Miks inimesed on nii rumalad?

Eile lõuna paiku otsustasime koeraga jalutama minna ja lõpuks ometi kaks suurt kotitäit pakendeid ära viia. Ma pesin, kuivatasin ja kogusin neid juba pea kuuaega ning kapp oli päris täis saanud. Pakendi prügikast on kuskil kilomeeter-kahe kaugusel, seega varem ei olnud sinna jõudnud. Kuigi me koeraga jalutame ka pikemaid vahemaid, siis see asub autotee ääres, mis omakorda on majadest ümbritsetud, seega üldse ei satu sinnapoole.

Võtsime oma kodinad ja koera ning läksime uksest välja. Kuna meil siin on üsna rahulik, siis majanurgal, kus ühel pool on suur plats, lasime koera jooksma. Ta on hästi rahulik ja normaalne koer, inimesed ega teised loomad teda ei huvita, hoiab neist eemale ja ajab oma asja. Jookseb hullult ringi ja nosutab kõikjal, vahest veits kaevab ka või leiab endale puuoksi, mida ringi tassida. Meie silmaalt välja teda ei luba, ikka sellises raadiuses on, et oleks ohutu.

Kuna me hakkasime autotee äärde jõudma, siis ütlesin Kallile, et paneme koera rihmaotsa. See hetk vaatasin maha ja hullult palju verd oli ikka ümber tema. Ta hüppas esikäppadega Kalli peale, teeb alati nii kui ketti paneme. Tagakäpp oli katki läinud ja korralikult, see vaatepilt oli päris ehmatav. Pakendid lendasid kahjuks tavalisse prügisse ja jooksime koju rahakoti järgi ning jooksime koer süles kliinikusse.

Kõige naljakam või kummalisem on see, et ta ise ei teinud väljagi sellest, et jalg katki on. Tahtis lihtsalt hullult edasi joosta ja kaevata, aga ega me ei tahtnud lubada. Kuna jalg ikka veritses tohutult ja ühe padjakese ots rippus. Kliinikusse jõudes olid Kalli püksid ja nahktagi ikka täiesti verised.

Põhimõtteliselt kaotas meie pisike oma tagajala kolm padjakese otsa ja seda kõike tänu mingile ajuhälvikule, kes arvab, et pudeleid puru loopida on okei. Kõige kummalisem on see, et ma kahtlen selles, et tegu oli klaasikilluga, kuna selline puhas lõige noh. Kahtlustame, et võibolla hoopis zilett või mingi lõiketraat. Ükskord olid mänguväljakul ziletiterad maas liiva sees, seega ma üldse ei imestaks. Täiesti haige, milliseid ajuhälvikuid on ikka olemas noh.

Kusjuures need klaasikillud jm selline pahn, on olnud mu suurim hirm koguaeg. Kunagi kui mul veel enda koer oli, siis suutis ta ka kuskilt killu padjakeste vahele astuda, äärega ühte padjakesse veidi. Me käisime kolmes eri kliinikus ja saime igasugu ravi, kuid see ei paranenud ära. Lõpuks aasta hiljem, peale kõiksugu salve ja antibiootikume jne, andsin alla ja otsustasin, et ei ole mõtet nende arstide vahelt joosta ja antibiotsidega ta immuunsust veelgi nõrgendada. Hakkasin lihtsalt lillaveega puhastama ja õues käiguks tõmbasime elastse sideme peale. Mingit salvi panin vist ka mõnda aega. Ja siis paari kuuga sai jalg terveks. 

Igatahes sai meie pisike õmblused, kuigi öeldi, et ka see rippuv padjake, mis nüüd kinni õmmeldi, kukub siiski ilmselt ära. Tagasi padjakesed ei kasva, jääbki oma kahe-kolme otsata padjakesega. 4 päeva anname valuvaigisteid ja 7 päeva antibiootikume 2x päevas. Lisaks peame 2-3 korda päevas haava lahti siduma, sprei ja marlipadjaga puhastama ning salvitama ära, seejärel peab jala tagasi kinni siduma. Hull kammajaa on, kuid kahepeale saame hakkama. Pisikesele üldse ei meeldi, nutab kogu aja tasakesi, kuid õnneks pärast maiuste saamine lohutab veidi.

