Miks inimesed on nii rumalad?

Eile lĂ”una paiku otsustasime koeraga jalutama minna ja lĂ”puks ometi kaks suurt kotitĂ€it pakendeid Ă€ra viia. Ma pesin, kuivatasin ja kogusin neid juba pea kuuaega ning kapp oli pĂ€ris tĂ€is saanud. Pakendi prĂŒgikast on kuskil kilomeeter-kahe kaugusel, seega varem ei olnud sinna jĂ”udnud. Kuigi me koeraga jalutame ka pikemaid vahemaid, siis see asub autotee ÀÀres, mis omakorda on majadest ĂŒmbritsetud, seega ĂŒldse ei satu sinnapoole.

VĂ”tsime oma kodinad ja koera ning lĂ€ksime uksest vĂ€lja. Kuna meil siin on ĂŒsna rahulik, siis majanurgal, kus ĂŒhel pool on suur plats, lasime koera jooksma. Ta on hĂ€sti rahulik ja normaalne koer, inimesed ega teised loomad teda ei huvita, hoiab neist eemale ja ajab oma asja. Jookseb hullult ringi ja nosutab kĂ”ikjal, vahest veits kaevab ka vĂ”i leiab endale puuoksi, mida ringi tassida. Meie silmaalt vĂ€lja teda ei luba, ikka sellises raadiuses on, et oleks ohutu.

Kuna me hakkasime autotee ÀÀrde jĂ”udma, siis ĂŒtlesin Kallile, et paneme koera rihmaotsa. See hetk vaatasin maha ja hullult palju verd oli ikka ĂŒmber tema. Ta hĂŒppas esikĂ€ppadega Kalli peale, teeb alati nii kui ketti paneme. TagakĂ€pp oli katki lĂ€inud ja korralikult, see vaatepilt oli pĂ€ris ehmatav. Pakendid lendasid kahjuks tavalisse prĂŒgisse ja jooksime koju rahakoti jĂ€rgi ning jooksime koer sĂŒles kliinikusse.

KĂ”ige naljakam vĂ”i kummalisem on see, et ta ise ei teinud vĂ€ljagi sellest, et jalg katki on. Tahtis lihtsalt hullult edasi joosta ja kaevata, aga ega me ei tahtnud lubada. Kuna jalg ikka veritses tohutult ja ĂŒhe padjakese ots rippus. Kliinikusse jĂ”udes olid Kalli pĂŒksid ja nahktagi ikka tĂ€iesti verised.

PĂ”himĂ”tteliselt kaotas meie pisike oma tagajala kolm padjakese otsa ja seda kĂ”ike tĂ€nu mingile ajuhĂ€lvikule, kes arvab, et pudeleid puru loopida on okei. KĂ”ige kummalisem on see, et ma kahtlen selles, et tegu oli klaasikilluga, kuna selline puhas lĂ”ige noh. Kahtlustame, et vĂ”ibolla hoopis zilett vĂ”i mingi lĂ”iketraat. Ükskord olid mĂ€nguvĂ€ljakul ziletiterad maas liiva sees, seega ma ĂŒldse ei imestaks. TĂ€iesti haige, milliseid ajuhĂ€lvikuid on ikka olemas noh.

Kusjuures need klaasikillud jm selline pahn, on olnud mu suurim hirm koguaeg. Kunagi kui mul veel enda koer oli, siis suutis ta ka kuskilt killu padjakeste vahele astuda, ÀÀrega ĂŒhte padjakesse veidi. Me kĂ€isime kolmes eri kliinikus ja saime igasugu ravi, kuid see ei paranenud Ă€ra. LĂ”puks aasta hiljem, peale kĂ”iksugu salve ja antibiootikume jne, andsin alla ja otsustasin, et ei ole mĂ”tet nende arstide vahelt joosta ja antibiotsidega ta immuunsust veelgi nĂ”rgendada. Hakkasin lihtsalt lillaveega puhastama ja Ă”ues kĂ€iguks tĂ”mbasime elastse sideme peale. Mingit salvi panin vist ka mĂ”nda aega. Ja siis paari kuuga sai jalg terveks. 

