Kõik lööme risti‼️

Ma nüüd kirjutan ühest meeletult kirgi kütvast teemast, kuna ma jäin eile seoses mõningate ostudega sellele ka mõtlema ja enda peas arutlema selle üle. Ma mõistan küll, et mu tekst tuli välja üsna järsk, kuid sel korral ma kavatsen lihtsalt julmalt oma arvamust avaldada, seda ma eriti tihti ei teegi. Midagi uut vahelduseks siis! Ja lisaks iga asja ma ei jõudnud igast oma vaatevinklist ära seletada, kuid las jääda praegu. Kirjutatu sai segaselt veidi kirja, kuid endiselt, siis las olla! 

NB: Üldiselt käib mu jutt nüüd taimetoitlastest, mitte veganitest, kuna ise kuulun ka esimesse gruppi. Veidi silmakirjalik võibolla on ja mõni hardcore vegan lööks mind risti.

Eile jäin ma mõtlema, et mul läks 12 aastat, et hakata taimetoitlaseks. Isiklikult tegelikult arvan, et hea saavutus. Keegi mulle seda peale ei surunud, vaid täiesti enda isiklik otsus. Ütleks, et 12 aastase kohta oli mõistust päris hästi siis. Ja nüüd veganite ja taimetoitlaste vihkajad saavad räusata, et niinoor ei tohiks selliseid otsuseid vastu võttagi 😉

Seoses sellega, siis alati kui loen kuskilt, et keegi räuskab teemal, et iga laps peaks ikka suureks kasvama ja ise otsustama, mida ta süüa tahab. Siis noh Sul on õigus kulla inimene! Ehk teeme nii, et ärme üldse lapsi toida ja ootame kuni nad suureks kasvavad ja siis ise otsustavad!? Kuna mina isiklikult oleks otsustanud, et ma EI TAHA liha! Ja ilmselt ka iga teine taimetoitlane ja vegan. Seega selline argument on lihtsalt debiilne ja teeme äkki hoopis nii, et las iga lapsevanem ise otsustab, mida tema laps sööb või ei söö!? See ei torgi absoluutselt kellegi teise perset ja teadmiseks, siis üldiselt(!) lihavabad lapsed on palju tervemad. Seega argument, et kuni haigekassa on ühine, siis torgib ka minu perset- what if I told you, your argument is invalid! 

Kõige alus on tasakaalustatud ja teadlik toitumine! Kui keegi arvab, et tema on tervem seetõttu, et ajab endale nt makarone hakklihaga sisse, siis paraku see ei ole tõsi. Inimene, kes teeb näiteks makaronid juustuga ja sinna kõrvale üks ports rohelist salatit, vot tema ports on igatahes tervislikum ja ta saab sealt salatist paljurohkem vitamiine, kui see teine oma hakklihast. 

Keegi teine meie peres taimetoitlane ei ole, õde kunagi mõned aastad oli, kuid kuna ta oli see nn rumal taimetoitlane, siis ta ei pidanud vastu kaua, paari aastaga tekkis rauapuudus. Mõnda aega peale seda jäi rasedaks ja kuulas arste, ei mõelnud oma peaga. Seoses sellega, siis on tehtud uuringuid, et teadlikel(!) taimetoitlasest rasedatele sünnivad tervemad lapsed. Miks muidu tekib rasedatel hommikune iiveldus nt? Ilmselgelt selleks, et ema endale mingit lihakäntsakat sisse ei sööks. Ma kõlan räigelt nagu mingi rämevegan 😀 kuid see kõik on ära tõestatud. On üks arst, kel on seljataga üle 40 aasta kogemust ja tema kogemused ning uuringud on näidanud, et taimetoitlasest rasedad on ise tervemad ja ka nende vastsündinud. Laske käia ja googeldage, kui tõestusi tahate leida. Ahjaa ja ainuke vitamiin mida Peab(!) juurde võtma ongi B12.