Ise ta käitub ülienergiliselt ja tahab täiega joosta, kuid jalutuskäigud teeme kuskil 3-5 minutilised, kuna seda jalakest peab siiski hoidma praegu. Esmaspäeval läheme tagasi ja eks siis näeb, mis meile sealt öeldakse. Ravi kestab ilmselt edasi ja pikalt, selle osas juba hoiatati ette ja noh mul on kogemus olemas ka sellega.

Igatahes pärast kui me ta uimasena koju tõime ja natuke olime temaga olnud, siis jätsime ta tuppa magama ja läksime õue otsima, et kus see siis juhtus. Olime vaid 15minutit ära, kauem ei julgenud. Kohta üles ei leidnud, kuid korjasime maja ümbert ja oma põhirajalt kilekotitäis klaasikilde ära. Neid jäi muidugi veel muruplatsidele ilmselt, kuid no kui vaadata seda kui palju neid igalpool on, siis neid ei jõua ära korjata. Lisaks veel see, et on olemas rumalad ajuhälvikud, kes neid juurde tekitavad pidevalt.

Praegu olen ma küll nii pahane, et kui näeksin kedagi pudelit puru viskamas, siis vist läheks annaks peksa ja käseks ära korjata. See ei ole normaalne noh. Lisaks peaks hakkama vist mingit selleteemalist kampaaniat korraldama, et inimesed seletaksid oma lastele ka, et pudelite puruviskamine ei ole normaalne! Kui pisikesele lapsele seda seletatud ei ole, siis ilmselt ongi ta nii loll, et lihtsalt loobib pudeleid puru. Olen oma silmaga näinud korduvalt. Tean küll, et on olemas ka normaalseid lapsi, kuid see selleks.

Lisaks jäin ma mõtlema, et see pudelite puruloopimine ei ole vaid laste seas populaarne. Kuna enamus killud olid alkoholipudelite omad, seega joodikud on ikka ebameeldivad inimesed küll, igas mõttes kohe no! Miks on vaja nii loll olla? Samas võibolla on nad oma ajud nii ära joonud, et mis siin imestadagi. 

Meie jalutuskäigud on igatahes hetkel sellised, et toas käib ettevalmistus- jalg spets kummist ‘jalatsi’ sisse ja süles õue viimine. Pisikene ring maja ees ja sunniviisiline süles tuppa tagasi toomine, kuna no pisike tahab niiväga joosta. Praegu peab mõned päevad aga taastuma ja hoidma seda jalakest.

Kes seda lugema satub, siis palun ole hea ja seleta oma lastele, sõpradele, pereliimetele/lähedastele, et nad ei loobiks pudeleid maha ja ära seda ise ka tee. Selline tegevus ei ole mitte üheski mõttes okei!

Meie hoolitseme siin oma pisikese eest usinalt edasi ja loodame, et ta saab ruttu terveks. Ning ma tõsiselt loodan, et inimesed avardavad oma silmaringi ja lõpetavad ära sellise debiilsuse tegemise.

mogohaige.jpg

Ma nii kardan koeraga nüüd õues käia, et kaalun talle spetssaabaste ostmist. Kuigi ma kardan, et ta ei ole neid absoluutselt nõus kandma.

Harutasin ühe sõlme lahti.

