Floristika ehk lilled pulma💐

Eelmises postituses kirjutasin ma sellest, et küsisin floristilt pakkumise. Noh ütleme nii, et pakkumise ma sain ka, kuid ma ei tea kas nutta või naerda? Ei tegelikult nutma ei hakka, kuid naeruväärne tundub asi küll. Olgu, võibolla olen ma ise kuskil pilvedes ja eeldan teistsuguseid värke-särke, kuid noh maeiteagi nüüd.

Igatahes esialgne soov oli mul selline nagu on allolev kollaaž. Ainult, et pruudikimbult eemaldada roosid, tavaline kipslillest koosnev kimp ja natukene pisem, kui seda on pildid olev kimp. Kuna meil on ostetud nii megailusad kunstroosid, et ausõna ei raatsiks reaalsetele lilledele veel raha raisata. Lisaks ei soovinud mingit riidega kinnitust, kuna meil on endal ostetud helesinine pits selleks. Lauale soovisin ma siis kümme paremal olevat purki, kuid vaasis ikka ja megaõrnalt siis roheline jooksev leheke nagu vasakul on mööda lauda.

 

Kui ma oma soovid ära edastasin ja olime veidi suhelnud ning täpsustanud, siis sain ka hinnapakkumise. Vaase ei pakutud, vaid ikka purgid, tavalised purgid kuhu ümber oli keeratud maalähedane pitsriie, selliseid olen ise ka näinud, kuid meie pulma selline ei sobiks. Florist isegi ei pea miskit ise kohapeal tegema, tema oleks vaid need valmis meisterdanud ja meie catering oleks need kaasa võtnud Tallinnast. Igatahes pakkumiseks oli nende tingimustega 180 eurot, ma eeldasin pigem, et jääb 100 lähedale. Ja noh natukene alguses mõtlesin küll, et misasja?

Ma ei olnud kipslille hindadega kursis, kuid see ausõna ei tundunud mulle niivõrd kallis lill. Minumeelest võrdub see sellega, et sa võtad pistad need kipslilled pisikesse puhma ja natukene sätid. Ühesõnaga tegin oma kalkulatsioone ja uurisin internetist soovitud taimede hindu ning noh, ma muud ei oskagi öelda, et ju töötasu on siiski niivõrd kopsakas. Peaks floristiks õppima 😀 Tegelikult pisikene unistus mul see dekoreerimine ongi olnud ju pisikesest plikast saati. 

Igatahes ma ilmselgelt keeldusin viisakalt ja selgitasin ka seda, et kogu ülejäänud mõisa dekoreerimine on meil läinud maksma pea samapalju (tegelikult isegi vähem) ja me ei soovi mõningate detailide alla sellist summat panna. Ütleme nii, et tegelikult näiteks pruutneitside kimpe ma otseselt ei soovinud, mõtlesin ainult, et küsin pakkumist ja kui on normaalsete hindadega, siis võib ju küll. Soovisin ma kolme kimpu ja ühe kimbu hinnaks oleks olnud 15 eurot…no ma eiiiiteaa noh, tundub kuidagi vägapalju minumeelest 😀 No lihtsalt vaadake seda pilti, see on ju niitillukene väike puhmakas. 

Ja no tegelikult ma tahtsingi üldse ise teha kogu dekoreerimise, kuid ükspäev poes vaaside hindu vaadates jäin mõtlesin, et äkki ikka telliks. Ja minu arvutuste kohaselt, siis isegi kui ma kõik need vaasid ise ostan, siis tuleb ikkagi soodsam. Seega tulevikus saab mul lihtsalt palju vaase kodus olema 😀 Samas saab tegelikult ka üsnagi soodsalt rentida vaase, eks näeb igatahes.

Ma nüüd mõtlengi siin, et huvitav kas ma ise elan pilvedel või see pakkumine oli ikkagi liialt kallis? Jah ma olen kursis, et pruutkimbud ongi kallid, kuid cmoon see on ju pisike kipslille puhmakas 😀 Minu ideaal oli üldse üks keskmise suurusega piibelehtede kimp, kuid ilmselt Augusti lõpus neid enam ei leidu.