Ainuke vitamiin, mida taimetoitlane juurde vajab on B12! Kõik muu saab ilusti tasakaalustatud toitumisega kätte. Tegelikult, kui osta toite, mida on rikastatud B12 vitamiiniga, siis ei pea isegi vitamiine lisaks ostma. Mina niirikas ja tragi veel ei ole, seega söön B12 eraldi juurde.

Ühesõnaga mu teema valgus jumalast laiali, kuid tegelikult tahtsin ma rääkida cruelty-free kosmeetikast. Kosmeetika alla loen hetkel kõik kehahooldustooted ka. 

Ma olen juba ammu teadlik sellest, et inimesed on paraku julmad ning kosmeetikatooteid testitakse loomade peal. Kõik firmad seda ilmselgelt ei tee ja tehakse suuri edusamme sinnapoole, et lõpetada loomadel testimine täielikult. Mõned riigid on selle juba täiesti ära keelanud ning paljud firmad ka. Firmasid, kes loomadel ei testi oma tooteid on tegelikult meeletult! Kuid ikka on ju kergem kanda silma- ja kõrvaklappe ning ignoreerida seda julmust. Minumeelest just seda teevad ka segatoidulised, ise teen pm ka veidi sama, kuna ma ei ole ju täielikult vegan, olen lihtsalt taimetoitlane. 

Igatahes ma käisin eile parajal poetiirul ja ostsin terve posu orgaanilisi kehahooldustooteid. Hiljem aga jäin mõtlema, et oot-oot-oot orgaaniline küll, kuid kuidas loomadel testimistega lood on? Tahtsin teistele ka soovitada, kuid kui nad loomadel testivad, siis jääb ära. Ühe firma toodete kohta leidsin ka info, kuid teise firma kohta mitte. Muidu on see eestis toodetud, orgaaniline ja puha, kuid loomadel testimise osas vasteid ei leidnud. Ma saatsin neile kirja ja praegu ootan vastust. Kuna kui nad testivad loomadel, siis edaspidi nende tooted minuga koju ei tule. 

Igatahes ma võtsin ennast lõpuks ometi kokku! Ma varem kandsingi silmaklappe, iseendale vabandusega, et okei ma üritan vältida, kuid täiesti teadlikult ei kavatse hakata. Kuna ega ma niirikas ka ei ole, et mingeid ulmehindadega tooteid osta. Olgem aga ausad! Need on lihtsalt vabandused. Tegelikult ei ole cruelty-free tooted hingehinnaga, muidugi mõned on, kuid leiab ka odavamaid variante. Ning kui palju Sa ikka neid tooteid ostad? Kuna mina isiklikult ennast väga ei meigi ning kehahooldustooteid kasutan üsna minimaalselt (ma olen laisk lihtsalt), siis tegelikult need väljaminekud on väga väikesed.

A’la shampooni ja palsami ostad ju umbes korra kuus, meigitooted kestavad üldiselt vähemalt paar kuud kindlasti, isegi kauem tegelikult. Seega on need väljaminekud üsna väikesed. Sellessuhtes olen silmakirjalik nüüd, et mis mul olemas on juba kodus, siis nende osas hoian silmaklappe ees ja kasutan lõpuni ära. Paljud tooted ajavad segadusse ka, kuna oma kodulehel väidavad nad, et ei testi loomadel, kuid PETA leht ütleb midagi muud. 

Igatahes kui keegi seda loeb, siis palun ole hea ja kaalu ka Sina cruelty-free kampaania toetamist! See on pisike samm mida teha, kuid kokkuvõttes saab sellest midagi suurt ja võimast!

Siia klikkides saad lugeda, mis tegelikult loomadel testimise käigus toimub, üsna julm teema.

Siia klikkides saad otsida, kas antud firma testib loomadel või mitte. Kahjuks paljusi väikefirmasi sealt ei leiagi, seetõttu on raskem infot leida, kuid googeldades võid leida vastuseid küll. Nagu ütlesin, siis ühe firma kohta leidsin ka ise googeldades, kuid teise kohta kahjuks mitte. 

