Hoiutited ning nendega kaasnevad mured ja rÔÔmud :)

Vahepeal midagi erilist juhtunud ei ole, kuid samas ka on, meile tulid hoiutited! Algul pidid nad emmega tulema, kuna nad on vaid kusagil kuu vanused, kuid lÀks nii, et ema ei saadud kÀtte ning kuna neil oli herpesviirus, siis seetÔttu oli neil juba vÀga tugev silmapÔletik ja ei olnud enam aega jokutada.

Kui tited laupÀeva Ôhtul meile jÔudsin oli vaatepilt pÀris Ôudne, eriti kahel tegelasel. Kiisupoeg kes sai nimeks Illu, tema silmad olid mÔlemad paksult kuivanud mÀdaga kaetud ning kiisupoeg Jackil oli Ônneks vaid parem silm samamoodi paksult mÀdaga kaetud. Kolmandal tegelasel oli vasak silm Ôrnalt mÀda tÀis ja neljandal olid silmad kohe tÀitsa ilusad teistega vÔrreldes.

Peale kahte tundi kestnud leotamist ja jĂ€ndamist oli meil neli silmapaari ning neist töötavaid silmi kahjuks vaid kuus. Illu ĂŒks silm ongi nii kahjustada saanud, et ta sealt kahjuks pime aga sellest pole hullu tema jaoks midagi. Ta on sihuke pisike aktiivne ja hulljulge tegelane, et tema vist ei mĂ€rkagi oma ĂŒhe silmanĂ€gemise mitte eksisteerimist. Jackil oli lihtsalt nii ĂŒles paistetanud, et silma polnud ja kĂ”ik oli punane ning jube-jube. Õnneks aga on Jackil seal ikka silm 🙂 Vaikselt aina rohkem nĂ€itab ennast, antibiotsid ja muu ravi on oma hea töö teinud!

TĂ€naseks on nad meie peres elanud imelised viis pĂ€eva ja ĂŒhe Ă”htu-öö ning kohanenud on tĂ€itsa kenasti ja tervenenud veelgi paremini! Tegemist on nendega omajagu, kuna nad vajavad vĂ€hemalt neli korda pĂ€evas silmade puhastust-rohtu ja kaks korda antibiootikume. Esimesed pĂ€evad vajasid nad veel vaseliiniĂ”li ja kaks pĂ€eva pidevat jĂ€lgimist, seda siis seetĂ”ttu, et said ussirohtu. Ahjaa ning esimesed pĂ€evad puhastasime silmi neil kuus korda ning kuna mu kallima hommikusse vahetusse on kell viis minek, siis pidime kell neli Ă€rkame, oii see oli mĂ”nus! Magama saime loomulikult alles kaheteist-ĂŒhe aeg…

Ravimite manustamine on meil omamoodi trall, esiteks peame tegelase mĂ€hkima rĂ€tikusse ja siis ĂŒks hoiab ning teine puhastab ning paneb rohu, antibiotsi jaoks peame koos suu lahti saama, antibiotsi kurku pistma ja sĂŒstlast vett peale andma. Nad hammustavad kusjuures mega valusasti 😀 Isegi meie suurtel tegelastel pole selliseid kihvasi vĂ”i noh kui on, siis hoiavad nad neid salajas ja ei pure meid. Seegi asi, eriti Iirise puhul kes on meil ju ĂŒsna kummaline tegelinski.

Igatahes ma olen hullult kiindunud ikka neisse pisikestesse tegelastesse. Peaaegu iga hommik vean neid kallimale kaissu ka, minu plĂ€ma peale ta vĂ€ga Ă€rgata ei taha aga miskipĂ€rast beebsu karjaga saan ta alati ĂŒlesse 🙂 Thanks cats! Ma esimesed pĂ€evad istusin pĂ”himĂ”tteliselt pĂ€ev otsa jutti köögis, kuna tahtsin, et nad joosta saaksid puurist vĂ€ljas ja neid oli vaja valvata loomulikult, hiljem sain targemaks (ning esimesest kiindumusest ĂŒle) ja barrikaadisin kĂ”ik ohtlikud kohad ning jĂ€tsin nad omaette tuiiama. Õnneks seal neil seal pĂ€ris ohutu, nad nii pisid, et ei oska kusagile ronida ka veel, so all good.