Eile hakkas mul üks mõte vaikselt kuklale koputama ja tänaseks jõudis kohale- minu veidi ‘haiglane’ vajadus asju koguaeg ette planeerida, no näiteks tänast või homset päeva, see tuleneb vajadusest turvatunde järgi. Jõudis kohale üht lõiku raamatust lugedes…

WP_20170315_10_49_01_Pro.jpg

Kõik, mis sel lehel kirjas on, ma olen sellele ise ka mõelnud ja Kalliga sellest rääkinud, kuid ei ole endale seda teadvustanud. Mu põhiprobleem on see, et ma tean küll aga ei teadvusta. Peaks üritama seda kuidagi muuta 🙂

😻 Kassiblogi 🐱

Ma täna mõtlesin, et kas halada meie praegusest olukorrast või mitte, seeläbi jõudsin seisukohale, et peaks vist kassiblogi pidama hakkama 😀 Beebiblogid meil juba ju on, miks mitte siis kassiblogi eksole?

Ilmselt oleks mul selline natukene ka pahupoolt näitav kassiblogi, kirjutaksin okserallidest ka, ei saaks lugeda ainult lusti ja lillepidu. Miks küll? Kuna elu kassidega just selline ongi. Kui Sul on tubli kass, siis on 90% lust ja lillepidu, kuid kui Su kass on vähe totukam või nõudlikum vm, siis lust ja lillepidu on vaid kuskil 75% ja seda kõike olenevalt sellest, kuidas Sa ise suhtud asjadesse.

Kui ma suutsin tapeedihävingu rahulikult üle elada, siis teist korda enam ei suudaks. Ajaks ikka pahaseks küll ja no ikka korralikult. Okserallidesse suhtun ka neutraalselt, kuna kassil on ju palju halvem olla, kui minul. Ma küll ei omanud eilseks õhtuks mitte ühtegi paari puhtaid sokke ja vetsupaberit oli ka nelja päevaga läinud neli pakki, kuid kassidest oli ikka rohkem kahju. Praegu tundub, et olukord stabiliseerub ja varsti jääb okseralli seljataha. Fingers crossed 🤞

kassikaalumine.jpg

Siit on näha, kuidas kaaluda arglikku kassi. Potis ega kausis ei läinud läbi, kuid karbis sai hakkama, läbi raskuste küll, kuid vähemalt sai! Tänaseks on see karp katki ja kasutusel on hiigelsuur jäätisekarp. 

Sellessuhtes, et kuna umbes 70% mu elust ja olust tiirleb kasside ümber, siis jumet on ideel. Oii kui palju naljakaid, armsaid ja lahedaid hetki meil igapäevaselt on. Tõsi on, et vahele tuleb ka kurbi hetki ja frustatsiooni, kuid üldiselt on kõik tore-ilus-hea ja armas 🐱

Ja kui pätakad oma pered leiavad, siis süda sulab ja mure on suur, et kuidas sujuma hakkab uues peres? Kas on ikka hea pere? Äkki ei ole hea pere? Kuid kui positiivsed koduudised tulevad, siis südames on soe ja järjekordne kinnitus, et see kõik on seda väärt! Iga hoiukiisu röövib südamest Suure tüki ja jätabki selle igaveseks endale❤️

Eelmine nädal oli meil megaraske päev, kui kõige arglikum otsustas laevahele ronida. Enne kui me seinal oleva ukse lahti kangutasime, jõudsin ma läbi otsida KOGU korteri ja hullult paanikasse juba minna. Lõpuks saime seina lahti ja taskulambiga oli 4m kaugusel näha kahte kõrva. 3 harjavart teibiga kokku ja kassi välja ajamine algas. Laevahelt tulin välja üleni valget tolmu täis, käed katki ja kass käes. Lõpp hea, kõik hea! Kuid sel ajal ja peale seda, ma kirusin end maapõhja, et ma üldse hoiukasse võtan ja ütlesin, et ma ei taha enam kunagi hoiukaid. 

slejktotukass.png

Slejk mingit eriti lolli nägu tegemas 😀 

 

Tahaks ja ei tahaks 😔

Selle pildiga seoses, mis Ebapärlikarp üles laadis, siis tuli mul meelde, et tahaks niiväga talvel rabamatka teha aga ei saa 😦 No sellessuhtes, et loomulikult saaks, kui oleks piisavalt tahtmist no aga ikka ei saa. Ütleme nii, et tahtmist on aga viitsimist ei ole pigem, kuna meie koeraplikaga reisimine sõiduvahendiga on hullus! Ebameeldib iseendale ja ilmselt ka kaasreisijatele, kuna ta laulab bussis/rongis väga valju nutulaulu.