Ühe eesti noore youtuberi video, kus soovitab cruelty-free tooteid ning räägib ka seal sellest teemast veidi.

PS: Pealkiri sai selline, kuna ma ei osanud sinna muud kirjutada. Mu teema pidi tulema cruelty-free toodetest, kuid ilmselgelt läks VÄGA laialivalguvaks. Ja nagu inimesele omane, siis kõik, kes tema normaalsusesse ei sobitu, kõik need lüüakse risti! 

PS2: Ma aksepteerin inimesi, kes on segatoidulised. Ma ei löö kodus oma Kallimat risti selle eest, et tema loomsaadusi sööb. Kuid paraku on nii, et enamik inimesi, kes liha ja kala tarbivad, ei taha aksepteerida neid, kes on otsustanud seda mitte teha. Üldiselt ainult materdatakse, haaratakse kinni igast libateemast ja isegi ei süveneta sügavamalt. Hiljuti alles sattusin jälle ühe libaartikli otsa ja no need kommenteerijatele oleks küll tahtnud ühe tou vastu pead anda ning arenema saata kuskile… Internet on suur ja lai, enda teadvustamiseks ei pea muud tegema, kui google otsingumootori avama ja avatud mõtteviisiga ringi uurima. 

PS3: Üllatav kui vähe inimesi viitsib endale teadvustada seda, mis nende tegevuse ja otsuste tagamaadel peitub. Kahju, et suuri blogijaid sellised teemad ei huvita, kuna nemad saaksid enda kirjutiste kaudu palju rohkemate inimesteni selle sõnumi viia. Ning kindlasti aitaks see nii mõnelgi inimesel võtta vastu otsuse, et mitte osta tooteid firmadelt, kes testivad loomadel.

Mul oleks veel niipalju öelda, kuid see läks liialt laialivalguvaks ning eks ma kunagi räuskan, kui tuju tuleb 😉 See on mu esimene postitus mille ma vist ilma 100% kindel olemata avaldan, kuid vahepeal peab selliseid otsuseid ka tegema… 

Advertisements

Kiisudest natukene❤️

Ma olin megapikalt kadunud, kuna elunõme nädal oli. Vahepeal mul ilmus siia üks kirjutis, kuid ma kustutasin selle suhteliselt kohe ära ka, kuna see tundus kuidagi vale. Igatahes tondibeebidega läks nii, et hoolimata võitlusest, siis kolm pisikest on nüüd vikerkaare taga 😦 Üks vähem kui 24h peale meile jõudmist, teine Pühapäeva öösel ja kolmas eile varahommikul…

Ma teadsin, et see saab olema raske, kuid ma ei arvanud, et nii kuradima raske. Nad jäid haigeks ja kogu nädal möödus algul meeletult nuttes, siis tuimaks ennast sundides ja meeletu unevõlaga. Selle kõige ajal siis süstide, iga paari tunni tagant sundjootmise ja -toitmise ning soojendamise vahel, lisaks silmade ja nina raviprotseduurid. Ning kõik-kõik muu selle juurde käiv… Kes kunagi on üritanud vastsündinud loomabeebit elus hoida, see mõistab küll ilmselt. Ma ise olen ka, kuid sel korral oli asi paljuhullem, kuna see faking viirus noh.

See oli ausõna kohutav, kuna lihtsalt niiraske oli see, et Sa annad endast kõik mis oskad anda, kuid sellest ei piisa ja samas Sa tead, et rohkemat ei saagi nende jaoks teha. Aga Sa ikka tahaksid suuta midagi veel teha, et neil oleks parem. Tilga alla viimisel poleks mõtet olnud ja pealegi on nad nii väikesed, et see on tegelikult üldse võimatu, liiga tillukesed veenid lihtsalt. Käisin tegelikult ühega kliinikus ka, siis kui see haigus tuurid üles kogus, sealt saingi ab süstid kaasa ja sõnad, et ega kui nad ei neela, siis ei olegi midagi teha.

