🐱 Viis metslast majas 🐱

Eile õhtul saabusid mulle koju viis metslast, neli tiigrit ja tont ehk triibikud ning pea üleni must tegelane. Ühe päeva oleme elanud samas toas ja noh läbi me veel ei saa väga. Mina pahandan ninnunännu häälega nende peale, kuna nad arvavad, et ma olen kassipoegi õgiv koletis ja soovin neid ära süüa ning urisevad mu peale.

WP_20161229_22_01_09_Pro.jpg

Hetkel lasin nad jooksma ja mu kodu üritatakse hävitada, trambivad kogu lastekarja eest…

Eilne õhtu möödus nii, et mina rõõmustasin IGA PISEMA arengu peale ehk selkohal, siis selle peale, et üks triibik hakkas sulepulgaga mängima. Teised neli istusid nurgas ja jälgisid teda. Üritasin ühte tegelast sülle võtta, ütlen vaid niipalju, et ei läinud läbi. Vähemalt toimus seegi areng, et nad hakkasid kõik ilusti konservi sööma. Ma juba muretsesin, et miks nad ei söö-joo.

Mingi hetk oli vaja mul köögist vett juurde tuua ja mõtlesin, et kuna nad äpud, siis nad välja ei tule ja jätsin puuriukse lahti. See oli viga, suur-suur viga! Tagasi jõudes olid kõik viis väljas, must plagas puuri tagasi, kuid triibikud jäid tugitooli alla istuma. Ja oii mis sõda lahti läks. Ma tahtsin neid puuri tagasi ajada tasakesi, et nad ei ehmuks ega mind veel suuremaks deemoniks ei peaks.

Kaks tegelast sain kenasti puuri ja siis läks metsa, kolmas jooksis puuri ukse poole, kuid uksest sisse ei astunud vaid otsustas, et võre vahelt peaks minema. All pool on sellised suuremad võred, kust pea mahub vabalt läbi, tema jooksis muidugi sinna, kuid keha ju läbi ei lähe. Ta oli seal kinni ja kräunus kohutavalt, mina üritasin teda välja tirida, kuid tema omakorda rapsis edasi.

Mul oli niii õudne tunne sees, tegelikult ma sain ta sealt ruttu kätte ja puuri, kuid see hetk tundus nagu mingi õudne igavik. Selle kammajaa peale said teised ka paraja trauma, kuna arvati, et kassiõgijast koletis üritas õde/venda nahka pista. Ma hakkasin vaatama, et kuskohas see neljas on ja ta tahtis mulle näkku hüpata…einoh, sujub kenasti võimis. Tegelikult sain ma ta ilusti puuri ja kuigi ta agressiivsus ehmatas mind, siis kuri või pahane ma küll ei ole, keegi halb inimene oli nad ju metsa maha jätnud ja ega nemad ei saa veel aru, et ma ei ole kiisupoegi õgiv deemon.

Loodetavasti saame varsti sõpradeks ning nad mõistavad, et ma ei kasvata neid endale toiduks.

Lisaks märkus iseendale: Kui Sa teinekord arvad, et hoiukodu olla on ju odav ja lillepidu, kuna pesakas annab toidu-pelletid jm vajaliku, siis sa EKSID! Alati sa mõtled, et aga ostaks neile konserve ja mänguasju…15 eurot jäi eile poodi… Siis ilmnevad ikka, et oleks vaja mingeid lahjemaid ravimeid aka NaCl ja nende puhul hömopaatia tablakad jne… veel kuskil 15euri apteeki ja vatipatjade peale… Ja siis sa avastadki, et oih ma olen nüüd vaene ja viimased rahad läksid kasside alla…

Tegelikult saab enamiku vajalikest ravimitest pesakast, kuid see jääb natukene kaugeks ja samas hömopaatilisi tablakaid ei oleks ma sealt saanud, neil selliseid asju ei ole. 

Põhimõtteliselt ikkagi ongi nii, et alati mu viimased rahad lähevad kasside alla. Natukene nagu kurb on, kuid mitte väga. Tahaks ainult armastust neilt vastu saada, mitte kassiõgijast deemonisse suhtumist 😦 😀 

PS: Kui keegi arvab, et ma loomapiinaja, siis nii see asi ei ole ja metsikuid kasse sotsialiseeritaksegi puuris. Puur on mõnusalt suur neile ja seal on neile kõik vajalik olemas, lisaks nagu ma ka juba mainisin, siis saavad nad jooksma kenasti 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s