Igatahes sai meie pisike Ă”mblused, kuigi öeldi, et ka see rippuv padjake, mis nĂŒĂŒd kinni Ă”mmeldi, kukub siiski ilmselt Ă€ra. Tagasi padjakesed ei kasva, jÀÀbki oma kahe-kolme otsata padjakesega. 4 pĂ€eva anname valuvaigisteid ja 7 pĂ€eva antibiootikume 2x pĂ€evas. Lisaks peame 2-3 korda pĂ€evas haava lahti siduma, sprei ja marlipadjaga puhastama ning salvitama Ă€ra, seejĂ€rel peab jala tagasi kinni siduma. Hull kammajaa on, kuid kahepeale saame hakkama. Pisikesele ĂŒldse ei meeldi, nutab kogu aja tasakesi, kuid Ă”nneks pĂ€rast maiuste saamine lohutab veidi.

Ise ta kĂ€itub ĂŒlienergiliselt ja tahab tĂ€iega joosta, kuid jalutuskĂ€igud teeme kuskil 3-5 minutilised, kuna seda jalakest peab siiski hoidma praegu. EsmaspĂ€eval lĂ€heme tagasi ja eks siis nĂ€eb, mis meile sealt öeldakse. Ravi kestab ilmselt edasi ja pikalt, selle osas juba hoiatati ette ja noh mul on kogemus olemas ka sellega.

Igatahes pĂ€rast kui me ta uimasena koju tĂ”ime ja natuke olime temaga olnud, siis jĂ€tsime ta tuppa magama ja lĂ€ksime Ă”ue otsima, et kus see siis juhtus. Olime vaid 15minutit Ă€ra, kauem ei julgenud. Kohta ĂŒles ei leidnud, kuid korjasime maja ĂŒmbert ja oma pĂ”hirajalt kilekotitĂ€is klaasikilde Ă€ra. Neid jĂ€i muidugi veel muruplatsidele ilmselt, kuid no kui vaadata seda kui palju neid igalpool on, siis neid ei jĂ”ua Ă€ra korjata. Lisaks veel see, et on olemas rumalad ajuhĂ€lvikud, kes neid juurde tekitavad pidevalt.

Praegu olen ma kĂŒll nii pahane, et kui nĂ€eksin kedagi pudelit puru viskamas, siis vist lĂ€heks annaks peksa ja kĂ€seks Ă€ra korjata. See ei ole normaalne noh. Lisaks peaks hakkama vist mingit selleteemalist kampaaniat korraldama, et inimesed seletaksid oma lastele ka, et pudelite puruviskamine ei ole normaalne! Kui pisikesele lapsele seda seletatud ei ole, siis ilmselt ongi ta nii loll, et lihtsalt loobib pudeleid puru. Olen oma silmaga nĂ€inud korduvalt. Tean kĂŒll, et on olemas ka normaalseid lapsi, kuid see selleks.

Lisaks jĂ€in ma mĂ”tlema, et see pudelite puruloopimine ei ole vaid laste seas populaarne. Kuna enamus killud olid alkoholipudelite omad, seega joodikud on ikka ebameeldivad inimesed kĂŒll, igas mĂ”ttes kohe no! Miks on vaja nii loll olla? Samas vĂ”ibolla on nad oma ajud nii Ă€ra joonud, et mis siin imestadagi. 

Meie jalutuskĂ€igud on igatahes hetkel sellised, et toas kĂ€ib ettevalmistus- jalg spets kummist ‘jalatsi’ sisse ja sĂŒles Ă”ue viimine. Pisikene ring maja ees ja sunniviisiline sĂŒles tuppa tagasi toomine, kuna no pisike tahab niivĂ€ga joosta. Praegu peab mĂ”ned pĂ€evad aga taastuma ja hoidma seda jalakest.

Kes seda lugema satub, siis palun ole hea ja seleta oma lastele, sĂ”pradele, pereliimetele/lĂ€hedastele, et nad ei loobiks pudeleid maha ja Ă€ra seda ise ka tee. Selline tegevus ei ole mitte ĂŒheski mĂ”ttes okei!

Meie hoolitseme siin oma pisikese eest usinalt edasi ja loodame, et ta saab ruttu terveks. Ning ma tÔsiselt loodan, et inimesed avardavad oma silmaringi ja lÔpetavad Àra sellise debiilsuse tegemise.

mogohaige.jpg

Ma nii kardan koeraga nĂŒĂŒd Ă”ues kĂ€ia, et kaalun talle spetssaabaste ostmist. Kuigi ma kardan, et ta ei ole neid absoluutselt nĂ”us kandma.

Advertisements

đŸ˜» Kassiblogi đŸ±

Ma tĂ€na mĂ”tlesin, et kas halada meie praegusest olukorrast vĂ”i mitte, seelĂ€bi jĂ”udsin seisukohale, et peaks vist kassiblogi pidama hakkama 😀 Beebiblogid meil juba ju on, miks mitte siis kassiblogi eksole?