Kõige raskem oli see, et mitu päeva Sa võitled ja loodad, kuigi samas Sa ei julge midagi loota ja siis lõppeb ikkagi kõige kurvemini… Ja need emotsioonid, kõik mida Sa tunned ja koged, no mul oli vahepeal selline tunne, et pliis tapke mind keegi ära ja laske neil kiisudel terved olla ja elada…

Ma nüüd praegu julgen hõisata, kuna üks pisike, kes oli ka vägahaige on nüüd vist terve. Ja see teeb väga rõõmsaks, kuna ta sai terveks noh!❤️ Eilsest täiesti tagasi emme tissi otsas, nohu ja raske hingamine läinud ning täiesti aktiivne. Teine beebi, tema korraks kaotas küll kaalu, kuid hakkas suhteliselt kohe koguma ka. Tal oli alguses ainsana silm must, teised olid täiesti korras ja aktiivsed. Must beebi aga siiani ilusasti pm terve ja ma loodan, et nii see ka jääb!

Eristame neid praegu nii, et ühte kutsuma Halliks ja teist Mustaks. Hallikal on siis karvas hallikat, eriti esikäppadel ja see on nii nummi. Ning Must pojuke ongi siis lihtsalt süsimust.

See kõik aga viis mind mõtteni, et ma vist teen varsti hoiukodundusest ühe pika pausi, kui praegused hoolealused kodud saavad. Salajasest grupist pean varem ära tulema, kuna muidu ma näen mingeid hädalisi ja ei suuda neid hätta jätta. Samas ma tean, et ma ei saa kõiki neid aidata ja olen oma piire juba täiega ületanud. See kõik, mis nüüd juhtus, oli lihtsalt liiga kohutav ja valus, ühel hetkel Sa tunned pisikest südant löömas ja järgmisel hetkel enam mitte…

Kui need kaks titte nüüd ilusti terveks saavad, siis see kõik oli seda väärt. Ei ma ei mõtle, et teiste beebide vikerkaare taha minek, vaid see kohutav ‘teekond’ võiasi, ma isegi ei oska sellist asja kuidagi nimetada…

Ühesõnaga see valu, vaev ja kõik-kõik, see oli seda väärt! Kuna vähemalt need kaks pisikest tulid võitjatena välja ja meie aitasime neil võidelda. Ilmselt ilma ab ja sundjootmiste ning kõige muuta, see Hallikas ei oleks sellest välja tulnudki, kuna seis oli vahepeal ikka niinutune, et mul lootus kadus täiesti ära. Mustu sai ka ruttu ab süstid peale, seega õnneks tema vägahaigeks ei jäänudki ja ma loodan, et nüüd ei jää ka. Ei tohi jääda kumbki neist enam haigeks! No lihtsalt ei tohi!

Teate selline asi paneb niipalju mõtlema sellele, et miks nii läks nagu läks? Miks nad said selle haiguse, ma tean küll, et minu juurde tulles nad juba olid haiged, kuid miks? Ma ei saa neid asju lahata ka siin, kuna ma ei tohi. Kuid noh ma lahkan neid oma peas ja see teeb ikka mõne inimese otsuste peale niivihaseks…

Kusjuures see haigus, mis oli, see on tegelikult nagu üsna nõrk haigus, kuid nii pisikeste jaoks liialt karm. See on põhimõtteliselt nagu nohu ja silmapõletik. Mul on varemgi kahe pesakonna tited selles viiruses olnud, kuid terveks ilusti saanud. Ühed tillud said ab tablakatega ja teise pesakonna omad vajasid ainult puhastamist ja tilku. Mõnikord lööb see neil välja stressist, külmetamisest või on lihtsalt nakatunud ja kui organism nõrk, siis hakkab kass seda läbi põdema.

