😊👀😒

Teate niipalju asju on justkui toimunud, kuid samas nii vähe. Eile ma lõin oma töötunnid kokku ja olen uue pisikese hoidja olnud juba neli nädalat, me oleme koos veetnud 20,5 päeva, see teeb tundides kuskil pea 200 tundi.

Eile hommikul, kui tööle kõndisin ja peaaegu kohal olin, siis suunasin oma pilgu paremale ja vastu vaatas meri. Tuimalt pöörasin pilgu ette tagasi ja siis mõtlesin sellele, et inimeste asjade väärtustamine kaob ikka juberuttu. Ma mäletan, et kui me alles kohtusime ja kokku leppisime, et minust saabki pisikesele uus lapsehoidja, siis ma olin nii-nii elevil selle üle, et appi ma töötan merest õhulennul max 50 meetrit! See oli nii jubelahekihvt ja ma olin asukoha üle üli elevil ning kõige muu ka. Kujutasin juba ette neid megalahedaid päevi, mis me koos veetma hakkame. Nüüd aga seda elevust enam ei ole ja nt ma panen merd tähele küll, kuid ma ei väärtusta seda enam ehk ei tunne seda emotsiooni. Mainiks nii igaksjuhuks ära, et päevad on meil ikkagi üldiselt hästi kihvtid ja toredad, lihtsalt ma soovin, et oskaksin neid hetki kõrgemalt hinnata. 

Samas mõni päev Sa ärkad ülihea tujuga ja tajud KÕIKE seda head, mis elu Sulle andnud on ja mida elul Sulle pakkuda on. Aga miks ei võiks see emotsioon olla koguaeg peal? Tahaks koguaeg seda emotsiooni ja tunnet tunda, et kõik on nii imeline! Ma praegu jäin mõtlema, et võibolla igasugu sõltlase, no näiteks ostuhullud sellepärast ongi sellised, et nad saavad sealt selle emotsiooni. Selle adrenaliini laksu ja tunde, kui miskit uut ja kihvti leiavad. See hetkeemotsioon, see on lihtsalt megavõimas ju. Eitea kas see on mingi omandihimu emotsioon? Nii paganama segadusse ajavad mõtted.

Igatahes kunagi ma mäletan, et mu elu eesmärk oligi olla õnnelik, nagu päris-päris õnnelik. Ma tahaksin koguaeg olla õnnelik ja rahulolev, kuid kuidas sellist asja saavutada? Kõige mõistlikum oleks vist alustada väikeste sammudega. Nagu näiteks õigel ajal üritada magama minna, et järgmisel päeval olla väljapuhanud. Kuid siinjuures tuleb mängu see, et mu organism ei lase mul uinuda ja kui ma sellise asja ‘eesmärgiks’ seaksin, siis see tekitaks ainult stressi.

Kõige loomulikum ja parem oleks lasta asjadel lihtsalt kulgeda, kuid ma ei oska nii. Mul peab olema alati mingi kindel asjade kulg või käik välja mõeldud, no mitte alati, kuid enamasti küll. Ma isegi mitu korda hommikuti mõtlen enda ja väikemehe päevaplaani läbi, mitte just minuti pealt, vaid lihtsalt selle järjekorra, et mida me täna ja kuidas teeme. Üldiselt mõtlen kaks järjekorda välja, et kui ühtemoodi välja ei mängi, siis on teistmoodi valmis mõeldud.

Ma isegi ei tea miks, kuid miskipärast selline isiksus ma olen, mul on alati kaks-kolm sammu ette mõeldud. Ükskõik millega seoses see ka ei oleks. Võibolla seetõttu ma lähen ka väga suures stressiolukorras kergelt stressi, kuna tuleb olukord, milleks ma ei ole 100% valmistunud ja mida ma lahendada ei saa kuidagi. Praegu on üks selline käsil. Tegelikult ma olen üldse veidi ülemuretseja ja kontrollfriik, psühholoogiat uurides tuleb välja, et selle isikuomaduse sain lapsepõlvest. Inimeste suhtumine väikelapsesse on nii-nii oluline, seetõttu ma arvan, et iga vanem peaks vähemalt paar lastepsühholoogia raamatut läbi lugema.

Oeh,  ma kaldun alati saja teema vahel laiali, ma nagu ei oskaks muudmoodi. Igatahes peaks hakkama pisikesi samme tegema. Õhtul varem magama, hommikul varem üles ja küsima peegliees endalt, et mida ma täna teha soovin? Pisikesed asjad, ma usun sellesse, et need ongi pisikesed asjad millest alustama peaks, kuid ma ei oska.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s