Ilmselt oleks mul selline natukene ka pahupoolt nĂ€itav kassiblogi, kirjutaksin okserallidest ka, ei saaks lugeda ainult lusti ja lillepidu. Miks kĂŒll? Kuna elu kassidega just selline ongi. Kui Sul on tubli kass, siis on 90% lust ja lillepidu, kuid kui Su kass on vĂ€he totukam vĂ”i nĂ”udlikum vm, siis lust ja lillepidu on vaid kuskil 75% ja seda kĂ”ike olenevalt sellest, kuidas Sa ise suhtud asjadesse.

Kui ma suutsin tapeedihĂ€vingu rahulikult ĂŒle elada, siis teist korda enam ei suudaks. Ajaks ikka pahaseks kĂŒll ja no ikka korralikult. Okserallidesse suhtun ka neutraalselt, kuna kassil on ju palju halvem olla, kui minul. Ma kĂŒll ei omanud eilseks Ă”htuks mitte ĂŒhtegi paari puhtaid sokke ja vetsupaberit oli ka nelja pĂ€evaga lĂ€inud neli pakki, kuid kassidest oli ikka rohkem kahju. Praegu tundub, et olukord stabiliseerub ja varsti jÀÀb okseralli seljataha. Fingers crossedÂ đŸ€ž

kassikaalumine.jpg

Siit on nĂ€ha, kuidas kaaluda arglikku kassi. Potis ega kausis ei lĂ€inud lĂ€bi, kuid karbis sai hakkama, lĂ€bi raskuste kĂŒll, kuid vĂ€hemalt sai! TĂ€naseks on see karp katki ja kasutusel on hiigelsuur jÀÀtisekarp. 

Sellessuhtes, et kuna umbes 70% mu elust ja olust tiirleb kasside ĂŒmber, siis jumet on ideel. Oii kui palju naljakaid, armsaid ja lahedaid hetki meil igapĂ€evaselt on. TĂ”si on, et vahele tuleb ka kurbi hetki ja frustatsiooni, kuid ĂŒldiselt on kĂ”ik tore-ilus-hea ja armasÂ đŸ±

Ja kui pĂ€takad oma pered leiavad, siis sĂŒda sulab ja mure on suur, et kuidas sujuma hakkab uues peres? Kas on ikka hea pere? Äkki ei ole hea pere? Kuid kui positiivsed koduudised tulevad, siis sĂŒdames on soe ja jĂ€rjekordne kinnitus, et see kĂ”ik on seda vÀÀrt! Iga hoiukiisu röövib sĂŒdamest Suure tĂŒki ja jĂ€tabki selle igaveseks endale❀

Eelmine nĂ€dal oli meil megaraske pĂ€ev, kui kĂ”ige arglikum otsustas laevahele ronida. Enne kui me seinal oleva ukse lahti kangutasime, jĂ”udsin ma lĂ€bi otsida KOGU korteri ja hullult paanikasse juba minna. LĂ”puks saime seina lahti ja taskulambiga oli 4m kaugusel nĂ€ha kahte kĂ”rva. 3 harjavart teibiga kokku ja kassi vĂ€lja ajamine algas. Laevahelt tulin vĂ€lja ĂŒleni valget tolmu tĂ€is, kĂ€ed katki ja kass kĂ€es. LĂ”pp hea, kĂ”ik hea! Kuid sel ajal ja peale seda, ma kirusin end maapĂ”hja, et ma ĂŒldse hoiukasse vĂ”tan ja ĂŒtlesin, et ma ei taha enam kunagi hoiukaid. 

slejktotukass.png

Slejk mingit eriti lolli nĂ€gu tegemas 😀 

 

Tahaks ja ei tahaks đŸ˜”

Selle pildiga seoses, mis EbapĂ€rlikarp ĂŒles laadis, siis tuli mul meelde, et tahaks niivĂ€ga talvel rabamatka teha aga ei saa 😩 No sellessuhtes, et loomulikult saaks, kui oleks piisavalt tahtmist no aga ikka ei saa. Ütleme nii, et tahtmist on aga viitsimist ei ole pigem, kuna meie koeraplikaga reisimine sĂ”iduvahendiga on hullus! Ebameeldib iseendale ja ilmselt ka kaasreisijatele, kuna ta laulab bussis/rongis vĂ€ga valju nutulaulu.