Ma olen mitu aastat juba tahtnud keset talve rabamatkale minna, kuid siiamaani ei ole jõudnud. Põhjus on siis ülalolev. Sellistel hetkedel, mil loodusesse tahaks täiega tuiiama minna, tunnen ma puudust lubade olemasolust. Autost mitte niiväga, kuna autot saab laenata, kuid lube nagu ei saa ju.

Kuna ma armastan tohutult loodust, just seda õiget loodust- paksud metsad, pikad ja looklevad rabad! Siis ma päristihti nutan lube taga ja kusjuures see on ka ainus põhjus. Linnas saab kõik kenasti lubadeta ära ajada, kuid noh loodusesse minna on keeruline ikkagi, kui lube käes pole.

Ma olen sõna ‘lube’ juba niiipalju kasutanud, et paha hakkab vaikselt🙄

Sellega seoses, siis ma mõtlen, et peaks ikkagi autokooli minema ja need load ära tegema. Ma tean, et raske see olema ei saa, kuna auto juhtimine on mul loomulik anne 😀 Liiklusmärgid ja reeglid, nendest ei tea ma tuhkagi.

Ühesõnaga tahaks ja peaks ära tegema load, kuid hetkel on niipalju takistavaid asju. Esiteks peame korda ajama selle põhiprobleemi ja siis tahame me ju pulmad ära pidada, ideaalis tahaks Juuni algust, kuid see ei mängi kindlasti välja. Varuplaan on siis Augusti lõpp. Augusti lõpp seetõttu, et sinna jääb meie suhte alguskuupäev ja armas oleks samal kuupäeval abielluda 🙂 Aga August on ka juba päris lähedal, seega eitea kas mängib välja, kui ei mängi mittemingil juhul, siis jäävad pulmad 2018 aasta Suveks. Kuna mina keeldun Sügisel või Talvel abielluma, minu ideaal oli Juuni, kuna piibelehed ju! Ja kui tuli välja, et Juuni ei mängi välja, siis teine variant oligi meie aastapäev, kuid kui see ka ei mängi välja, siis peab aasta ootama.

Ma nüüd kaldusin jälle jutuga mujale, nagu ikka eksole 😀 Igatahes peaks vist natukene nimekirju koostama ja üks hetk ennast kokku võtma ning load ära tegema. Seoses lubadega, siis ma kardan kõigerohkem autokooli ja sõiduõpetaja valikut. Eriti jama oleks, kui ma mingisse sitta autokooli satun või halva õpetaja otsa.

Olge mõnusad ✨

😊👀😒

Teate niipalju asju on justkui toimunud, kuid samas nii vähe. Eile ma lõin oma töötunnid kokku ja olen uue pisikese hoidja olnud juba neli nädalat, me oleme koos veetnud 20,5 päeva, see teeb tundides kuskil pea 200 tundi.

Eile hommikul, kui tööle kõndisin ja peaaegu kohal olin, siis suunasin oma pilgu paremale ja vastu vaatas meri. Tuimalt pöörasin pilgu ette tagasi ja siis mõtlesin sellele, et inimeste asjade väärtustamine kaob ikka juberuttu. Ma mäletan, et kui me alles kohtusime ja kokku leppisime, et minust saabki pisikesele uus lapsehoidja, siis ma olin nii-nii elevil selle üle, et appi ma töötan merest õhulennul max 50 meetrit! See oli nii jubelahekihvt ja ma olin asukoha üle üli elevil ning kõige muu ka. Kujutasin juba ette neid megalahedaid päevi, mis me koos veetma hakkame. Nüüd aga seda elevust enam ei ole ja nt ma panen merd tähele küll, kuid ma ei väärtusta seda enam ehk ei tunne seda emotsiooni. Mainiks nii igaksjuhuks ära, et päevad on meil ikkagi üldiselt hästi kihvtid ja toredad, lihtsalt ma soovin, et oskaksin neid hetki kõrgemalt hinnata. 

