Ehh…

Esiteks on eelmise ja selle postituse vahel, meeletult suur auk, kuna ma otsustasin vahepeal Ă€ra kolida, kuid nĂŒĂŒd juba mĂ”nda aega tagasi tuli tuju, et koliks tagasi. Kuna aga wordpress minuga koostööd ei teinud, ehk ei lasknud teiselt saidilt postitusi ĂŒle tuua, siis lĂ€ksin nĂ€rvi ja lĂ”in kĂ€ega.

Muidu ma mÔtlesin siin sellele, et kui inimesel, vÀhemalt minul isiklikult, kui elus on rÀige pasarahe kaelas, siis nagu ei ole isu ka kirjutada. Meil on nii meeletult paska viimasel ajal, et tunne on justkui upuks selles pasas. Tegelikult on positiivset ka meeletult, kuid kÔik see pask-pasa otsa tapab justkui positiivse. Kuu aega sitta kaela sadanud ning asi nagu ei paraneks ka.

Üleeile nĂ€iteks jooksin hommikul vara, seitsme paiku bussile, et Ă”igeks ajaks arstile jĂ”uda. Bussis avastasin, et rohelist kaarti ei ole, mis seal ikka eks, loodetavasti kontrolli ei tule, kuna ju mitte kunagi ei tule. KĂ€isin arstil Ă€ra, andsin oma vered ja sain oma ĂŒlevaatused, operatsiooni paberid sain ka kĂ€tte ja kĂ”ik muu.

SĂ”idan siis tagasi kodu poole, ning kui olin 2 peatust saanud sĂ”ita, siis tulid mupod. Andsin ID-kaardi, kuid ei kĂ”lvanud. Ma olin niigi omadega nii perses, et olin eelmine öö nutta ulunud kuskil kolmeni öösel, seetĂ”ttu unetunde oli ka vaid kaks-kolm. Viidi mind siis sinna bussi ja mul lihtsalt pisarad jooksid. Lisaks see eit (vabandust sĂ”navara pĂ€rast, kuid selline ebaviisakas isiksus, ei vÀÀri paremat nime…) lihtsalt pm sĂ”imas ja mĂ”nitas seal, samal ajal kui ma ei suutnud lĂ€bi paanilise nutu selgelt rÀÀkidagi. No mida perset? VĂ”iks vĂ€hemalt viisakalt Ă”ppida suhtlema.

Kui ma sealt bussist vĂ€lja sain, siis tundsin, et ma lihtsalt ei jĂ”ua enam. Tahtsin tĂ€iega lumele maha istuda, kuid vĂ”tsin oma viimased jĂ”uraasud kokku, kĂ”ndisin nuttes minema ja helistasin Kallile, ning nutsin seal telefoni otsas. Ma reaalselt juba hakkasin istuma, kuid noh hĂ€irekell peas lĂ”i kĂ€ima, kuna kui ma endale pĂ”iepĂ”letiku saan, siis ei saa opile ja pĂ”iepĂ”letik tuleb mul isegi jalgade kĂŒlmetamise peale. Nii ma siis vĂ”itlesin iseendaga seal ja sundisin ennast edasi kĂ”ndima. Nutsin terve tee koju, elu hĂ€bi oli keset linna kĂ”ndida nii, kuid mis mul ĂŒle jĂ€i noh 😀

Sitt pĂ€ev on sitt pĂ€ev ning noh selline tunne on, et kui ikka sitas oled, siis saab vaid sitemaks minna. Ürita sa siis kogu selle pasarahe sees positiivne mĂ”tlemine alles hoida.

Üldiselt nagu ma ei taha ega suudagi praegu rohkem kirjutada, sorri negatiivse mula pĂ€rast, kuid vĂ€hemalt hakkas mul tsipa kergem.

Ma olen nĂŒĂŒd nii emm, et ei viitsi isegi teksti ĂŒle kontrollida, I’m sorry 😩

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s