Loba

Ma olen viimasel ajal ennast jälle ära kaotanud. Mulle tundub, et osalt seetõttu, et ma ootan koguaeg midagi. Algul ootasin ma, et tuleks jaanipäev ja saaks Kalliga koos aega veeta ning siis juba ootasin, et tuleks see pühapäev ja ma saaksin oma tablakaid närima hakata. Nüüd ootan ma puhkust ja seda peab veel kaks nädalat ootama. See tundub meeletu aeg. Selle aja jooksul teen ma ilmselt kuus tööpäeva ning teises kohas kuus tööpäeva. Kui keegi arvab, et ma tööl käimisest rõõmu tunnen siis oh ei, ma juba tahan puhata ja seda niiväga, et tööl käimine on justkui mingi tüütu kohustus. Enamjaolt ma võtan töötamist sellise mõnusa tegevusena sest lastega tegeleda on üldiselt vahva, praeguseks aga tunnen, et noo aitab juba ning laske puhkama. Aga ei, mida ei saa seda peab ootama. Üritan ennast juba ette kujutada puhkamas aga ega see mu enesetunnet ei paranda, tekib just suurem trots, et no appikene kaua võib, ma tahan juba puhata!

Ma olen üritanud endale välja mõelda mingit ajaviidet, et kaks nädalat rutem läheks aga vot miskit nagu ei tule. Kooli pole, trenn ei ole see ja kolmandat töökohustust ma juurde ei taha, kuna siis pole meil Kalliga oma isiklikku aega. Viimasel ajal tundub mulle nagu me justkui raiskaks oma aega. Koos olles, kui me linnas oleme, siis me ei suhtle väga omavahel. Me oleme koos ja samas ruumis aga teeme omi asju või vahepeal mängime koos aga see pole see noh.

Ma igatsen seda aega, kui meil oli iga sekund niii tore ja vahva koos. Ega asja paremaks see ootamine ei tee. Kuna puhkus on ees, siis käib praegu säästmine ning samal ajal juba säästame ka pulmaks, seega nagu kuskil väga käia ka ei saa.

Totaalselt teemat muutes, siis täna läks üks meie hoiutittedest koju. Loomulikult olen ma õnnelik, kuna tean, et pere kuhu ta läks on väga hea. Samas on aga niii kurb olla 😟 Õhtusöögi meisterdamise ajal ei roninudki keegi mööda mu jalga ega mjägunud mu kõrval 😢 Niii harjumatu…ma ei kirjuta nüüd Illukesest rohkem, kuna klomp tuleb kurku. Igatsen seda nummipalli 😭😭😭

Kolm titte on veel jäänud ning mõttes mõlgub, et jätaks ühe endale. Aga meil juba oma kaks plikat seega nagu mõistlikum pool minust teab, et ei tohiks. Pealegi mida vähem oma tegelasi, seda rohkem saab hoiukaid võtta 🙂

Pulmade osas oleme nii palju arenenud, et stiil on kindel ja paigas. Kleidi osas mul on juba üsnagi kindel ettekujutus olemas ning kohti oleme ka uurinud. Leidsime ühe peaaegu, et perfektse peopaiga aga hind on krõbe 😦 Eks näis mis lõpuks saab 🙂

PS: Meil on kusagil hull naaber, kes röögib aknal öösiti iga viie minuti tagant “Siga! Siga! Siga!” väga kõlava häälega nii, et kogu lähinaabruskonnas kuulda. Seda on ta teinud oma paar kuud juba või kauemgi, kes seda teab. Täitsa oma kukk meil siin.

PS2: Me kalliga loomulikult ikka suhtleme omavahel ka ja teeme koos asju- kokkame, jalutame, vaatame pulmadega seotud asju jne aga tahaks rohkem-rohkem ja veeel rohkem. Tahaks tunda, et IGA sekund on hästi kasutatud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s