Natukene palju kurb on olla ☔

Ma mõtlesin pikalt, et kas on üldse õige seda siia või kuskile mujale kirja panna, lõpuks siis otsustasin, et panen ikka. Ehk hakkab natukenegi kergem seest ja noh, enda lahti harutamine ja mõtete kirja panek on mind alati aidanud. 

Ma mainin enne ära ka, et jah ma tean, et peab olema positiivne! Peab mõtlema häid mõtteid, lootma aina aga kõige paremat ja suhtuma positiivselt kõigesse. Ma luban, et ma ka seda teen peagi, saan selle tumeda pilve ära aetud ja olen jälle särav roosa pilveke, kes oksendab vikerkaari…

Ma igaksjuhuks mainin ära ka seda, et üldiselt olen ikka armas rõõmupallike, kuid triibupüüdmisega seonduv paneb mind tundma täpselt nii, kuis ma siia nüüd kirja panen.

Viimane kuu on olnud nii paganama raske, lihtsalt nii paljus mõttes. Ma nagu seisaksin mingi tumeda pilve all, vihmavari on veel õnneks peakohal! Tegelikult majanduslikult ei ole raske vm, vaid emotsionaalse poole pealt. Kalliga suhted on olnud head, isegi väga head, kuna ta sai oma stressist jagu. Jättis suitsetamise ammu juba maha ja on nii tubli mumm üldiselt ka noh! Minu imeline Kallikene noh💖

Kuid triibupüüdmise saaga on mind nii närvi, õigem oleks öelda stressi ajanud viimasel ajal. Eks alguse sai kõik peale hüsteroskoopia operatsiooni. Kuna minu jaoks oli niigi sellel operatsioonil käimine täielik enda ületamine, siis ma olin suhteliselt stressis juba enne sinna minekut.

Ma ka kirjutasin sellest vist veidike, mul on täielik haiglate/arstide foobia ning sinna operatsioonile minek, no see oli täielik iseenda ületamine. Ma mõtlesin seal haiglas viimase hetkeni ära jooksmisele ja noh samal ajal seletasin mõtteis iseendale, et ei ole hullu, Sa saad hakkama! Mumm on mõtteis Sinuga ja kõik läheb hästi. Issver praegu sellest kirjutamine paneb südame puperdama ja tahaks nutta… Nagu ma ka kirjutasin, siis enne seda nutsin ma nädalaid ja haiglas nutsin kuni narkoosi alla minekuni…

Peale operatsiooni sain koju ära kenasti ja jäin ootama, et kaks nädalat mööduks. Ma olin täiega positiivsust täis ja väga lootusrikas. Kahe nädala pärast arsti juures aga öeldi mulle, et polüübi ei leitud ja nad ei tea miks. Öeldi, et hakka foolhapet ja D-vitamiini sööma ja kui nelja kuuga ei rasestu, siis tule tagasi. Mkm, ma üldse ei ole juba üle aasta aja söönud neid vitamiine eksole… Midagi ei seletatud mulle põhimõtteliselt, otsad pidin siis ise kokku viima oma mõtete ja e-tervise portaalis oleva järgi. Ja mul tekkis üks küsimus, et miks ma seal operatsioonil siis üldse pidin käima? Koju jõudes tihkusin natuke nutta ja elasid edasi. Eks ma ikka vahepeal mõtlesin sellele ja olin päris pahane, kuid lohutasin end mõttega, et vähemalt ma tean, et kõik on korras minuga ja ma olen terve.

Samas sellest lohutusest sai mingi hetk hoopis hirm. Siiski miks ma siis seal käima pidin? Miks ühes kohas on emaka paksenemine? Milles siis asi on? Miks kõik see paganama jura minuga toimuma peab? Kui nad midagi ei leidnud, siis on järelikult mingi suurem probleem. Appi! Lõpuks ma mõtestasin ikka kenasti enda jaoks kõik lahti, kuid siis mul hakkasid need nõmedad kõhuvalud ja igasugused hädad pihta, nendega koos tuli tagasi ka stress ja väike kibestumine. Praeguseks on õnneks kõik täiesti korras, no peaaegu eksole.

Mingi hetk ma siis saingi kenasti üle neist asjadest ja keskendusin kõigele muule. Siis aga hilinesid mu päevad, okei lohutasin end sellega, et see on peale hüsteroskoopiat normaalne. Kuid kui juba päris palju üle oli, siis ikka süttis lootus ju. Ma jõudsin testi ka juba teha, kuid loomulikult oli seal üks triip. Tulid kõhuvalud ning nendega koos ka punased.