Ma olen mitu aastat juba tahtnud keset talve rabamatkale minna, kuid siiamaani ei ole jĂ”udnud. PĂ”hjus on siis ĂŒlalolev. Sellistel hetkedel, mil loodusesse tahaks tĂ€iega tuiiama minna, tunnen ma puudust lubade olemasolust. Autost mitte niivĂ€ga, kuna autot saab laenata, kuid lube nagu ei saa ju.

Kuna ma armastan tohutult loodust, just seda Ôiget loodust- paksud metsad, pikad ja looklevad rabad! Siis ma pÀristihti nutan lube taga ja kusjuures see on ka ainus pÔhjus. Linnas saab kÔik kenasti lubadeta Àra ajada, kuid noh loodusesse minna on keeruline ikkagi, kui lube kÀes pole.

Ma olen sĂ”na ‘lube’ juba niiipalju kasutanud, et paha hakkab vaikselt! 🙄

Sellega seoses, siis ma mĂ”tlen, et peaks ikkagi autokooli minema ja need load Ă€ra tegema. Ma tean, et raske see olema ei saa, kuna auto juhtimine on mul loomulik anne 😀 LiiklusmĂ€rgid ja reeglid, nendest ei tea ma tuhkagi.

ÜhesĂ”naga tahaks ja peaks Ă€ra tegema load, kuid hetkel on niipalju takistavaid asju. Esiteks peame korda ajama selle pĂ”hiprobleemi ja siis tahame me ju pulmad Ă€ra pidada, ideaalis tahaks Juuni algust, kuid see ei mĂ€ngi kindlasti vĂ€lja. Varuplaan on siis Augusti lĂ”pp. Augusti lĂ”pp seetĂ”ttu, et sinna jÀÀb meie suhte alguskuupĂ€ev ja armas oleks samal kuupĂ€eval abielluda 🙂 Aga August on ka juba pĂ€ris lĂ€hedal, seega eitea kas mĂ€ngib vĂ€lja, kui ei mĂ€ngi mittemingil juhul, siis jÀÀvad pulmad 2018 aasta Suveks. Kuna mina keeldun SĂŒgisel vĂ”i Talvel abielluma, minu ideaal oli Juuni, kuna piibelehed ju! Ja kui tuli vĂ€lja, et Juuni ei mĂ€ngi vĂ€lja, siis teine variant oligi meie aastapĂ€ev, kuid kui see ka ei mĂ€ngi vĂ€lja, siis peab aasta ootama.

Ma nĂŒĂŒd kaldusin jĂ€lle jutuga mujale, nagu ikka eksole 😀 Igatahes peaks vist natukene nimekirju koostama ja ĂŒks hetk ennast kokku vĂ”tma ning load Ă€ra tegema. Seoses lubadega, siis ma kardan kĂ”igerohkem autokooli ja sĂ”iduĂ”petaja valikut. Eriti jama oleks, kui ma mingisse sitta autokooli satun vĂ”i halva Ă”petaja otsa.

Olge mĂ”nusad ✹

😊👀😒

Teate niipalju asju on justkui toimunud, kuid samas nii vÀhe. Eile ma lÔin oma töötunnid kokku ja olen uue pisikese hoidja olnud juba neli nÀdalat, me oleme koos veetnud 20,5 pÀeva, see teeb tundides kuskil pea 200 tundi.

Eile hommikul, kui tööle kĂ”ndisin ja peaaegu kohal olin, siis suunasin oma pilgu paremale ja vastu vaatas meri. Tuimalt pöörasin pilgu ette tagasi ja siis mĂ”tlesin sellele, et inimeste asjade vÀÀrtustamine kaob ikka juberuttu. Ma mĂ€letan, et kui me alles kohtusime ja kokku leppisime, et minust saabki pisikesele uus lapsehoidja, siis ma olin nii-nii elevil selle ĂŒle, et appi ma töötan merest Ă”hulennul max 50 meetrit! See oli nii jubelahekihvt ja ma olin asukoha ĂŒle ĂŒli elevil ning kĂ”ige muu ka. Kujutasin juba ette neid megalahedaid pĂ€evi, mis me koos veetma hakkame. NĂŒĂŒd aga seda elevust enam ei ole ja nt ma panen merd tĂ€hele kĂŒll, kuid ma ei vÀÀrtusta seda enam ehk ei tunne seda emotsiooni. Mainiks nii igaksjuhuks Ă€ra, et pĂ€evad on meil ikkagi ĂŒldiselt hĂ€sti kihvtid ja toredad, lihtsalt ma soovin, et oskaksin neid hetki kĂ”rgemalt hinnata. 