Sellistel hetkedel on ikka sitaks nõme, et inimesed ei ole tillukeste loomabeebide jaoks ‘karmimaid’ ravimisvahendeid välja mõelnud. Noh nagu enneaegsetele imikutele on tehtud. Samas ok ma saan aru, et looduslik valik ja blablabla, kuid siiski.

Oeh, ühesõnaga sellised on siin lood. Ma endiselt ei julge vabalt veel hingata, kuid sellega ilmselgelt lähebki natukene aega. Ilmselt julgen vabamalt hingata siis, kui kõik nüüd ilusti korras on vähemalt nädal jutti. Me praegu endiselt kaalume väiksekesi ja emme saab veel ab kuuri ka, temal on see pikem veidi. 

Selle nädala lõpus võime me juba pisikestele hakata piimaseguga konservi pakkuma 🙂 Tegelikult vanuse poolest võiks juba praegu, kuid kaalupoolest mitte, kuna nad on kasvust maas ja pealegi nad alles olid haiged. Ise nad üritavad transapuuri otsa ronida, et emme toitu varastada 😀 Õnneks see neil eriti välja ei tule.

Kassideks hakkavad saama juba küll, ehk siis õppisid potilkäimise ära! Ma võin nagu täiega kassiblogi pidama hakata! 😀 Teised rõõmustavad selle üle, kui nende lapsed potil hakkavad käima, mina aga selle üle kui kiisud 😀 No olgem ausad, kiisudega on see asi keerulisem ka, laps oskab ise oma hädasi algusest peale teha, kuid kiisubeebi ei oska jne…

Ma nüüd lõpetan, kuna jutt läks laialivalguvaks ja läheb muidu veelgi rohkem.

Sorry not sorry 🎀

Kuigi ma ei tahaks seda postitust teha, siis ma teen ikka, kuna kuidas ma saan teha nii, et käin ja nonnin siin ning hiljem ei seleta? 😀 Tegelt saaks ikka, kuid minumeelest nii ei oleks ilus.

Igatahes nagu aru võib saada, siis mul oli siin ikka korralik breakdown. Kõik asjad kuhjusid nii ülepea, et paha hakkas noh. Tegelikult oli nii, et mul oli üks suur mure ja see suur mure, pani mind ka kõikide teiste pisiasjade osas nii üle mõtlema, et väike masendus oligi kohal. Mul tuleb selliseid asju ikka ette paar korda aastas, no põhiliselt ongi nii, et tuleb üks Suuur mure, mille osas ma miskit sel hetkel teha ei saa ja siis ma muretsen kõige muu osas ka sajaga üle. Nutan oma peatäie ära, halan siia-sinna, üldiselt kas oma Kallile või õele, siis rahunen maha ja elan edasi õndsas rõõmumullis 🙂

Igatahes kõik asjad said ilusti lahenduse: teisipäeval saab abielu registeerida küll, üle poole külaliste on kindlad tulijad tegelikult ja küll selle toitlustuse osas ka korda saab 🙂 Tondibeebid emmega jõuavad täna õhtul ja käisin valmistasin neile kõik ette ka juba. Kõik inimesed on rahul ja rõõmsad.

Ja tegelikult ei ole ju hullu midagi, saame hakkama! Mu õde küsis ka, et kuidas ma jõuan? Täiskoormusega töö, pulmade planeerimine ja ülejäänud elu kõrvalt nende kassidega siis jännata. Mul on hetkel 3 hoiukassi, enda pool kaks arglikut tiigrikutsikat ja õe pool eelmise pesakonna emme. Ja nüüd tuleb tondiemme koos viie pojukesega. Teate ma kaalusin algul küll, et kas ma ikka tahan seda suurt kohustust ja mõtlesin ka sellele, et see saab raske olema. See on alati raske, kuid tegelikult on ju asi tahtmises kinni. Ja mul on tahtejõudu kiisude osas. Lisaks ma lohutan ennast sellega, et kui ma ükskord lapse saan, siis on see nagu mingi 100 korda raskem 😀

