Aeg ei peatu.

Aeg lendab nii kiiresti, nii-nii hullult kiiresti. Alles oli see 3 nädalat tagasi (?) kui ma kooli ei saanud minna ning nüüd pole juba kolm nädalat kooli saanud. Ning see, et ma kohale pole läinud, saanud minna, tekitab stressi ning paneb koguaeg mõtted muret täis. Alles oli see mõned aastad tagasi kui ma enda koera sain ja olin tohutult õnnelik, ning nüüd juba on ta mul olnud kuskil neli aastat või rohkem.

Alles olin õnnelik aga enam ei ole? Või olen? Tegelikult olen, kurb olen muidugi natuke ka aga ega õnne ei saa seepärast maha matta. Tahaks, et aeg peatuks, saaksin olla õnnelikult hetkes, tahaks minna ajas tagasi ja olla pikemalt neis tohutult rõõmu tekitavates hetkedes, tahaks lükata selle mure ja koormuse pilve minema aga ei saa, see pilv jääb saatma kogu eluks, sest kurbus ei kao, valu ei kao, see muutub vaid nõrgemaks ning jääb rohkem tahaplaanile, kuid ära ta ei kao.

Terve elu me elame milleks? Et läbi elu saada, et olla elus ja püsida elus ja hoida neid elus ja õnnelikena kellest me hoolime. Me oleme kogu aeg mures, haavatud, õnnelikud ning tuhat muud emotsiooni veel. Need saadavad meid, need on olemas, emotsioonid on need mida me vajame. Oleks olla nii kerge tundetu, või ei oleks? Sa ei peaks midagi tundma. Ei viha, valu, armastust ega midagi. Ilmselt oleks raske elada ilma emotsioonideta kuid samas tundub, et me jääks niipaljust säästetud, kuigi tegelikult me jääks rohkemast ilma. Armastust tahaks ju igaüks oma elus tunda, kasvõi korra kuid seegi kord on tähtis. Viha paneb meid hiljem mõistma ja valu on see mille me peame ära kannatama, et meie mõtted-süda saaksid vabaks, vabaks vihast ja valust. Tegelikult on see rohkem vastastikune süsteem. Kui me armastame siis peame tihti kannatama valu ja viha, sest armastamine on üks raske teekond. Kui me vihkame siis on meil selleks põhjus ja vihaga tunneme me valu, viha tekib tihti armastusest ning jällegi on need kolm komponenti koos. Valu, see tuleb armastusest. Kui sa saad haiget tunned sa valu või viha, üks hetk muutub see valu vihaks või siis vastupidi. Kuid siiski meil on vaja emotsioone!

Kui meil ei oleks emotsioone siis ei oleks meid olemas. Elusolenditel peavad olema emotsioonid. Emotsioonideta me oleksime tühjad kestad, kunstlikult öeldes “zombied” sest just need me oleksimegi.

Igas meie öeldud lauses, mõeldud mõttes, tehtud teos on emotsioon sees. Emotsioone on palju, ma ei taha siin öelda nagu inimese ainsad emotsioonid oleksid armastus, viha ja valu. Kuid minu meelest need on kolm peamist. Kui keegi küsiks minu käest arvamust siis ta nüüd teab.

See siin oli vist selleks, et ma endale selgeks teeksin, et me vajame emotsioone. Hm? Kristallselgeks sai ja enam niipea ma ei mõtle kui kerge oleks emotsioonideta elada.

Ma ausalt isegi ei tea enam miks ma siia tulin, mu läksid mitut teemat nüüd sassi teksti ja kõik, ehk tulin selleks, et kirjutada mida ma täna tegema pean? Või tulin selleks, et rääkida mis toimunud on? Või selleks, et end lihtsalt tühjaks kirjutada? Ah ma ei tea!

2017 edit: ja nüüd mul ei olegi enam oma pisikest olnud ja juba kolm aastat, uskumatu mõelda, et juba kolm aastat olen ilma oma koerata elanud, kes reaalselt oli tol ajal kogu minu elu.

Advertisements