Ma kusjuures tahtsin tegelikult kogu dekoriga ise jännata, kuid mõtlesin, et küsin pakkumise ikka. Kuni 115 eurot oleksin ma olnud valmis välja käima, kuid 180 küll mitte. Jah, elan vist ise pilvedel, kuid no ütleme, et on ka põhjust ju. Me maksame kogu mõisa eest kõigest 120 eurot rohkem, selle eest saame mõisa kogu ööpäevaks enda valdusesse. Lisaks võime kohale ilmuda juba eelmise päeva hommikul ning kogu päeva seal toimetada ning teise korruse ruumides ööbida. Ööbida võiks kasvõi kogu pulmaseltskond, kuid lihtsalt omad madratsid ja värgid kaasa.

Üldiselt siis olen ma vist lihtsalt kõik teised asjad saanud piisavalt soodsalt ning nüüd ei raatsi. Võibolla see summa ongi normaalne ja okei, täiesti tavaline summa sellise töö eest, kui minumeelest on see too much. Kui tegu oleks floristiga kelle töödesse ma oleksin armunud, siis käik küll selle summa välja, kuid noooh asjalood on teistsugused.

Toitlustusele käime me välja kusagil 1500 euro kandis ning see on ainus asi millele ma raatsin maksta ka. Kõik muu tegelikult saab ise teha ja toimetada ning mõnesmõttes parem ongi. Kuna mind tundes, siis ma ei pruugiks olla rahul, kui maksaksin 180 eurot nende lillede eest ja see ei vastaks minu nägemusele. Ja ma suudan jubepahaseks detailide peale minna, seega vist ongi parem kui jändan ise ning kui rahul ei ole, siis olen iseenda peale pahane, mitte kellegi teise 🙂

Kui ükskord pulmad peetud, siis kavatsen ka järelposti teha sellele siin. Siis näen, et palju maksma läks ise tehes ning kuidas üldse kõik välja kukkus 😉

PS: Peaks vist üle mainima, et kogu ülejäänud dekor on meil ära planeeritud juba, kuid nagu ma mainisin, siis tuli mul viimasel hetkel tahtmine lauale ikkagi eluslilled võtta. Enam ma selles aga niikindel ei ole, kuna mul seisavad ühed kunstroosid laual ja no elusees ei ütleks, et need ei ole eluslilled. Ahh eks näeb, mis soovid mul Augustis on.

Tegelikult olen elus ja pulmalainel😊

See on selle klišee pealkirjaga kirjutisekene nüüd. Viimasest korrast kui ma oma nägu näitasin, siis jääb mulje justkui ma oleks ära surnud või sarjasõltuvuses 😀 Tegelikult mitte kumbagi neist, kuna ma ausõna lihtsalt ei ole siiamaani julgenud ühtegi osa “Criminal Mindsi” vaadata. Lihtsalt natukene toimetamist on olnud. Tunnen ennast vaikselt juba megatublina, kuna no niipalju asju toimub koguaeg.

Sain Cateringu ära valitud pulmadeks ja üldse meeletult palju asju aetud. Varem ma mõtlesin niiüle ja stressasin, tahtsin saada soodsamalt ja see ajas stressama vist. Nüüd otsustasime, et valime esikohal mugavuse ikkagi ja siis vaatame hinda, see on siiski meie eriline päev ja vaid ühe korra elus 🙂 Loodetavasti 😀

Proovipildistamine sai paika pandud, pulmakoha üle vaatamine Cateringuga sai paika pandud, floristile sai kirjutatud, et pakkumist küsida. Kutsed said ära mõeldud ja planeeritud, isegi tekst on valmis ja järgmise nädala lõpus hakkame pusima. Kuidagi meeletult palju asju sai paika, lihtsalt meeletult! Ma ei tea mida ma ennem tegin, mõtlesin niisama üle ja stressasin vist, kuid asjad nagu küll ei liikunud. Ma ei oskagi loogilist seletust siia leida, kuna ma ausõna ise ka ei saa aru noh.

Eenivei asjad liiguvad jubekenasti ning kõik on chill 🙂 Millalgi on oodata pulmateemalisi postitusi ka, kuid ma ei hakka neid enne tegema, kui asjad reaalselt ka liiguvad. Ma ei tohi liialt ette mõelda, planeerida ja plämada. See kõik ajab mu lihtsalt stressi ja no ausõna- no thankyou! Olen avastanud, et asju peab ajama vaikselt ja rahulikult uimates, nii ei tule stressamine ligi.