Samas mĂ”ni pĂ€ev Sa Ă€rkad ĂŒlihea tujuga ja tajud KÕIKE seda head, mis elu Sulle andnud on ja mida elul Sulle pakkuda on. Aga miks ei vĂ”iks see emotsioon olla koguaeg peal? Tahaks koguaeg seda emotsiooni ja tunnet tunda, et kĂ”ik on nii imeline! Ma praegu jĂ€in mĂ”tlema, et vĂ”ibolla igasugu sĂ”ltlase, no nĂ€iteks ostuhullud sellepĂ€rast ongi sellised, et nad saavad sealt selle emotsiooni. Selle adrenaliini laksu ja tunde, kui miskit uut ja kihvti leiavad. See hetkeemotsioon, see on lihtsalt megavĂ”imas ju. Eitea kas see on mingi omandihimu emotsioon? Nii paganama segadusse ajavad mĂ”tted.

Igatahes kunagi ma mĂ€letan, et mu elu eesmĂ€rk oligi olla Ă”nnelik, nagu pĂ€ris-pĂ€ris Ă”nnelik. Ma tahaksin koguaeg olla Ă”nnelik ja rahulolev, kuid kuidas sellist asja saavutada? KĂ”ige mĂ”istlikum oleks vist alustada vĂ€ikeste sammudega. Nagu nĂ€iteks Ă”igel ajal ĂŒritada magama minna, et jĂ€rgmisel pĂ€eval olla vĂ€ljapuhanud. Kuid siinjuures tuleb mĂ€ngu see, et mu organism ei lase mul uinuda ja kui ma sellise asja ‘eesmĂ€rgiks’ seaksin, siis see tekitaks ainult stressi.

KĂ”ige loomulikum ja parem oleks lasta asjadel lihtsalt kulgeda, kuid ma ei oska nii. Mul peab olema alati mingi kindel asjade kulg vĂ”i kĂ€ik vĂ€lja mĂ”eldud, no mitte alati, kuid enamasti kĂŒll. Ma isegi mitu korda hommikuti mĂ”tlen enda ja vĂ€ikemehe pĂ€evaplaani lĂ€bi, mitte just minuti pealt, vaid lihtsalt selle jĂ€rjekorra, et mida me tĂ€na ja kuidas teeme. Üldiselt mĂ”tlen kaks jĂ€rjekorda vĂ€lja, et kui ĂŒhtemoodi vĂ€lja ei mĂ€ngi, siis on teistmoodi valmis mĂ”eldud.

Ma isegi ei tea miks, kuid miskipĂ€rast selline isiksus ma olen, mul on alati kaks-kolm sammu ette mĂ”eldud. ÜkskĂ”ik millega seoses see ka ei oleks. VĂ”ibolla seetĂ”ttu ma lĂ€hen ka vĂ€ga suures stressiolukorras kergelt stressi, kuna tuleb olukord, milleks ma ei ole 100% valmistunud ja mida ma lahendada ei saa kuidagi. Praegu on ĂŒks selline kĂ€sil. Tegelikult ma olen ĂŒldse veidi ĂŒlemuretseja ja kontrollfriik, psĂŒhholoogiat uurides tuleb vĂ€lja, et selle isikuomaduse sain lapsepĂ”lvest. Inimeste suhtumine vĂ€ikelapsesse on nii-nii oluline, seetĂ”ttu ma arvan, et iga vanem peaks vĂ€hemalt paar lastepsĂŒhholoogia raamatut lĂ€bi lugema.

Oeh,  ma kaldun alati saja teema vahel laiali, ma nagu ei oskaks muudmoodi. Igatahes peaks hakkama pisikesi samme tegema. Õhtul varem magama, hommikul varem ĂŒles ja kĂŒsima peegliees endalt, et mida ma tĂ€na teha soovin? Pisikesed asjad, ma usun sellesse, et need ongi pisikesed asjad millest alustama peaks, kuid ma ei oska.

Miks asjad lagunevad ja vaim ei lasknud magada?đŸ‘»

Hoiatan ette, et tekst on tĂ€iesti susservusser ja kirjavahemĂ€rgid tĂ€iesti nii, kuis jumal juhatas. Kuid ausalt ka, praegu ei ole mul absoluutselt tuju, et oma aju kasutada. Sorry not sorry 🙂 

Imelikule pealkirjale, jĂ€rgneb ilmselgelt imelik jutt. Esiteks ma ei mĂ”ista, et miks siin korteris kĂ”ik asjad lagunevad? Alustame sellest, et kui me siia kolisime, siis lagunes toaukse kĂ”rval olev sein, sealt kukkus pidevalt krohvi. Üleeelmine ĂŒĂŒrnik oli lasknud selle ukse panna, kuid ilmselgelt mingil sital paigaldajal, kes asja ei tundnud. Sest no see ei ole normaalne, ausalt kah.