Ma vist olen hullult hĂŒpersuper rÔÔmus ka tĂ€nu kassipoegadele, kallim ka algul ei mĂ”istnud miks ma jĂ€rsku nii rÔÔmus olen 😀

Kui nad ĂŒks hetk piisavalt suured on, mis juhtub vist juba kuu pĂ€rast, siis ma ei kujuta ette kuidas ma nad kodudesse peaksin saatma. Minu pisid ju 😩 Eks ma hakkan neile neid kodusi ekstra hoolikalt valima ja iga kandidaat neid endaga viia ei saa. Ma juba praegu tunnen neist igaĂŒhte nii hĂ€sti, et oeh-oeh-oeh…

kiisud

Pisi kes meil algul isegi sĂŒĂŒa-juua ei osanud ja sai lutitamist pudelist, vot tema on ĂŒks hullult kangekaelne tegelane. Endiselt lihtsalt uriseb ja Ă”hiseb lampi meie peale, kui tuju on 😀 Ta on kusjuures pesakonna kĂ”ige pehmem kiisu, lihtsalt nagu pilvetupsukene, im so in love!

Totu on selline vĂ€ike totukene 🙂 KĂ€ib tuiiab ringi ja on niisama mĂ”nus.

Jack on vĂ€ike paksmagu, ta istub ka nagu paras tĂŒnn 😀 Vahepeal kĂ”tu nii tĂ€is, et ei jĂ”ua joostagi.

Ja siis on meil ILLU, oeh ta on nii imelise iseloomuga pisike. Lihtsalt vĂ”rratu pisike, kui ta jĂ”udis oma tĂ€isnull silmanĂ€gemisega vot juba siis tuiias ringi ja mĂ€ngis, ise oli pime ja mĂ€da tĂ€is. Ta on hĂ€sti julge ja ei vÔÔrasta mitte kedagi ega midagi. JĂ€litab meid koguaeg ja ronib varvaste otsas ning on ĂŒldse ĂŒks imeline nummipallikene!

I LOVE THEM SO MUCH!!!

aaaaaaaa.gif

PĂ€ike

VĂ€ljas on nii ilusad ilmad, et kohe ei tea mida kĂ”ike tahaks Ă€ra teha. Ma tunnen nii suurt puudust ikka sellest, et oleks oma aed, kus möllata ja rohida ning imenatuke pĂ€ikese kĂ€es lebotada. Õnneks on mul vanaonul selline tohutult suur ja mĂ”nus aed ja kogunisti siinsamas Tallinnas, vot talle peaks sinna appi minema vĂ”itlema selle umbrohuga, mida on sama paksult, kui muda.

Praegu polegi kusagile vĂ€ga jĂ”udnud. KĂ€isime kĂŒll rannas grillimas aga ma olin niii pahas tujus see pĂ€ev, et noh polnud ĂŒldse ikka minu pĂ€ev. Millalgi peab uuesti minema ja eeldatavalt ikka hea tujuga. Jalutamas kĂ€ime ka ĂŒsna palju, koer pereliikmena on hea motivatsioon ka selleks 🙂

Loomaaeda pole me siiamaani jĂ”udnud. Me ĂŒkspĂ€ev lĂ€ksime ning just siis, kui olime vaid paari trollipeatuse kaugusel hakkas padukat sadama.  LĂ€ksime siis hoopis sööma, skoorisime prismast vihmavarju ja jalutasime mööda promenaadi randa. Mulle ikka meeldib tohutult jalutada, eriti mĂ”nus on Ă”htupoole kĂ€ia, kuna siis pĂ€ike ei paista nii eredalt silma, et pea valutama hakkaks.

Peaks endale vist selle kuu eesmĂ€rke seadma paar tĂŒkki, et oleks motivatsiooni asju teha. Ma olen selline tegelane, et motivatsiooni mul olla vĂ”ib aga enamasti  lĂ€heb nii, et kui paberile kirja ei pane eesmĂ€rke ja sammukesi nendeni jĂ”udmiseks ega siis eesmĂ€rgini mina ei jĂ”ua ka. Ma tahaks nii palju erinevaid asju teha ja toimetada, et noh peab ikka mĂ€rkmiku vĂ€lja vĂ”tma.

Ma nĂŒĂŒd tĂ”mban otsad kokku, mĂ”tted lĂ€ksid lendu. Nautige ilusaid ilmasi, kuniks neid on!

 

Ma viimasel ajal tunnen, et olen ennast kuidagi Àra kaotanud, kuhu ja miks ning kuidas? Ei tea aga seda ma tean, et midagi minu seest on kadunud. Roosa mull on pÀris kÔvasti kannatada saanud ning seda vist enam ei eksisteerigi. Kuidas seda taastada? Ei tea. Ma tunnen end kÔigest negatiivsest nii puudutatuna ning haavatavana kÔige negatiivse poolt. Mu enda mÔtted on juba pÀris nÔmedad vahepeal ning siis ma lÀhen matan end kuhu iganes saan, et mitte mÔelda mingeid nÔmedaid mÔtteid. Jah ma tean, mis lÔhkus mu roosa mulli aga seda asja ei anna kuidagi parandada ning seda saab parandada vaid aeg, seega ma ei oskagi midagi muud teha, kui lihtsalt kulgeda kuidagi ja lihtsalt olla nii kuis oskan.