Hetkel vaevan pead selle kallal, et mis kellaajal alustama ja lõpetama peaks. Meie pidu toimub Teisipäeval, iseenesest mina selles probleemi ei näe, kuna vabaks peavad külalised saama vaid ühe päeva. Alkoholi meil ju ei pakuta ja kuna meil on palju pisikesi põnne, siis pidu lõppeb hiljemalt üheksa, tegelikult tahaksime tunnike varem, kuid on kahtlus, et ei jõua kaheksaks. Lisaks mõtlen veel, et ehk peaks menüüd väiksemaks tõmbama, kuna pidu on suhteliselt lühike ja alkoholi ei tarbita. Kuid eks selle räägin läbi cateringuga kui kohtumine toimub.

Dekoratsioonide osas ongi hull dilemma, ma ju tellisin elupalju igasugu ilusaid asju, kuid otsustasin nüüd, et soovin söögilauale ikkagi eluslilli. Aga samas pinda on mida kaunistada, seega saab kõik ära kasutada küll, kuid kardan seda, et võibolla läheb liiga kirjuks? Ahh eks näeb seda asja 🙂

Aaa ja otsustasin, et teeme selle niinimetatud ametliku osa ikka kohapeal, kuna see “õnnepalee” saali pressimine pole kunagi olnud minu nägemuses. Nüüd saab seda siis ka dekoreerida ja elevusega oodata! Kuigi ma nagu eikujuta veel ette, et kas peaks mingid vanded ka kirjutama või ei? Palju-palju küsimusi on soojas 🙂

Lisaks meie oma pulmadele on meid Suvel ees ootamas kaks pulma ja Sügisel vist ka üks. Ja ma olen nii excited(!!!), kuna me ei ole veel paarina üheski pulmas käinud! Nagu päris paari tunne tekib vaikselt 😀 

excited

Addicted to “Criminal Minds” 😳

Mul oli megavahva nädalavahetus! I think nooot, ei tegelikult oli, kuid noh omamoodi põnev. Põhimõtteliselt vaatasin ma kolm päeva jutti lihtsalt “Criminal Mindsi.” Alustasin esimesest hooajast ja eile uinusin kolmanda hooaja keskel. Ja ausalt, I need to stop! Esiteks juba seetõttu, et ma ei teinudki peaaegu mitte midagi muud need kolm päeva. Mu ab kuur ei luba mul päikese käes käia, niiet don’t judge me! 

Lisaks juba teisel ööl nägin ma kogu öö ainult luupainajaid ja ärkasin ka ülimas hirmus keset luupainajaid. Mõtlesin, et okk vahet ju ei ole, unustasin ühesõnaga ära ja tegin paar hommikutoimetust ning panin voodis jälle uue osa peale 😀 Kallim niikuinii magas mu kõrval.

Esiteks paneb see meeletult mõtlema igasugu asjade peale, millele ma ei taha mõelda ja siis hakkan ma ennast seesmiselt tapma. Natuke on nagu motiveeriv ka, et mõtlen kohe sellele, et peaks enesekaitsekursustele minema jne. Enesekaitse tundidesse olen ma tahtnud juba kuid minna, kui isegi mitte aastaid juba, siiani pole aga jõudnud. Kickboxis käisin aastaid tagasi, paar kuud olime seal, kuid teised andsid alla ja mul ei olnud partnerit enam, üksi ka ei tahtnud edasi käia. Seega natukene ma oskan ennast ikka kaitsta, kuid on suur vahe, kas Sa oled ringis vastasega ja teil on reeglid, või keegi tungib sulle tänaval kallale.

Igatahes täna hommikul sai mu paranoia minuga täiega kokku. Esiteks tulenes see sellest, et kuna meil siin unegraafik sassi läks, siis ma sain vaid tunnike-kaks magada. Kui ma olen magamata ja kurnatud, siis mul tekivad paranoilised mõtted, ma ei tea kas ma olen ainus? Mõtlengi reaalselt, et keegi raudselt tuleb mind mõrvama jne. Aga noh, ma mõtlen selliseid asju veits niisama ka 😀

Ja täna hommikul loivasin ringi ja üritasin ennast korda sättida. Kallim oli juba tööl, seega- oh imeline üksindus! Ja kõrvad olid koguaeg kikkis, koguaeg vaatasin koera poole, et ega tema midagi ei kuule.