Sel samal õhtul tuli uudis, et Kallima parim sõber saab isaks. Eino tore! Tegelikult on ka tore ja ma loodan, et neil kulgeb kõik kenasti ja muretult 🙂 Kuid mina sain sellest paraja põntsu, ma lihtsalt pöörasin Kallile selja, olin voodis pikali ja hakkasin nutma. Kalli tuli võttis mind kaissu ja ei saanud aru, et miks ma nii endast välja läksin. Ta küsis küll, et kas selle uudise pärast, kuid ma ei tahtnud lihtsalt vastata sel hetkel. Nii mina siis nutsin südamest ja tema kallistas ning paitas mind…

Mulle tulid tagasi kõik need vastikud mõtted: Miks meie triibuke katkes? Miks meie beebit ei ole saanud? Miks paganama pärast see kõik pask meiega toimub noh? Miks meie seda beebit ei vääri? Mida perset me nii halba oleme teinud selles elus? Miks-miks-miks-miks-miks?! Kõik see jura mida ma olen pidanud läbi elama arstides-haiglas… Why the fuck? 

Ma mainiksin ära, et tean ise ka väga hästi, et on inimesi kes püüavad veel kauem kui meie. On paare kes peavad IVF’i teekonna läbima, et beebit saada ning on paare kes ka seda läbides beebit ei saa. Kuid vot ma ei tea, kas see kõik peaks mind lohutama? Sellessuhtes, et pigem ju hirmutab ja eriti egoistlik oleks kellegi teise murega ennast lohutada…

Peale seda uudist ma küll kogusin ennast kenasti, võtsin ennast kokku ning noh elan edasi. Kuid mu positiivsus läks ära, mu roosa pilveke hõljus minema ja asendus tumesinise vihmapiisku täis pilvega. Ma ei nuta, ma ei mõtle pidevalt mingeid eriti tumedaid mõtteid, kuid ma ei ole enam rõõmus ja positiivne selle koha pealt.

Ma avastasin, et ma enamasti ignoreerin täielikult seda teemat. Olen maha surunud oma lootuse, oma mõtted beebi teemal ja üldse oma usu. Mul kadus ära see usk, et meie üldse võiksime lapsevanemateks saada. Lihtalt no mida siin loota on? Sellised mõtted on kuskil sügaval peas… Ma ei oskagi lihtsalt aru saada sellest, et mida ma täpselt mõtlen… Ma jõudsin ennast niipalju lahti harutada, et mõistsin, et mu lootus on kadunud…mul ei ole enam usku. Ma tean, et usk ja lootus on kõige olulisemad, ma ju tean küll…kuid ma ei jõua loota ja uskuda noh.

Oeh see kõik on nii raske ja keeruline noh. Keeruline just mõtete koha pealt. Ma tahaks leida selle roosa vatitupsu pilvekese üles, sinna sisse pugeda ning hõljuda seal pehmes pilves. Ma ei taha seda tumedat pilve, kuna ma tean ju kuhu see tume pilv mu välja viib…ühel hetkel avastan ma ennast jälle deprekast ja kõik on metsas siis. Sellest deprekast on nii raske välja ka tulla ja ma tean, et ma pean kohe midagi ette võtma aga mida? Ma ei oska midagi ette võtta, ma ei leia jõudu, et selleteemalised mõttes positiivseks muuta. Niisiis ma lihtsalt ignoreerin neid mõtteid, kuid ma tunnen kuidas nad mind kurvaks ajavad. Ma ärritun kergesti, mulle on hakanud meeletult kurvad laulud meeldima ja ma avastan end aina enam kurbasi/mõrusi mõtteid mõtlemast…

Ma tean, et ma ise olen see kes oma taeva maalib ning kuigi praegu on seal pisikesed kurvad porod, siis ma luban, et varsti-varsti on see jälle täis roosasi vikerkaari oksendavaid ponisi…

Ja ma tean väga hästi, et on inimesi kellel on veel raskem! Ma tean seda kõike noh. Ma saan aru, kuid see lohutav nüüd küll ei ole. Lisaks ma tean(!), et ma pean positiivne olema ja värki, ma luban pühalikult, et varsti ma ka jälle olen positiivne ja värki. Ma leian selle paganama vatitupsukese roosa pilve üles ja poen sinna sisse. Ma hakkan ilusti toituma, tuduma ja trenni tegema ning üldse tubliks tagasi, kuid praegu…praegu ma ei tea üldse noh mis värk on…nõme värk igatahes 😪

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s