JĂ€rgmiseks lĂ”i lĂ€bi köögis kogu ĂŒhe seina stepslid. TĂ€iesti lampi ĂŒhel hommikul kĂŒlmik enam ei töötanud, meie arvasime, et asi on kĂŒlmikus, kuid ĂŒle paari tunni pusimist hiljem, tuli vĂ€lja, et asi on stepslis.

JÀrgmiseks on selle korteri vannitoa torud tÀiesti pekkis. Minumeelest on need lihtsalt sitalt paigaldatud. Ma olen sinna kÔiksugu erinevaid puhastusvahendeid ja rÀiget keemiat valanud. Midagi vÀga ei toimi. KÔige paremini toimib pudel kloori vÔi keedetud ÀÀdikavee lahus. Annab tulemuse nÀdalaks ja siis on vana seis tagasi.

Kusjuures eelmine nÀdal lÀks vetsupotil see vee peale tÔmbamise junn katki, Ônneks seal ei olnud miskit hullu ja peale pusimist sain korda.

Eile aga avastasin, et kuskil voolab vesi maha. Köögikapp lahti ja prĂŒgikast eest Ă€ra ning ĂŒlla-ĂŒlla, köögis kraanikausi ja pesumasina Ă€ravoolutoru oli sealt ĂŒldtorust lahti. Tuleb vĂ€lja, et see ei ole seal korralikult kinni olnudki, lihtsalt sisse lĂŒkatud ja oli vĂ€lja liikunud. LĂŒkkasin sisse tagasi ja jĂ€lle nĂ€iliselt kĂ”ik korras, mulle aga nii ei sobinud, seega tegime seal vĂ€ikesed parandused.

Eile hommikul avastasin, et pliidi praeahju uks on katki. Ühelt poolt on see hing/kinnitus katki lĂ€inud. JĂ€llegi tĂ€iesti lampi ning see pidi juhtuma öösel, kuna eelneval Ă”htul oli kĂ”ik korras. Nagu mida kuradit, ausalt ka? 😀 See ei ole normaalne.

Siin on neid vigu veel ja veel, kuid ma ei viitsi neid isegi edasi loetleda. Need on olnud need kĂ”ige suuremad fucked up asjad. Vahepeal tekib lihtsalt kĂŒll kĂŒsimus, et mis kurat selle korteriga toimunud on ja kes see loll seda endameelest renoveerinud on?

Kui need kĂ”ik asjad vĂ€lja arvata, siis ĂŒldiselt on korter meile kalliks saanud, kuid kĂ”ik see pask, mis koguaeg vĂ€lja koorub, see kĂ”ik on ikka vĂ€ga fucked up. Vahepeal ajab nĂ€rvi ikka tĂ€iega mustaks.

Siia sekka, siis ma sain eile öösel tĂ€ieliku sĂŒdamerabanduse. Öösel kell viis Ă€rkasin ĂŒles, ma isegi ei tea miks. Seda, et kell viis oli, avastasin hiljem loomulikult. Igatahes lamasin selili silmad kinni edasi ja ĂŒritasin uinuda. Kuulen, et Kalli kĂ”nnib arvuti juurde ja siis hakkab arvutihiirt nagu loopima. Loopima sellesmĂ”ttes, et vĂ”tab kĂ€tte ja laseb paar cm kĂ”rguselt lahti. Ja niimoodi mitu korda jĂ€rjest.

MĂ”tlesin, et no mida kuradit ta teeb ja jĂ”udsin jĂ€reldusele, et hoopis kass huiiab hiirega. Siis aga jĂ”udsin mĂ”elda, et oot-oot aga sammud? JĂ€rgmine hetk pöörasin kĂŒlje ja tundsin, et Kalli magab minu kĂ”rval. Oii pekk milline hirm tuli. Sel hetkel kui mina pöörasin tuli ka vaikus.