Koer on meil mõnus valvaja, kui keegi tuleks, siis tegelikult 99% ta hakkaks haukuma juba siis, kui see inimene meil sisekoridoris kõnniks. Varem hakkas nagu juba siis kui välikoridoris keegi oli, kuid meil elavad siin ühed meeletult kasvatamatud lapsed (meie vastas pm), kes jooksevad edasi-tagasi ja karjuvad, prõmmivad uksi, loobivad prügi maha jne. Nad on ka meie koera õrritanud, kuna ilmselt kunagi see toimis neil ja said ta haukuma. Mis on muidugi natuke müstika, kuna meil ei ole koer kunagi olnud koridoris, kui meid kodus ei ole, siis me panema ta magamistuppa. Kuna ma tean küll, et muidu ta oleks närviline ja hauguks ikka parajalt seal ukse juures, magamistoas ta aga tudub rahulikult. Tean, et on õrritnud, kuna ükskord olin ma kodus haige ja nad tulid meie uksetaha trampima ja hakkasid haukumist imiteerima. 

Igatahes varem mind häiris ta haukumine, kuid nüüd ma olen küll sellele jumalast tänulik! 😀 Ma küll ei luba tal haukuda, kuid ta teeb seda ikka, keelamisele üldiselt reageerib kohe ja tatsab voodisse tagasi. Vähemalt ma oleks vist valmistunud, kui mõrvar tuleb, kuigi ega ma kindel ei saa olla eks. Tänahommikune paranoia oli ikka suur, kuna ma vaatasin isegi hoiukassi sellise näo ja mõttega, et huvitav kas ta kuuleb kedagi? Eitea kas see võib mõrvar olla? Tegelikult on tegu lihtsalt argliku kassiga, kes vaatabki meid sellise näoga, kuna tema jaoks oleme meie vist sama hirmsad, kui minu jaoks mõte ukse taga seisvast mõrvarist…

Lõpuks kaevasin ma oma pipragaasi välja tagasi ja viskasin selle taskusse tagasi. Lihtsalt mingil hetkel ma ei tahtnud seda, kuna mõtlesin, et mu töö-kodu tee on tegelikult suhteliselt safe, kuid olgem ausad, kunagi ei tea mil idioot sind sihikule võtab.

Samas tuli mulle ka meelde, kui ühel vihmasel päeval kapuuts peas töölt tulin ja kolm meest kõndisid vastu. Mul oli see kapuuts nii, et eks nad mõtlesid, et ma ei näe, kuid daaa ma olen alati valvel. Vahetasid pilke ja rääkisid omaette midagi ning üks eemaldus teistest ja kõndis minu ette, lootuses ilmselt, et me kõnnime kokku, kuid ma pöörasin külje hästi järsult ja eks see oli talle ootamatu. Eiteagi, et mida ta üritas? Kusjuures ma ei tööta kuskil allmaailma rajoonis vms 😀 Ma töötan Kalamaja alguses, seega pm kesklinnas.

Ühesõnaga tahaks TÄIIIIEGA Criminal Minds’i vaadata, kuid ma ei julgeeee 😀 Muidu mu luupainajad jätkuvad ja ilmselt varsti ma ei julgeks tööle minna ega üksi kodus olla.

It’s time to stop 😦 Mõtlesin lahenduseks, et hakkan 1-2 osa nädalas vaatama. Kui ma varem Fox kanalilt paar osa jutti nägin, siis küll hirmus polnud, kuid 50+ osa järjest on liig mis liig!

