Õnnelik â˜ș

Hei. Viimased nÀdalad on olnud kiired aga samas ka uimased, tundub justkui tegevust oleks mega palju aga samas lebotamisele kulub ikka mÔnusalt aega. Kuid nii mulle sobib seega ma ei kurda.

Ma mÔtestasin ennast mÔnda aega tagasi teisele lainele. Otsustasin, et olen koguaeg Ônnelikum ja positiivsem sest mulle ei meeldi see nÔme mina!

Teate ma olen seda ‘otsustanud’ palju kordi kuid see ei ole mul kunagi kuidagi vĂ€lja tulnud, olen Ă”nnelikum ja positiivnem olnud max 3 pĂ€eva ning edasi on lĂ€inud vanas vaimus.

Praeguseks olen ma ennast juba kaks nĂ€dalat tĂ”eliselt Ă”nnelikumana tundnud, nii sisemiselt kui ka vĂ€liselt! Mulle on mu sĂ”brad isegi öelnud, et ms olen nii armsaks ja energiliseks Ă€ra lĂ€inud, seega ma tĂ”esti sain lĂ”puks ometi hakkama! 😊

Teate ĂŒks suur tegur on see, et ma sunnin end asju vabamalt vĂ”tma ning suhtun hĂ€sti paljudesse asjadesse sĂŒgava pohhuistiga! Õnneks ma olen pĂ€ris pohhuist olnud juba oma paar aastat seega pole see minu jaoks raske. Vahest ma kĂŒll jĂ€lle hakkan millegi ĂŒle nii palju mĂ”tlema ja muretsema, et justkui valus hakkab, kuid siis sunnin end ruttu pohhuistlikuks (kui ma vĂ”in seda endale selles vallas lubada) ning proovin mĂ”tted headele asjadele viia!

Aga ma tunnen end ikka 50% Ă”nnelikumana ja see teeb mind veel Ă”nnelikumaks 😊

Teate ma olen paar head pĂ€eva vĂ”i isegi nĂ€dalat ĂŒritanud asju vĂ€lja mĂ”elda, ĂŒritanud ja ĂŒritanud ning natuke ka edu saavutanud ja mĂ”ne asja suutnud vĂ€lja mĂ”elda, kuid endiselt olen ma nii-nii segaduses.

Mul on imelik hing, ĂŒhelt poolt tĂ€ielik kodukana kuid teiselt poolt, see on see suurem pool, tĂ€ielik seikleja. Mind muudab Ă”nnetuks tavaline elu, mulle ei sobi rutiin ega paigal pĂŒsimine, ei sobi rahulik ja ĂŒksluine elu. Ma tahan midagi muud ning seda mida ma tĂ€pselt tahan polegi ma veel vĂ€lja mĂ”elnud aga kĂŒll ĂŒkskord jĂ”uan ka sinna maani.

Igatahes jĂ”udsin ma ĂŒhes asjas otsusele. Nimelt on mind pisikesest plikast saati kutsunud sĂ”javĂ€gi, selles on midagi paeluvat ning miskit mis lihtsalt sĂ”na otseses mĂ”ttes kutsub mind, ma tunnen seda. JĂ”udsin otsusele, et tahan minna merevĂ€kke. Selleks, et sinna jĂ”uda on mul veel ees pikk tee, kuid vĂ€hemalt ma suutsin sellele otsusele jĂ”uda. Ma tean, et ilmselt laidab kogu mu perekond selle maha ja mĂ”istab mind hukka kuid teate mis? Mind ei huvita. Ma pean siiski tegema seda mis muudab mind ennast Ă”nnelikuks ning elurÔÔmsaks. Asi mis on minu. Sest ma tunnen, et see on minu!

Pask enesetunne

Kas te teate seda mega paska tunnet mis mÔnikord peale seda tuleb kui millegis lÀbi kukute.

Nutt tahab peale tulla, midagi ei taha enam teha ning viskaks end teki alla kerra ning haletseks iseennast. VĂ€ga lĂ€bikukkunud tunne on ning kĂ”ik tundub mega pask ning sina ise tundud endale mega pask, kes ei saa millegiga perfektselt hakkama. Jah ma tean, et keegi pole perfektne aga ma nii vĂ€ga ju tahaksin millegis ka perfektne olla. Miks ma pean mingi saja puudusega olevus olema? Ma ju ei taha! Ma tahaks osata ka midagi ilusti teha ning selle ĂŒle uhkust tunda, ĂŒkskĂ”ik mis see ka ei oleks, kasvĂ”i sokkide kudumine aga ei, ma ei oska sokkigi kududa…kunagi oskasin enam ei oska, mis neiu ma olen ei tea jah…

Persse noh!

Tahaks pillida! 😩

paskpÀev

Hoolimata sellest, et ma ĂŒritan olla enamjaolt vĂ€ga positiivne inimene ning rÔÔmsameelne, mis tuleb mul ka ilusti vĂ€lja minumeelest..siis igatahes sellistel paskadel hetkel tunnen ma ennast tĂ€pselt nii :I

PS: Pff vĂ€hemalt ei pea ma ennast paksuks sest seda ma ju tean, et ma ei ole…Ă”nneks vĂ”i kahjuks.

Kohutav kobakÀpp!

KĂŒlastasime tĂ€na raamatukogu, et tagastada laenutatud teosed ning uued asemele laenata. Selle, umbes kahekĂŒmne minutilise kĂŒlastuse kĂ€igus, suutsin ma neli (peaaegu viis!) korda raamatuid maha pillata, sinna juurde liita veel ĂŒks kord kui mul Ă”nnestus miskit moodi riiulist raamat maha tĂ”mmata. Kas ma tegin seda meelega? EI. Kuidas see siis juhtuda sai? Ma ei tea.