Kui esmane hirm ĂŒle lĂ€ks, siis hakkasin Kallit toksima, et ta ĂŒles Ă€rkaks. Liigutada rohkem endiselt ei julgenud. Kui Kalli ĂŒles Ă€rkas, siis palusin tal tuli pĂ”lema panna. Alguses olin pĂ€ris pikalt tĂ€iesti vait, siis hakkasin talle rÀÀkima, mis juhtus ja samalajal hakkasid pisarad voolama, kuna no mul oli ikka tĂ€iesti ĆĄokiseisund. Jah ma ĂŒritan siiamaani endale seda loogiliselt Ă€ra seletada, kuid ma ausalt ei mĂ”ista, et no mida kuradit?

Okei vĂ”ibolla mu aju vĂ”imendas hÀÀli, kĂŒlmiku surisemine oli vb see surin mu peas, mitu korda vĂ”imendatult ja sammud tulid ĂŒlevalt ning mu aju vĂ”imendas neid ka tĂ€iega. Aga see arvutihiire loopimine? Sel ei ole mingit loogilist seletust. Kusjuures ma mĂ”tlen, et seda pidin vaid mina kuulma, kuna kassid ja koer magasid tĂ€iesti rahulikult.

Kuna ma olin eelmine pĂ€ev just paavlis ja popovis Ă”ega kĂ€inud, siis algul ma hakkasin rÀÀkima, et ma viin need kĂ”ik asjad siit minema ja enam kunagi kaltsukaid ei poolda. JĂ€rgmisel pĂ€eval sain ĂŒle ja lubasin, et kardinad vĂ”ivad jÀÀda 😀 Aga kui miskit veel peaks juhtuma, siis lĂ€hevad kĂ”ik asjad taaskasutuskeskusesse.

Ja seda, kas ma enam kunagi kaltsukatesse minna julgen, selles ma kahtlen sĂŒgavalt 😀

Mul oli vaja lihtsalt oma Frustratsioon vÀlja kirjutada. Ilusat nÀdalalÔppu! 

 

Tarbimisest ja planeedi reostamisest đŸšź

Tegelikult on mul ĂŒks postitus, pealkirjaga “Nullkulu” juba ĂŒle kuu aja draftis, kuid ma ei ole seda valmis kirjutanud. RÀÀgin seal pĂ”himĂ”tteliselt samast teemast, kuid pigem selles suunas, et kuidas tarbimist veelgi vĂ€hendada. Igatahes seoses Malluka postitusega jĂ€in ma mĂ”tlema, et palju siis me ikkagi ĂŒldiselt tarbime ja sealjuures reostame. Ning kui palju meie teeme omalt poolt, et planeeti vĂ€hem reostada.

Üldiselt on nii, et ikka tahaksin teha rohkem ja olla rohelisema jalajĂ€ljega, kuid reaalsus on see, et rohkem ei jĂ”ua vĂ”i ei viitsi, olenevalt siis olukorrast. Nuhtlen ma ennast selle eest igapĂ€evaselt, mitte kĂŒll piitsaga, kuid mĂ”tetes nagu rohkem. Iga kord, kui pakendi tavalise prĂŒgi sekka viskan, kuna selle pesemine on liialt keerukas, siis sĂŒda tilgub vaikselt verd.

Õnneks seda pakendi tavaprĂŒgisse viskamist, eriti ette ei tule, kuna enamasti ma ikka viitsin Ă€ra pesta selle, kuid nĂ€iteks kalakonservi pakendit ma keeldun pesemast. Kui asi oleneks minust, siis meil selliseid pakendeid ju ĂŒldse ei oleks, kuid Kalli ei taha veel taimetoiduliseks hakata. Kui minust koduperenaine saab, siis ma kavatasen hakata teda selles suunas pushima 😀 Sellega siis, et mul on aega rohkem söögitegemisega tegeleda. SeelĂ€bi kavatsen ma talle nĂ€idata, et ka ilma liha ja kalata on vĂ”imalik hĂ€id toite igapĂ€evaselt sĂŒĂŒa. 

PrĂŒgi osas teeme niipalju, et sorteerime pappi ja pakendeid, olmeprĂŒgi ei sorteeri seetĂ”ttu, et ma ei kannataks haisvat kappi. Kusjuures, kuna meil on praegu megakiired ajad, siis tegelikult olmeprĂŒgi meil ei teki isegi. Kui ma vĂ€iksema koormusega tööl olin, siis sel ajal meisterdasin palju sĂŒĂŒa ja olmet ikka tekkis.