Kuulasin praegu, et koridoris käis vahekoridori uks, seejärel kuulsin kraapimist ja esimene mõte oli, et ohh shitt keegi üritab mu uksest sisse tulla! Hetk hiljem jõudis kohale küll, et ilmselt kass on vannituppa kinni jäänud. Enne kui ukse lahti julgesin teha, et vaatama minna, siis mõtlesin, et see oleks küll irooniline kui ma nüüd ära sureks…

Tegelikult ma olen alati arvanud, et Eesti on turvaline paik kus elada. Meil ei ole maavärinaid, orkaane ega tornaadosi, ei ole üleujutusi ega tegelikult ka terroriste, vähemalt veel ja loodetavasti ei tule ka! Me oleme selline pisike maa, et mina oleksin ausõna täiesti üllatunud, kui siin mõni terrorirünnak toimuks. Minumeelest ei ole meilt midagi võtta, saada ega tahta, kuna me oleme selline pisike mõttetu riik teiste jaoks. Kuigi meil on meri, see oleks vist ainus väärtuslik värk ja teine oht minumeelest on see, et me oleme Venemaa kõrval. Lisaks kuna me kuulume NATO’sse, seega sellessuhtes oleks meid mõtet rünnata küll. 

Lisaks ei ole Eestis sarimõrvu olnud, kuigi samas kes seda teab eks. Mulle on jäänud mulje, et Eesti meedia ei kajasta paljusi uudiseid nii nagu asi tegelikult on. Kasvõi mõnda aega tagasi juhtunud… Mu “isa” pani enda maja põlema, mis oli koduks tema naisele ja lastele (teine naine ja kasulapsed) ning uudistes kajastati seda lihtsalt, et järjekordne süttimine enamvähem ahjust vms.

Seega kuigi mina usun, et meie kodumaa on suhteliselt turvaline paik, siis paraku me kunagi ei tea seda, et mis tegelikult toimub. Me ei tea kunagi seda, milline inimene võib meie seas elada või siia tulla teisest riigist. Viimaste aatate inimeste teadmata kadumised, need on näiteks ausaltöeldes minul küll olemise natukene ebakindlaks teinud, kuna need näitavad, et tegelikult on ka siin seda halba, lihtsalt seda ei kajastata eriliselt.

Jah ma teadsin ka varem, et on kuid need kadumised on mind eriti valvsaks teinud. See on liialt imelik, et inimene kaob ära ja teda ei tule lihtsalt välja, isegi mitte siis, kui pakutakse suuri rahasummasi sellele, kes juhatab kadunud isikuni. Müstika lihtsalt noh.

Eeeniveii, kui ma varsti kadunud olen, siis ilmselt ma ei suutnud ikkagi vaatamist lõpetada ja värisen kuskil kapinurgas võiiii teate küll, mis minust sai 😀

Kallimale andsin ka tegelikult teada, et ma olen sõltuvuses, paranoiline ja on aeg lõpetada! Loodame, et ta ei lase mul siis üleliia vaadata, kui ma ise endaga hakkama ei saa…

adddicteed.jpg

Hullumaja puhvet 🍧

Mul on olnud täiesti hullumeelne nädal ja ma isegi ei oska sellest midagi arvata. Tulen halan ära 😉

Esiteks olin ma nädala alguses igast otsast vigane, kuna matkakoti raskus oli ikka naatukene liiast. Me ju vahetasime kotid Kallimaga ära, kuna uue koti rihmad olid liialt jubedad ja ma ei talunud seda. Seega oli teine kott pea kümme korda mugavam, mis sellest, et kaalus pea 10kg rohkem. Alguses oli üliiraske ja puusad lõid tuld ning õlad, kuid peale 4h harjus ära. Igatahes minu kehakaalu jaoks oli see liialt raske, mina olen 50kg ja see kott oli mingi 25kg. Matka lõpupäeval kodus keksisin õele, et ohissand minul küll kuskilt ei valuta, kuid järgmisel hommikul ärkasin justkui 90 aastat vanemana.

Linna tagasi jõudes läksin oma seenebeebide juurde. Tuli välja, et mu vend ei olnud nende kaalumisega hakkama saanud. Panin tited kaalule ja sealt vaatas mulle vastu kaalulangus. Kuna järgmisel päeval endiselt kaal langes, siis sai i/d konservid kliinikust toodud. Kiisupoegadel on ju sellised asjad megaohtlikud ja kõige enam hirmutas mind see, et võib tekkida vedelikupuudus. Kuigi reaalset põhjust kaalukaotusel nagu ei olnud, sõid samasuure isuga kui varem ja kõhud olid korras. Tänaseks õnneks kaal tõuseb juba ja loodetavasti see jääb nüüd tõusma ka kenasti. Aga mure oli suur sel ajal, kui tööl olin ja nende täpsest käpakäigust ei teadnud. Muretsesingi lihtsalt 100 korda üle, nii nagu mulle ikka omane…