Samas mõni päev Sa ärkad ülihea tujuga ja tajud KÕIKE seda head, mis elu Sulle andnud on ja mida elul Sulle pakkuda on. Aga miks ei võiks see emotsioon olla koguaeg peal? Tahaks koguaeg seda emotsiooni ja tunnet tunda, et kõik on nii imeline! Ma praegu jäin mõtlema, et võibolla igasugu sõltlase, no näiteks ostuhullud sellepärast ongi sellised, et nad saavad sealt selle emotsiooni. Selle adrenaliini laksu ja tunde, kui miskit uut ja kihvti leiavad. See hetkeemotsioon, see on lihtsalt megavõimas ju. Eitea kas see on mingi omandihimu emotsioon? Nii paganama segadusse ajavad mõtted.

Igatahes kunagi ma mäletan, et mu elu eesmärk oligi olla õnnelik, nagu päris-päris õnnelik. Ma tahaksin koguaeg olla õnnelik ja rahulolev, kuid kuidas sellist asja saavutada? Kõige mõistlikum oleks vist alustada väikeste sammudega. Nagu näiteks õigel ajal üritada magama minna, et järgmisel päeval olla väljapuhanud. Kuid siinjuures tuleb mängu see, et mu organism ei lase mul uinuda ja kui ma sellise asja ‘eesmärgiks’ seaksin, siis see tekitaks ainult stressi.

Kõige loomulikum ja parem oleks lasta asjadel lihtsalt kulgeda, kuid ma ei oska nii. Mul peab olema alati mingi kindel asjade kulg või käik välja mõeldud, no mitte alati, kuid enamasti küll. Ma isegi mitu korda hommikuti mõtlen enda ja väikemehe päevaplaani läbi, mitte just minuti pealt, vaid lihtsalt selle järjekorra, et mida me täna ja kuidas teeme. Üldiselt mõtlen kaks järjekorda välja, et kui ühtemoodi välja ei mängi, siis on teistmoodi valmis mõeldud.

Ma isegi ei tea miks, kuid miskipärast selline isiksus ma olen, mul on alati kaks-kolm sammu ette mõeldud. Ükskõik millega seoses see ka ei oleks. Võibolla seetõttu ma lähen ka väga suures stressiolukorras kergelt stressi, kuna tuleb olukord, milleks ma ei ole 100% valmistunud ja mida ma lahendada ei saa kuidagi. Praegu on üks selline käsil. Tegelikult ma olen üldse veidi ülemuretseja ja kontrollfriik, psühholoogiat uurides tuleb välja, et selle isikuomaduse sain lapsepõlvest. Inimeste suhtumine väikelapsesse on nii-nii oluline, seetõttu ma arvan, et iga vanem peaks vähemalt paar lastepsühholoogia raamatut läbi lugema.

Oeh,  ma kaldun alati saja teema vahel laiali, ma nagu ei oskaks muudmoodi. Igatahes peaks hakkama pisikesi samme tegema. Õhtul varem magama, hommikul varem üles ja küsima peegliees endalt, et mida ma täna teha soovin? Pisikesed asjad, ma usun sellesse, et need ongi pisikesed asjad millest alustama peaks, kuid ma ei oska.

