Mis muud kui paljas loba!

Teate kui hea on see tunne, kui torm on möödunud ja saabub vaikus? Ilmselt niimõnigi teab ja see kel torm hetkel hoos, see ei suuda seda tunnet meenutadagi. Kel praegu rasked ajad, siis LÄHEB PAREMAKS! See ei pruugi juhtuda ei täna, homme ega ka ülehomme, kuid torm möödub ja saabub rahu! Ja see tunne on nii hea ning sel hetkel sa mõistad, et rahu peab rohkem hinnata oskama!

kasss.jpg

Pildi võtsin googlest, kuid seoses sellega, siis kristeldamine on hea stressimaandaja!

Mina ise olen näiteks selline inimene, et talun teatud piirini igast jama, kuid kui ikka ülekäte läheb ja ma tunnen, et ei saa ise lahenduseks midagi ära teha, siis saabub paanika ja masendus. Ning see ajab mind kurvaks ja stressi.

Meil oli siin paar nädalat tagasi nii palju jama kaelas, et andke abi noh. Abi saime kusjuures! Tänu Malluka inkasso loosile(?) saime inkasso kaelast. Eesti maksuametiga asjad korda ja Soome omaga asjad liikuma. Peale nendega telefonis jändamist ja selle kuulamist, kuidas firma valetab ja ei ole midagi maksnud, tuli välja, et lihtsalt paberid olid vale koodiga(?) saadetud vm. Nüüd ootama uusi pabereid, et näha mis sellega edasi saab.

Lisaks oli siis minu eesootav operatsioon, mille tõttu ma kaks nädalat jutti koguaeg nutta tihkusin. Ma ei saa midagi teha selle vastu, et haiglad mulle nii vastu on. Peale operatsiooni kusjuures jäin mõtlema, et eitea kas minu reaktsioon on normaalne või on mul mingit sorti foobia? Pole nagu õrna aimugi, ühelt poolt vist ei tihka iga inimene nädalaid nutta kui peab operatsioonile minema? 😀 Ega noh ma ei tea, kuna mu lähedased pole väga operatsioonidel käinud.

Samas mul on arstide ees ka meeletu hirm. Mina lähen arstile alles siis, kui surema hakkan või kui Kalli sunnib. Nagu väike laps, mis teha noh, meeletult hirmus on 😦

Igatahes teisipäeval sai operatsioonil käidud! Ma suutsin haiglas ka veel nutta, seni nutsin kuni opisaalis narkoosi alla pandi 😀 Praegu tundub natukene selline halenaljakas, sel hetkel oli küll hirmus. Ma olin suhteliselt kindel, et ega ma suren ära ka ja pikka pidu pole. Siin ma aga olen, elus ja terve!

tibu.png

Tegelikult elu on ilus. Suuremad probleemid seljataga, teised suuremad ootel, kuid sellisel ootel, et ega meie ei saa teha muud kui oodata. Nüüd peaks hakkama oma hoiualuseid veidi rohkem promoma, kuna kodupakkumisi pm ei ole olnudki. Ma ei suuda aru saada, et miks? Valged kassid on haruldused ja minu omade vastu on huvi null.

Ma kirjutasin pool sellest postitusest eile valmis, kuid noh mõtlesin jätkata.

Ma otsustasin, et hakkan täna tubliks ja teen suurpuhastuse! Nagu aru saada, siis ma ei ole veel eriti kaugele sellega jõudnud, kuid kohe-kohe on plaanis.

Käisin hetk tagasi Mallu inkassoabi postitust lugemas ja kommenteerimas ka, sellessuhtes sain öeldud mis öelda oli 😀 Tagasi minna ei tohi! Ma vähemalt üritan end sundida mitte tagasi minema, kuna neid terava keelega(?) kommenteerijaid on teada ning usun, et eks neid tuleb sinna ka. Igalühel on oma arvamus nagu ikka, mõni ei taha mõelda, et lugu on sügavam ja inimesed erinevad ning tahabki lihtsalt kellelegi halvasti öelda.

Kuna ma aga ei viitsi negatiivset sisse lasta ja tahan oma roosas mullis elada, siis ma sunnin ennast sinna mitte tagasi minema! Ma sain öeldud mis mul öelda oli ja mina julgen Inkassoabi soovitada 🙂 Tal on loos ka käimas, seega kui keegi inkassoga abi vajab, siis mingu võtku osa! Minu meelest on Inkassoabi väärt ettevõte, omast kogemusest soovitan siiski ju!

Mis mul veel öelda on? Ma pean kraamima hakkama asju ning tegelema koduga nüüd tegelikult. Kalli on praegu tööl, seega mul on õhtuni aega koristada, kraamida ja kokata! Tahaks miskit head talle valmistada, kuid mõtteid ei ole väga.

Eilsest hakkas operatsion vist tundma andma rohkem. Lõid igasugu jurad välja. Täna läks pilt tasku ja toetasin end kapi vastu, kuid telefon pihku ei jäänud, vähemalt kokkupuutel põrandaga jäi siiski terveks. Kiirem kõnd ajab kõhu valutama ja enesetunne on uimane, peab vist rohkem jooma, et verekaotust tasa teha. Selle asemel, et lobiseda võiks süüa, juua, möllata ehk koristada ja kokata!

Tegelikult ma nüüd lähengi. Oleks aeg tubli olla!

PS: Ma olen mõelnud siin, et nii naljakas kuidas asjad üleöö muutuda võivad. Ühel hetkel on kõik korras ja lilleline, teisel hetkel sajab mingit prahet kaela ja kolmandal hetkel, kõik juba vaikselt laabub. Ja siis on elu jälle ilus ja läheb edasi, kuigi mõni päev tagasi olid kindel, et never midagi ilusat siin elus ei tule ja prahet jääbki sadama. Jumal tänatud, et elu ikka ilus on 🙂

PS2: Pikutasime eile Kalliga voodis, lobisesime ja naersime kuniks ma mõistsin, et me ju sureme ära varsti. Okei tegelikult mitte varsti, vaid kunagi hiljem. Ja siis tuli kurbus peale, kuna mismõttes nagu? Ma ei taha ära surra 😦 Kurb mõelda, et me saame heal juhul vaid max 70 aastat veel koos olla. See on ka sellisel juhul kui me eriti vanaks ikka elada suudame. Vanavanemate pealt ennustan meile vähemalt pikka iga…

goals.jpg

EDIT: Ma märkasin küll, et kasutan hüüumärke liiiiialt, kuid seekord ma jätan ka selle postituse nii 🙂 Mulle meeldivad need hüüukad igalpoool!!!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s