Seejärel jäi minu hoiulaps haigeks, hakkas oksendama ja esimesel päeval oksendas ikka mitu korda. Kogu õhtu emaga oli nagu täiesti terve laps, seega järgmisel päeval olin mina ikka platsis. Päev läks kenasti ja siis umbes pool tunnikest enne ema koju jõudmist hakkas jälle pihta. Eriti vastik oli see, et me olime õues. Õnneks kodust vaid 5minuti kaugusel, nii ma siis jooksin koju, kärus okset täis laps. Täna öösel oli ta jälle oksendanud ja päeval oksendas uuesti, seega tuli ema tema juurde koju. Ilmselt mingi rõve kõhuviirus. Ja mul oli niikahju pisikesest ja see oksendamine on ikka juuuubeee😣 Käitumisest ei oleks arugi saanud, et laps just oksendas ja haige on, kuna ise kilkas ringi ja oli rõõmsameelne. Õnneks jõi ilusasti kummeliteed ja vedelikupuuduse pärast ei pidanud põdema.

Mina aga olen nüüd haige ja kõige nõmedam selle juures on see, et mul hakkas täna antibiootikumikuur. Ja ma ju ei tea, kas kõhuviirus kogub tuure või see kõik on ab’st. Seega ma ei teagi, et mida ma nagu tegema peaksin? Ma võin üritada oma arsti kätte saada, kuid ühte ma ütlen- viljatusravi arsti kätte saamine on üsna võimatu. Tal on mingid kindlad päevad ja kellaajad, mil ta telefonile vastab ja see on ka kõik. Eks peab perearsti poole pöörduma.

Lisaks kõigele sellele läksid siin asjad niivõrd keeruliseks, et ma tühistasin meie pulmakoha broneeringu ja flippisin täiega ära ning mõtlesin, et me peame pulmad edasi lükkama. Leidsime ühe pulmapaketi, kuid ma siiski ei ole nõus sellega, et ma ei saa abielluda oma unistuste mõisas.  See paik tundus niivale ja siis ma mõistsin, et kõik teised paigad tunduvad koledad, kuna need ei ole Meie mõisad.

Keeruliseks läkski see, et toitlustuse leidmisega oli üks hull keberniit. Peopaik asub ju üsnagi pommiaugus. Närvi ajas see, et pakkujad saatsid mulle kalkulatsioone. Ma ei taha kalkulatsioone sellest, et palju läheb per näkku: soe toit, külm toit, nõuderent, joogid jne jne. Ma tahan lõppsummat ja menüüd näha, that’s it! Tegelikult ei ole asi tagantjärele mõeldes nii hull, kuid ma ju mõtlesin selle endale täiega hullemaks. Ma mõtlesin ennast nii üle ja stressi, et ausalt ka paha hakkab. Kuidas on üldse võimalik ennast nii üle mõelda, aru ma ei saa.

Ma tegelikult ei küsinud isegi piisavalt pakkumisi, ainult kaks toitlustupakkumist. Kuid kõik see dekoreerimine, toitlustusega jamamine, peopaika külaliste (kel oma transporti pole) orgunnimine. Siis veel tekkis mul õega üks suur arusaamatus ja mul tekkis tunne, et mu pulmad on lihtsalt minueest ära rikutud. Kõik-kõik-kõik, ma mõtlesin selle kõik endale liialt keeruliseks ja üle ning nii ta läkski…

Siis kui olin broneeringud tühistanud ja käisin juba teist päeva nutumaik kurgus ringi, siis ma mõistsin, et nii ei saa. Ma armastan seda mõisa! Ma ei tea miks, kuid see on SEE! See on meie mõis, see on lihtsalt nii õige kuidagi, seda ei saa sõnadesse panna. Selles mõisa on lihtsalt midagi. Kui muud üle ei jää, siis ma kasvõi lepin Selveri köögiga 😀

Me vaatasime teisi pulmapeo pakkumisi ja leppisime isegi ühe kohtumise kokku, kuid ma räägin nohh. Ma tundsin ennast seesmiselt justkui jalgutrampiv pisike plika, kellelt võeti just raske vaevaga teenitud jäätis käest ära, üritades seda asendada porgandiga. Niikurb ja õnnetu oli olla ning oleks igahetk nutta tahtnud.

