Lobapost

Ma olen paar päeva nüüd jälle eemal olnud, kuna lihtsalt nii kiirelt on aeg läinud ja tegemisi on palju ette tulnud. Nagu teadagi siis ega ma ei ole eriti selline ennast sundiv postituste meisterdaja, kui mul tuju on siis ma tulen ja kriban neid postitusi tohhujaa kokku, no kuni ikka isu täis on aga samas kui mul tuju pole ja kiired ajad ka veel, siis ma ei satugi väga siia.

Mul on hetkel jälle need unehäired kallal või no mis hetkel, suured sõbrad mul siin juba pea kaks kuud ning no lahti ka ei saa. Suhteliselt masendav on mõni päev (kõik mu tööpäevad sellised olnud viimased kaks kuud…) tööle minna nii, et uni õnnistas sind eelneval õhtul 4-6 tunniks ning ühest olid silmad pärani lahti ning und ei olnud kuskil näha. Ja siis ma lähen ikkagi tööle ja olen tööl rõõmus ning võlun endale kohvist ja õhust mingi energia, et pisil minuga tore ja põnev koos oleks olla. Aga noh vähemalt suudan ma seda energiat võluda ja pisi on rahu ning see on minu jaoks põhiline, et laps oleks rõõmus 🙂

Kooliga on lood siis nii täbarad, et see aasta ei tule ikka miskit välja. Praegune õppekava ei sobi mulle kuidagi ning lasen ajal rahulikult edasi minna ning tulevast kevadest on soov minna ikkagi kutseka aga eks seda varsti näha, mis saama hakkab.

Meil on ülehomme kallimaga tähtpäev ning seoses sellega ma jäin mõtlema, et hullult naljakas ikka kuidas eluke muutub. Enne meie suhet olin ma arvamusel, et mina ei suuda küll ealeski kellegiga suhtes olla või ammugi siis koos elada ning armastusse ma ei uskunud üldse. Ma väsin üsna kiirelt inimestest ja suhtlemine viskab mulle kopa ette ning selle tagajärjel tõmbun ma endasse ja tahan üksindust ning rahu. Suhe tundus üldse mulle nagu miski koormav ja nõme asi. Minu lähedaste seas on palju-palju paare kes on õnnelikult kaua juba koos olnud aga lihtsalt suhted tundusid miski, mis ei ole absoluutselt minu teema ning ma arvan, et ei olnudki. Kusjuures ma mõtlesin alati, et kui mulle on mõeldud keegi ‘oma inimene’ siis küll meie teed ükskord ristuvad ning mina küll ise mingit suhet otsima ei hakka nagu paljud mu sõbrantsid tegid.

Igatahes meie teed viisidki kokku ja kusjuures läbi interneti või noh ühiste tuttavate. Me sattusime korduvalt ühisesse skype kõnne aga üksteisega ei suhelnud, kuni ükskord otsustasime lobisema hakata ning lobisema me jäimegi. Ka peale seda kui kõik teised läksid magama siis lisasime üksteist ning rääkisime jutti lihtsalt terve ööpäeva 😀 Peale seda me rääkisime põhimõtteliselt kogu üleval oleku aja (suvi oli ning mina olin vaheajal ja tema puhkusel) ning juttu jätkus meil ikka hullult ning siiamaani on meil jututeemasi seinast seina 🙂

Kusjuures üleeile ma avastasin, et ma olen oma eluga nii-nii rahul kui kunagi varem pole olnud. Kõik on lihtsalt nii õigesti ja paigas, mul on kõik praegu nii korras. Ma olin selle avastuse üle tohutult õnnelik kuna alles kuu ja pool tagasi olin ma ühe õnnetuse pärast omadega emotsionaalselt nii metsas, et kohutav. Igatahes olen ma tohutult õnnelik ja kuidas ma selle lõpuks ometi saavutasin vot seda ma ei tea 🙂

Mõnusalt segane postitus tuli ikka aga pole hullu 😉

Päikest päeva kõigile ja olge ikka positiivsed eks! 🙂

                keepsmiling

Pidi olema, et inimesed kes ‘sunnivad’ end rohkem naeratama tunnevad end õnnelikumalt! 🙂

 

 

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s