Miks asjad lagunevad ja vaim ei lasknud magada?👻

Hoiatan ette, et tekst on täiesti susservusser ja kirjavahemärgid täiesti nii, kuis jumal juhatas. Kuid ausalt ka, praegu ei ole mul absoluutselt tuju, et oma aju kasutada. Sorry not sorry 🙂 

Imelikule pealkirjale, järgneb ilmselgelt imelik jutt. Esiteks ma ei mõista, et miks siin korteris kõik asjad lagunevad? Alustame sellest, et kui me siia kolisime, siis lagunes toaukse kõrval olev sein, sealt kukkus pidevalt krohvi. Üleeelmine üürnik oli lasknud selle ukse panna, kuid ilmselgelt mingil sital paigaldajal, kes asja ei tundnud. Sest no see ei ole normaalne, ausalt kah.

Järgmiseks lõi läbi köögis kogu ühe seina stepslid. Täiesti lampi ühel hommikul külmik enam ei töötanud, meie arvasime, et asi on külmikus, kuid üle paari tunni pusimist hiljem, tuli välja, et asi on stepslis.

Järgmiseks on selle korteri vannitoa torud täiesti pekkis. Minumeelest on need lihtsalt sitalt paigaldatud. Ma olen sinna kõiksugu erinevaid puhastusvahendeid ja räiget keemiat valanud. Midagi väga ei toimi. Kõige paremini toimib pudel kloori või keedetud äädikavee lahus. Annab tulemuse nädalaks ja siis on vana seis tagasi.

Kusjuures eelmine nädal läks vetsupotil see vee peale tõmbamise junn katki, õnneks seal ei olnud miskit hullu ja peale pusimist sain korda.

Eile aga avastasin, et kuskil voolab vesi maha. Köögikapp lahti ja prügikast eest ära ning ülla-ülla, köögis kraanikausi ja pesumasina äravoolutoru oli sealt üldtorust lahti. Tuleb välja, et see ei ole seal korralikult kinni olnudki, lihtsalt sisse lükatud ja oli välja liikunud. Lükkasin sisse tagasi ja jälle näiliselt kõik korras, mulle aga nii ei sobinud, seega tegime seal väikesed parandused.

Eile hommikul avastasin, et pliidi praeahju uks on katki. Ühelt poolt on see hing/kinnitus katki läinud. Jällegi täiesti lampi ning see pidi juhtuma öösel, kuna eelneval õhtul oli kõik korras. Nagu mida kuradit, ausalt ka? 😀 See ei ole normaalne.

Siin on neid vigu veel ja veel, kuid ma ei viitsi neid isegi edasi loetleda. Need on olnud need kõige suuremad fucked up asjad. Vahepeal tekib lihtsalt küll küsimus, et mis kurat selle korteriga toimunud on ja kes see loll seda endameelest renoveerinud on?

Kui need kõik asjad välja arvata, siis üldiselt on korter meile kalliks saanud, kuid kõik see pask, mis koguaeg välja koorub, see kõik on ikka väga fucked up. Vahepeal ajab närvi ikka täiega mustaks.

Siia sekka, siis ma sain eile öösel täieliku südamerabanduse. Öösel kell viis ärkasin üles, ma isegi ei tea miks. Seda, et kell viis oli, avastasin hiljem loomulikult. Igatahes lamasin selili silmad kinni edasi ja üritasin uinuda. Kuulen, et Kalli kõnnib arvuti juurde ja siis hakkab arvutihiirt nagu loopima. Loopima sellesmõttes, et võtab kätte ja laseb paar cm kõrguselt lahti. Ja niimoodi mitu korda järjest.

Mõtlesin, et no mida kuradit ta teeb ja jõudsin järeldusele, et hoopis kass huiiab hiirega. Siis aga jõudsin mõelda, et oot-oot aga sammud? Järgmine hetk pöörasin külje ja tundsin, et Kalli magab minu kõrval. Oii pekk milline hirm tuli. Sel hetkel kui mina pöörasin tuli ka vaikus.