Miks ma pean nii üle muretsema ja keema, et saada aru sellest, mis mulle tõesti kõige-kõige olulisem on? Stuupid me. 

Ma pean ausõna hakkama joogat tegema või jooksmas käima regulaarselt. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas ma ühelt poolt nii tasakaalukas ja normaalne olen, kuid teine pool minust on ülemõtlejast äraflippiv friik?!

trudat

Aga ma nüüd lähen unedemaale, kuna mu peakene lõhub meeeletuult.

Sweet dreams💤

Näkase kvaliteediga matkapildid⛺️

Kuna mul ei ole kirjutamistuju siiamaani peale tulnud, siis lisan lihtsalt mõned pildid. Üldiselt läks meil kõik hästi, kuid matk jäi lühemaks kui plaanitud oli. Meie kutsa jäi haigeks ja kuigi ta oli looduse üle nii-nii rõõmus, et jooksis ringi nagu segane, siis peatudes lonkas oma esikäppa ja tal on vist külmetus. Need matkale eelnevad päevad, kus temaga jõe ääres käisime ja ta jões möllas tegid talle vist ikka liiga, just nagu ma kartsin. Oli siiski vihmane ja tuuline ning mängumöllus koer ju ei oska piiri pidada.

Siiski on ta meil ju vanake, mis sellest, et ennast kutsikaks peab 🙂

Mingil imelisel põhjusel rikkus arvuti piltide kvaliteedi ära, seega on need meganäkased, kuid mis seal ikka. Peaksin oma telefonis mingeid seadeid näppima, kuid ei viitsi, eks enne järgmist matka näpin.

Alustasime matka Aegviidust ehk tagurpidi hoopis. Ma täpselt ei teagi, et kus mõni järvepilt tehtud, kuna pisijärvede juures silte ju ei olnud. Nautige mu näkaseid pilte ja ärge Microsofti telefoni ostke, kõige näkasem telefon üldse, kuna ühtegi äppi sinna tõmmata ei saa, kaamera seaded on sellised jurad, et rikuvad pilte ise (muudavad värve nt jne), kuna need on mingid automaatseaded mida maha võtta lihtsalt ei ole võimalik. Microsofti telefon on halb-halb-halb! Mina ei soovita kahe käe ja kahe jalaga!

Ja ma ei saa mainimata jätta, et minumeelest on Eesti loodus ikka imeline! Nii ilus ja värvikirev ja kaunis ja oeeeh… Matkata on ka tore, kuigi saime rahet ja vihma ning külma-külma tuult. Kole ilm tegi vahepeal tuju mõruks, eriti kui niikülm oli, et lõkkest eemal lihtsalt ei kannatanud olla. Üldiselt aga läks kõik mõnusalt, kui meie pisike poleks tõbiseks jäänud, siis oleks veelgi toredam olnud, kuna no ma oli niimures tema pärast. Mul on niigi komme ülereageerida ja no kui su energiline koer otsustab üks hetk, et tema ainult tuduks, siis mure kasvab ikka ruttu väga-väga suureks.

Igatahes oli mõnus ja kui meie pisike terveks saab ja ennast kogub, siis läheme jälle ja käime selle teise lõigu ka ära, mis meil käimata jäi 🙂 Lisaks ostame talle ilmselt sussid, kuna mina ei jõua tema käpakeste üle niipalju muretseda, ta on ju hull kaevaja ja igalpool on vaja kaevata 😀

WP_20170601_19_01_05_Rich

Sama järv mis alloleval pildil.

WP_20170601_19_02_38_Rich

Tegelikult ei olnud üldse nii päikseline ja ilus, kuid telefon muutis värve 😀

WP_20170601_20_45_53_Rich

Alloleva silla minijärveke.

WP_20170601_20_45_58_Rich

Esiplaanil on mu õde ja tagant paistab Kallima peanupp.

WP_20170602_13_51_16_Rich

Veerand vaadet Paukjärve vaatetornist. Sealt on ikka megavõimas vaade ja eriti Suvel.

WP_20170602_13_51_26_Rich

Endiselt Paukjärve vaatetorn.