Ehh…

Esiteks on eelmise ja selle postituse vahel, meeletult suur auk, kuna ma otsustasin vahepeal ära kolida, kuid nüüd juba mõnda aega tagasi tuli tuju, et koliks tagasi. Kuna aga wordpress minuga koostööd ei teinud, ehk ei lasknud teiselt saidilt postitusi üle tuua, siis läksin närvi ja lõin käega.

Muidu ma mõtlesin siin sellele, et kui inimesel, vähemalt minul isiklikult, kui elus on räige pasarahe kaelas, siis nagu ei ole isu ka kirjutada. Meil on nii meeletult paska viimasel ajal, et tunne on justkui upuks selles pasas. Tegelikult on positiivset ka meeletult, kuid kõik see pask-pasa otsa tapab justkui positiivse. Kuu aega sitta kaela sadanud ning asi nagu ei paraneks ka.

Üleeile näiteks jooksin hommikul vara, seitsme paiku bussile, et õigeks ajaks arstile jõuda. Bussis avastasin, et rohelist kaarti ei ole, mis seal ikka eks, loodetavasti kontrolli ei tule, kuna ju mitte kunagi ei tule. Käisin arstil ära, andsin oma vered ja sain oma ülevaatused, operatsiooni paberid sain ka kätte ja kõik muu.

Sõidan siis tagasi kodu poole, ning kui olin 2 peatust saanud sõita, siis tulid mupod. Andsin ID-kaardi, kuid ei kõlvanud. Ma olin niigi omadega nii perses, et olin eelmine öö nutta ulunud kuskil kolmeni öösel, seetõttu unetunde oli ka vaid kaks-kolm. Viidi mind siis sinna bussi ja mul lihtsalt pisarad jooksid. Lisaks see eit (vabandust sõnavara pärast, kuid selline ebaviisakas isiksus, ei vääri paremat nime…) lihtsalt pm sõimas ja mõnitas seal, samal ajal kui ma ei suutnud läbi paanilise nutu selgelt rääkidagi. No mida perset? Võiks vähemalt viisakalt õppida suhtlema.

Kui ma sealt bussist välja sain, siis tundsin, et ma lihtsalt ei jõua enam. Tahtsin täiega lumele maha istuda, kuid võtsin oma viimased jõuraasud kokku, kõndisin nuttes minema ja helistasin Kallile, ning nutsin seal telefoni otsas. Ma reaalselt juba hakkasin istuma, kuid noh häirekell peas lõi käima, kuna kui ma endale põiepõletiku saan, siis ei saa opile ja põiepõletik tuleb mul isegi jalgade külmetamise peale. Nii ma siis võitlesin iseendaga seal ja sundisin ennast edasi kõndima. Nutsin terve tee koju, elu häbi oli keset linna kõndida nii, kuid mis mul üle jäi noh 😀

Sitt päev on sitt päev ning noh selline tunne on, et kui ikka sitas oled, siis saab vaid sitemaks minna. Ürita sa siis kogu selle pasarahe sees positiivne mõtlemine alles hoida.

Üldiselt nagu ma ei taha ega suudagi praegu rohkem kirjutada, sorri negatiivse mula pärast, kuid vähemalt hakkas mul tsipa kergem.

Ma olen nüüd nii emm, et ei viitsi isegi teksti üle kontrollida, I’m sorry 😦

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s