Kindlalt tean seda, et mu kallim on minu jaoks kĂ”ige tĂ€htsam ning tema tĂ”esti muudab mind tĂ€iega rÔÔmsaks ja Ă”nnelikuks ning seda sitem tunne mul on, kui ma vahepeal tĂ€nitan vĂ”i kobisen ta kallal ja ei pane ise tĂ€helegi, ma palun alati vabandust aga no nii pinda kĂ€ib juba. Ning oii ma ei osanud varem ettegi kujutada, et kellegile teisele miskit moodi halvasti ĂŒtlemine iseendale niii palju haiget vĂ”ib teha, kui hiljem oma viga mĂ”istad.

KĂ”ige rohkem aga hĂ€iribki mind see, et ma ei suuda seda ĂŒmbritsevat maailma, mida mina ise ei tunne vaadata helge pilguga. KĂ”ik selles maailmas tundub nii Ă”el, kuri ja paha. KĂ”ik inimesed siis justnimelt. Ei, ma ei pea endale kurjadeks-pahadeks inimesi, kes mulle kallid on aga noh kĂ”ik-kĂ”ik need teised. Ma ju tegelikult tean ise ka, et kĂ”ik inimesed, keda mina ei tunne ei ole kurjad ja pahad ning halvad aga miskipĂ€rast mul on ikka koguaeg tunne, et on ju kĂŒll. Ma isegi ei oska endale mingit diagnoosi panna, et miks ma nii tunnen.

Ma tahaksin enda sees leida ĂŒles selle rahu ja rÔÔmu, mis seal kuskil sees eksinud on. Ma tean, et kusagil mu sees on see veel olemas aga no kus? Ei tea. Kuidas selleni jĂ”uda? Ma ei tea…See muudab mind kuidagi nii kurvaks, ma ei taha ennast koguaeg nii pahasti tunda.

Ma peaksin mingeid eneseotsinguid teostama hakkama ilmselt aga no kuidas?

imsolost.gif

 Ma ĂŒritan miskit ette vĂ”tta ning kindlasti vist kirjutan ka siia, kui miskit muutub. Jooga peale olen mĂ”elnud ja mingit head kirjandust peaks ka lugema ning kuidagi jĂ”uda selleni, et enda sees kĂ”ik lĂ€bi ja selgeks mĂ”elda.  I’m gonna try everything that I can think about and we will see.

Loba

Viimasel ajal ei ole nagu pea, et midagi toimunud. Mu kallima sĂŒnnipĂ€ev oli, selle me veetsime vĂ€ga rahulikult, algul olime kodus ja hiljem kĂ€isime ta sugulastel kĂŒlas ning see oli ka kĂ”ik.

Olen kaks kaunist nĂ€dalat lihtsalt kodus istunud…lapsed keda hoian jĂ€id tuulerĂ”ugetesse ja nende vanem oli/on nendega ning mina lasin kodus leiba luusse. Kuidagi mega rahulikult aga kummaliselt lĂ€ks see Aprilli kuu ĂŒldse. Midagi tehtud nagu ei saanud ja samas ei olnud ka mingeid eesmĂ€rke, peaks vist hakkama endale iga kuiselt eesmĂ€rke seadme, ehk oleks kuidagi rohkem ‘elus’ tunne nii 😀 Pool kuud jĂ€ndasin kallimale sĂŒnnipĂ€eva kinkide meisterdamisega. Neli kinki viiest olid oma meisterdatud ja ta jĂ€i vĂ€ga rahule (ma loodan, et sĂŒdames ikka ka jĂ€i :D). Neid DIY ideid peaks vast siia ka jagama 🙂 PĂ€ris huvitavad on teised. Kaks neist sobivad vaid oma kallimale aga kaks ka nĂ€iteks sĂ”brale, emale, isale ehk kellele iganes soovi on kink meisterdada 🙂

Ma tahaksin tegelikult palju rohkem siin lobisemas kĂ€ia aga nagu ei ole motivatsiooni vĂ”inii. Ma pĂ€ris tihti ikka tulen ja kirjutan ning otsustan siiski, et ah mis ma plĂ€ran ja saadan kĂ”ik prĂŒgikasti Ă€ra. Mul on tunne nagu mul ei oleks millestki erilisest ka kirjutada vĂ”inii 🙂 Tegelikult olen mĂ”lgutanud mĂ”tteis oma blogike panna isiklikuks, et vaid mina nĂ€en seda ja vsjo. Ehk siis tuleks jutt ladusamalt ja oleks endal ka parem olla 🙂 Samas aga vahepeal mul on nii lahedaid ideid ja retsepte jagada (nende jagamiseni jĂ”udmine on omaette asi…), et ei taha kinnist blogi. Keeruline-keeruline selle teemaga.