Mõtteid ja loba.

Ma ei oskagi siia mingit pealkirja panna, kuna seda nagu ei ole. Niisamuti nagu ma tunnengi end praegusel hetkel. Üks hunnik tunnete virrvarr on lahti läinud, ühel hetkel ma pikutan Kalli kaisus ja me naerame ning lobiseme ning ma tunnetan, et olen maailma õnnelikuim inimene, kuid järgmisel hetkel haaravad nii paljud kurvad mõtted mind endasse ja ma lihtsalt tihkun nutta seal samas kaisus kus ma hetk tagasi naersin nagu homset poleks.

Ilmselt oma osa mängib see, et hakkab see hull aeg mil puhkus lõppeb ning peab naasma tööle ja kõik kohustused tahavad nüüd tegemist. Kolimiseni on umbes kaks pool kuud ning meil ei ole veel uut elupinda otsitud, me pole tegelikult isegi otsustanud, et kuhu me siis läheme ja end maha istutame. Ehk kõik on väga lahtine ning sada asja vajavad käimist ja ajamist, see kõik on nii kurnav.

Suutsime oma pulmafondile ilusti aluse panna ning see kasvab nüüd aegamisi, mis on loomulikult vaid positiivne ning tõesti miski millele mõeldes on hea tunne. Ma olen pulmakraami ka uudistanud ning mul on kindel nägemus juba olemas, mis saab pulmavärvideks ning mis stiilis see tuleb. Nägemus on meil Kalliga sama ehk sellega probleemi ei ole, külaliste nimekiri on samuti kokku pandud ning see võib veel muutuda ehk on lahtine.

Kohakese mis tundub justkui meile loodud leidsime samuti aga see vajab veel üle vaatamist, hinnaklass on ka pigem kallima poole kalduv, kuid samas see on nii meile loodud ehk kui üle kaeme ning tunne on õige, siis ikkagi otsustame selle koha kasuks. Kleiti ma juba tean millises stiilis tahan, kuid ‘just in case’ peaks kleidisalongis(?) ka ära käima, mulle üldse ei meeldi seda sorti asjad ehk poodlemine jm aga pulmad siiski ning Kalli lubas kaasa tulla. Pulmavärke on üldse tore plaanida, see on miskit nii stressivaba ja mõnusat ning ma enamus ajast sellega tegeleks aga sellisel juhul ei jõua ma neid pulmi ära oodata ehk peab hoogu pidama.

Kõik kulgeb hetkel kuidagi kummaliselt ühesõnaga ja ma tean, et vaid viis päeva on jäänud ning juba peabki kõike hakkama täie rauaga ajama. Ma pean töötukaase minema, kuna mu töökoht ei ole ju ametlik, kuid vaja on tervisekindlustust. Olen mõelnud, et ehk lähen hoopis ametliku koha peale aga samas kaks pool kuud ja ma kolin Tallinnast ära ilmselt ning kuu aega peaksin praegusel kohal veel käima. Kuu ja pool poleks nagu mõtet uuel kohal olla. Keeruline värk või siis polegi keeruline aga ma suudan selle endale keeruliseks mõelda? Võibolla nii ongi.

Tahaks hullult juba, et see aeg oleks möödas ja kõik paigale loksunud. Sellessuhtes, et tulevik on jube lahtine ja ei tea mis saama hakkab, eriti üle ei viitsi ka muretseda aga samas peab ju mõtlema ja kaaluma ning miskit kindlaks määrama.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s