Kusjuures ma hakkasin kartma, et varsti tuleb keegi ning hakkab minuga kurjustama. Sest ilmselt jĂ€i mulje, et ma loobin neid raamatuid meelega maha. Kui mĂ”ni raamat kukkus siis krabasin selle kĂ€hku ĂŒlesse ja vudisin oma Ă”ele jĂ€rgi, elueest sellest ‘komistamis kohast’ kaugele

akward

MĂ”nikord tuleb ette selliseid pĂ€evi kus ma olen tĂ€iesti koba. NĂ€iteks polnud ma oma praktika kahe esimese nĂ€dala jooksul kordagi ennast kuskilt kriimustanud vĂ”i kuskile sisse kogemata noaga lĂ”iganud, kuid siis suutsin ĂŒhe pĂ€eva jooksul neli korda endale noaga sisse lĂ”igata… Üsna imelik tegevus, olen kursis 😀

Lugu sellest kuidas ma oma juuksed Ă€ra rikkusin, samas endale karuteene osutades.

Nimelt mĂ”ned kuud tagasi juhtus minuga ĂŒks kuradima halenaljakas lugu, tĂ€psemalt nagu pealkirjast vĂ€lja vĂ”ite lugeda, siis minu juustega.

Kui ma Ă”igesti mĂ€letan siis oli laupĂ€eva Ă”htu ja ma otsustasin ĂŒle pika aja, et viitsin ennast korda sĂ€ttida ja peole minna. Mul olid juba kĂ”ik toimetused tehtud ja olin minekuvalmis, kuid siis silmasin oma Ă”e sahtlist koolutajat. Muidugi tundus imelise mĂ”ttena proovida endale lokke pĂ€he saada. JĂ€rgmine hetk olin juba koolutaja juhtme seina visanud ja hiigelma suure pahmaka juukseid ĂŒmber selle keeranud.

Viieteist minuti pĂ€rast mĂ”tlesin, et peaks selle salgu nĂŒĂŒd lahti keerama kuid see oli lihtsalt vĂ”imatu! Mu juuksed olid kuidagi ĂŒmber selle koolutaja pusasse lĂ€inud ning need lihtsalt ei liikunud paigast. Ma olin algul vana rahu ise, kuid kui ema ja Ă”de appi kutsudes peale kĂŒmne minuti möödumist mitte mingit tulemust polnud, siis vĂ”ttis minus vĂ”imust kerge paanika.

Pool tundi peale selle jama algust ma lihtsalt istusin maha ja hakkasin paaniliselt naerma, samal ajal hakkasid mööda mu pĂ”ski veerema alla soolased pisarad. Niimoodi ma siis seal istusin, justkui mĂ”ni hullumeelne- koolutaja peas rippumas, paaniliselt naerdes ja samal ajal voolasid mu pĂ”skedelt alla need nĂ”medad pisarad, lihtsalt megakihvt! Varsti andsin siiski alla ja kutsusin oma ema uuesti appi. Mu ema harutas seda jama mu peast umbkaudu kaks tundi lahti ning abiks pidime me vĂ”tma kÀÀrid. Jumal tĂ€natud, et mu ema sel nĂ€dalavahetusel meid kĂŒlastas, muidu oleksin ma vist lihtsalt maha surnud (Ă”de pidi kodust Ă€ra minema ja tema poleks ka saanud abiks olla).

Kogu see aja oli mu peas pilt minust, kelle vasak pool on poolkiilakas. Minu peas oli tekkinud umbes selline pilt –

hairs

(Miley kannab selle veel kuidagi vĂ€lja aga kujutage nĂŒĂŒd seda ette niimoodi, et ainult see kĂŒlg siinpool on selline ja ĂŒlejÀÀnud juuksed on peaaegu, et alaseljani ning ĂŒsna paksud.)

Ma olin ikka mĂ”nusalt paanikas ning rÀÀkisin, et ma ei lĂ€he enam kunagi kodust vĂ€lja ja vĂ”in ĂŒldse eneka teha, loomulikult mĂ”tlesin ma seda kĂ”ike rohkem ikka naljaga kuid kui ma praegu hiljem sellele mĂ”tlen siis ikka mega naljakas reaktsioon 😀

Igatahes vĂ€lja kukkus see asi niimoodi, et kaotasin kaks-kolm pihutĂ€it oma juustes, kuid jĂ€i mulje nagu ma oleksin lihtsalt kĂŒlje peale tuka lĂ”iganud. Ning tĂ€nu sellele kammajaale otsustasin oma enamjaolt katkistest juusteotstest lĂ”puks ometi loobuda. Hurraa! Kuigi lĂ”puks vĂ”tsin maha oma 7 cm siis ma ei kahetse seda, kuna mu juuksed nĂ€evad nĂŒĂŒd hoolitsetud vĂ€lja 🙂

Peole ma muidugi ei jĂ”udnud ning kui keegi mu ‘tukka’ tĂ€hele pani ning miski kĂŒsimuse esitas siis tĂ”in vabanduseks, et mu Ă”e laps keeras mulle juustesse vĂ€ikse kĂ€ki kokku. Siiamaani ei tea vist mitte keegi, peale mu perekonna, mis sita ma tegelikult kokku suutsin keerata 😀

Peale seda ma kardan ja vihkan neid koolutajaid ning ei lase enam mitte ĂŒhtegi, ilmselt mitte kunagi, oma juuste lĂ€hedale!

PS: Ma tegelikult hoolitsen oma juuste eest pidevalt aga juukseotsad ikka lĂ”henevad 😩 Ning miski nagu ei aita!