😊👀😒

Teate niipalju asju on justkui toimunud, kuid samas nii vÀhe. Eile ma lÔin oma töötunnid kokku ja olen uue pisikese hoidja olnud juba neli nÀdalat, me oleme koos veetnud 20,5 pÀeva, see teeb tundides kuskil pea 200 tundi.

Eile hommikul, kui tööle kĂ”ndisin ja peaaegu kohal olin, siis suunasin oma pilgu paremale ja vastu vaatas meri. Tuimalt pöörasin pilgu ette tagasi ja siis mĂ”tlesin sellele, et inimeste asjade vÀÀrtustamine kaob ikka juberuttu. Ma mĂ€letan, et kui me alles kohtusime ja kokku leppisime, et minust saabki pisikesele uus lapsehoidja, siis ma olin nii-nii elevil selle ĂŒle, et appi ma töötan merest Ă”hulennul max 50 meetrit! See oli nii jubelahekihvt ja ma olin asukoha ĂŒle ĂŒli elevil ning kĂ”ige muu ka. Kujutasin juba ette neid megalahedaid pĂ€evi, mis me koos veetma hakkame. NĂŒĂŒd aga seda elevust enam ei ole ja nt ma panen merd tĂ€hele kĂŒll, kuid ma ei vÀÀrtusta seda enam ehk ei tunne seda emotsiooni. Mainiks nii igaksjuhuks Ă€ra, et pĂ€evad on meil ikkagi ĂŒldiselt hĂ€sti kihvtid ja toredad, lihtsalt ma soovin, et oskaksin neid hetki kĂ”rgemalt hinnata. 

Samas mĂ”ni pĂ€ev Sa Ă€rkad ĂŒlihea tujuga ja tajud KÕIKE seda head, mis elu Sulle andnud on ja mida elul Sulle pakkuda on. Aga miks ei vĂ”iks see emotsioon olla koguaeg peal? Tahaks koguaeg seda emotsiooni ja tunnet tunda, et kĂ”ik on nii imeline! Ma praegu jĂ€in mĂ”tlema, et vĂ”ibolla igasugu sĂ”ltlase, no nĂ€iteks ostuhullud sellepĂ€rast ongi sellised, et nad saavad sealt selle emotsiooni. Selle adrenaliini laksu ja tunde, kui miskit uut ja kihvti leiavad. See hetkeemotsioon, see on lihtsalt megavĂ”imas ju. Eitea kas see on mingi omandihimu emotsioon? Nii paganama segadusse ajavad mĂ”tted.

Igatahes kunagi ma mĂ€letan, et mu elu eesmĂ€rk oligi olla Ă”nnelik, nagu pĂ€ris-pĂ€ris Ă”nnelik. Ma tahaksin koguaeg olla Ă”nnelik ja rahulolev, kuid kuidas sellist asja saavutada? KĂ”ige mĂ”istlikum oleks vist alustada vĂ€ikeste sammudega. Nagu nĂ€iteks Ă”igel ajal ĂŒritada magama minna, et jĂ€rgmisel pĂ€eval olla vĂ€ljapuhanud. Kuid siinjuures tuleb mĂ€ngu see, et mu organism ei lase mul uinuda ja kui ma sellise asja ‘eesmĂ€rgiks’ seaksin, siis see tekitaks ainult stressi.

KĂ”ige loomulikum ja parem oleks lasta asjadel lihtsalt kulgeda, kuid ma ei oska nii. Mul peab olema alati mingi kindel asjade kulg vĂ”i kĂ€ik vĂ€lja mĂ”eldud, no mitte alati, kuid enamasti kĂŒll. Ma isegi mitu korda hommikuti mĂ”tlen enda ja vĂ€ikemehe pĂ€evaplaani lĂ€bi, mitte just minuti pealt, vaid lihtsalt selle jĂ€rjekorra, et mida me tĂ€na ja kuidas teeme. Üldiselt mĂ”tlen kaks jĂ€rjekorda vĂ€lja, et kui ĂŒhtemoodi vĂ€lja ei mĂ€ngi, siis on teistmoodi valmis mĂ”eldud.

Ma isegi ei tea miks, kuid miskipĂ€rast selline isiksus ma olen, mul on alati kaks-kolm sammu ette mĂ”eldud. ÜkskĂ”ik millega seoses see ka ei oleks. VĂ”ibolla seetĂ”ttu ma lĂ€hen ka vĂ€ga suures stressiolukorras kergelt stressi, kuna tuleb olukord, milleks ma ei ole 100% valmistunud ja mida ma lahendada ei saa kuidagi. Praegu on ĂŒks selline kĂ€sil. Tegelikult ma olen ĂŒldse veidi ĂŒlemuretseja ja kontrollfriik, psĂŒhholoogiat uurides tuleb vĂ€lja, et selle isikuomaduse sain lapsepĂ”lvest. Inimeste suhtumine vĂ€ikelapsesse on nii-nii oluline, seetĂ”ttu ma arvan, et iga vanem peaks vĂ€hemalt paar lastepsĂŒhholoogia raamatut lĂ€bi lugema.

Oeh,  ma kaldun alati saja teema vahel laiali, ma nagu ei oskaks muudmoodi. Igatahes peaks hakkama pisikesi samme tegema. Õhtul varem magama, hommikul varem ĂŒles ja kĂŒsima peegliees endalt, et mida ma tĂ€na teha soovin? Pisikesed asjad, ma usun sellesse, et need ongi pisikesed asjad millest alustama peaks, kuid ma ei oska.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s