Ja ega tegelikult, siis pulmi ma ei planeeri ju ka koguaeg, vahepeal lihtsalt kirjutan mõne kirja või teen kõne. Siis tellin natuke asju ja ülejäänu aja ragistan lihtsalt ajusi. Kokkuvõttes ongi parem, kui mul hoiubeebide pere tuleb, kuna siis ma ei saa ülestressata pulmade osas. Kuigi ilmselgelt nagu näha oli, siis ma veel jõuan 😀

Igatahes, ma tahaks enda halamise eest vabandada aga samas nagu ei taha ka 🙂 Kuna ega ma ju ei sunni kedagi lugema, kes loeb see loeb.

Ja edaspidi saab rõõsasi ja rõõmsaid postitusi jälle lugeda, pinky promise 🎀

Stressed out 😔

Andke mulle andeks, kuid halapostitus it is! Ma nüüd täitsa mõistan miks mõnel neid niipalju on 🙂 Lihtsalt vahest on niii raske olla, et tahaks natuke nagu kirjapildis end tühjaks nutta:)

Miskit toimub ja ma ei ole üldse sellega rahul. Kui pulmade ja kõige muu osas, olin ma veel nädal tagasi täiesti relaxed, megarahulik ja üldse ei muretsenud, siis nüüd ma lähen vist lolliks!

Miks järsku nii? Ma ei teaaa, kui ma ei tea, siis ma ei oska ka ennast maha rahustada korralikult. Täielikult on see pingetunne koguaeg peal, justkui igahetk võiks nutma pursata(küll on imelik sõna. On see üldse sõna?). Tahaks lihtsalt juuksed peast välja kakkuda.

Esiteks, see kuradima toitlustus pulmade osas. Siiamaani ei ole vastatud ja ok, kui otsustati järsku, et ei olda huvitatud, siis jumalaeest võiks teada anda ju! Ma otsin uue cateringu ja rahu majas. Antud isik peab kohvikut ka ja vb nädala sees ei sobi, või jumalsedateab.

Lisaks mu ema ütles, et temateada abielusi sõlmitakse ametikohas ainult kolmapäevast-reedeni. Nagu why? Ma pean järgi uurima, kas see ka tõsi on ja kui ongi, siis on nagu ülinõme. Lisaks ütles mu emps, et kes ikka keset nädalat pulma tuleb ja pärast ei tulegi keegi? 😯 Ok, keegi ikka tuleb aga eriti nõme, kui pooled külalised jätaksid tulemata. Nagu cmoon me abiellume elus ÜHE korra! Plaanis nagu vähemalt on eks. Jaa see krdima toitlustuuus😑 Ei jää vist muud üle, kui mitmetonnine catering tellida. Pulmapaik asub suht pärapõrgus, seetõttu ma ei tahtnudki kedagi võõrast, vaid inimest kes on kohaga tuttav. Ja mõisatädi soovitas ka teda meile.

Selle kõige tõttu hakkasin ma pulmapaiga valikus kahtlema ja pulmakuupäevas. Samas aga see on meie ideaalkuupäev(!), kuid vaid juhul kui ka ametlikult saame sama kuupäeva. Kui mitte, siis nagu pole mõtet ju. Ega keegi ei tea, kas Eestis on võimalik ennast netikaudu paaripanijaks regada?🤔

Ja see mõis, see on ju meie mõis❤ Lihtsalt ta vajab palju dekoreerimist ja ta ei ole piltilus, kuid see tunne mis tekkis, see oli nii ÕIGE tunne! Samas vahepeal tahaks lihtsalt selle Nõmme mõisa paketi võtta, kus tehakse enamik teie eest ära ja hind vaid 1999, see tundub nii kerge valik. Toitlustus ja kõik ka juba hinnas ning ei pea kaugele minema. Samas 99% vabu nädalavahetusi neil nkn ei ole ja enamikul külalistel oleks väga pikk sõit, lisaks see ei oleks see. Tegelt ma ühesõnaga ei taha, tahan meie mõisa!