Kui esmane hirm üle läks, siis hakkasin Kallit toksima, et ta üles ärkaks. Liigutada rohkem endiselt ei julgenud. Kui Kalli üles ärkas, siis palusin tal tuli põlema panna. Alguses olin päris pikalt täiesti vait, siis hakkasin talle rääkima, mis juhtus ja samalajal hakkasid pisarad voolama, kuna no mul oli ikka täiesti šokiseisund. Jah ma üritan siiamaani endale seda loogiliselt ära seletada, kuid ma ausalt ei mõista, et no mida kuradit?

Okei võibolla mu aju võimendas hääli, külmiku surisemine oli vb see surin mu peas, mitu korda võimendatult ja sammud tulid ülevalt ning mu aju võimendas neid ka täiega. Aga see arvutihiire loopimine? Sel ei ole mingit loogilist seletust. Kusjuures ma mõtlen, et seda pidin vaid mina kuulma, kuna kassid ja koer magasid täiesti rahulikult.

Kuna ma olin eelmine päev just paavlis ja popovis õega käinud, siis algul ma hakkasin rääkima, et ma viin need kõik asjad siit minema ja enam kunagi kaltsukaid ei poolda. Järgmisel päeval sain üle ja lubasin, et kardinad võivad jääda 😀 Aga kui miskit veel peaks juhtuma, siis lähevad kõik asjad taaskasutuskeskusesse.

Ja seda, kas ma enam kunagi kaltsukatesse minna julgen, selles ma kahtlen sügavalt 😀

Mul oli vaja lihtsalt oma Frustratsioon välja kirjutada. Ilusat nädalalõppu! 

 

Tarbimisest ja planeedi reostamisest 🚮

Tegelikult on mul üks postitus, pealkirjaga “Nullkulu” juba üle kuu aja draftis, kuid ma ei ole seda valmis kirjutanud. Räägin seal põhimõtteliselt samast teemast, kuid pigem selles suunas, et kuidas tarbimist veelgi vähendada. Igatahes seoses Malluka postitusega jäin ma mõtlema, et palju siis me ikkagi üldiselt tarbime ja sealjuures reostame. Ning kui palju meie teeme omalt poolt, et planeeti vähem reostada.

Üldiselt on nii, et ikka tahaksin teha rohkem ja olla rohelisema jalajäljega, kuid reaalsus on see, et rohkem ei jõua või ei viitsi, olenevalt siis olukorrast. Nuhtlen ma ennast selle eest igapäevaselt, mitte küll piitsaga, kuid mõtetes nagu rohkem. Iga kord, kui pakendi tavalise prügi sekka viskan, kuna selle pesemine on liialt keerukas, siis süda tilgub vaikselt verd.

Õnneks seda pakendi tavaprügisse viskamist, eriti ette ei tule, kuna enamasti ma ikka viitsin ära pesta selle, kuid näiteks kalakonservi pakendit ma keeldun pesemast. Kui asi oleneks minust, siis meil selliseid pakendeid ju üldse ei oleks, kuid Kalli ei taha veel taimetoiduliseks hakata. Kui minust koduperenaine saab, siis ma kavatasen hakata teda selles suunas pushima 😀 Sellega siis, et mul on aega rohkem söögitegemisega tegeleda. Seeläbi kavatsen ma talle näidata, et ka ilma liha ja kalata on võimalik häid toite igapäevaselt süüa. 

Prügi osas teeme niipalju, et sorteerime pappi ja pakendeid, olmeprügi ei sorteeri seetõttu, et ma ei kannataks haisvat kappi. Kusjuures, kuna meil on praegu megakiired ajad, siis tegelikult olmeprügi meil ei teki isegi. Kui ma väiksema koormusega tööl olin, siis sel ajal meisterdasin palju süüa ja olmet ikka tekkis.

