli olla ning oleks igahetk nutta tahtnud.

Miks ma pean nii üle muretsema ja keema, et saada aru sellest, mis mulle tõesti kõige-kõige olulisem on? Stuupid me. 

Ma pean ausõna hakkama joogat tegema või jooksmas käima regulaarselt. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas ma ühelt poolt nii tasakaalukas ja normaalne olen, kuid teine pool minust on ülemõtlejast äraflippiv friik?!

trudat

Aga ma nüüd lähen unedemaale, kuna mu peakene lõhub meeeletuult.

Sweet dreams💤

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s