Ja selleasemel, et uurida-puurida ja juurida, otsustasin ma hoopis tulla ja vinguda. Ega tegelikult ma ei saa ka praegu uurida-puurida, kuna hoiulapsuke tudub mu kõrval ja mina siis inisen siin, telefonis seda teksti toksides.

Oeh, kusjuures hakkas palju kergem! Vähemalt sai endale ka selgeks, et mida ma pulmade osas ikkagi tõeliselt tahan.

Ja nagu Kalli ütles, isegi kui keegi kohale ei tule, siis pole hullu, saaksimegi oma unistuste pulmad🙂 Aga pliis tulge ikka, kes kutse saavad! Ma kõlan nagu väga meeleheitliku tädikesena, kes hakkab iseendaga abielluma 😀

Sada ajusöövat asja on veel, but don’t worry! It’s all gonna be alright✋

Kõigele on loogiline lahendus👌

Eile meie hommikune vestlus, ma panin selle kirja ka kohe, kuna no ülinaerma ajas 😀

Mina, ülimures: Kallis, kas Sa mu rahakotti oled näinud?

Kalli ülirahulikult: Ei ole, oota ma kohe tulen ja vaatame koos.

Mina: Ei saa olla kuskil juu, me alles eile koristasime kõikjalt.

Vahepeal ta pakkus kohti kuhu vaadata ja iga koha kohta ma ütlesin, et juba vaatasin.

Kalli: Ära muretse, kõigele on loogiline lahendus.

Mina: Ei saa olla, ma vaatasin juba igale poole juu.

Kalli, hästi lohutava häälega: On ikka, äkki on lihtsalt varastatud.

Mina *hakkasin naerma*: See küll eriti hea lahendus ei ole 😀

Kalli: Aga loogiline ju!

Ma leidsin oma rahakoti viimase lause ajaks juba üles, kuid see ‘loogiline lahendus’ ajab siiamaani naerma 😀

🐾Kassijutud🐱

Ma ei tahaks halada aga ma peaaan juu…

Sain täna teada, et üks mu endine hoiukiisu on kadunud ja ma olen nii paganama mures. Nii raske on olla, kui Sa tead, et pisike kuskilt tänavatel eksleb ja jumal teab, mis temaga juhtuda võib. Samas ma ise ei saa midagi teha ka, kuna ma elan nii kaugel, et appi otsima minna liialt pikk maa. Ma andsin kõik oma soovitused edasi ja loodan südamest, et kiisu leitakse ruttu üles!

Teiseks, ma olen vist hull… Mu uusaastalubadus oli, et enda poole max kaks hoiukassi vaid, kuid ma nüüd määrisin õele ühed tited pähe. Viis musta tonti koos oma tondist emmega. Tondibeebidel hakkavad silmad alles lahti tulema ja varjukas on neil paha, kuna silmapõletik hakkab tekkima sellest keskkonnast. Tittedele on üldse varjukas väga halb koht kasvamiseks. Ma juba kirjutasin ära ka ja noh, ilmselt nüüd nad siis varsti tulevad. Varjukasse tuli veel mitu pesakonda tittedega ja tiineid, seega on vaja täiega hoiukodusi. 

Miks ma võtan endale niipalju kohustusi?! Vahepeal ma tahaks ennast mättasse lüüa… Samas ma ju tean, et kui olen tubli, siis max 3 kuu pärast on kõik need titad oma päriskodudes. Kuna nad on nii tillukesed, siis 99% tõenäosusega tulevad kaisukiisud ja kaisukaid on kerge koju saata. Kui ma kolm metsikut sain koju saadetud, siis mis need sõbralikud väikesed junsud ära ei ole?