Kilekotte ma lausa vihkan südamest! Seetõttu väldin täielikult nende ostmist ja poes käin oma kotiga. Mõni üksik kord kuus, kui ostame rohkem asju, kui plaanis oli ja paberkotti näha pole, siis pean kilekotiga leppima. Eelnev olukord tuleb ette vaid korra-kaks kuus, kui sedagi. Juur- ja puuviljade jaoks on meil soetatud võrkkotid. Rimist sai eriti soodsalt vahepeal, 1 euro koti eest! Ma oleks nagu lotovõidu saanud 😀 Ilmselgelt Kalli arvas, et ma olin liialt õnnelik nende üle, minuarust õnnelik peabki pisiasjade üle olema 😉

Igatahes meie pere suurimad loodusreostajad on hoiukassid+minu enda kassid ja meie koer. Koer ei reosta vabatahtlikult, kuid paraku peab koerajunne korjama, seega lähevad saia- ja leivakotid meil junnikotiks. Ühelt poolt tore, et lihtsalt prügisse ei lähe, kuid samas kui nad läheksid lihtsalt pakenditesse, siis vähemalt läheksid need ümbertootlemisele. Hetkel aga maetakse lihtsalt maha põhimõtteliselt. Kassidega sama asi, junnide igapäevane korjamine võtab meeletult kilekotte, kuid vähemalt ostsin ma ökomad kotid selle jaoks, seegi asi eks 😀 Liiv tuleb neil kenasti paberkotis ja krõbinatel ka kilekotti ei ole.

Taara viime iga paari kuu tagant ära, seda meil eriti palju ei teki, kuna minu lemmikjook on vesi ja tee. Klaaspurke meil ikka tekib aegajalt, kuid need on mul praegu kõik kokku kogutud. Kevadelõpu poole vaatan, et mis nendega teeme, lähevad sugulaste vahel laialijagamisele ilmselt ja siis moosipurkideks.

Kui ma peas kokkuvõtteid teen, siis kahjuks meil seda prügi ikka tekib. Palju rohkem kui võiks eksole. Kõige parem lahendus oleks see, kui me suurendaksime korralikke söögikordi, kuna seeläbi väheneks oluliselt plastikpakendite hulk.

Muidu riiete ja muu kodukraami osas, siis oleme loodussõbralikud ikka. Riideid ostame, kuid suhteliselt harva ja neid on vajalikus koguses. Minul tegelikult tsipa üleliia, kuid see tõesti vaid tsipakene. Ja mina pooldan korralikke kaltsukaid, kohe kahe käega! Kahjuks neid eriti ei leidu, kuid mõned ikka. Siinkohal ma tegelikult teangi ainult Paavlit ja mõni taaskasutuskeskus on ka okei, kuid hinnad üldiselt suhteliselt kallid kaltsukakraami kohta.

Koju ostame loodussõbralikku keemiat enamasti. Vett ja elektrit ma tühja ei raiska. Kui kedagi antud toas ei ole, siis peab tuli kustus olema ja  vesi niisama joosta ei tohi, nt kui hambaid pesed vm, siis las see kraan olla kinni, kuniks sina nühid. Kaks eelnevat on kodust kaasa võetud harjumused.

Kusjuures me ei oma isegi isiklikku mööblit 😀 Seda sellel põhjusel, et meie üürikas on sisustatud ja mina ei näe mõtet osta üürikasse omi asju, kui vajalikud on olemas. Mööbli ja muu koduträni hullus tuleb mul ilmselt siis, kui me oma elamise soetame. Selles ma kahjuks isegi ei kahtle, kuid liiga hulluks ei kavatse ka minna.

Ning lõpetuseks ütleksin, et tõsi ta on, et vabandusi leiab alati, kuid tegelikult on alati asi viitsimise taga kinni! Nii minu, kui ka teiste inimete puhul. Enamik asju siin elus on võimalik saavutada 🙂

PS: Kui ma rikkam oleksin, siis oleksin mina küll täitsa nii roheline, kui üldse annaks olla. Kui me kauges tulevikus, oma maamaja saame soetatud, siis mul on niipalju ideid, kuidas näiteks veetarbimist vähendada. Ehk näiteks nõudepesuvesi läheb vetsupotile jne.