Kilekotte ma lausa vihkan sĂŒdamest! SeetĂ”ttu vĂ€ldin tĂ€ielikult nende ostmist ja poes kĂ€in oma kotiga. MĂ”ni ĂŒksik kord kuus, kui ostame rohkem asju, kui plaanis oli ja paberkotti nĂ€ha pole, siis pean kilekotiga leppima. Eelnev olukord tuleb ette vaid korra-kaks kuus, kui sedagi. Juur- ja puuviljade jaoks on meil soetatud vĂ”rkkotid. Rimist sai eriti soodsalt vahepeal, 1 euro koti eest! Ma oleks nagu lotovĂ”idu saanud 😀 Ilmselgelt Kalli arvas, et ma olin liialt Ă”nnelik nende ĂŒle, minuarust Ă”nnelik peabki pisiasjade ĂŒle olema 😉

Igatahes meie pere suurimad loodusreostajad on hoiukassid+minu enda kassid ja meie koer. Koer ei reosta vabatahtlikult, kuid paraku peab koerajunne korjama, seega lĂ€hevad saia- ja leivakotid meil junnikotiks. Ühelt poolt tore, et lihtsalt prĂŒgisse ei lĂ€he, kuid samas kui nad lĂ€heksid lihtsalt pakenditesse, siis vĂ€hemalt lĂ€heksid need ĂŒmbertootlemisele. Hetkel aga maetakse lihtsalt maha pĂ”himĂ”tteliselt. Kassidega sama asi, junnide igapĂ€evane korjamine vĂ”tab meeletult kilekotte, kuid vĂ€hemalt ostsin ma ökomad kotid selle jaoks, seegi asi eks 😀 Liiv tuleb neil kenasti paberkotis ja krĂ”binatel ka kilekotti ei ole.

Taara viime iga paari kuu tagant Àra, seda meil eriti palju ei teki, kuna minu lemmikjook on vesi ja tee. Klaaspurke meil ikka tekib aegajalt, kuid need on mul praegu kÔik kokku kogutud. KevadelÔpu poole vaatan, et mis nendega teeme, lÀhevad sugulaste vahel laialijagamisele ilmselt ja siis moosipurkideks.

Kui ma peas kokkuvĂ”tteid teen, siis kahjuks meil seda prĂŒgi ikka tekib. Palju rohkem kui vĂ”iks eksole. KĂ”ige parem lahendus oleks see, kui me suurendaksime korralikke söögikordi, kuna seelĂ€bi vĂ€heneks oluliselt plastikpakendite hulk.

Muidu riiete ja muu kodukraami osas, siis oleme loodussĂ”bralikud ikka. Riideid ostame, kuid suhteliselt harva ja neid on vajalikus koguses. Minul tegelikult tsipa ĂŒleliia, kuid see tĂ”esti vaid tsipakene. Ja mina pooldan korralikke kaltsukaid, kohe kahe kĂ€ega! Kahjuks neid eriti ei leidu, kuid mĂ”ned ikka. Siinkohal ma tegelikult teangi ainult Paavlit ja mĂ”ni taaskasutuskeskus on ka okei, kuid hinnad ĂŒldiselt suhteliselt kallid kaltsukakraami kohta.

Koju ostame loodussĂ”bralikku keemiat enamasti. Vett ja elektrit ma tĂŒhja ei raiska. Kui kedagi antud toas ei ole, siis peab tuli kustus olema ja  vesi niisama joosta ei tohi, nt kui hambaid pesed vm, siis las see kraan olla kinni, kuniks sina nĂŒhid. Kaks eelnevat on kodust kaasa vĂ”etud harjumused.

Kusjuures me ei oma isegi isiklikku mööblit 😀 Seda sellel pĂ”hjusel, et meie ĂŒĂŒrikas on sisustatud ja mina ei nĂ€e mĂ”tet osta ĂŒĂŒrikasse omi asju, kui vajalikud on olemas. Mööbli ja muu kodutrĂ€ni hullus tuleb mul ilmselt siis, kui me oma elamise soetame. Selles ma kahjuks isegi ei kahtle, kuid liiga hulluks ei kavatse ka minna.

Ning lĂ”petuseks ĂŒtleksin, et tĂ”si ta on, et vabandusi leiab alati, kuid tegelikult on alati asi viitsimise taga kinni! Nii minu, kui ka teiste inimete puhul. Enamik asju siin elus on vĂ”imalik saavutada 🙂

PS: Kui ma rikkam oleksin, siis oleksin mina kĂŒll tĂ€itsa nii roheline, kui ĂŒldse annaks olla. Kui me kauges tulevikus, oma maamaja saame soetatud, siis mul on niipalju ideid, kuidas nĂ€iteks veetarbimist vĂ€hendada. Ehk nĂ€iteks nĂ”udepesuvesi lĂ€heb vetsupotile jne.