Samas aga ma tean, et võtsin jälle suure ampsu ja varsti tihkan nutta natuke nurgas. Mu edasised 2-3 kuud tulevad kassitittede ümber keereldes ja muretsedes, samalajal pean pulmi jõudma ka planeerida. Ning lisaks kogu ülejäänud elu tahab ka elamist ja kaks metsikut tiigrikutsikat sotsialiseerimist. Lisaks pean nad ju kiibitud saama üks hetk ja oeh, pean jälle kiipija kohale meelitama endale sinna 😀

Vahepeal ma soovin, et mu süda oleks natukene väiksem ja hingelt oleksin natukene tugevam…

godwhyyyouso.gif

Samas ma tean, et hoolimata sellest, kui raske see teekond saab olema, siis pärast on tunne miljontriljon korda parem 🙂 ❤️ Kui beebid oma kodudesse kolivad, siis muretsemine läheb miinimumini, kuid noh ikka jääb.

Ma vist ei oska mõelda💀

Kesköised mõtted…

Teate, vahepeal ma mõtlen ja mõtlen ning seeläbi läheb nii, et jäängi mõtlema noh. Minu puhul aitab mõtteid korrastada see, kui need kirja panen. Kuna mul on neid mõtteid nii meeletult palju ja nad tormavad läbisegi ringi, enamvähem kujutage ette orkaani, suhteliselt selline olukord ongi mu peas enamus ajast. Reaalselt selline tunne ongi nagu alloleval gifil näha.

orkaan.gif

Seega on see jumala tavaline, et ma ei suuda mõtteid panna kirja nii, et need annaks mõtte edasi. Ise ma saan loomulikult aru, kuna ülejäänud pool, see mis kirja jääb panemata, see on ju minu enda peas. Samas on nii, et kui ma paar kuud hiljem postitust loen, siis on nagu endal ka natuke segane 😀

Igatahes mõtlesin ma siin sellest, et kas negatiivse kirja panek on tõesti nii halb? Üks blogija puudutas seda teemat ja tema arvamus on siis selline, et negatiivsest kirjutamine ainult süvendab seda emotsiooni.

Ühelt poolt ma nõustun, kuid vaid osaliselt. Kui Sa pidevalt ainult leierdad ühte ja sama negatiivset asja, siis võibolla tõesti see negatiivne emotsioon aina kasvab ja kasvab.

Põhimõtteliselt ma mõistan küll, et võibolla mõne jaoks, see vaid süvendab halba emotsiooni. Mina aga tunnen hoopis, et sain ennast tühjaks kirjutada. Sain oma möllavat orkaani natukenegi korrastada. Ja noh, minul hakkab küll kergem, kui ennast ‘välja’ saan elatud 🙂 Ma ei arva, et see mingit negatiivset emotsiooni tugevdaks minu puhul, võibolla imenatukene, kuid järelikult mitte väga.

Eks inimesed ongi erinevad, igatahes ma ei usu, et ma mingi räige nõme negatiivne inimene oleks seetõttu, et mulle tohutult meeldib oma segaseid mõtteid lahti harutada 🙂

Ja nagu ma juba maininud olen, siis ma olengi selline inimene, kellele tegelikult meeldib väga arutada igasugu asjade üle. Kuid see arutelu, peab jääma ka vaid aruteluks.

Minu kaaslane on näiteks selline, et ta võtab teema liiga hinge. A’la kui mul tuleb tuju arutada sarimõrvaritest, siis ma arutan ära ja lähen eluga edasi. Tema aga võtab asjast hingega kinni ja siis laseb hiljem sel oma tuju rikkuda, mõeldes sellele, et küll on alles nõme maailm kus elama peab. Ma ei oska jälle seletada oma mõtet 😀 

Teate, vahepeal mulle tundub, et ma ei oska isegi mõelda. Nagu arghh, kui mulle anda ülesandeks kirjutada mingi jutuke, siis ma saan sellega ideaalselt hakkama!(Kuidas ma muidu neid metsikuid kasse koju saadaks :D) Aga kui ma üritan oma mõtteid kirja panna, siis tuleb ainult üks pudru ja kapsad. Huvitav küll, kas mediteerimine aitaks? Pidi imesi tegema🤔 I should give it a try.